Meie rand

25.08.2019

Olen meie rannast palju kirjutanud, kuid vähe pilte pannud. Parandan vea – seekordne postitus on pigem pildikeeles 😉

Tee randa viib meil kenasti mäest alla ja pärast mäest üles. Kui esimesel nädalal olid sääremarjad ikka päris haiged, siis tänaseks on jalad harjunud nii trepi kui ka mäest alla-üles rühkimisega.

• 

• 

Parklast ka paar pilti – hetkel on lõunapaus ja parkla on meeldivalt tühi, muidu on siin ikka keeruline parkimiseks kohta leida.

• 

• 

Enne kasvasid siin vasakul pool kirsstomatid – üsna hiljuti võeti kõik üles. Üks päev rannast tulles oli mingi noormees väikese kilekotida neid igatahes usinasti läbi aiaaugu korjamas ehk oli raksus teisiti öeldes.

• 

• 

Rand on meil jätkuvalt kivine aga meid see ei heiduta. Rannapapudega saab ilusti vette ja merepõhi on huvitav uudistada. Rannas on kolm puidust platvormi, mille peal saab päevitada ning kust on mugavam merre minna. Vesi läheb suhteliselt ruttu sügavaks, seega ei ole mingit poolde merde kõndimist. Üks päev ujuma minnes avastasime, et vasak väike platvorm oli kadunud … Ei teagi, kas kellelgi oli hädasti vaja või võeti see meelega ära … Igatahes oli see ka korralik ja väikese raudredeliga, seega pidi ikka suur soov seda ära tassida olema. Rannas on kolm palmilehtedest tehtud päikesevarju ja üks riidest kattega. Üldiselt on need hõivatud aga nädala keskel on meil ikka olnud võimalik ka nende all logeleda. Tundub, et sel nädalal oli vähem puhkajaid, rannas ei olnud meie päevase ujumise ajal üldse inimesi.

• 

• 

Meie linnakeses on kaks villat, mida välja renditakse. Ühe villa oma on ka see esimene platvorm. Mul villast hetkel head pilti ei ole, kuna see on kogu aeg välja renditud ja natuke imelik on minna aia taha pilti tegema 😀 Kui hooaeg läbi, siis teen mõne parema pildi ka.

• 

• 

Google pildilt see parempoolne on popim villa ja kogu aeg on inimesed sees olnud. Neile kuulub ka see vesijalgratas – järgmiseks hooajaks uurin välja, kuidas seda kasutada saab, siis läheme ka väikesele sõidule.

Meie mäekese all on kena valge majake, kus elab viis (!) taksikoera! Ükskord rannast koju tulles nad kõik üheskoos tervitasid meid, pildile jäi neist neli. Õhtul pääsesid nad lahti ja küll siis oli meil siin koerte haukumise ühiskoorid. Mulle üldiselt loomad meeldivad aga need pisikesed koerad hakkavad vasrti juba närvidele käima – nad lihtsalt hauguvad – üks alustab ja terve linnakese koerad hakkavad kaasa haukuma. Kui Eestis ma olen harjunud, et peremees ütleb koerale, et ta ei hauguks, kõik on ok, siis siin karjutakse lihtsalt koertest üle.