Month: August 2019

30.08.2019

Ma olin täna täiesti üksi kodus – esimest korda! Kohe ei osanudki midagi selle üksiolemisega ette võtta 😀 Tõusin koos perega, saatsin nad kenasti kodust ära ja hakkasin asjatama. Avastasin, et see hommikul tõusmine on täitsa tore, mitte küll kell 6:00 aga 7:00 paiku näiteks. Väljas on meeldivalt 25 kraadi, päike veel ei kuumuta, õhk on meeldivalt karge – täiesti sobilik ilm sportlikuks harrastuseks. Otsustasin kauni päeva puhul teha algust oma hommikuse võimlemisega. Joogamati soetasime juba ammu – Rasmus teeb selle peal oma võimlemist, nüüd siis tegin ma ka oma päikesetervitusega algust. Väga mõnus oli üle pika aja ennast natuke venitada, seejuures ebameeldiva üllatusena avastasin, et ma ei paindugi enam niipalju kui enne. Lisaks mõtisklesin, et peaks hommikuti ka kepikõndi tegema hakkama. Ootan kuni kohalikel ka kool algab, et jälgida, mis meil siin liikluses toimuma hakkab ja siis valida sobivaim aeg jalutamiseks ning pärast hommikujumiseks. Täna oli üks onu 7:00 paiku igatahes ujumas. Ca 11:00ks olin ma tänaseks päevaks planeeritud asjatoimetused ära toimetanud ja lihtsalt igavlesin ja ei teinud mitte midagi. Tsiteerin siinkohal eile Elu24 veergudelt loetud Sean Connery sõnu, kes loobus talle pakutud filmirollist: ” Connery loobus öeldes, et raha on tal küllalt ja pensioni katkestamine ei tule kõne alla, sest logelemine on väga mõnus.” Ma seda esimest osa ei oska mitte kuidagi kommenteeirda, sest raha on alati puudu ja pensionini on ka aega aga viimase osaga olen rohkem kui 100% nõus 🙂 Aeg-ajalt peavad kõik natuke logelema ja see on tõesti väga mõnus!

• 

• 

Ilm on sel nädalal olnud väga heitlik. Viimased kaks päeva on sadanud ja välgutanud. Eile oli tuul suhteliselt rahulik aga üleeile marutas korralikult. Täna oli ka umbes kella 14:30 päikseline ja ilus ilm ning siis äkki tulid, ei tea kust, äikesepilved. Välgutab ja müristab, näis siis kas vihma ka tuleb. Palju ei ole sadanud, mõlemal päeval natukene. Majaperenaise poolt räägitud, et tuleb üks suur korralik padukas, seda veel ei ole näha ega tunda olnud … Temperatuur ei lase ennast pilvedel ega vihmal häirida ning on jätkuvalt 30 kraadi, mis tähendab, et on täielik troopika – soe ja niiske. Kui tuul on, siis on päris mõnus, õhk vähemalt liigub. Õnneks on ilm alati meie õhtuujumise ajaks selginenud, seega oleme oma ujumised ujutud saanud. Eile just arutasime, et me pole täiskasvanu eas ühelgi Eesti suvel nii palju meres ujunud nagu selle 3,5 nädalaga siin olles. Kuigi endal meil on Tiskres ju ka meri lähedal, keegi ei keela ujumas käia … Meil siin on vesi jätkuvalt soe, märg ja soolane.

Olles täna kodus lärmi keskel – koerte haukumine, naabrilaste kisa, autode tuututamine – tundub baas imevaikne korralikkuse etalon – ainuke lärmakam hetk on siis, kui söögivahetunni ajal teismelised sööma tulevad. Kodus olles on tekkinud kuidagi reaktsioon, et kui tuututatakse, siis peab vaatama, kas meie aia taga. Mingil põhjusel ei tunnistata siin uksekellasid, meil on ja töötab aga teistel vist ei ole või kui on, siis ei tööta. Naabripoiss ka ükskord vajutas ja ehmatas, kui kuulis, et helisebki, ta arvas, et see ei tööta … Seega on siin kombeks, kui keegi kellegi juurde tuleb või töölt koju tullakse, siis signaalitatakse, kui keegi ei reageeri, siis hüütakse nime ka. Kui pereliige koju saabub, siis tehakse värav lahti kodus oleva pereliikme poolt. Enamus väravaid on siin käsitsi avatavate lukkude, kettide või aasadega – elektroonilist väravat siin väga ei tunnistata. Peale meie oma, olen meie mere äärde kõndimise tee ääres veel ühel näinud. Veel ei ole ma näinud seda, et juht tuleks autost välja ja värava avaks, ikka tuututatakse aia taga. Meie aia taga ei ole kellelgi põhjust tuututada, me ei oota kedagi ja Jaak oskab puldil väga edukalt nuppu vajutada, et värav avada aga ikka ma kargan akna juurde, kui lähedal tuututatakse. Ühel päeval olin ma eriti ergas – Jaak tellis Amazonist väiksemat sorti kodusesse majapidamisse mõeldud survepesuri, et saaksime terrasse, autot ja koduhoovi pesta. Andis minu telefoninumbri kontaktiks. Küll ma siis passisin telefoni ja aia tagust, iial ei tea, kuidas siin see kullerite süsteem täpsemalt toimib. Õnneks jõudis Jaak enne koju, kui pakk ja mina seda tralli pealt ei näinudki, kuna olime Rasmusega rannas. Kuller helistas, et on pakiga kohal. Jaak otsis siis naabrusest mõnda inglise keelt rääkivat inimest, kes aitaks itaalia keeles kulleriga suhelda, kuna kuller ei osanud sõnagi inglise keelt, õnneks oli naabritüdruk kodus. Lepiti siis kulleriga kokku, et ta jätab paki üles valvuri kätte. Jaak kimas järgi ja sai oma paki õnnelikult kätte. Kõik lõppes kenasti aga edaspidi arvatavasti tellime majaperenaise Augusta aadressile, kuniks endal keel nii hästi selge on, et saab kulleritiga asju ajada. Tõestatud sai aga see fakt, et koht leitakse üles küll, seega edaspidi võib ka julgelt internetikaubamajade teenuseid kasutada 🙂 Majaperenaine ei osanud meile öelda, kas kullerid oskavad siia tulla, sest ta ise ei olnud kunagi midagi siia tellinud. Okeiiii …. Aga survepesur on tore mänguasi, oleme terrassid kõik kenasti üle pesnud ja Jaak mitu korda autot ka. Töötab!

Esimene koolinädal on saanud samuti õnnelikult ühele poole. Laps on rahul – meie veel segaduses. Väike kokkuvõte nädalast: kehaline – kaasas peavad olema teised jalanõud, riided mitte. Esimene kehalise tund nägi välja siis nii, et nad seisid ringis ja viskasid üksteisele palli, öeldes kaasõpilase nime … Kunstiõpetus – laulsid ennast tutvustades. Keele tund – õpetaja jutusab pildiraamtu piltide järgi lugusid … Emmmmm … Õnneks matemaatikas nad ikka lahendavaid ülesandeid – kuigi kõik on eelmisel aastal õpitud. Me ise väga loodame, et see oli sisse elamise nädal ja sellepärast selline rohkem mängulisem ning lihtne ja uuest nädalast läheb siiski tõsiseks õppetööks. Lapsele muidugi selline vaikselt mõnusalt kulgemine sobib, kes see ikka viitsib väga pingutada … Järgmisest nädalast peaks algama ka Miksikese iganädalased eesti keele tunnid üle Skype, loodetavasti on need ikka intensiivsed nagu Eesti õppeprogrammidele kohane – tempo, tempo, tempo. Koolilõunaga oli esimesel päeval väike segadus – laps sai aru, et ta peab selle eest eraldi maksma ja esimese päeva oli ta kaasa pandud porgandi ja õuna peal. Teised päevad on ta kenasti söömas käinud aga üldiselt peale juurikate (kui on porgand), puuviljade ja piima ta muud eriti ei söö. Ei teagi, kas see 3.25$ on seda väärt. Peab hakkama menüüd jälgima, et kui on ikka asjad, mida ta üldse ei söö, siis võileiva kaasa panema. Täna oli valikus pizza või juustuburger – enamus lapsi oleks sillas selle peale, kui selline lõuna oleks, meie laps aga sõi kiivit ja jõi piima … Rasmus sai täna kätte kooli T-särgid, mida reedeti kantakse, kui kooli ühtset vaimsust näitavat sümbolit. Tellisin endale ka, et oleks mälestuseks ja võibolla pean ise ka vahest kandma, kui peaksin vabatahtlikuna reedel popcorni müüma sattuma. Neil on reeded koolis popcorni päevad, kus lapsed saavad 0.29$ endalse topsi soetada.

Üks asi on meelest läinud – oleme nüüd TIM-i kliendid ka. Meil on kõnekaardid, millele tuleb iga kuu peale laadida 13€, et saaksime seda antud tingimustel kasutada. NATO töötajatele on tehtud erladi mingi sooduspakkumine – antud hinna sees on Itaalia numbritele piiramatu kõneaeg ja 35GB Itaalias ja kõigis EU riikides (!). See on tõeline komm, selle pakkumise juures 🙂 No ja EU riikidesse helistamine on 0,040 senti minut aga kuna meil Telia numbrid ka, siis helistame Eesti numbritele nende pealt. Aga DATA pakkumine on küll enneolematult hea 🙂

Ja meie puuke, mis tõesti ongi hibiscus, on nii kenasti õide läinud – kohe lust on teda terrassil istudes vaadata 🙂

28.08.2019

Kolmas koolipäev ja ma juba olen nii väsinud hommikusest tõusmisest 😀 Ärkan 6:00 ja pere ajan üles 6:30, kui nad vahepeal juba ise ei ole tõusnud. Ära sõidame 7:00 paiku ja umbes 7:33 oleme juba kohal. Tagasi kodus oleme umbes 15:00, juhul kui poe ring ka teha, siis veidi hiljem. Eile õhtul nii 20:30 paiku, unega võideldes, mõtisklesin terrassil saksofoni muusika taustal, et niiviisi päeval ära olles ei saa üldse iseendale aega pühendada 🙂 Õhtul on väsimus peal, nagu tööl käiks, ja midagi teha nagu ei taha ja ei jaksagi. Mulle see ikka üldse ei sobi! Kodus olemise rutiin oli küll lõpuks natuke igav aga mul oli terve päev aega vaikselt toimetada, see oli palju mõnusam päeva mööda saatmise viis, kui baasis tiksudes. Jah, ma tean, ma pean peapidi akadeemilisse kirjandusse sukelduma ning kirjutama hakkama, siis ei ole tiksumine, vaid produktiivne aja kasutus aga ma ikka nagu ju suve tahaks veel nautida … Päevase ujumise järgi tunnen kõige suuremat igatsust, siis sai ikka natuke päikest ka oma heledale ihule lasta, keha hakkab juba tagasi valgeks kuluma 😀 Nüüd ei ole päevasest merest ega päikesest midagi järgi. Nojahh päike küll on aga siin baasis ei ole temast paraku eriti kasu. Alanud koolinädala rutiinina jõuame koju, kas siis 15.00 või 15:30 teen süüa või kui söök on valmis, siis sööme, peale seda väike lebo ning seejärel õppima. Rasmus peab tegema oma võimlemise harjutused ja lugema ning juba kell ongi ootamatult saanud 19:00. Siis on meie õhtuujumise aeg, kerge õhtusöök ja magama sättimine. Õhtuste toimetamiste aegu tuleb veel reguleerida, sest puhkuse graafikus olles toimetad teises rütmis. Nüüd on oluline varem magama saada.

Rasmusele koolis meeldib – peale esimest päeva ta küll teatas, et ta rohkem ei lähe aga eile oli peale koolipäeva lõppu juba palju rõõmsam ning ülemeelik nagu üks õige laps olema peab. Õpetaja pidi olema lõbus ja koolis huvitav. Eks ta sai oma hirmudest üle ja ei tunne ennas enam ebakindlalt. Õppetöö kirjutatakse paberkandjal päevikusse ja õpetaja paneb iga päeva juurde oma allkirja, sama peab tegema ka lapsevaen ehk peab olema kontrollitud, et laps on õppinud. Emmmmm, ah?! Ma olen harjunud, et laps iseseisvalt teeb ja ise vastutb, kas on õpitud ja kui hästi. Aga eks ma siis allkirjastan. Lisaks on lugemislogi leht. Üks igapäevane kodutöö on, et laps peab iga päev vähemalt 20min raamatut lugema ning see tuleb paberile kirja panna ja lapsevanem peab allkirja andma. Jah, praegu lasen Rasmusel kõvasti ette lugeda, et saaks häälduse ja lugemisvilumise kätte aga edaspidi loeb ta ju omaette. Ma ei seisa kellaga kõrval, et kaua ta nüüd siis ikka loeb. Tundub liigse kontrollimisena. Küll ei ole ma veel aru saanud, kas siin on soovituslik kirjandus ka või saame ise raamatuid valida. Ühel paberil oli nagu kirjas, et lapsel peab lugemisest rõõm olema ja loeb seda, mis meeldib. Praegu on meil pooleli veel suveraamatu “The Secret Garden” lugemine, kui selle läbi saab, eks siis saab uurida, kuidas nende raamatute valikutega on.

Laste kooli toomisel ja viimisel kehtib range kord – vähemalt algkooli osas (1-5 klass). Ma seda ei olegi tähele pannud, millal põhikool ja keskkool lõpetavad. Siin sõidavad koolibussid nagu Tallinnaski. Osad bussid on suured, teised aga nagu mikrokad ja busse kokku on kümneid. Lapsed tuuakse kooli juurde – autosid kooli juurde ei lasta, suunatakse kõrvale NEX parklasse, kust siis lapsed ise või koos vanematega kooli lähevad. Lisaks bussijuhile on bussis ka saatja, kes lapsed kokku kojab ja kooli väravatest sisse viib. Peale kooli tulevad õpilased koos õpetajaga kooli ette, kus lapsed kas vanematele üle antakse või õpetaja viib kõik lapsed õige bussi juurde. Õpetajal on nimekiri, kus iga lapse nime juures on kirjas, kuidas ta tuleb ja läheb. Emmmmm … Mõneti on see ju väga hea, saadad lapse rahuliku südamega kooli ja tead, et ta saab turvaliselt kohale ja tagasi, kõik on paberil kirjas ja kontrollitud. Aga me tahame oma süsteemi luua 😀 Seni kui Jaak saab poolest päevast töölt ära, ei ole probleemi, tuleb vastu ja nopib lapse kaasa. Kui aga meil on vaja, et Rasmus teeks territooriumil aega parajaks sisemise kahe baasi vahet sõitva bussi väljumiseni – joob kohvikus kakaod või teeb raamatukogus koolitükke, siis ma ei kujuta eriti ette, mida kool sellest arvab. Ma olen aru saanud, et väikesed ei tohi siia omapäi hulkuma jääda. Eks peame õpetajale kirjutama ja uurima, mis see meie soov endaga kaasa toob. Territooriumil peavad korda US military police ja olen näinud ka Itaalia carabinieri autot ringi sõitmas – see on nagu meil munitsipaalpolitsei. Ühesõnaga kord on siin igal sammul. Vahepeal on suht kõhe, kui istud kohvikus või raamatukogus ja täisvarustuses militaarpolitsei sisse marsib – turvavestid, relvad jne kogu kupatus. Neile küll teele ette ei taha jääda.

Järjest enam tekib vajadus teise auto järgi. Sellega on ka eraldi teema – alguses mõtlesime pikajalisele rendile – see aga eeldab 3000€ tagatist, mida ei tea kas tagasi ka saab + ca 300€ kuus rendiraha. Tundub suhteliselt mõttetu raiskamine – selle raha eest saab osta juba kohaliku kasutatud auto. Siis tekkis mõte, et võiks osta Eestist väikese auto. Kuna Itaalias on teemaks ning kindlustus on kordi ja kordi kallim, seega läheb kohalik auto üsna kalliks pidada. Teemaksu vabastuse saab ühele autole ja selle kasutame Peugeotiga ära. Eestist siia sõitmise kulud on aga sama suured nagu ühe aasta teemaks ja kindlustus. Ühesõnaga keeruline olukord ja ma ei oska siin Jaaku kuidagi otsustamisel aidata ka. Lisaks muidugi ei ole meil neid tuhandeid tagataskust kohe võtta ka, mida siit ostes kohe väja peab käima. Seega auto teema osas käib veel aktiivne otsingu, mõttetegevus ning otsustamatus.

Eile tegin tutvust ka raamatukoguga – väga tore tädi oli, kes mind ära registreeris. Üldse on teenindajad siin kõik väga sõbralikud ja avatud. Enamustes teeninduskohtades on tööl itaallased, üksikud on ameeriklased. Mingil põhjusel arvatakse, et me oleme pärit Saksamaalt – õpetaja küsis kohe, kas me oleme Saksamaalt. Eile käisin postkontoris ümbrikke ostmas, seal ka neiu uuris, kas ma olen Saksamaalt – ta pidi järgmine nädal Berliini puhkama minema. Postkontor on neil veidike kaasaegsem, saab teha kiibimakset ja toksida PIN koodi, kaasaeg 🙂 Tegin eile NEX poes ka esimese ostu – kassiir (meesterahvas) küsis ID´d – andsin automaatselt oma ID-kaardi, küll ta uuris ja vaatas seda ja teatas, et pole elus sellist enne näinud. Ma siis ütlesin, et see on Eesti oma, ta rõõmsalt teatas, et kas olete Tallinnast … Eeeeee jaaaa, ma olin vist väga hämmingus näoga 😀 Ta siis lahkelt seletas edasi, et on kohanud ühte eestlast aasta oli siis 1994-95. See pidi ikka väga kustumatu mulje jätma, et tal on siiani meeles, et Tallinn on Eestis. Andsin siis teada, et nüüd on ka esimene Eesti pere siin ja eestlased esindatud, ta nentis selle peale jah, et pole enne baasis ühtegi eestlast kohanud. Näitasin talle siis ära ka oma NATO loa, mille peale ta nägu selgines ja sain oma ostud ka tehtud. Üldiselt on väga tore siin teatada, et oleme eestlased, täiesti unikaalne tõug. Küll ei ole selle ütlemisest kasu meil kodu linnakeses, seal me oleme americanad, räägid inglise keeles – seega oled americana – räägite oma omavahel eesti keeles, olete Eestist, ahahah, selge americana … Nojahh, ma enam ei vaevugi. Naabrid, kes meil kõrval on ja need kellele majaperenaine on öelnud, et oleme Eestist need teavad. Lapsed on meid igatahes americanadeks liigitanud ja nii on 🙂

Raamatukogus on hea vaikne istuda – vähe rahvast ning läpakale särts ka olemas. Küll on siin külm – konditsioneer huugab ja hirmsasti tahaks jakki peale panna. Pärast on õues väga mõnus ringi jalutada ja külmunud liikmeid soojendada. Leidsin endale isegi mõned koolitööks kasulikud raamatud. Lisaks oli eile siin üks onu koeraga – tegin salaja pilti ka 🙂 Üldiselt mulle tundub, et koerad on siin igal pool lubatud. Toidupoes võib vabalt mõnes vahekäigus koeraga kokku põrgata – peremees rihma otsas.

• 

• 

Natuke kodukesest ja merest ka. Üks õhtu oli meil rand paate täis, ei saanudki aru, mis head pakuti. Kokku lugesin 10 paati, pildilt kõik nii hästi välja ei paista aga huvitav vaatepilt oli igatahes.

Eile hommikul oli meil naaberlinnakeses tulekahju – lahtine leek põles. Päris kõhe oli aga tundub, et suuri kahjustusi ei olnud ja kõik jäi alles. Kodus oli pärast päris korralik kõrbehais – ei teagi, kas sellest hommikusest põlengust või oli päeval seal kandis veel midagi juhtunud.

Lõpetuseks üks imeline päikeseloojangu pilt ka 🙂 Tegelikult on siin ikkagi väga ilus ning mõnus olla!

26.08.2019

Kõik ja ongi kõik, puhkusele tulebki nüüd ametlikult joon alla tõmmata. Meie igapäevane rutiin on julmalt lõhutud, lapsel algas tänasest kool … Seega minu üks peamisi eesmärke – aidata lapsel kooli sisse elada – sai nüüd reaalsuseks.

Rasmuse kool asub Sigonellas NAS1 baasis, mis on ca 42km meie kodust, mis tähendab iga päev ca 35min kooli ja tagasi sõitu. Kuna Jaak sõidab nagunii tööle, siis viib ta enne Rasmuse kooli ja siis sõidab ise veel ca 10min ja on ka tööl. Niikaua kui mul autot ei ole, siis toob ta Rasmuse ka koju. Kuni oktoobri keskpaigani on lihtsam, siis on tal tööl vaikne ja ta saab poole päeva pealt poisile järgi minna.

• 

• 

Itaalias algab kool septembri keskel, me isegi ei tea täpset aega aga kas 9 või 16, eks siis liiklusest selgub 🙂 Kuna Rasmus läks Ameerika kooli, siis siin kehtivad teised reeglid. Kool algab augusti lõpus, sel aastal 26.08. Kehtivad USA riigipühad, esimene on juba 2.09, seega tuleb meil peagi pikk nädalavahetus 🙂 Kõik lapsed peavad koolipäevadel kell 7:45 koolimajas olema, siis on 15min aega sisse elada ja asju sättida. Õppetöö lagab kell 8:00. Kooli sisse lapsevanem niisama minna ei tohi. Ainult siis, kui teeb midagi vabatahtlikku ja ennast külalisena ära registreerib. Kui laps jõuab kohale peale 7:50 peab vanem või eeskostja ta administraatori juures ära registreerima. Hetkel oleme planeerinud nii, et ma käin esimese nädala kaasas ning proovime Rasmusega parima süsteemi leida ning edaspidi hakkab ta üksi käima. Meil on plaan, et peale kooli võiks ta sisemise bussiliiniga, mis kahe baasi vahet sõidab, Jaagu töö juurde sõita aga vaadates bussi ajagraafikut, ei tundu see hetkel väga ahvatlev aga vaatame, mis sellest välja tuleb.

Koolipäevad kestavad kuni 14:15 v.a neljapäeval, kui on lühendatud päev ja kool lõppeb 12:45. Mingid päevad on ka erandina lühendatud ja need lõppevad siis 11:00. Päris palju on õpetajatel nn. treeningpäevi, kui õpilasi koolis ei ole. Seega peab aastaplaanist näpuga järge vedama, millal peab laps kooli minema ja millal mitte. Tunniplaan on kogu aeg ühesugune. Mis need asjad siis täpsemalt tähendavad, eks saame lähinädalate jooksul teada. Esimene koolivaheaeg on alles jõulude ajal aga kuna enne seda on päris palju pühasid, siis oktoobris ja novebris on päris mitu pikka nädalavahetust ja vabu päevi. Seega ei tohiks ehk väga ära väsida ja lisaks, siin on kogu aeg päike, mis energiat annab, seega ehk ei tule kaamost ega sügisväsimust.

Eelmisel reedel 23.08 oli nn. Tere tulemast kooli pidu. Kohal olid erinevad organisatsioonid, kes oma tegemisi tutvustasid. Kuna rahvast oli palju ja ulmeliselt palav siis ei jaksanud me eriti seal massis trügida ega lähemalt neid asju uurida. Õnneks on kooli leheküljel ka info ja saab alati e-maili teem infot küsida, kui tekib huvi liitumiseks. Lisaks pandi välja 1-5 klassi laste nimekirjad ja toimus tutvumine klassiruumi ning õpetajaga. Jaak tõi meid juba varakult kohale, kuna ta pidi ise Cataniasse asju ajama minema. Seega tegime baasis aega parajaks, kondasime mänguplatsil, kohvikus, söögipoes ja suures poes (NEX), kus kõike müüakse. Too päev oli kummaline – oled Itaalias aga ei ole ka, kuna tegemist on USA baasiga, siis imedeime, saad kõigest aru 🙂 Inimesed räägivad inglise keeles, sildid on inglise keeles, poes kaup on inglise keeles 😀 Küll jah kehtib maksmisel USA süsteem seega kehtivad ainult dollarid, lisaks unustagem igasugused viipemaksed või kiibimaksed. Euroopa kaardiga makstes tuleb veidike vaeva näha, PINi küsimine tuleb tühistada ja mingi summa pealt tuleb anda allkiri, et makse on omaniku poolt aksepteeritud. Nagu teise universumisse oleks sattnud …

Mänguplatsil tuli kohe üks poiss Rasmusega tutvust sobitama. Ma siis ka natuke ristküsitlesin seda poissi, et koolisüsteemist natuke aru saada. Kuna ta läks 4dasse klassi, siis oskas ta ainult enda asjade kohta rääkida. Aga väga avala meelega poiss oli ja jutukas, erinevalt Rasmusest, kes vastas taaskord: Estonia, Yes, No or I don´t know 😀 Mina ei tea, kellelt ta selle pärinud on, et ainult ühesilbiliseid vastuseid anda … Koolitarbeid ostes jäin ma ka veidikene hätta ja palusin ühe naisterahva abi, kelle poiss läks ka 4dasse klassi. Küll need ameeriklased on ikka abivalmis, jutustas minuga pikalt laialt ja aitas selgust tuua, mis asjad on Notebook Dividers – 1 package of 5 🙂 Vihikud, mapid ja kõik muu, mis on ameerikapärane saime baasi poest ostetud. Pinalite valik oli kehva, selle saime laupäeval Siracusa kaubandusest. Sealt saime veel selliseid igapäeva tarbeid – liimid, pliiatsid jne kraami, mille valik oli suurem ja hinnad soodsamad. Üritusel müüdi lastele nn. päevikuid, mis on nagu vihik ja väga pehmest paberist. Maksis 5$, täielik raharöövel ma ütleks … Mis mind imestama paneb on see, et nad ei kasuta ruudulisi vihikuid, ainult joonelised kaustikud ning joonelised lehed, mis lähevad mapi vahele. Saab olema huvitav teada, kuidas see süsteem täpsemalt nüüd siis välja hakkab nägema. Lisaks oli ka kolm paksu raamatut, mis jäävad kooli. Meie saame neid edaspidi internetis vaadata.

Rasmuse klassis õpib 26 õpilast ja tutvumispäeval suutsime tuvastada ühe Poola ja ühe Saksamaa lapse, eks me siis täna saame teada palju on välismaalasi ja palju on USA lapsi. Nende klassi klassijuhataja ja õpetaja on meesterahvas, Mr. John “Buddy” Leavitt. Tundus selline asjalik mees olema. Loodetavasti hoiab klassi kontrolli all ja nad ikka õpivad ka midagi. Jaagu suurim mure on, et 5 klass USA süsteemis on liiga lihtne, et Rasmus teab juba kõike ja jääb maha meie õppesüsteemist. Laps ise nii ei arva 😀 Eks ühte pidi on muidugi kergem, kui ta oskab, siis on esimene aasta lihtsam aga tuleviku vaates on see pigem karuteene, kui Eesti õppekavast maha jääb. Aga ei ole hullu, me registreerisime ta ühte programmi, kus kord nädalas toimub üle Skype 1 tunnine eesti keele õpe. Lisaks võtsime ju oma koolist kaasa eesti keele, ajaloo ja inimeseõpetuse õpikud ja vihikud, seega saame kodus rõõmsalt ka Eesti koolisüsteemi asju õppida ning veebist 5 klassi matemaatika ülesandeid lisaks lahendada. Lapsel ei saa siin kerge olema, tema “hullunud” vanemad kavatsevad korraliku koolitambi peale panna 😀 E-kooli siin ei eksisteeri – lapsed peavad omale kõik kirja panema, mis õppida ja jääb ja Mr. Leavitt saadab kord nädalas lapsevanematele e-mailiga info. Oehhh, nendel hetkedel igatsen ma IT Eesti järgi …

Klassiruumi kujundus oli veider – mitmes pikas reas ja üks rida küljega lauad paigutatud. Kõrvuti oli ca 6 lauda ja küljega kulgeval vist 8. Igaühel on küll oma laud aga istutakse tihedalt üksteise kõrval – nagu IT arendajad 🙂 Kool ise on kaheks jagatud 1-5 klass on ühes tiivas ja põhikool ja keskkool teises. Lasteaed on eraldi majas üle tee. Söömas saavad lapsed käia kooli sööklas või ise kaasa võtta. Lõunasöök on eraldi tasu eest ja maksab 3.25$. Ma nüüd muidugi ei tea, mida ja kas meil laps üldse siin sööb, kui menüüs on cheesburger ja pizza või juurikatest green beans ja corns 😀 Rangelt soovituslik on kaasa panna snäkid, kella 10:20 paiku on neil snäkipaus. Ei tohi olla midagi eriti magusat – koogikesi või küpsiseid, pigem tervislik snäkk – õun, pirn, banaan, porgand jne. Kuu söögimenüü saadetakse iganädalase reedese infokirjaga.

NAS1 kompleks ise on suur. Jalutasin täna selle ca 1 tunniga läbi, uurisin ja uudistasin mis siin siis kõik olemas on. Jõudsime kohale umbes 7:35 paiku, Rasmus läks kooli ja ma läksin ringi uudistama. Eelkõige otsisin kohta, kus oleks arvuti aku laadimise võimalus, kuna meie praegusel läpakal saab kiiresti aku tühjaks on mul oluline leida pistikuga kohad. NEX keskuses on tore Itaalia kohvik, mis on juba 6:30 lahti aga siin ei ole paraku ühtegi pistikut. Teine kohvik, mis asub meelelahutuskompleksis, seal oli päris palju pistikuid, aga see ei ole nii hubane. NAS1 territooriumil asuvad veel – kino, mis on avatud ainult õhtuti ja nv ka päeviti, seega päeval peale kooli kinno ei saa minna; spordikompleks – Family Fitness, lihtsalt jõusaal, rühmatreeningud, ujula; raamatukogu; kirik; osad elumajad; haigla; juuksur; pesumaja. Parklaid on palju ja need olid kell 8:00 juba täiesti täis v.a NEX parkla, kus veel üksikuid kohti leidus. Ma ei ainult ei saa aru, kus need inimesed kõik on, kelle autod siin pargivad … Kella 8:30 oli päike kõrgel taevas ja kõrvetas ning temperatuur oli taas meeldivad 30 kraadi ning oli aeg kohvikusse peitu pugeda.

Mõneks ajaks saab minu teiseks koduks arvatavasti raamatukogu – 14. oktoobriks peab mul olema lõputöö enam vähem valmis kirjutatud, seega palju ei ole jäänud ja tuleb hakata usinasti tegutsema. Loodetavasti ma leian siit raamatukogust ka enda eriala kirjandust ning saan selle läbi töötamisele pühenduda. Kõigepealt pean ma muidugi välja selgitama, kuidas ma liikmeks saan, et teenuseid kasutama hakata. Loodetavasti see ei ole keeruline … Spordikompleksi liikmeks saamine on siin omaette ettevõtmine – Jaak peab kõigepealt ennast ära registreerima ja maksma 40$, siis saavad ka pereliikmed sporditeenuseid kasutama hakata. Kuid enne, kui treenima saab minna, peab olema miski dokument, et Sa tohid jõusaalis käia – mingi arstlik või ma ei teagi mis paber. Seega seda peab veel uurima ning aru saama, mida tahetakse. Eestist nad muidugi kuulnud midagi ei ole ja neiu lubas uurida, mis reeglid meile kehtivad ja kas me peame mingi paberi tooma või mitte.

Kuna me reedel NEX-ist kõike koolitarbeid ei saanud käisime laupäeval Siracusas Belvedere kaubanduskeskuses. Mulle seal meeldis – edaspidi kui on vaja keskusesse minna, siis läheme sinna. Esiteks oli seal tunduvalt vähem inimesi, kui Catania lähduses olevates kaubanduskeskustes. Poodide valik oli korralik ja Auchan ei tundnud enam üldse nii suur ja kallis 🙂 Sain sealt omale uue poti ja panni ning suvekraami – jah ma tean, et puhkus sai läbi aga allahindlusi ei tohi ju mööda lasta 😀 Lisaks saime lapsele kogu koolikraami puuduoleva ka. Lisaks oli seal lähedal ka AWR Mega Store – mis riiete osas tundus mulle outlet või secend hand poena, lisaks oli seal veel igasugust muud kraami – jalanõud, kotid, kodukeemia, mänguasjad – ma lõpuni ei jõudnudki käia, see oli megasuur. Hinnad odavad ja valikut sellisele pudipadi asjadele kõvasti. Otsisimegi, kus oleks selline Kodueksta stiilis pood ja leidsimegi. Ühesõnaga antud poed jäävad edaspidi meie suurteks kodupoodideks. Söögipoed on ikka Augustas – Lidl, EuroSpin ja Deco.

• 

• 

25.08.2019

Olen meie rannast palju kirjutanud, kuid vähe pilte pannud. Parandan vea – seekordne postitus on pigem pildikeeles 😉

Tee randa viib meil kenasti mäest alla ja pärast mäest üles. Kui esimesel nädalal olid sääremarjad ikka päris haiged, siis tänaseks on jalad harjunud nii trepi kui ka mäest alla-üles rühkimisega.

• 

• 

Parklast ka paar pilti – hetkel on lõunapaus ja parkla on meeldivalt tühi, muidu on siin ikka keeruline parkimiseks kohta leida.

• 

• 

Enne kasvasid siin vasakul pool kirsstomatid – üsna hiljuti võeti kõik üles. Üks päev rannast tulles oli mingi noormees väikese kilekotida neid igatahes usinasti läbi aiaaugu korjamas ehk oli raksus teisiti öeldes.

• 

• 

Rand on meil jätkuvalt kivine aga meid see ei heiduta. Rannapapudega saab ilusti vette ja merepõhi on huvitav uudistada. Rannas on kolm puidust platvormi, mille peal saab päevitada ning kust on mugavam merre minna. Vesi läheb suhteliselt ruttu sügavaks, seega ei ole mingit poolde merde kõndimist. Üks päev ujuma minnes avastasime, et vasak väike platvorm oli kadunud … Ei teagi, kas kellelgi oli hädasti vaja või võeti see meelega ära … Igatahes oli see ka korralik ja väikese raudredeliga, seega pidi ikka suur soov seda ära tassida olema. Rannas on kolm palmilehtedest tehtud päikesevarju ja üks riidest kattega. Üldiselt on need hõivatud aga nädala keskel on meil ikka olnud võimalik ka nende all logeleda. Tundub, et sel nädalal oli vähem puhkajaid, rannas ei olnud meie päevase ujumise ajal üldse inimesi.

• 

• 

Meie linnakeses on kaks villat, mida välja renditakse. Ühe villa oma on ka see esimene platvorm. Mul villast hetkel head pilti ei ole, kuna see on kogu aeg välja renditud ja natuke imelik on minna aia taha pilti tegema 😀 Kui hooaeg läbi, siis teen mõne parema pildi ka.

• 

• 

Google pildilt see parempoolne on popim villa ja kogu aeg on inimesed sees olnud. Neile kuulub ka see vesijalgratas – järgmiseks hooajaks uurin välja, kuidas seda kasutada saab, siis läheme ka väikesele sõidule.

Meie mäekese all on kena valge majake, kus elab viis (!) taksikoera! Ükskord rannast koju tulles nad kõik üheskoos tervitasid meid, pildile jäi neist neli. Õhtul pääsesid nad lahti ja küll siis oli meil siin koerte haukumise ühiskoorid. Mulle üldiselt loomad meeldivad aga need pisikesed koerad hakkavad vasrti juba närvidele käima – nad lihtsalt hauguvad – üks alustab ja terve linnakese koerad hakkavad kaasa haukuma. Kui Eestis ma olen harjunud, et peremees ütleb koerale, et ta ei hauguks, kõik on ok, siis siin karjutakse lihtsalt koertest üle.

18.08.2019

Iga kord, kui ma kirjutamise lõpetan, siis mul tuleb meelde, et hähhhh ma pidin ju sellest ka kirjutama ja sellest ja tollest ka. Seekord erinevad teemad, mis on meelest läinud kirja panna aga ajaloo mõttes on hea siiski üles täheldada.

Helikopterid – peamiselt piirivalve värvides. Esimestel päevadel ei saanud ma hästi aru, miks meil need helikopterid nii tihti sõidavad – mõni päev lausa mitu korda. Kuid üldiselt siiski vähemalt üks kord pimeduse saabudes. Aafrika on meil siin suhteliselt lähedal eksole, seega käiake lõuna piirkonnas rannajoont kontrollimas. Üks õhtu sattusime Rasmusega hilja ujuma, kui väljas oli juba täiesti pime, rannas ei olnud ühtegi inimest ja helikopter tiirutas pea kohal. Päris kõhe tunne tuli, see ujumine oli meil siin üks lühemaid 😀

Itaallastel on peamine puhkuste periood augusti keskel ehk sel aastal siis 12-25.08. Sellest saab hästi aru ka meie rannas. Kui esimesel saabumise nädalal oli päeval, meie päevase ujumise ajal, vahemikus 13:30 – 15:30, rannas meie ja veel umbes 10 inimest, siis nüüd on meie ja veel umbes 50 inimest. Hommikul ja peale 16:00 on meri ja rand paksult inimesi täis. Eriti nädalavahetustel, siis on kogu aeg palju rahvast. Pühapäevad on eriti rahvarohked. Piilume neljanda korruse terrassilt, kas inimesi on vähemaks jäänud, et ise saaks ka randa minna.

Inimesed, keda rannas kohtame on erinevaid. Esimesel nädalal olid noored, peamiselt naised ja pruunid kui šokolaad. Me Rasmusega olime nagu valged luiged nende kõrval 😀 Olin pikemat aega ka ainuke blondiin, keda rannas kohata võis. Esimesel nädalavahetusel aga rannas peesitajate pilt muutus ja kestab siiani. Tekkisid pered, suured seltskonnad ja valge ihuga inimesed 😀 Tööinimesed olid saanud kontoritest randa. Me ei olnudki enam kõige valgema ihuga inimesed, olime täitsa jumekad nende kõrval 😉 Samuti oli petlik esimese nädala mulje, et siitkandi inimesed ongi kõik kenasti vormis ja üleliigset kusagil ei ole. Nüüd on ikka igasuguseid ja väga erineva kehavormidega inimesi. Ülekaalulisi lapsi oleme vähe näinud – seega siin seda trendi ei tundu olema, et noored rasvuvad.

Üks asi mis mind aina imestama paneb ja millest ma hästi aru ei saa. Neidudel ja naistel on pikad tumedad juuksed ja need on neil kogu aeg lahti. Vette minnes, päikest võttes – pärast vees käimist nad rannas harutavad üksteise juukseid, eriti need kellel on lokid. Meri on ju soolane ja juuksed lähevad suhteliselt jäigaks, vähemalt minul. Kui mul kunagi pikad juuksed olid, siis rannas ja ujudes olid need mul alati kinni, segasid ju muidu ja aina sättima pidi. Väga tüütu. Siin ma vaatan ja mõtlen, et kuidas nad saavad aga tundub, et saavad. Nad muidugi väga ei uju ka, korras kastavad ennast üleni vette ja siis lähevad päevitama tagasi või siis seisavad rinnuni vees ja jutustavad.

Teine asi, mis silma on jäänud. Rannas magatakse, kas oma rannavarju või meie ranans olevate suurte rannavarjude all. Otse kividel, rätik külje all on silm looja lastud. Osadel on ka madrats või lamamistool ja ei ole, et tukun päikese käes, vaid ikka mõnusas tudu asendis ja sügavalt magavad. Eks see rannapäev on iseenesest ka väsitav ja kui juba terveks päevaks tulla, siis päevane puhkus kulub alati marjaks ära.

Magamisest veel. Meil on nüüd juba pikemat aega oma voodid ja Rasmus ka oma korrusel. Esimestel öödel ei tulnud tal oma toas magamisest eriti midagi välja, puges meie voodisse. Hakkasin siis kõiki aknaid kinni panema, et öised hääled ei kostuks. Läks paremaks. Kuid mõni öö on tal ikkagi rahutu ja kipub meie juurde. Nüüd panime talle õhkmadratsi meie tuppa põrandale, kui kõhedaks läheb siis saab seal magada. Ma ise olen samasugune, kes iga krõpsu kuuleb ja magama ei saa jääda. Mis see oli, kust see tuli, issand, mis see veel oli?! Ime, et lapsel ka hirm naha vahele ei pole, ema võdiseb korrus all pool 😀 Ma talle muidugi ei ole öelnud, et mul ka kõhe on, ikka julgustan teda ja rahustan. Tegelikult on need hääled siin ju tavalised – tuvid krõbisatvad katusel, autod sõidavad mööda, koerad hauguvad, konditsioneerid … Õnneks ühel meist ei ole mingit muret magama jäämisega – Jaak viskab pikali ja juba magab. Peaksin vist kõrvatroppe kasutama hakkama, siis saan ka rahulikult uinuda. Hommikul on mul see eest uni hea aga Jaak on juba 6:00 paiku üleval, täiesti vabatahtlikult. Eile ta läks hiljem magama, et mitte nii vara tõusta aga ikka oli 6:06 üleval ja aias toimetamas. Üldiselt on nii, kui päike 20:30 paiku tuttu läheb, siis tikub uni peale ja reeglina me 23:30 paiku juba kõik magame. Seega 6:00 paiku tõusta on tegelikult ju täiesti OK, peaaegu 7 tundi on täis ja päike tõuseb ka juba 6:15 paiku, seega täiesti normaalne rütm. Kukk kireb oma esimesed kiremised ka, ma õnneks nüüd enam seda ei kuule, kuna luugid ja aknad on kõik kinni. Kui ma juba magama jään siis õnneks magan sügavalt ja iga krõbin mind üles ei aja.

Ilmast ja temperatuurist – siia tulles oli ca nädal aega 35-37 kraadi sooja – öösel temperatuur alla 25 kraadi langenud. Iga liigutus ajas higistama ning kole kuum oli igal pool. Nüüd on mõned päevad olnud õues maksimaalselt 30-32 kraadi, kerge tuuleke ja tundub jahe 😀 Ootsime väga, et temperattur 8-10 kraadi langeks, siis saaksime me ka normaalselt olla, nüüd ongi natuke inimlikum ja me “külmetame” 😀 Ühel õhtul ujumast tulles ütles Jaak, et siin väljas on jahe kuidagi, kui veest välja sai. Üks päev, üleeile vist, ütles Rasmus, et külm on aga siis oli tuul ja me olime varju all, seega oli veidi jahe jah. Ja kuna “tormipäeval” me vees ei käinud, siis võtsime järgmine päev maksimumi ja olime vees väga pikalt, seega see külm tunne oli vast õigustatud. Täna päeval ütles Rasmus, et merevesi oli külmavõitu 😀 Tegelikult oli vesi jätkuvalt soe ja õues on ka päikese käes väga soe ja varjus normaalne. Hakkame vist aklimatiseeruma ja unistus sellest, et oleme ju Eesti suvedega harjunud ja 20 kraadi väljas ning 15 kraadi merevesi on täiseti normaalne ja saame veel pikalt suvitada on löögi alla sattunud aga me ei hõiska enne, kui see olukord käes on, praegu naudime kõike mida meile pakutakse. Karastame iga päev ennast soojas merevees ja proovime ikka iga õhtu ujuma minna. Rasmusel ja Jaagul õnnestub see väga hästi, mul iga kord mitte.

Tekkinud rutiinid – vabadel päevadel toimetab Jaak vara valges juba aias – hommikul on hea jahe, päike veel ei kõrveta ja saab toimetada. Ta kas kastab või see nädalavahetus möllas näiteks peenardes – meil on aia ääres sellised kivikastide ümbristega peenrad, mis olid kivistunud. Jaak kaevas need tagurpidi ja täiesti ilus muld on. Nüüd saame ka aianduspoodi minna ja vaadata, mida ilusat müüakse ning aiandusega tegelema hakata. Kevadel istutame kindlasti kirsstomateid.

• 

• 

Mina käin harjaga üle kõik terrassid ning pühin kokku tuvikaka. Ma ei saa hästi aru, kas tuvid juba kakavad selliseid kõvasid pallikesi või kuivavad need õhu käes jube kiirelt ära. Igatahes ma loodan, et see kaka kunagi vedelaks ei lähe, sest praegu on ikka väga mugav pühid pallikesed kokku ja kõik. Ei mingeid plekke, riiete ega asjade määrmist. Lisaks on vaja sisehoovi treppi pühkida kuna naabrite põõsas/puu kukutab oma õisi ja oksaksei ka meie poolele. Rasmus ujutab alumist teed, kuna seina äärde kipuvad sipelgad liiva üles ajama, siis ta uhub seda laiali. Seega meil kõigil on tekkinud juba igapäevased tegevused, mis on harjumuseks saanud. Lisaks “kiusan” Rasmust võimlemise ja raamatute lugemisega – suveraamat “Röövlitütar Ronja” ning inglise keeles ette lugemiseks “Secret Garden”. Võimleme rühi parandamiseks, neid harjutusi oleks pidanud juba aastaid tagasi tegema hakkama aga kuidagi ei saanud pihta hakatatud, nüüd on igapäevane tegevus, vahest jonni ja vimmaga – teinekord korralikult.

• 

• 

Parkimisplats ja salapärane saksofonimuusika – reede õhtul mängis saksofon uuesti ja me otsustasime asja uurima minna. Jalutasime meie parkimisplatsile ja seal käis väga vilgas tegevus. Mängiti lauajalgpalli – putkadest müüdi süüa ja juua – inimesed olid ilusti riides ning nautisid seltskonda ning õhtut. Üks noormees tinistas laval kitarri. Arvasime, et saksofonimängija oli jõudnud lõpetada. Kuna kõhud olid täis, siis me midagi ei ostnud vaatasime natuke melu ja jalutsime randa. Rand oli inimtühi ja pime. Linnakese tuled paistsid ja oli mõnusalt rahulik. Äkki hakkas saksofon uuesti mängima, läksime platsile tagasi aga selgus, et see ei tulegi meie platsilt vaid vastast linnaksesest kusagilt. Suundusime tagasi koju ja nautisime kodus terrassilt muusikat edasi, kuna siia kostab see kõige paremini. Kui õhtud enam nii palavad ei ole, siis läheme kindlasti ümbruskonda “luurele”, kust tänavatelt saab ja mis kõrval linnakeses toimub. Meie linnakesest autoga sinna ei saa aga mere äärest jala saab minna. Seega peab mingi hetk tutvuma ümbruskonnaga detilsemalt. Rasmus on paar tiiru lähiümbruses juba teinud ja Jaak ka ühe korra aga ma veel ei ole uudistama jõudnud. Seega otsustasime, et suve lõppedes, kui inimesed taas linna kolivad ja õhtud jahedamad ja rahulimad on, siis läheme jalutame ja uudistame lähemalt.

Lõpuks sain ka oma maski ja hingamistoru installeeritud ning korra isegi olen veel sellega vees ära käinud. Pean veel harjutama – suudan liiga lihtsalt vett sisse ahnida. Aga vaate nägin ära – erinevad kalad – värvilisi ei olnud 🙁 väikesed vähid ning ägedad veealused mererohud ning kivid.

Eile käisime Jaagu kolleegil, kes on pärit Sloveeniast, külas grillõhtul. Tal on kena naine, kes inglise keelt ei rääkinud või vähemalt ei võtnud vestlusest osa. Neil on kolm last – poiss, kes läheb 10 klassi ja kaksikud 7aastased ülienergilised tüdrukud, kes koheselt Rasmuse vallutasid 😀 Õhtu oli meeleolukas ja sõime ennast ikka totaalselt üle. Kartusalatit Sloveenia-Itaalia moodi, burgerid, grillliha ja -vorste, koogikesi, saiu jne jne. Laud oli väga rikkalik. Ma piirdusin liha ja kartulisalatiga aga ikka sai üle söödud. Lisaks oli veel noorpaar Horvaatiast ning meie maakler, kes meile kõigile maja aitas leida ning üks itaallane, keda me ei tundnud. Vestlus käis inglise keeles või siis grupiti. Selgub, et sloveenlased räägivad horvaatia keelt, kuid mitte vastupidi. Aasimine käis teemal, kust läheb piir ja kas horvaadid on paremad kui sloveenid jne. Maalker tõi kohe paralleeli Itaalia ja Prantsusmaa vahel – kellel ikkagi on parem vein ja juust 😀 Õhtu oli meeleolukas ja täitsa vahva oli vahelduseks kodust välja saada ja uute inimestega tutvuda.

Kohale jõudes tundus koht kuidagi tuttav – olime isegi seda maja soovinud aga maakler meile seda ei näidanudki. Eile siis rääkisime nendega ja kuna Jaagu kolleeg oli juba jaanuaris selle ära broneerinud, siis meile seda ei näidatudki. Maja ise asub Macalucias, on kahe korruseline – teisel korrusel kolm magamistuba, esimesel väike köök, suur tuba-söögituba, kabinet, ülisuur maja alune parkla ning kaks keldriruumi veel. Kuid mis oluline -seal on bassein ning koolibuss läheb otse maja kõrvalt. Küll oli see maja kolmikmaja ehk ei olnud üksik, üks sein oli naabrietga ühendatud. Seal olid ka sääsed ning tunduvalt jahedam, kui meil siin. Lisaks puudus seal igasugune vaade. Koju jõudes tervitas meid soe õhk ja arutasime, et praegune maja ja asukoht meeldib meile siiski rohkem aga kui oleks mõlemad majad vabad olnud, siis arvatavasti me siiski oleksime linna maja kasuks otsustanud, sest sealne suur pluss oligi koolibussi olemasolu ning aasta ringi kasutusel olev bassein. Kuid hetkel oleme oma koduga ka väga rahul, igahommikune imeline vaade ning meri koos oma võimalustega.

Üks oluline info edaspidiseks – pühapäeva hommikud, nii 10:00 paiku ei ole poe käikudeks head ajad. Täna oli Deco parklas väga keeruline kohta leida – kõik inimesed olid kena pühapäeva hommiku puhul poodi tulnud. Edaspidi käime teistel päevadel, sest siiani sellist rahvamassi toidupoes me veel näinud ei olnud. Kuna pood on suur ja kõik kassad töötasid, siis väga külg külje kõrval tunnet ei olnud.