Ilm on siin heitlik ma ütleks. Selle nädala algusest on taas suvi 🙂 Esmaspäevast on täiesti selge taevas, päike särab ja UV-indeks on päeval 5-6 ning kraadid on üle 30. Kui enne oli ka 27-29 kraadi, siis oli taevas alati kas mõni pilveke või sudu vmt. ja päike ei kõrvetanud. Nüüd on kõrvetav päike taas tagasi. Esmaspäeval olime taas sunnitud konditsioneeriga magama – tuul oli valelt poolt, seega ei saanud uksi-aknaid lahti hoida ja väljas oli nagunii väga palav ka hilja õhtul. Selge taeva üle on mul iseenesest hea meel, kuna siis on taas ilusad vaated. Etna paistab kätte ja näeb kuidas see oma tossu välja popsutab, ilus päikesetõus ning -loojang ja tähine taevas. Täna hommikul on taas pilved, seega Etna on nendesse mattunud ja saab ainult aimata, kus selle tipp asub. Mujal on selge, seega päike kuumutab nii kuis jaksab. Üleeile oli hea selge ilm ja lisaks sellele oli ka Etna aktiivne – ca iga 15 minuti tagant pahvatas tolmupilvi välja. Hommikupoole olid need suuremad ja päeva peale vajusid ära. Teada on, et see tossab vaikselt kogu aeg aga me polnud enne näinud, neid ägedaid pahvakuid. Päris võimas vaatepilt oli. Ristisime Etna ümber “Suureks tossutajaks”.
Kiirteel tehtud pilt
Baasis pildistatud vol1
Baasisi pildistatud vol2
Kirjutasin mõni aeg tagasi, et linnake on tühjaks kolinud. Nädala keskel on tõesti ülimalt rahulik ja vaikne, nädalavahetuseks tulevad osad elanikud tagasi ja pühapäeval on inimesi juba päris palju. Siis peab jälle ümber harjuma, et sagimist on tavapärasest rohkem ning enne kui toast välja astud peab jälgima, mis selga oled tõmmanud 😀
Ahjaa, järgmiseks aastaks tuleb meelde jätta, et suve saabudes kolitakse telekaga välja terrassile. Õhtuti ujumast tulles oli väga vahva vaadata, kuidas perede kaupa õues teleka ees istuti ja saateid vaadati.
Liza käis eelmine nädal töömeestega meile nõudepesumasint paigaldamas. Juhuuu, manuaalne nõudepesumasin on nüüd väga õnnelik. Kaks meest panid 30 minutit ja korralikult nad ikka seda ikka paika ei saanud, sest Jaak pärast kruttis masina jalgu, pani klotsid vahele, et masin oleks fikseeritud ning pani loodi. Meil oli see veidikene madalam, kui köögimööbel. Aga masin on uus, vaikne ja peseb väga hästi! Liza oli aeda astudes väga üllatunud kui suureks üks põõsas oli kasvanud. Jaak on selle põõsa vohamise üle väga uhke, ta on seda esimesest päevast peale kastnud ja see on nüüd ilusti suureks kasvanud ja õitseb kenasti. Lisaks mu armas puuke, millel on imelised õied, on uhkelt õitsema hakanud. Maja ümber on meil mitu lillekasti, mis on tühjad. Aeg ajalt satub ikka nendesse vett, konditsioneeri vedelikku olen valanud ning kastes ka neid veidikene uputanud ja selgus, et ühes kastis olidki ühed lilled. Mitte küll kõige lahedamad aga ikkagi lilled.
Eesaed – vasakul põõsas trügib kõnniteele
Paremal valgete õrnade õitega lilled
Ära lõigatud põõsas
Minu lemmikpuu õitemeres
Kollaste õitega hibiscus eesaias
Kodust kaasa kolitud lilled on mulle vist ka selle vintsutuse andestanud ja koguvad jõudu ja kasvatavad uusi lehti, võrseid, juuri. Üks orhidee on veel õnnetuke aga ta oli juba algusest peale selline väetikene. Eks paistab, kas sellest tuleb veel midagi . Teised kaks on hoolega juuri ajanud ja lehti kasvatanud.
Täna olin taas imelise päikesetõusu tunnistajaks. Lisaks kui ma Eestis olen harjunud, et poolkuu on püstine, siis siin on see kummuli – nagu naeratav suu … Väga võõrastav aga ägedalt omapärane.
Tõusva päikese kumas on taevas naertav kuu
Eile õhtune imeline päikeseloojang. Paremal Etna ja tuledesäras Catania.
Nädala keskel on meil rand suhteliselt inimtühi. Üleeile oli mul meeles telefon kaasa võtta. Rannast on kõik platvormid maha võetud. Ühe päikesevarju ülemine osa on ka maas – ei teagi, kas murdus ära või on keegi vandaalitsenud. Vesi on jätkuvalt soe, märg ja soolane.
Sain käe valgeks ka kohalike magustoitude tegemisel. Kaks korda olen teinud tiramisut – esimesel korral kaks kihti ja jäi veidi vedel, teisel korral tegin kolmese ja tuli päris maitsev. Üllatas, et seda on nii lihtne teha 🙂 Retsepti otsides tulevad ju siin kohe itaalia keelsed saidid ja retseptid – vaatasin ja lugesin läbi umbes 5tk ja üheski retseptis ei ole sees alkoholi … Esimesel ette sattunud eesti keelsel retseptil oli üheks koostisosaks liköör, see on ka põhjus, miks ma enne teinud ei ole, meil kodus pole likööri … Selgus, et originaalis polegi alkoholi vaja. Teisena tegin ka cannol´isid – ümbrised ostsin küll poest, sest ise teha on neid keeruline ja vajalikud on vastavad abivahendid nagu shushi tegemisekski on vaja teatud instrumente. Cannoli ümbriseid müüakse õnneks igas poes – suuremaid ja väiksemaid, seega jäi ainult sisu tegemise vaev ja ümbriste täitmine. Maitsesid paremini järgmisel päeal, kui olid öö külkapis olnud, siis oli taigen pehmemaks läinud ja mugavam süüa.
Minu elu esimene tiramisu Esimesed pooleldi enda tehtud cannolid
Mõned minu jaoks elementaarsed asjad panevad mind jätkuvalt imestama – tualetis on ukse peal silt, et töötajatel on enne tööle naasemist kätepesu kohustuslik. No ma ei tea, iga kord võiks peale tualetis käimist käsi pesta … Tegin baasi söögiosast ka paar pilti – meie peamisest kohvikust, kus me kohvi, pirukaid või arancinisid ostame ning Rasmusele kakaod ning Taco bell. Tacost ei ole ma veel kordagi midagi ostnud aga Jaak maitses ära ja ei kiitnud eriti heaks. Samas lõuna ajal on seal väga pikad järjekorrad, seega ameeriklastele meeldib.
Silt tualetis
Meie lemmikkohvik baasis
Taco bell – mis on üllatavalt populaarne
Eelnevalt olen kirjutanud ka, et baasis on hulkuvad kassid ja igal pool on sildid, et kasse ei tohi toita. Ühika ees stendil on lausa hoiatus, et kui elanik toitmiselt tabatakse visatakse ta ühikast välja. Täna jäid mul ette nii kiisu kui ka silt.
Hoiatus – veidi juba pleekinud
Kiisu raamatukogu ees
Pääsukesed on kolinud baasi – eriti meeldib neile kiriku torn ning palmid. Palju siutsumist ja säutsumist on viimastel õhtutel ka meie maja ümbruses olnud.
Sajad pääsukesed baasis tiirutamas ja torniserval istumas
Lehvitused teile kõigile. Pilt on tehtud 13 ja reede klubile mõeldes 13.09 õhtupoolikul.
Kuna ilmad on nüüd turismiks loodud – kuni 27 kraadi, vahelduv pilvisus ja kerge tuuleke ning pere on terveks saanud, siis otsustasime vaadata üle Siracusa vanalinna osa, mis asub saarekesel Ortigia. Eelmisel korral käisime linna teises osas, kus oli suur Kreeka teater. Siracusa vaatamisväärsused ja Ortigiaga tutvumiseks piisab ühest päevast. Kui eelmine kord olime Siracusa selles osas, mida võib lugeda tüüpiliseks Sitsiilia linnaks – suured koledad majad, praht maas, haiseb ning ei olnud eriti ilus, siis vanalinna osa oli vägagi kaunis! Vanad majad, kitsad tänavad, puhtus – mis on siin vägagi üllatav, midagi ei haisenud ja palju toredaid lahendusi ning värve, lisaks muidugi karjade viisi turiste. Vahepeal oli tunne nagu oleksime Tallinna vanalinnas 🙂
Ortigia saar on ca 1,5km pikk ja ca 1km lai. Selline paraja suurusega, et mõnusalt läbi jalutada. Tänavale on autot keeruline parkida, kuna need parkimiskohad on mõeldud kohalikele elanikele. Turistidele ja linna külalistele on tehtud saare algusesse varjualune tasuline parkla. Parkla on üsna modernne – kaamera vaatab auto numbri ja laseb sisse ning peale maksmist 15min jooksul tuleb välja sõita ja kaamera loeb uuesti numbri ning laseb välja. Ei mingeid paberpileteid 🙂 Üks tund maksab 1.50€, meil läks maksma 4.50€ ja 24h on 15€. Tõkkepuuga peab olema kannatlik, sel võtab aega enne kui nfo sisse loeb. Ühed meie ees ei saanud välja – ei teagi, kas nad olid kannatamatud või oli mingi süsteemi viga. Oluline on, et maksmisel autonumber õigesti sisestatud saab. Parklas kohtute kindlasti kodutute ja/või kerjustega. Üks onu oli omale “kodu” sinna tekitanud. Makseautomaadi juures nad istuvad ja kerjavad, mündikauss enda ees ja ütlevad maksmisel, itaalia keeles summasid. Kui sularahas maksad, siis on neil suur ootus, et Sa ülejäägi neile poetad. Me ei poetanud midagi … Linnapildis oli ka kerjuseid näha.
Parkla ja vaade Siracusale – siin vaskul nurgas paistab ka Basilica Santuario Madonna delle Lacrime, kus eelmine kord käisime. Siis kui elanikele mõeldud parkimiskohta korraks parkisime. Eemal see ümmargune müüriosa, sealt on tehtud ülemine ja alumine pilt. Sealt avaneb rannikule ja merele ilus vaade. Vaade Ortigiale. Lained murravad ägedalt vastu müüri ja ühes kohas üle ääre ka, see koht meeldis eriti Rasmusele 🙂
Lahedad kitsad tänavad
Ühe postakasti leidsin ka 🙂
Lõppsihtmärk oli meil Castello Maniace – minnes läksime ühelt poolt saarekest, tagasi tulles teiselt poolt ja linnakese keskel seigeldes. Tee peale jäid meil ette kõik vaatamisväärsused – Tempio di Apollo, Fontana di Diana, Piazza Duomo, Cattedrale metropolitana della Natività di Maria Santissima (inglise keeles Cathedral of Syracuse 🙂 ), Fonte Aretusa (Arethusa Spring) ja lõpuks Castello Maniace. Katedraali me seekord sisse ei läinud, järjekord oli üsna pikk, kuigi me olime juba 10:00 paiku kohal – seega ma ei tea, mis piletihind seal on. Fonte Aretusa kohta on vana legend, kus mängus on Kreeka jumalad ja sellega kaasnev mütoloogia. Imetlusväärseks teeb selle see, et tegemist on magevee silmaga, mis on täpselt mere ääres ning seal kasvab looduslik papüürus – erinevate allikate väitel ainuke või teine koht Euroopas. Eriline igatahes. Sinna ümber sai jalutama ka minna ja audiogiidi tellida aga me seda ei võtnud ja kuna ma ise kassani ei jõudnudki, siis piletihinda ma ei oska öelda.
Tempio di Apollo Fontana di Diana Piazza Duomo Cattedrale metropolitana della Natività di Maria Santissima
Fonte Aretusa ja papüürus
Fonte Aretusa skulptuur
Castello Maniace oli meile suureks pettumuseks. Nägi välja liiga tänapäevane – eks seda on läbi aegade taastatud ja uuesti üles ehitatud ka aga säilinud on vähe ja midagi vaadata nagu ei olnud. Kindluse alumised müürid on laiad ning üsna kõrged, seega linnale ka eriti head vaadet ei ole. Küll jah välismüüril jalutades on ilusad vaated. Kui oled juhtunud käima läbi Inglismaal lossid, kindlused ja katedraalid – siis mujal tunduvad kõik väga pisikesed ja tühised, seega elamust ei olnud aga ära on käidud. Seina peal oli küll kirjas, et pilet on 4€ ja kuni 18a tasuta, siis tegelikult küsiti 2.50€ üks täiskasvanu. Tundub, et nad ise on turismihooaja lõppenuks lugenud ja piletihinnad on odavamaks läinud. Küll ei saa seda söögikohtades öelda, seal on ikka hinnad väga krõbedad.
Castello Maniace ees oli üks lahe skulptuur Castello Maniace ees olid ma müürid, millelt avanes üsna hea vaade linnale ja merele.
Castello Maniace alumine osa
Kivibloki sees on pistikud 🙂
Castello Maniace alumises osas olev kahuriavaus
Castello Maniace valvuriputka
Selline ongi Castello Maniace müüri pealt pildistatunaCastello Maniace müürilt vaade linnale. Eemal, kus on see rohelus, seal on Fonte Aretusa.
Linnakeses on väa palju erinevaid restorene ja kohvikuid, astu ainult sisse ja naudi. Mul on pikemat aega juba pizza isu olnud, siis seekord oli meil siis pizza pidu. Ma tellisin krevettidega ja need olid täies elusuuruses pizza peale pandud 🙂 Maitses väga hästi! Varsti peaks kodus ka pizzaahju kuumaks kütma ja küpsetama hakkama …
Lõunasöök
Kohviku vaateaken
Mõned erinevad vaated ja vahvad lahendused.
Ühe poekese ees
Jumala või jumalaema kujukesi seina sees oli peaaegu iga nurga peal
Üle linna kõrgub üksik palmike 🙂 Suppata (aerusurfi) saab harrastada igal poolKõik oligi nii armas ja ilusVaateplatvormilt, mis jääb Fonte Aretusa kõrvale, vaade Siracusale.
Naabrimees ragistas laupäeval oma põõsakeses, mis ka meie poolele ulatub ning võttis selle maha. Mul nüüd üks koht vähem pühkida 🙂 Nüüd on kuidagi … paljas, näeb nende aeda ja meil ei ripu enam midagi trepi kohal. Alguses see segas mind, et kõik nüüd nii lage on ja me neid ja nemad meid sealt vahest nii hästi näeme. Aga esmaspäeval koju tagasi jõudes olid nad ära kolinud 🙁 Võtsid kaasa kogu kraami ja oma ulguva koera ning läksidki ära. Seega pole nüüd enam vahet, kas ja kui palju meil neid põõsaid aia vahel kasvab …
Rasmusel on kombeks õhtuti hämaruse saabudes linnakeses väike tiir teha, siis tulevad kiisud kõik välja ja ta saab neid imetlemas käia. Käisin eile temaga kaasas. Jalutades selgus, et alates alumisest väravast teest üles tulles, kust me ikka mere äärde kõnnime, on meie maja esimene, kus keegi sees elab. Ülejäänud on kõik tühjad! Meist üles poole edasi sama tee ääres on umbes 4-5 majapidamist, kus keegi veel sees on ja teise tee ääres umbes sama palju, seega meie piirkonas ca 1km raadiuses on umbes 15 majapidamist, kus praegu keegi veel sees elab, maju aga on viis korda rohkem. Kerge kummituslinna tunne tuleb peale 😀 Nädalavahetuse kuumade ilmade puhul (30 kraadi ja pilvitu taevas) oli inimesi muidugi rohkem. Linnakeses oli taas elu sees, rand rahvast täis ning autod vurasid edasi-tagasi. Töönädala saabudes on aga taas rahu ja vaikus …
Kassid ja nende fänn
Randadest on kõik platvormid kokku pakitud ja ära viidud või kõrvale ladustatud. Valmistutakse sügistormide tulekuks, et puruks ei peksaks. Imelik on, sest need platvormid on tundunud sellised suured ja kindlad, et neid küll maha ei võeta aga ikka on võetud. Eks siis näis, millal need uuesti üles pannakse. Nüüd tuleb ujuma minna otse rannast, meil Rasmusega ei ole probleemi, meil on papud aga Jaagul on natuke pusimist. Mõned pildid tagumisest rannast, kuhu me ühe korra ujuma jõudsime. See rand on pigem ainult ujumiseks, kuna pikutamise kohta seal ei ole, kui siis ainult platvormi peal. Veidi kaugemal on tehtud ka selline ühtlane rannajoon, eemalt meenutab asfalti aga lähemalt ei ole uurinud, see piirkond vajab veel täpsemat avastamist.
Rasmus kaljunukil turnimas
Trepp randa
Tagumine rand
Mõni aeg tagasi ühel hommikul sattusin õigel ajal üleval olema ning sain osaliseks imelisele päikesetõusule 🙂 Foto muidugi kogu ilu edasi ei anna aga aimu saab vast ikka. Päike tõuseb siin praegu umbes 6:30 ja tuli lükatakse taevas kustu umbes 19:15 paiku, siis on ikka klõpsti ja täiega pime. Iga päevaga loojub päike järjest varem. Sooja on jätkuvalt 28-30 kraadi aga päike ei kõrveta enam nii tugevasti kui suvel. UV-d näitab päeval max 4, kui augustis oli see vahest ka 7. Hetkel on ilma koha pealt kõik täpselt nii nagu peab – selge taevas, päike, soe ja kerge tuuleke.
Päikesetõus
Olen tahtnud algusest peale aeda neid päikeseenergial töötavaid aiavalgusteid, mida saab peenrasse pista ja pimeduse saabudes mõnusasti valgustavad. Olen neid siin teistes aedades näinud, seega peavad need ju kusagil müügis olema. Netist tellimine on meil jätkuvalt problemaatiline – isegi kui kuller meid üles leiab, siis ülevalt väravast edasi ta väga ei saa ning ma peaks üles vastu minema. Jala minek võtab aega ja käe otsas asjade tassimine ei ahvatle. Seega enne me netikaubandusega tegeleda ei saa, kui mul auto on, siis saan kullerile üles vastu sõita ja kauba võtta. Hetkel peab Jaak oma töökaaslast paluma, kas saame tema aadressile tellida. Tal naine on ka kodune ja oskab itaalia keelt 🙂 Ühesõnaga olen kõikidest poodidest, kuhu me vähegi sattunud oleme neid aiavalgusteid otsinud. Ühes isegi leidsin aga seal olid järgi mõned üksikud ja lisaks maksid liiga palju. Nädalavahetusel käisime avastasime veel ühte kaubanduskeskust – Etnapolis. Jaak on seal korra käinud, sest seal on megasuur ehituskaupade pood Leroy Merlin. Sain sealt lõpuks oma valgustid ka 🙂 Ostsime praegu sellised lihtsad, mis ei olnud eriti kallid ja katsetame kuidas töötavad. Edaspidi saab siis juba ägedamad osta. Seal oli valik päis hea! Lisaks olen otsinud kööki puidust topsi, kuhu saaks sisse pista puidust pannilabidad jm kraami ning nugade hoidjat. Mitte kusagil ei ole, no ei ole siin sellist kraami, mitte puidust vähemalt aga Leroy Merlinis oli! Mulle hakkas see pood kohe meeldima 🙂 Peab korra veel minema, et lähemalt uurida, mis kraami nad seal perenaistele veel pakuvad, ma ei jõudnud eelmine kord kõike üle uudistada.
Kaua otsitud aiavalgusti
Eelmisel neljapäeval elasin üle ka kerge vapustuse. Elasin läbi oma ühe hullematest õudusunenägudest. Mõelge, sõidate autoga rahulikult kodu poole ja siis on teil vaja pidurdada – vajutate pidurit aga midagi ei juhtu – piduripedaal vajub jumalast stoilise rahuga sujuvalt põhja ja auto seisma ei jää … Mul oli peas ikka kohe mitu erinevat tsenaariumit. Õnneks – õnneks läks kõik hästi, pidurid ütlesid üles rahulikus kohas, hoidsin piisavat pikivahet ja mitte midagi hullu ei juhtunud. Täitsa lõpus pidur natukene ikka võttis ka aga kui oled harjunud, et vajutad pidurit ja auto peatub, siis unista aga edasi. Kulgesin siis vaikselt edasi ning mõtlesin pingeliselt mida teha. Jaak oli kodus tõbine ja keelt oskamata tee äärde seisma jääda ei tundunud eriti ahvatlev. Lisaks oli meil pagasnik söögikraami täis ja just seekord olime ostnud ka jäätist … Õnneks oli küll külmakott aga ikkagi. Veeresin vaikselt meie koduteele ette jäävasse bensiinijaama ja Jaak siis juhendas läbi telefoni mida tegema pean. Pidurivedelik oli otsas – õnneks kohviku poole pealt üks onu mõikas natuke inglise keelt ja sain seda juurde osta. Valasin väikese pudeli tühjaks ja mässasin seal natuke aega, pidurid ikka tööle ei hakanud ja siis selgus, et üks tagumine pidur lekkis täiega, kogu vedelik oli kenasti maha voolanud. Nojahh, ostsisn siis vedelikku veel juurde. Rasmus avastas, et kohvikus müüdi jäätist, mida ta sööb, seega oli meil jäätise ja mõttepaus. Jaak soovitas mul siiski koju ülemiste väravateni sõita, jalg värises ja süda natuke ka. Nagu kiuste tulid just sel ajal sinna carabinierid ja veel olid mingid korrakaitsjad – kolm autot korrakaitsjaid. Mina väike põdeja ei julgenud ju nende nähes katkise piduriga minema sõita … Kogusin siis julgust ja Rasmusel sai jäätis ka söödud ning kulgesin vaikselt edasi. Õnneks oli liiklus hõre ja väga pidurdama ei pidanud. Jõudsime tervetena ülemiste väravate juurde – võtsime siis kaasa poekotid, koolikoti ja mul oli veel eraldi arvutikott ka ja kulgesime jala edasi kodu poole. Oehhh, küll see oli pikk teekond. Päike paistis lagipähe, kotid olid rasked ja tee tundus ülipikk. Õnneks kulges see enamjaolt mäest alla ja kodu viimasel tõusul tuli Jaak juba vastu ning aitas kotid koju tassida. Ranna parklasse jõudes küsis Rasmus minult, kas ma kõndides mõtlesin häid mõtteid … Emmmm, ma siis ütlesin, et ma mõtlesin seda, et see oli õnnelik piduri purunemine, kuidas ta homme küll kooli saab ja hea, et kõik ikkagi hästi läks … Laps tegi selle peale, ahahhh, et tema mõtles küll selle peale kuidas ta õhtul jälle kiisusid vaatama läheb 🙂 Nii armas ja tal olidki head mõtted… Jaak proovis autoga ise midagi ette võtta aga tagumise piduri pidurivedeliku voolik oli pooleks ja seda ei andnud kuidagi endal parandada. Võtsin siis ühendust meie majaperenaisega, kes kohe ütles, et ta küsib oma mehhaaniku käest, kas ta on vaba. Ise mõtlesime, et meil oleks puksiiri vaja, mis auto Augustasse remonti viiks. Liza tuli oma autoga ja võttis mööda minnes mehhaaniku ka kaasa, kes siis meie autoga Augustasse sõitis. Ma ei tea, ma olen vist liiga jänespüks, kes siiski eelistab sõita toimiva autoga aga tundub, et osadel juhtidel sellest väga asja ei ole, kas autol kõik vajalik funktsioneerib või mitte. Paraku sellel õhtul autot korda ei saanud, kuna seda voolikut ikkagi ei olnud, seega saime toimiva auto kätte alles reede ennelõunal. See aga tähendas seda, et olime kodus kinni ja liikuma ei saanud, mis omakoda tähendas seda, et Rasmus ei saanud kooli. Õnneks oli söögikraam olemas ja võis kodus kinni istuda küll. Taas tuli selge vajadus teise auto järgi, kahest autost üks võiks ju ikka korras olla, et me igal juhul liikuda saaks. Minule auto otsingud jätkuvad 🙂
Lõppu väike muusikaline avastus – autos mängib meil raadio, ma isegi ei tea, mis kanal aga midagi meie SkyPlusi sarnast. Ükskord kõlasid sealt väga tuttavad helid ja minu suureks üllatuseks nad mängisid NÖEP-i ja nad mängivad ta viimast lugu üsna tihti! Juhuuu, edaspidi saan öelda, et kuulge, te kuulate mu kaasmaalst ju, see tüüp ka Eestist 🙂
Oleme juba üle kuu aja oma uuel elukohamaal toimetanud. Uskumatu, kui kiiresti ikka aeg läheb … Oleme enam-vähem juba sisse elanud ja eriti enam asjade üle ei imesta. Küll on igas päevas jätkuvalt midagi uut ja huvitavat.
Vestlust alustatakse ikka ilmast, kui muud rääkida ei ole, seega ma siis ka. Ma olen vist korduvalt maininud, et ilm ei vasta mu ootustele 😀 Oleme siin oldud aja jooksul saanud kõrvetavat kuumust – siia jõudes augustis 37 kraadi ja päikesepaistet, see oli tõeline suvi. Augusti lõpus tulid aga pilved meie selget taevast kimbutama ja on vahelduva eduga siiani seda tegemas. Eelmine nädal oli praktiliselt iga päev vihmane – ei midagi hullu, lihtsalt väga tüütu oli. Temperatuur langes umbes 28 kraadini ja on seal püsinud, kui päike on väljas, siis on ikka üle 3o. Küll ei ole päike enam nii kõrvetavalt kuum. Ei tea, kas oleme ära harjunud või on see kuumus tagasi tõmmanud, september on ju ikkagi käes. Rannast on teine platvorm ka ära koristatud. Arutasime omavahel, et huvitav, kas siin ongi nii, et kalendris lõi ette september ja see tähendab, et suvi sai otsa ja kõik tuleb kinni pakkida? Ei vaadata, mida teeb ilm ja et merevesi on tegelikult jätkuvalt ülisoe, seega võiks ju vabalt veel edasi suvitada, kui ilm soosib. Lisaks on meil ööd läinud jahedamaks, juba on temperatuur 20 kraadi ringis. Seega konditsioneeri me ei ole praktiliselt kaks nädalat juba kasutanud. Ilmastikuoludest, viimasel ajal on olnud väga palju äikest, praktiliselt iga päev. Ma ei olegi aru saanud, kas see on siinsele piirkonnale iseloomulik või on ilm päriselt hukas … Igatahes on see väga tüütu, mulle ei meeldi välk – täpsemalt küll müristamine, juba lapsepõlvest saati on see mind hirmutanud. Mingil põhjusel ma eramajas olles pelgan väga, kui korteris või mõnes teises suurhoones olla, siis ma ei karda. Ei tea, miks ja kust see on tulnud aga niipalju kui ma ennast mäletan, olen ma kõud alati peljanud. Üleeile õhtul sain paar äikese sähvatust pildile ka, läbi akna ja veidike udune on aga ikkagi mu esimene äikese pilt 🙂 Eile käisime Catania lähedal automüügi kohtades mulle autosid üle vaatamas. Kui siiani oleme ilma itaalia keele oskuseta ideaalselt hakkama saanud, siis nüüd on meil hädasti ühte itaallast vaja, kes meid aitaks. Loodetavasti Jaak leiab töölt mõne, kes saab appi tulla. Koju tagasi sõites jäime selle kuulsa paduvihma kätte, mida mulle majaperenaine rääkis. Sõitsime nagu kiirevoolulises madalas jões, vaatamata kojameeste usinale tööle – välja aknast eriti ei näinud, madamates kohtades olid tekkinud järvekesed. Mõtlesime, et meie linnakese parkimisplats on vist üks suur bassein. Koju me õnneks jõudsime – bassein ei olnud, küll oli linnakeses tulvavaesi ühes pöörangu kohas väikese tee piirde ära viinud ja väiksemad kivid olid tee peal. Meie kodutänava järsakust tuli vesi usinalt alla. Meil on seal üsna kallaku all ühes kohas üle terve tee ulatuses väike äravoolu rest ka. Kuna vett oli palju, siis oli meil tee peal purskkaev, üle terve tee ulatuses. Päris ulmeline vaatepilt oli. Meil õnneks ei uputanud, maja on ikkagi piisavalt kõrgel ja maapind on alla poole kaldu, nii et vesi jookseb meile alumisse aeda ning majaalune jääb kenasti kuivaks. See vihm oli nüüd küll tõeline elamus, loodetavasti me enne veebruari siis sellist vihma enam ei näe. Tänaseks on siis kaks päeva juures, kus me ujuma ei ole saanud. Üleeile oli äike ja eile oli vesi lihtsalt must, kuna ülevalt jõudis palju linnakses sodiveest merre. Pildilt on natuke näha ka, kuidas meri on keskelt teist värvi. Küll aga ei tohi lootust kaotada ja vaadates praeguseid ilmateateid, peaks tänasest suvi tagasi tulema ja vähemalt kolmapäevani kenad päikesepaistelised 30 kraadised suveilmad ees ootama 🙂 Mulle sobib!
Välk
Vesine värk
Tormine meri
Jaak on sel nädalal ennast kehvasti tundnud ning ma olen pidanud lapsel mõned päevad koolis järgi käima. Seega olen ka siinses liikluses käe valgeks saanud. Kõige hullem on ikkagi meie koduhoovist välja-sisse sõitmine ning linnakese käänulistel tänavatel seigelda. Kui kedagi vastu ei tule, on täitsa ok, muidu on ikka kitsas. Jätkuvalt olen seiskukohal, et mul on vaja väiksemat autot 🙂 Liiklusest olen natuke juba kirjutanud aga kirjutan veel. Üks vigade parandus ka, kui ma enne kirjutasin, et Itaalia carabinieri on nagu meie munitsipaalpolitsei, siis tegelikult see nii ei ole. Itaalia politsei on nagu meie munitsipaalpolitsei, kuid carabinieri´dega ei taha vabatahtlikult keegi kokku puutuda, sest nemad on siin tõsiselt võetav korrahoidmise üksus. Teevad trahve ning panevad vajadusel käed raudu jne, seega on selline üldine karm jõuorgan, nende huviorbiiti ei ole soovitav sattuda. Kui siiani saime tunda ennast nagu turistid, auto oli Eesti registris ja Eesti numbrimägiga, siis nüüd nädalakese on meie auto juba Itaalia registris, mis tähendab, et meil on Itaalia numbrimärk, seega auto on nüüd kohalik 🙂 Meie tee Cataniasse koosneb meie oma väikesest linnaksese sinka-vinka teest, siis on selline väiksem kehvem maantee ning suurem ja parem maantee ning kiirtee. Kiirteel on lubatud kuni 130km/h ja üldiselt seal nii kiiresti sõidetaksegi, mina tiksun vaikselt 120 ja täna hommikul olin nagu tigu selle kiirusega. Päeval nii palju ei kiirustata, siis olen ma ise ise pigem mööda sõitja rollis olnud. Meie teele jääval maanteel, mis on hea asfaldiga, lai ja korralik on möödasõidukeeld ja lubatud 50km/h. Emmmm okei, me ei ole siiani veel ühtegi autojuhti kohanud, kes sellest kinni peaks. Kuigi tõesti mõned autod ongi sellised vanad ja aeglased, mis ei liigugi eriti kiiremini aga üldiselt sõidetakse 100-ga ja kõik, kes ette jäävad, nendest kimatakse mööda ja nii on kõikidel sellistel teedel. Linnades kihutamist muidugi eriti ei saa harrastada, sest seal on palju autosid ning väga tihe liiklus, seal lihtsalt on anarhia – on kolm sõidurada, siis äkki on kaks, ringteedel eriti teed ei anta – sõidetakse ette ja vahele, tekitatakse suvaliselt ridu juurde jne. Lisaks ei ole ole siin kõnniteid, ma ei saa aru, miks nad neid ehitanud ei ole. Üsna kõhe on sõidutee serval kõndida, kui on vaja jala kuhugi minna. Üksikuid jooksjaid oleme ka näinud aga neid on väga vähe, kes maatee servas või linnades jooksu harrastavad. Küll on siin tublid sportlastest jalgratturid – ma alati mõtlen, et küll nad on ikka julged! Teeservad on pea olematud ja autosid on palju ning nemad aina väntavad. Meie kandis on nädalavahetuste hommikuti grupisõidud – ca 10 meest väntavad siin üles alla puntras maantee peal ja autod siis pendeldavad nende vahel. Üksikuid oleme näinud tööpäeva hommikuti Misterbianco (äge kohanini onju!) tee peal ka väntamas. Täna olid näiteks koos kaks meest ja üks naine usinasti sõitmas. Lisaks jalgratturitele võib meie maantee ääres kohata ka prostituute. Alguses ma ei saanud aru, kes need on või miks nad teeääres passivad. Jaak lahkelt valgustas siis mind … Reeglina seisab kummalgi pool teed üks naisterahvas napis riietuses ning uitab ringi, autode lähenedes liigub rohkem tee serva ja naeratab. Ei hääleta ega tee midagi muud, lihtsalt seisab ja naeratab. Esimestel kordadel oli imelik, nüüd lihtsalt mõtlen, et kellele nad ennast küll sellises kohas müüvad … Näha on neid praktiliselt igal ajal, küll jah mitte hommikul 7:00, aga päeva peale, õhtusel ajal peale tööd ning nädalavahetuste enne lõunasel ajal on nad alati platsis olnud. Baasi juures on ka kaks klubi, üks on otse üle tee – Gentlemen bar ja teine paar km eemal teeristis – Sexy bar vmt nimetusega asutus. Eks siin baasi kandis on muidugi palju üksikuid igavlevaid sõdurpoisse ka, seega nõudlust arvatavasti on. Aga kes on meie maantee ääres olevate naiste sihtgrupp, seda me ei tea, oskame ainult oletada. Kuna antud tee on mõeldud suurtele veoautodele ja ohtlikele veostele sõitmiseks, siis arvatavasti need juhid on üks sihtgupp aga kindlasti on keegi veel, muidu nad ju ei oleks seal tee ääres.
Üks uus kogemus ka! Eelmisel nädala neljapäeval käisime Rasmusega baasis kinos. Kui muidu algab kino tööpäeviti õhtuti kell 17:30, siis neljapäeviti on ka päeval kell 14:oo seanss, kuna kool lõppeb juba 12:45, siis on ka üks laste film päevasel ajal. Kuna Jaagul pidi olema pikem päev, siis aja täiteks läksime vaatasime kino üle. Kino on selline lihtne – ei mingit peenet Dolby heli ega muud maailma tehnika viimast sõna. Vahepeal tuli küll soov häält juurde keerata 😀 Toolid on suhteliselt mugavad ja pilt on ekraanilt näha ka, üsna selgelt. Arvestades piletihindu – üle 11a lapsed 2$, alla selle tasuta ja täiskasvanu 3$ – 3D korral oli vist 3$/5$ see hind, siis polegi muud tahta. Kino külastus läks maksma natuke üle 10$, mis sisaldas kinopileteid, keskmist popcorni – ühte 0,5l pudelivett ja 0,5l mahlajooki. Ma pole ammu nii odavalt kinos saanud käia … Uus kogemus oli ka, Rasmus kogeb seda muidugi igal koolipäeval – esimese asjana lastakse USA hümni – kõik kenasti seisavad püsti ja vaatavad lühikest videklippi vapratest Ameerika sõduritsest, kes rahu tagavad. Olgu, tegemist ongi ju USA baasiga, kus sõjaväelased teevadki oma tööd ja riik annab enda poolt parima, et pakkuda meiesugustele tsivilistidele erinevaid võimalusi seda siin kõike nautida. Rasmusel koolis küll videot ei näidata aga nad seisavad USA lipu juures valvel. Iga nädal pidid lapsed vahetuma ja sel nädalal on Rasmuse kord auvalves seista.
Kinosaal
Rasmusel koolis vastas käies on mulle silma jäänud üks naisterahvas, kes on täpselt 100% 50date USA koduperenaise kehastus oma riietuselt ja soengult nagu me oleme harjunud tolle aja filmidest nägema. Mul õnnestus eemalt ta pildile ka saada. Natuke saab aimu … Üldiselt on siin baasis ringi vaadates inimesed, kas sõjaväe vormis – ei tea küll miks või spordiriietuses – retuusid, T-särk või dressikas ning käekott üle õla. Ma ei olegi aru saanud, kas nad käivad spordisaalis ka või lihtsalt riietuvadki niiviisi. Osad õnneks on tavalises riietuses ka, siis saab natuke vaadata, millist moodi tänapäeval siis ka kantakse.
Minu tänane õuekontor näeb siis välja selline nagu all pildil näha 🙂 Olen eelnevalt ka kirjutanud, et arvuti aku ei ole just kõike kirkam. Ilma juhtmeta peab ca 2h vastu, siis olen otsinud kohti, kus oleks ka laadimise võimalus. Olen leidnud kaks kohta, kus on pistikud – raamatukogus ning spordikompleksi söögisaali tagumises istumise osas – ühes on kole külm ja teine ei ole üldse hubane. Täiesti kogemata üks kord kooli ees olevas pargis jalutades avastasin, et pikniku laudade juures on pistikud 🙂 Seega, kui olen oma esimesed kaks tundi NEX toitlustuskohas ära istunud – hommikukohvi ja -ampsu ära manustanud, arvuti peaaegu tühjaks lasknud ning ilm on õues juba kenasti soojaks läinud, olen kolinud ümber mänguplatsi piknlikulaua taha. Vaatmata sellele mu lõputöö kirjutamine ei taha kuidagi edeneda ja Itaalia keel ka veel suus ei ole. Ühega on juba väga kiire ja teise peaks ikka ka käsile võtma. Tänasest hakkan tubliks, päriselt ka! Rasmus on juba tubli – sel nädalal hakkas tal üle Skype eesti keele tund ja nüüd on ta ka Eestist kaasa õpikutest iga päev tund aega eesti keelt õppinud. USA koolis ei jää praktiliselt mitte midagi kodus teha – matemaatika osa paneb meid küll muretsema, seda peame hakkama väga jõuliselt kodus juurde tegema. Lisaks on siin reegel, et nädalavahetusel õppida ei jäeta … Mõnes mõttes on hea, et koolis asjad ära tehakse ning koormus on väike, siis on tal kodus aega Eesti kooli asju õppida ning jääb veel hunnik vaba aega XBoxis mängida ja tahvlist videosid vaadata. Lisaks on tal endal pinged maas ning ta naudib koolis käimist. Ise eeldame, et selline lihtsam ja vabam graafik on selles algklasside osas (1-5 klass), et edasi ikka on natuke vaja pingutada ka ning ülesanded lähevad keerulisemaks. Selleks ajaks on ta juba aasta siin käinud ja loodetavasti keele suhu saanud ning kirjutamise oskus on ka ehk selleks ajaks märkimisväärselt paranenud. Hindeid neile veel ei panda, ma ei saanudki hästi aru, millal neid siis hindama hakatakse. See on teinud Rasmuse ka laisaks ja mugavaks – hindeid ei panda, siis ei ole vaja ju pingutada. Olen talle ikka öelnud, et õpetaja hindab enda jaoks juba praegu õpilase taset ja lõpuks hakatakse neile hinded ka ju panema. Seega pingutama ning asju õigesti ja korralikult peab ikka tegema. Pean ka oma sõnadest eeskuju võtma ning asjalikuks tudengiks hakkama!
Esimese palgapäeva puhul käisime esmaspäeval asju kokku ostmas. Tegelikult ostsime ühe asja juba pühapäeval – mikrolaineahju, LG oma ja see laulab 🙂 Ehk mul on nüüd meloodiliselt tegevuse lõpetamisest märku andev kodumasin. Kui me enne Sitsiiliasse tulekut ämma-äia juures elasime, siis neil oli pesumasin, mis tööd lõpetades meloodiliselt märku andis. Mulle väga meeldis ja tuli kohe tahtmine endale ka selline soetada 😀 Pesumasin meil ei laula aga see eest mikrolaineahi küll. Jaak rentis esmaspäeval meile Hertz kaubiku ja seiklus võis alata. Ikeast ostsime madratsid – Rasmusele ühese ja külalistetuppa suure kahese. Tahtsime ka kuute (6) söögitooli aga neil oli hetkel ainult viis (5), seega saame millalgi sinna veel tagasi minna. Nagunii on vaja patju ja tekke ka osta. Nüüd olen õhtud veetnud toole kokku kruvides, rahulikult igal õhtul üks tool ja juba ongi kolm tükki koos. MediaWordist ostsime nõudepesumasina – jeiiii, mehaaniline nõudepesumasin rõõmustab. Soovisime osta kõige odavamat aga paraku seda oli laos ainult üks aga me tahtsime pakendis uut. Seega olime sunnitatud ostma kallima ja vingema. Eks siis paistab, kui see nii hea ja mõnus on, et kas see tuleb meiega lõpuks Eestisse kaasa või mitte. Tiskresse ostsime ka just uue, eelmine oli meid juba 10 aastat teeninud aga oli liiga vali. Nõudepesumasinat me veel kasutusele ei ole saanud võtta, kuna perenaine soovib, et seda tuleks kindlasti tehnik paigaldama. Liza on aga hetkel perega veel puhkamas, seega kannatame ülejärgmise nädalani ja eks ma seni siis pesen käsitsi edasi. Bricomanist (nagu K-Rauta pood) ostis Jaak kokku hunniku erinevat puidumaterjali ja paksu vineeri. Nüüd saab ta hakata ehitama Rasmusele voodit ja kirjutuslauda ning külalistetuppa voodit ning riiulit/kapikest. Kirjutuslauast tundsin juba eile suurt puudust, kui söögilaual olid õppimise asjad ja me tahtsime õhtustama hakata. Aga lootust on, et varsti saab kirjutuslaua ka 🙂 Lõpuks ostsime Augusta Decost pesumasina – jah nad müüvad ka tehnikavidinaid mingil määral – üliodava Finluxi oma. Seda kodumasinat olen ma igatsenud esimesest päevast peale. Teisipäev oli mul pidupäev – terve päeva pesin masinaga pesu. Pool kogusest jäi veel oma aega ootama, kuna olen nüüd kaks päeva baasis olnud ning lisaks ei ole ilm ka mind pesupesemiseks soosinud. Vaatamata hinnale, töötab ilusti ja pesu on kenasti ära pesnud. Lisaks ostsime veel lihtsa grilli. Alguses mõtlesime nn. ufo võtta aga sama hinnaga oli ka üks suurem ja kandiline, mis nägi parem välja, seega võtsime selle. Eile tegime siis siin kodus esimese grilli ka 🙂 Tulevikus tahab Jaak osta uhkema ja vingema grilli, ma nüüd ju jälle ei mäleta millise täpsemalt aga kui see olemas on, eks siis ma postitan selle kohta kindlasti ka mõne pildi. Nüüd on meil olemas kõik vajalik, mida oleme esialgu planeerinud. Järgmine suur projekt on “Margitile auto”. Jaak kammib iga päev kuulutusi läbi ja kui midagi silma jääb, siis tuleb tegelema hakata. Minu kindel soov on, et see peab olema väiksem, ma nii suurt autot nagu meil praegu on, kindlasti ei taha. Järelturgu on aga hinnad on nii ja naa. Ameeriklased müüvad kasutatud asju täiesti ülehinnatuna. Itaalia saitidelt on ta päris häid pakkumisi leidnud aga ikka on mõte, et äkki tuleb veel midagi paremat 🙂
Grillmaterjal
Grillmeister ajab grilli kuumaks
Ma olen vist juba maininud, et ilm ei vasta mu ootustele 😀 Eile oli siin oldud aja teine kord, kus me kordagi merre ei saanud. Tuul oli tugev ja rannas suured lained, seega me ei läinud riskima. Üleeile olid ka lained aga need ei olnud nii võimsad ning me Jaaguga käisime ikka ujumas ära – lainetel loksudel võis merehaigeks jääda aga vesi oli väga soe. Rasmus on endale nohu hankinud – seega ta nüüd on natuke ujumisest eemal. Tänu sellelele, et üks pilv ajab teist taga ja iga päev on mingil määral vihma sadanud on temperatuurid ka langenud. Öösel on juba 20 kraadi ringis ja seega otsustasime täna magada ilma konditsioneerita ning lahtise uksega – noh välimisel katteuksel on kaitseribid lahti ja putukavõrk ees. Väga mõnus oli nii magada 🙂 Esiteks on meie linnake tänaseks inimestest tühjaks valgunud, see tähendab, et on vaikne. Pühapäeval pakkisid paljud ennast kokku ja kolisid minema. Seega ei ole meil enam kõrvalmaja igaõhtust laste kisa ja suures koguses koerte haukumist. Kuidagi imelikult vaikne on … Jaak muidugi täiega naudib seda rahu ja vaikust, mul on lihtsalt veider, et kõik nii vaikne on. Ja pime on – meie majade reast alla poole jäävad majad on praktiliselt kõik täiesti pimedad. Mõnes üksikus on valgust näha aga üldiselt on suvitushooaeg läbi saanud. Huvitav, kas nii tunnevad ka Pärnu inimesed, kui suvehooaeg läbi saab, et vaikus, rahu ja inimesi ei ole?! Esmaspäeval pakkisid parkimisplatsi söögikohad ka ennast lõplikult kokku ja viisid putkad minema. Seega on õhtul nüüd kuulda lainete loksumist – eile eriti, üksikuid autosid ning kaugeid koerte hõikeid. Teiseks on temepratuur normaalne ning õhk mõnusalt karge, seega on uni eriti magus. Magamisest rääkides, peale seda, kui ma siin kirjutasin, et me öösel eriti hästi ei maga, siis peale selle ära kirjutamist oleme maganud nagu notid v.a need ööd, kui äike on meie kohal möllanud, siis ma olen küll üles ehmatanud. Tundub, et vastab tõele, et kui midagi vaevab, siis kirjuta see endast välja ja asjad võivad muutuda …
Tundub, et suve lõpp tähendab siin septembri algust. Lisaks sellele, et linnake valgus inimestest tühjaks – mis on tegelikult kummaline, kooli alguseni on ju veel aega, siis lõpetasid ka müügipoisid käimise. Viimane saiaring oligi pühapäeval ja poiss ütles, et ta nüüd rohkem ei tule. Me kõvahäälselt avaldasime oma kurbust selle üle 🙂 Sellest on kahju, sest meil oli juba tekkimas traditsioon, et pühapäeval sööme hommikusöögiks saiakesi ja ostame värske chiabatta. (Vahemärkus: Mari ja Kadi – chiabatta maitseb siin väga hästi aga Fredo oma on ka ok, seega võite seda edasi nautida küll 😀 ) Juur- ja puuviljapoiss vist lõpetas juba varem sõitmise, sest teda ma ei näinud juba mitu päeva. Kahju, temalt oleks veel tahtnud enne lõppu igast kraami kokku osta, eks nüüd ostame poest, kus on ka kraam värske ja hea aga mulle ikkagi meeldis see, et keegi tuleb ja sõidab Sulle ukse taha ja saad värsket kraami kokku osta. Jaagul tööl kolleegid ka rääkisid, et lisaks sellele, et eramajade ümbruses nad sõidavad, siis käivad nad ka linnades. Rõdudel on nööri otsas korvikesed, kus siis raha lastakse alla ja kaup üles. Kui me esimesel korral siin käsime, siis me nägime kuidas ühed selle korviga sehkendasid aga siis me veel hästi ei saanud aru, mida nad teevad, nüüd teame.
Pühapäeva hommikud
Sees on väga palju kreemi 🙂
Söögist veel rääkides, hakkasime sööma ühte huvitavat juustu natuke nagu mozarella aga kõvem ning maitset on rohekm aga mulle meeldib see, et see on sellise ägeda vaha sees. Maitseb värske chiabatta ja tomatitega imehästi!
Chiabattad juustu ja tomatiga
Esimesesl korral, kui Jaagu sponsori juures käisime, pakkusid nad meile arancini´sid. Küll need olid head, jah need on rasvased aga maitsevad ülihästi. Ma saan ühest kenasti kõhu täis. Tegemist on paneeritud ja firteeritud suurte riisipallidega, mille sees on erinevad täidised. Tecos on väike kohviku osa ka, kus neid osta saab aga neid on seal suhtleliselt harva saada, kui peale oleme sattnud siis paar korda oleme ikka ostnud. Küll peame me nüüd välja uurima, kus on Augustas head kohvikud, mis meile hommikusaiakesi ja chiabattat ning arancini´t müüb. Siiani ei ole meil väga kohvikut vaja läinud, poiss on soojad saiad ukse taha toonud ja Illy kohvimasin teeb väga head kohvi 😉
Arancini
Klassikaline – tomat ja liha
Singi ja juustu
Noppisin üks päev ka esimese sidruni. Kuna Lidlis müüakse ka rohelisi sidruneid, siis me mõtlesime, et äkki meie sidrunid on ka rohelist sorti … No igatahes oli see üks juba piisavalt suur ja ahvatles mind juba ammu ennast ära noppima. Koor oli veel paks, seega oleks võinud siiski veel mõne aja küpseda aga mahla juba tuli ja maitses nagu sidrun ka 🙂
Selle noppisingi
Meie esimene oma aia sidrun
Eile oli aeg ka lõpuks juuksurit külastada. Kasutasin baasi ilusalongi võimalusi ja käisin siin ära. Olen eelnevalt ka maininud, et teenindajad on kohalikud aga oskavad inglise keelt, mõni rohkme mõni vähem. Minu eilne juuksur väga ei osanud. Igal juuksuril on erinevad töövõtted aga ma sellist teenindust ei ole veel kohanud, kui siin. Kõigepealt pandi selga mulle selline väike lühikeste varrukatega hommikumantlit meenutav ürp – seos oli selja taga. Siis pandi peale see tavaline juuksuri keep, mis ikka pannake ning kõige peale veel läbipaistevast kilest vihmakeebi sarnane ürp. Siis määriti juuksepiir igalt poolt kreemiga kokku, mõnda kohta sattus rohkem mõnda vähem. Mõtlesin, et huvitav kas hakkab nahka värvima või. Nojahhh, värvi peale pannes ta pintsldas ja selle kreemise osa kokku, ei tea, kas see käibki nii või ta lihtsalt oli hooletu. Kui tavaliselt juuksur ütleb, et kalluta pead sinna või tänna, siis antud juukser sikutas mind juustest õiges suunas 😀 Alguses oli koomiline lõpuks hakkas närvi ajama, ütle siis kuhu Sa tahad, et ma pea painutaks. Lõpuks ma enam ajakirja ei lugenud ja jälgisin teda peeglist, siis pöörasin ja kallutasin juba ise pead vastavalt sellele kuhu ta käed liikusid. Iseenesest tegi ta üsna korralikult aga kukla jättis imeliku. Igatsen juba oma juuksuri järgi …
