28.08.2019
Kolmas koolipäev ja ma juba olen nii väsinud hommikusest tõusmisest 😀 Ärkan 6:00 ja pere ajan üles 6:30, kui nad vahepeal juba ise ei ole tõusnud. Ära sõidame 7:00 paiku ja umbes 7:33 oleme juba kohal. Tagasi kodus oleme umbes 15:00, juhul kui poe ring ka teha, siis veidi hiljem. Eile õhtul nii 20:30 paiku, unega võideldes, mõtisklesin terrassil saksofoni muusika taustal, et niiviisi päeval ära olles ei saa üldse iseendale aega pühendada 🙂 Õhtul on väsimus peal, nagu tööl käiks, ja midagi teha nagu ei taha ja ei jaksagi. Mulle see ikka üldse ei sobi! Kodus olemise rutiin oli küll lõpuks natuke igav aga mul oli terve päev aega vaikselt toimetada, see oli palju mõnusam päeva mööda saatmise viis, kui baasis tiksudes. Jah, ma tean, ma pean peapidi akadeemilisse kirjandusse sukelduma ning kirjutama hakkama, siis ei ole tiksumine, vaid produktiivne aja kasutus aga ma ikka nagu ju suve tahaks veel nautida … Päevase ujumise järgi tunnen kõige suuremat igatsust, siis sai ikka natuke päikest ka oma heledale ihule lasta, keha hakkab juba tagasi valgeks kuluma 😀 Nüüd ei ole päevasest merest ega päikesest midagi järgi. Nojahh päike küll on aga siin baasis ei ole temast paraku eriti kasu. Alanud koolinädala rutiinina jõuame koju, kas siis 15.00 või 15:30 teen süüa või kui söök on valmis, siis sööme, peale seda väike lebo ning seejärel õppima. Rasmus peab tegema oma võimlemise harjutused ja lugema ning juba kell ongi ootamatult saanud 19:00. Siis on meie õhtuujumise aeg, kerge õhtusöök ja magama sättimine. Õhtuste toimetamiste aegu tuleb veel reguleerida, sest puhkuse graafikus olles toimetad teises rütmis. Nüüd on oluline varem magama saada.
Rasmusele koolis meeldib – peale esimest päeva ta küll teatas, et ta rohkem ei lähe aga eile oli peale koolipäeva lõppu juba palju rõõmsam ning ülemeelik nagu üks õige laps olema peab. Õpetaja pidi olema lõbus ja koolis huvitav. Eks ta sai oma hirmudest üle ja ei tunne ennas enam ebakindlalt. Õppetöö kirjutatakse paberkandjal päevikusse ja õpetaja paneb iga päeva juurde oma allkirja, sama peab tegema ka lapsevaen ehk peab olema kontrollitud, et laps on õppinud. Emmmmm, ah?! Ma olen harjunud, et laps iseseisvalt teeb ja ise vastutb, kas on õpitud ja kui hästi. Aga eks ma siis allkirjastan. Lisaks on lugemislogi leht. Üks igapäevane kodutöö on, et laps peab iga päev vähemalt 20min raamatut lugema ning see tuleb paberile kirja panna ja lapsevanem peab allkirja andma. Jah, praegu lasen Rasmusel kõvasti ette lugeda, et saaks häälduse ja lugemisvilumise kätte aga edaspidi loeb ta ju omaette. Ma ei seisa kellaga kõrval, et kaua ta nüüd siis ikka loeb. Tundub liigse kontrollimisena. Küll ei ole ma veel aru saanud, kas siin on soovituslik kirjandus ka või saame ise raamatuid valida. Ühel paberil oli nagu kirjas, et lapsel peab lugemisest rõõm olema ja loeb seda, mis meeldib. Praegu on meil pooleli veel suveraamatu “The Secret Garden” lugemine, kui selle läbi saab, eks siis saab uurida, kuidas nende raamatute valikutega on.
Laste kooli toomisel ja viimisel kehtib range kord – vähemalt algkooli osas (1-5 klass). Ma seda ei olegi tähele pannud, millal põhikool ja keskkool lõpetavad. Siin sõidavad koolibussid nagu Tallinnaski. Osad bussid on suured, teised aga nagu mikrokad ja busse kokku on kümneid. Lapsed tuuakse kooli juurde – autosid kooli juurde ei lasta, suunatakse kõrvale NEX parklasse, kust siis lapsed ise või koos vanematega kooli lähevad. Lisaks bussijuhile on bussis ka saatja, kes lapsed kokku kojab ja kooli väravatest sisse viib. Peale kooli tulevad õpilased koos õpetajaga kooli ette, kus lapsed kas vanematele üle antakse või õpetaja viib kõik lapsed õige bussi juurde. Õpetajal on nimekiri, kus iga lapse nime juures on kirjas, kuidas ta tuleb ja läheb. Emmmmm … Mõneti on see ju väga hea, saadad lapse rahuliku südamega kooli ja tead, et ta saab turvaliselt kohale ja tagasi, kõik on paberil kirjas ja kontrollitud. Aga me tahame oma süsteemi luua 😀 Seni kui Jaak saab poolest päevast töölt ära, ei ole probleemi, tuleb vastu ja nopib lapse kaasa. Kui aga meil on vaja, et Rasmus teeks territooriumil aega parajaks sisemise kahe baasi vahet sõitva bussi väljumiseni – joob kohvikus kakaod või teeb raamatukogus koolitükke, siis ma ei kujuta eriti ette, mida kool sellest arvab. Ma olen aru saanud, et väikesed ei tohi siia omapäi hulkuma jääda. Eks peame õpetajale kirjutama ja uurima, mis see meie soov endaga kaasa toob. Territooriumil peavad korda US military police ja olen näinud ka Itaalia carabinieri autot ringi sõitmas – see on nagu meil munitsipaalpolitsei. Ühesõnaga kord on siin igal sammul. Vahepeal on suht kõhe, kui istud kohvikus või raamatukogus ja täisvarustuses militaarpolitsei sisse marsib – turvavestid, relvad jne kogu kupatus. Neile küll teele ette ei taha jääda.
Järjest enam tekib vajadus teise auto järgi. Sellega on ka eraldi teema – alguses mõtlesime pikajalisele rendile – see aga eeldab 3000€ tagatist, mida ei tea kas tagasi ka saab + ca 300€ kuus rendiraha. Tundub suhteliselt mõttetu raiskamine – selle raha eest saab osta juba kohaliku kasutatud auto. Siis tekkis mõte, et võiks osta Eestist väikese auto. Kuna Itaalias on teemaks ning kindlustus on kordi ja kordi kallim, seega läheb kohalik auto üsna kalliks pidada. Teemaksu vabastuse saab ühele autole ja selle kasutame Peugeotiga ära. Eestist siia sõitmise kulud on aga sama suured nagu ühe aasta teemaks ja kindlustus. Ühesõnaga keeruline olukord ja ma ei oska siin Jaaku kuidagi otsustamisel aidata ka. Lisaks muidugi ei ole meil neid tuhandeid tagataskust kohe võtta ka, mida siit ostes kohe väja peab käima. Seega auto teema osas käib veel aktiivne otsingu, mõttetegevus ning otsustamatus.
Eile tegin tutvust ka raamatukoguga – väga tore tädi oli, kes mind ära registreeris. Üldse on teenindajad siin kõik väga sõbralikud ja avatud. Enamustes teeninduskohtades on tööl itaallased, üksikud on ameeriklased. Mingil põhjusel arvatakse, et me oleme pärit Saksamaalt – õpetaja küsis kohe, kas me oleme Saksamaalt. Eile käisin postkontoris ümbrikke ostmas, seal ka neiu uuris, kas ma olen Saksamaalt – ta pidi järgmine nädal Berliini puhkama minema. Postkontor on neil veidike kaasaegsem, saab teha kiibimakset ja toksida PIN koodi, kaasaeg 🙂 Tegin eile NEX poes ka esimese ostu – kassiir (meesterahvas) küsis ID´d – andsin automaatselt oma ID-kaardi, küll ta uuris ja vaatas seda ja teatas, et pole elus sellist enne näinud. Ma siis ütlesin, et see on Eesti oma, ta rõõmsalt teatas, et kas olete Tallinnast … Eeeeee jaaaa, ma olin vist väga hämmingus näoga 😀 Ta siis lahkelt seletas edasi, et on kohanud ühte eestlast aasta oli siis 1994-95. See pidi ikka väga kustumatu mulje jätma, et tal on siiani meeles, et Tallinn on Eestis. Andsin siis teada, et nüüd on ka esimene Eesti pere siin ja eestlased esindatud, ta nentis selle peale jah, et pole enne baasis ühtegi eestlast kohanud. Näitasin talle siis ära ka oma NATO loa, mille peale ta nägu selgines ja sain oma ostud ka tehtud. Üldiselt on väga tore siin teatada, et oleme eestlased, täiesti unikaalne tõug. Küll ei ole selle ütlemisest kasu meil kodu linnakeses, seal me oleme americanad, räägid inglise keeles – seega oled americana – räägite oma omavahel eesti keeles, olete Eestist, ahahah, selge americana … Nojahh, ma enam ei vaevugi. Naabrid, kes meil kõrval on ja need kellele majaperenaine on öelnud, et oleme Eestist need teavad. Lapsed on meid igatahes americanadeks liigitanud ja nii on 🙂
Raamatukogus on hea vaikne istuda – vähe rahvast ning läpakale särts ka olemas. Küll on siin külm – konditsioneer huugab ja hirmsasti tahaks jakki peale panna. Pärast on õues väga mõnus ringi jalutada ja külmunud liikmeid soojendada. Leidsin endale isegi mõned koolitööks kasulikud raamatud. Lisaks oli eile siin üks onu koeraga – tegin salaja pilti ka 🙂 Üldiselt mulle tundub, et koerad on siin igal pool lubatud. Toidupoes võib vabalt mõnes vahekäigus koeraga kokku põrgata – peremees rihma otsas.
Raamatukogus 
Kutsu paistab
Natuke kodukesest ja merest ka. Üks õhtu oli meil rand paate täis, ei saanudki aru, mis head pakuti. Kokku lugesin 10 paati, pildilt kõik nii hästi välja ei paista aga huvitav vaatepilt oli igatahes.
Eile hommikul oli meil naaberlinnakeses tulekahju – lahtine leek põles. Päris kõhe oli aga tundub, et suuri kahjustusi ei olnud ja kõik jäi alles. Kodus oli pärast päris korralik kõrbehais – ei teagi, kas sellest hommikusest põlengust või oli päeval seal kandis veel midagi juhtunud.
Lõpetuseks üks imeline päikeseloojangu pilt ka 🙂 Tegelikult on siin ikkagi väga ilus ning mõnus olla!
