10.08.2019
Kui arvate, et saate siin suvel pikalt magada siis eksite. Hiljemalt kell 8:15 (nädalavahetusel 9:00) paiku hakkab tänavate vahel sõitma saiamüügi auto, mis endast kõvasti tuututades märku annab. Ca tunnike hiljem hakkab keegi kõvasti ruuporisse karjuma, esimesel korral ehmatasin ikka üsna ära – kas peab kuhugi jooksma hakkama?! Aga ei, saabub hoopis juur- ja puuviljaauto. Saiakese autojuhiga tegin esimese tutvuse ja ostu asjade saabumise päeval. Kolijad jäid saiamüügi tüübiga juttu rääkima ja kuna ma oma nina toast välja pistsin, siis läks muidugi äri kohe käima. Esimene ost oli brioche ja aprikoosimoosiga saiake. Brioche sai Jaagult koheselt hellitusnime “tissike” 😀 , et aru saaksite, miks, siis saiake nägi välja täpselt selline:
Laupäeva, esimese puhkepäeva puhul, lubasime omale taas maiust. Seekord siis nutella, magusa kreemi ja aprikoosi saiakesed – hirmus suured, kohutavalt palju täidist ja maitsesid imehästi, mmmmm! Aprikoosi lootsiku jõudis Jaak juba ära süüa aga küll ma selle ka pildile jõuan püüda. Lisaks on veel müügis baguette ja ciabatta (siinkohal tervitan oma toredaid lõunasöögi kaaslasi Mari ja Kadi). Neid küpsetisi ka veel ei ole ostnud aga küll jõuame. Mari ja Kadi, annan siis teada, kuidas otse pagarikojas tehtud ciabatta maitseb. Aga siin on siis meie tänahommikune saiasaak, ühe puudujäägiga:
Täna otsustasime üle vaadata ka juur- ja puuviljaauto. Tore auto oli, veerandist müügil olevatest saadustest olid tundmatud … Varsti peaks katsetama hakkama, mis kraam see on ja mis sellest teha annab. Müüjapoiss oli tore ja kinkis meile pealekaubaks ka paki porgandeid 🙂 Omast arust ostsime me kurke, võttes tundusid kuidagi pehmed aga mõtlesin, et tühja kah, pärast selgus, et hoopis suvikõrvits oli 😀
Olen juba pikemat aega proovinud pildile saada meie vabalt ringi luusivaid koduloomi. Täna lõpuks õnnestus. Hallikat värvi on ka, teda on keeruline märgata. Kui neist lahti tahame saada, siis tuleb kass võtta. Kes teavad meie pere kassiteemat, siis mnjah. Me Rasmusele veel ei ole öelnud, et kass need eemale peletab, kuna poisile sisalikud meeldivad ning tuppa need ei ole veel trüginud, siis las toimetavad.
Natuke majast ka – vahepeal oli aega perenaisega, Liza, kohvi juua ja juttu ajada. Meie piirkond on suvituspiirkond, seda on täna eriti eredalt tunda – rannas oli palju rahvast ja isegi õhtul, kui mehed ujumas käisid, oli rand rahvast täis olnud. Ühed olid ka telkinud. Autosid on rohkem, inimesi on sagimas rohkem, samuti on koeri haukumas rohkem. Parkla platsil on täna karaoke 😀 Üsna huvitav on kuulata. Platsile me ikka ei ole veel jõudnud, õhtuks on ikka väss peal ja ei viitsi ennast välja ajada. Istume terrassil ja kuulame siit melu. Küll ükskord ka platsile jõuame, hooaja lõpuni on veel aega.
Maja, kus me elame, on ehitatud 1970-tel, seega väga vana. Täielikult renoveeritud 2011a. Küll ei ole vahetatud siin torusid, need on ikka igivanad, seega peab hoolega jälgima, mida kraanist alla lased, muidu on kohe ummistus. Maja ise on müügis (Vende), päris krõbeda hinnaga 300 000€. Siiski, kui kellelgi on soovi Sitsiiliasse mere äärde maja osta, siis me ühte maja teame 😉 Tegelikult on meie linnakeses päris palju maju müügis. Liza arvab, et ei osteta, kuna puudub tervik – lähimad poed, koolid ja lasetaiad on 7-8km kaugusel. Lisaks on tema maja suvilaks liiga suur. No me igatahes loodame, et ta niipea maja maha ei saa müüdud ja me saame siin rahulikult edasi elada. Õnneks Itaalia seadused käsivad 6 kuud ette teatada, seega kui peakski müüdud saama, siis on meil õnneks aega uut otsida. Aga nagu ma kirjutasin, loodan, et ei pea sellega tegelema ja saame antud maja asukoha võlusid nautida. Pildid maja eest, sisehoovist ja auto sissesõiduteest.
Mõned sisse vaated ka, kõik asjad ei ole veel oma kodu leidnud aga enam vähem on juba viisakas 😀
Köögist saab edasi esimse korruse terrassile. See on kujunenud minu ja Jaagu lemmikuks. Hea kohe otse köögist kohvitassiga välja astuda ja õhtul niisama lebotada. Kui Rasmuse korrusele ka terrassile mööbli saame, siis ehk hakkame millalgi seal ka aega veetma. Praegu tsillib seal õhtuti põrandapadjal istudes Rasmus. Pildidl on ka vana ja uus redel, ma eelnevas postitused kirjutasin, et kapid on siin laeni ja ma ei ulata. Mees ostis pikema redeli, homme saan siis katsetada, kas ulatan asju panema ja võtma. Veel üks huvitav kogemus, kus kappi asjade saamiseks pean majas redelit kasutama hakkama.
Treppidel on huvitavad kunstiteosed, jagan siin paari esktreemsemat:
Meie magamistuba ja vaade aknast:
Ja Rasmuse korrus:
Pizzaahi, millega ma veel midagi peale ei oska hakata aga eks hooaja lähenedes tuleb asi endale selgeks teha ja siis pizzasid tegema hakata 🙂
Vaated tänavale – tegin pildid ülemiselt korruselt pisikesest aknast, kuna sellel korrusel ei ole tänava poolset rõdu. Maja planeering on selles suhtes hea, et terrassid on naabrite silmade eest üsna varjul v.a viimane korrus, kuhu samal tasemel olevad majad näevad ja mere äärest samuti, kui tahetakse vaadata:
Lõpetuseks öine vaade, kus taamal särab Catania. Paraku paremat pilti ei ole aga aimu saab. Oma silmaga vaadates on ikka hoopis midagi muud. See pilt on tehtud esimesel või teisel õhtul, praegu on linn nii udu sees, et midagi eriti ei paista, vaevu aimatavad tuled on näha. Loodetavasti saab see suure kuumuse aeg peagi otsa ja siis hakkab ka taas linna nägema. Liza hoiatas, et augusti lõpus ja veebruaris on siin paduvihmad, lühiajalised aga tugevad ja siis kõik upub, kuna äravoolu renne ega kanalisatsiooniauke siin ei ole. Pole ju vajadust. Õnneks oleme üsna kõrgel ja seega on lootust, et meile ülevalt midagi väga kaela ei uhuta. Küll soovitatakse siis koju jääda, kuna teed on raskesti läbitavad. Kus tähistatakse külmapühasid, kus vihmapühasid …
