7.08.2019
Eile, teisipäeval 6.08 saabus meie maine vara. Hommik algas tavapäraselt ehk Jaagul läks uni varakult ära ja ta läks aeda kastma. Eile hommikul leidis ta peenrast piparmündi, täna oli see juba rõõmsam välja näinud, seega on lootust peagi piparmündi teed saada 🙂
Kuna Jaak ärkas, siis magasin taas praktiliselt põrandal. Kuna polster on ümber, siis väga hull ei olnudki. 8.00 paiku teatas ta, et läheb nüüd lähedal asuvasse bensiinijaama kohvi jooma, espresso maksab seal 80 senti! Vaikselt virgusin ning asjatasin parajasti vannitoas, kui kuulsin suurema auto peatumist meie väravas. Kolijad olid kohal! Kell 8:30!!! Küll mul siis hakkas kiire, pole ammu nii ruttu riidesse saanud 😀 Õnneks üsna peagi saabus ka Jaak ja läks aktiivseks kastidega sehkendamiseks. Kokku oli ca 121 ühikut asju – kaste, mööbliesmeid, külmkapp. Kolijad olid tublid ja me ise muidugi proovisime ka nii palju lahti pakkida kui saime, et pakkematerjal suuremas jaos ära saaks saata. Nüüd on meil palju asju ning kastid siin ja kastid seal. Pildid, kui osa kaste juba lahti on pakitud:
Üllatas kui kergesti kõik sujus ja kui vara nad kohal olid. Me ise eksime stabiilselt siia sõites ära, kuna kõik raknedused arvavad, et kaks randa on ühenduses ja saab läbi sõita. Seega peame oma ära pöörangut hoolega jälgima. Lisaks on meil kaks linnaksese sissesõidu värvat, mis nii vara on üldiselt lukus … Aga tundub, et neil olid mingid omad võtted ja kohale nad tulid. See annab kindlust, et ehk suudavad ka kullerid koha üles leida 😉
Oleme nüüd kaks päeva kaste lahti pakkinud ja ikka ei paista sellel lõppu tulevat. Rõõmustasin, et on palju kappe aga need on kõik lae alla välja ehitatud, mis tähendab seda, et ma pean redeliga turnima hakkama … Aga köögi sain sisustatud, mis tähendab, et saab nüüd ise süüa teha ja meil on külmkapp. Olen seda pikalt oodanud. Sitsiilia roogasid veel ei vaarita 😀 Küll jõuan veel õppida ja areneda selles vallas.
Majast mul hetkel veel ilusaid pilte jagada ei ole. Mõtlesin, et olen ka popp ja teen videodena aga paraku on need liiga suured ja siia üles laadida ei saa. Eks jagan siis millalgi pilte, kui kaste enam nii suures koguses tee peal ees ei ole.
Elame me muidu kenas kollases majas, millel koos panipaiga korrusega on kokku neli. Elamiseks on kolm. Imetlen neid inimesi, kes suuri mitmekordseid maju omavad, küll peab ikka jaksu ja tahtmist olema, et kogu aeg mööda treppe trampida. Mul on jalad jummalast haiged juba, ei teagi kas nüüd sellest, et ma kümneid kordi päevas trepist üles alla käin – stabiilselt unustan midagi kaasa võtta või ära viia, või hoopis mere äärde kõndimisest, kus on sujuvalt ca 250m laskumist ja pärast samapalju üles rühkimist. Kui nii jätkata, siis ehk saan varsti ehk ka siredad sääred 😉
Meie väikesest kohakseset, ma isegi ei oska sellele nime anda, mis koht see on, linna mõõtu välja ei anna, küla ka nagu ka ei ole, nimetan seda linnakeseks. Viimased 5km on siia sõitmine suhteliselt ekstreemne, kitsas ja käänuline. Linnakesel on kaks väravat, üks kohe sissesõidul, kus tavaliselt on üks valvur Franco – peab ikka soovi ja tahtmist olema, seal sellise kuumaga istuda! Respect! Kui teda pole, on värav kinni ja tuleb ennast puldiga sisse aidata. Siis on mõned km taas sinkavonka teed mäest üles ja alla kitsal linnavahetänaval ning tuleb järgmine värav, mis on siis omakorda kinni ja puldiga avatav. See lisab turvatunnet, et igaüks ikka siia sisse ei saa v.a päeval, kui värvad on kõik lahti aga meil on Franco, kes kõike teab ja meelde jätab, seega kui võõrad tulevad ja kellelgi kusagil mingi jama pärast on, siis suure tõenäosusega Franco teab!
Ma pole veel ise siin sõitnud, teed tunduvad kõik nii kitsad ja meie auto niiiii suur. Ootan oma pisikest pumsu ja siis hakkan ka seiklema 🙂 Kas ja millal ning milline saab olema teine auto, ei ole me veel täpsemalt otsustanud. Eks aeg näitab. Peugeot on maanteel väga hea, kuid siin linnakestes eelistaksin siiski pisemat autot. Elame näeme …
Naabritest … Kui olla näoga mere poole, siis vasakule jääv maja on tühi – vähemalt ei ole me liikumist märganud ja kõik on räämas ning laguneb. Täna randa minnes avastasime Rasmusega, et välisuks on lahti … Ei tea, kas see on kogu aeg olnud või tõesti keegi ikkagi elab seal sees. Üle tee on vanem abielupaar pikakarvalise taksiga. Rasmus sai koeraga sõbraks ja väidetavalt oskab see vanapaar paar sõna inglise keelt ka. Ise ei ole me veel suhelnud. Paremal pool elab vanem abielupaar ja nende poeg naisega. Poja ja naisega suhtlesime eile – itallasstele kombe kohaselt, meie Rasmusega oma maja viimase korruse terrassilt ja nemad oma hoovist kõva ja selge häälega. Perepoeg, kelle nimi mul juba meelest on läinud, oskab inglise keelt, juhuuu. Keegi kellelt saab vajadusel abi küsida. Tema naine Tanja rääkis ka natuke aga mitte nii palju. Vestluse käigus jõudsime korduvalt selleni, et Sitsiilias või üldse Itaalias elades ilma itaalia keeleta ei saa. Nõustun. Meil juba Itaalia raadio mängib nii autos, kui toas. Otse ees on kaks maja, ühes olen näinud ühte naisterahvast ja teises on kahe väikese lapsega pere – kus lapsed on parajas eas – ca 4 ja 2, seega jonni on õhtuti tihti kuulda – ma küll aru ei saa aga eeldan, et teemaks on see, et “ei taha magama”, “ei taha hambaid pesta” jne. Ahjaaa, kuna kõrval naabritel, kus perepoes inglise keelt räägib on ka koer, siis tänu Rasmusele sattusime jutustama, kuna tal oli vaja koera tähelepanu saada. Korte puudust meil siin ei ole, neid on palju ja nad armastavad haukuda v.a meie naabrite koer, kes ulub. Täna oli ta eriti südantlõhestvalt kurb ja ulgus pikalt ja kaua. Küllap oli pererahvas kusagil ära. Muidu on see koer suht vaikne olnud.
Tänase pika jutu lõpetuseks ka pilt meie maja ees õitsvatest isiklikest palmipuudest. Sidrunipuu on meil ka, eelmised viljad on perenaine ära noppinud aga ehk uue saagi saame meie 🙂
Ahjaaa homme peaks tulema tehnik, kes meile interneti paneb 🙂 Ootame pikisilmi. Taaskord üllatus, kuna maakler hoiatas, et praegu võib minna kaua ja Jaagu töökaaslased on oodanud kuni kolm nädalat, et keegi internetti panema tuleks. Seega loodame taas parimat ja me ei pea enam roamingus istuma.
