18.08.2019
Iga kord, kui ma kirjutamise lõpetan, siis mul tuleb meelde, et hähhhh ma pidin ju sellest ka kirjutama ja sellest ja tollest ka. Seekord erinevad teemad, mis on meelest läinud kirja panna aga ajaloo mõttes on hea siiski üles täheldada.
Helikopterid – peamiselt piirivalve värvides. Esimestel päevadel ei saanud ma hästi aru, miks meil need helikopterid nii tihti sõidavad – mõni päev lausa mitu korda. Kuid üldiselt siiski vähemalt üks kord pimeduse saabudes. Aafrika on meil siin suhteliselt lähedal eksole, seega käiake lõuna piirkonnas rannajoont kontrollimas. Üks õhtu sattusime Rasmusega hilja ujuma, kui väljas oli juba täiesti pime, rannas ei olnud ühtegi inimest ja helikopter tiirutas pea kohal. Päris kõhe tunne tuli, see ujumine oli meil siin üks lühemaid 😀
Itaallastel on peamine puhkuste periood augusti keskel ehk sel aastal siis 12-25.08. Sellest saab hästi aru ka meie rannas. Kui esimesel saabumise nädalal oli päeval, meie päevase ujumise ajal, vahemikus 13:30 – 15:30, rannas meie ja veel umbes 10 inimest, siis nüüd on meie ja veel umbes 50 inimest. Hommikul ja peale 16:00 on meri ja rand paksult inimesi täis. Eriti nädalavahetustel, siis on kogu aeg palju rahvast. Pühapäevad on eriti rahvarohked. Piilume neljanda korruse terrassilt, kas inimesi on vähemaks jäänud, et ise saaks ka randa minna.
Inimesed, keda rannas kohtame on erinevaid. Esimesel nädalal olid noored, peamiselt naised ja pruunid kui šokolaad. Me Rasmusega olime nagu valged luiged nende kõrval 😀 Olin pikemat aega ka ainuke blondiin, keda rannas kohata võis. Esimesel nädalavahetusel aga rannas peesitajate pilt muutus ja kestab siiani. Tekkisid pered, suured seltskonnad ja valge ihuga inimesed 😀 Tööinimesed olid saanud kontoritest randa. Me ei olnudki enam kõige valgema ihuga inimesed, olime täitsa jumekad nende kõrval 😉 Samuti oli petlik esimese nädala mulje, et siitkandi inimesed ongi kõik kenasti vormis ja üleliigset kusagil ei ole. Nüüd on ikka igasuguseid ja väga erineva kehavormidega inimesi. Ülekaalulisi lapsi oleme vähe näinud – seega siin seda trendi ei tundu olema, et noored rasvuvad.
Üks asi mis mind aina imestama paneb ja millest ma hästi aru ei saa. Neidudel ja naistel on pikad tumedad juuksed ja need on neil kogu aeg lahti. Vette minnes, päikest võttes – pärast vees käimist nad rannas harutavad üksteise juukseid, eriti need kellel on lokid. Meri on ju soolane ja juuksed lähevad suhteliselt jäigaks, vähemalt minul. Kui mul kunagi pikad juuksed olid, siis rannas ja ujudes olid need mul alati kinni, segasid ju muidu ja aina sättima pidi. Väga tüütu. Siin ma vaatan ja mõtlen, et kuidas nad saavad aga tundub, et saavad. Nad muidugi väga ei uju ka, korras kastavad ennast üleni vette ja siis lähevad päevitama tagasi või siis seisavad rinnuni vees ja jutustavad.
Teine asi, mis silma on jäänud. Rannas magatakse, kas oma rannavarju või meie ranans olevate suurte rannavarjude all. Otse kividel, rätik külje all on silm looja lastud. Osadel on ka madrats või lamamistool ja ei ole, et tukun päikese käes, vaid ikka mõnusas tudu asendis ja sügavalt magavad. Eks see rannapäev on iseenesest ka väsitav ja kui juba terveks päevaks tulla, siis päevane puhkus kulub alati marjaks ära.
Magamisest veel. Meil on nüüd juba pikemat aega oma voodid ja Rasmus ka oma korrusel. Esimestel öödel ei tulnud tal oma toas magamisest eriti midagi välja, puges meie voodisse. Hakkasin siis kõiki aknaid kinni panema, et öised hääled ei kostuks. Läks paremaks. Kuid mõni öö on tal ikkagi rahutu ja kipub meie juurde. Nüüd panime talle õhkmadratsi meie tuppa põrandale, kui kõhedaks läheb siis saab seal magada. Ma ise olen samasugune, kes iga krõpsu kuuleb ja magama ei saa jääda. Mis see oli, kust see tuli, issand, mis see veel oli?! Ime, et lapsel ka hirm naha vahele ei pole, ema võdiseb korrus all pool 😀 Ma talle muidugi ei ole öelnud, et mul ka kõhe on, ikka julgustan teda ja rahustan. Tegelikult on need hääled siin ju tavalised – tuvid krõbisatvad katusel, autod sõidavad mööda, koerad hauguvad, konditsioneerid … Õnneks ühel meist ei ole mingit muret magama jäämisega – Jaak viskab pikali ja juba magab. Peaksin vist kõrvatroppe kasutama hakkama, siis saan ka rahulikult uinuda. Hommikul on mul see eest uni hea aga Jaak on juba 6:00 paiku üleval, täiesti vabatahtlikult. Eile ta läks hiljem magama, et mitte nii vara tõusta aga ikka oli 6:06 üleval ja aias toimetamas. Üldiselt on nii, kui päike 20:30 paiku tuttu läheb, siis tikub uni peale ja reeglina me 23:30 paiku juba kõik magame. Seega 6:00 paiku tõusta on tegelikult ju täiesti OK, peaaegu 7 tundi on täis ja päike tõuseb ka juba 6:15 paiku, seega täiesti normaalne rütm. Kukk kireb oma esimesed kiremised ka, ma õnneks nüüd enam seda ei kuule, kuna luugid ja aknad on kõik kinni. Kui ma juba magama jään siis õnneks magan sügavalt ja iga krõbin mind üles ei aja.
Ilmast ja temperatuurist – siia tulles oli ca nädal aega 35-37 kraadi sooja – öösel temperatuur alla 25 kraadi langenud. Iga liigutus ajas higistama ning kole kuum oli igal pool. Nüüd on mõned päevad olnud õues maksimaalselt 30-32 kraadi, kerge tuuleke ja tundub jahe 😀 Ootsime väga, et temperattur 8-10 kraadi langeks, siis saaksime me ka normaalselt olla, nüüd ongi natuke inimlikum ja me “külmetame” 😀 Ühel õhtul ujumast tulles ütles Jaak, et siin väljas on jahe kuidagi, kui veest välja sai. Üks päev, üleeile vist, ütles Rasmus, et külm on aga siis oli tuul ja me olime varju all, seega oli veidi jahe jah. Ja kuna “tormipäeval” me vees ei käinud, siis võtsime järgmine päev maksimumi ja olime vees väga pikalt, seega see külm tunne oli vast õigustatud. Täna päeval ütles Rasmus, et merevesi oli külmavõitu 😀 Tegelikult oli vesi jätkuvalt soe ja õues on ka päikese käes väga soe ja varjus normaalne. Hakkame vist aklimatiseeruma ja unistus sellest, et oleme ju Eesti suvedega harjunud ja 20 kraadi väljas ning 15 kraadi merevesi on täiseti normaalne ja saame veel pikalt suvitada on löögi alla sattunud aga me ei hõiska enne, kui see olukord käes on, praegu naudime kõike mida meile pakutakse. Karastame iga päev ennast soojas merevees ja proovime ikka iga õhtu ujuma minna. Rasmusel ja Jaagul õnnestub see väga hästi, mul iga kord mitte.
Tekkinud rutiinid – vabadel päevadel toimetab Jaak vara valges juba aias – hommikul on hea jahe, päike veel ei kõrveta ja saab toimetada. Ta kas kastab või see nädalavahetus möllas näiteks peenardes – meil on aia ääres sellised kivikastide ümbristega peenrad, mis olid kivistunud. Jaak kaevas need tagurpidi ja täiesti ilus muld on. Nüüd saame ka aianduspoodi minna ja vaadata, mida ilusat müüakse ning aiandusega tegelema hakata. Kevadel istutame kindlasti kirsstomateid.
Kuivanud peenar 
Läbi kaevatud peenar
Mina käin harjaga üle kõik terrassid ning pühin kokku tuvikaka. Ma ei saa hästi aru, kas tuvid juba kakavad selliseid kõvasid pallikesi või kuivavad need õhu käes jube kiirelt ära. Igatahes ma loodan, et see kaka kunagi vedelaks ei lähe, sest praegu on ikka väga mugav pühid pallikesed kokku ja kõik. Ei mingeid plekke, riiete ega asjade määrmist. Lisaks on vaja sisehoovi treppi pühkida kuna naabrite põõsas/puu kukutab oma õisi ja oksaksei ka meie poolele. Rasmus ujutab alumist teed, kuna seina äärde kipuvad sipelgad liiva üles ajama, siis ta uhub seda laiali. Seega meil kõigil on tekkinud juba igapäevased tegevused, mis on harjumuseks saanud. Lisaks “kiusan” Rasmust võimlemise ja raamatute lugemisega – suveraamat “Röövlitütar Ronja” ning inglise keeles ette lugemiseks “Secret Garden”. Võimleme rühi parandamiseks, neid harjutusi oleks pidanud juba aastaid tagasi tegema hakkama aga kuidagi ei saanud pihta hakatatud, nüüd on igapäevane tegevus, vahest jonni ja vimmaga – teinekord korralikult.
Tuvikaka 
Naabri põõsas/puu
Parkimisplats ja salapärane saksofonimuusika – reede õhtul mängis saksofon uuesti ja me otsustasime asja uurima minna. Jalutasime meie parkimisplatsile ja seal käis väga vilgas tegevus. Mängiti lauajalgpalli – putkadest müüdi süüa ja juua – inimesed olid ilusti riides ning nautisid seltskonda ning õhtut. Üks noormees tinistas laval kitarri. Arvasime, et saksofonimängija oli jõudnud lõpetada. Kuna kõhud olid täis, siis me midagi ei ostnud vaatasime natuke melu ja jalutsime randa. Rand oli inimtühi ja pime. Linnakese tuled paistsid ja oli mõnusalt rahulik. Äkki hakkas saksofon uuesti mängima, läksime platsile tagasi aga selgus, et see ei tulegi meie platsilt vaid vastast linnaksesest kusagilt. Suundusime tagasi koju ja nautisime kodus terrassilt muusikat edasi, kuna siia kostab see kõige paremini. Kui õhtud enam nii palavad ei ole, siis läheme kindlasti ümbruskonda “luurele”, kust tänavatelt saab ja mis kõrval linnakeses toimub. Meie linnakesest autoga sinna ei saa aga mere äärest jala saab minna. Seega peab mingi hetk tutvuma ümbruskonnaga detilsemalt. Rasmus on paar tiiru lähiümbruses juba teinud ja Jaak ka ühe korra aga ma veel ei ole uudistama jõudnud. Seega otsustasime, et suve lõppedes, kui inimesed taas linna kolivad ja õhtud jahedamad ja rahulimad on, siis läheme jalutame ja uudistame lähemalt.
Lõpuks sain ka oma maski ja hingamistoru installeeritud ning korra isegi olen veel sellega vees ära käinud. Pean veel harjutama – suudan liiga lihtsalt vett sisse ahnida. Aga vaate nägin ära – erinevad kalad – värvilisi ei olnud 🙁 väikesed vähid ning ägedad veealused mererohud ning kivid.
Eile käisime Jaagu kolleegil, kes on pärit Sloveeniast, külas grillõhtul. Tal on kena naine, kes inglise keelt ei rääkinud või vähemalt ei võtnud vestlusest osa. Neil on kolm last – poiss, kes läheb 10 klassi ja kaksikud 7aastased ülienergilised tüdrukud, kes koheselt Rasmuse vallutasid 😀 Õhtu oli meeleolukas ja sõime ennast ikka totaalselt üle. Kartusalatit Sloveenia-Itaalia moodi, burgerid, grillliha ja -vorste, koogikesi, saiu jne jne. Laud oli väga rikkalik. Ma piirdusin liha ja kartulisalatiga aga ikka sai üle söödud. Lisaks oli veel noorpaar Horvaatiast ning meie maakler, kes meile kõigile maja aitas leida ning üks itaallane, keda me ei tundnud. Vestlus käis inglise keeles või siis grupiti. Selgub, et sloveenlased räägivad horvaatia keelt, kuid mitte vastupidi. Aasimine käis teemal, kust läheb piir ja kas horvaadid on paremad kui sloveenid jne. Maalker tõi kohe paralleeli Itaalia ja Prantsusmaa vahel – kellel ikkagi on parem vein ja juust 😀 Õhtu oli meeleolukas ja täitsa vahva oli vahelduseks kodust välja saada ja uute inimestega tutvuda.
Kohale jõudes tundus koht kuidagi tuttav – olime isegi seda maja soovinud aga maakler meile seda ei näidanudki. Eile siis rääkisime nendega ja kuna Jaagu kolleeg oli juba jaanuaris selle ära broneerinud, siis meile seda ei näidatudki. Maja ise asub Macalucias, on kahe korruseline – teisel korrusel kolm magamistuba, esimesel väike köök, suur tuba-söögituba, kabinet, ülisuur maja alune parkla ning kaks keldriruumi veel. Kuid mis oluline -seal on bassein ning koolibuss läheb otse maja kõrvalt. Küll oli see maja kolmikmaja ehk ei olnud üksik, üks sein oli naabrietga ühendatud. Seal olid ka sääsed ning tunduvalt jahedam, kui meil siin. Lisaks puudus seal igasugune vaade. Koju jõudes tervitas meid soe õhk ja arutasime, et praegune maja ja asukoht meeldib meile siiski rohkem aga kui oleks mõlemad majad vabad olnud, siis arvatavasti me siiski oleksime linna maja kasuks otsustanud, sest sealne suur pluss oligi koolibussi olemasolu ning aasta ringi kasutusel olev bassein. Kuid hetkel oleme oma koduga ka väga rahul, igahommikune imeline vaade ning meri koos oma võimalustega.
Üks oluline info edaspidiseks – pühapäeva hommikud, nii 10:00 paiku ei ole poe käikudeks head ajad. Täna oli Deco parklas väga keeruline kohta leida – kõik inimesed olid kena pühapäeva hommiku puhul poodi tulnud. Edaspidi käime teistel päevadel, sest siiani sellist rahvamassi toidupoes me veel näinud ei olnud. Kuna pood on suur ja kõik kassad töötasid, siis väga külg külje kõrval tunnet ei olnud.
