Sügis käes – kohalikel

17.10.2019

Postitused on jäänud üsna harvaks … Olen istunud peamiselt kodus ja oma lõputööga tegelenud, seega pole eriti millestki kirjutada olnud. Mõned asjad siiski on juhtunud ja emotsioonid kogunenud, seega on aeg jälle mälestusi talletada.

Sügis on käes, vähemalt kohalikel. Meil on ikka suvine meeleolu. Vaatan FB sõprade ajajoone pilte ja natuke hakkab kahju, et siin sellist värvilist vaadet pole. Ikka kõik roheline ja päikseline … aga ega me eriti seda külma, palju riideid ja lörtsi taga ei igatse ka, seega siinne vaade sobib imeliselt ja sügisvärve imetlen FS-s. Septembris jagati FB-s kõvasti õunateemalisi pilte ja üleskutseid ning ühel hetkel avastasin, et tõesti kalendri järgi on sügis käes ja ma pole kordagi veel õunakooki teinud. Oktoobri alguse puhul küpsetasin lausa kaks õunakooki paari päevase vahega. Klassikaline kook ja maitses päris hästi, esimese koogi vitsutasime kahekesi ühe õhtuga ära 😀

Jaak on vahepeal usinasti ka mööblit teinud. Nagu eelnevalt olen kirjutanud oli meil hädasti kirjutuslauda vaja. Selle saime üsna kiirelt ja on nüüd aktiivses kasutuses. Tänaseks päevaks on meil õige arvutitool ka, nüüd on päris mõnus arvuti taga istuda. Hädasti oleks vaja ka mingit riiuli moodi asja, kuna laual ei ole enam ruumi – sinna peavad ju ära mahtuma minu ja Rasmuse kooliasjad ja muu vajalik kraam, klaviatuur näiteks. Lisaks tellis Rasmus omale voodi, mis oleks Eesti kodu omaga sarnane ehk rohkem lae all. Nüüd on see ka olemas 🙂 Lisaks meisterdas Jaak omale töölaua, mis vajab veel tuunimist aga nüüd on tal vähemalt midagigi, kus peal toimetada. Oma järge ootavad veel riiulid ja kapikesed nii esikusse, Rasmuse, arvuti- kui ka külalistetuppa.

• 

• 

• 

Oleme siin üle elanud ka esimese suurema tormi. Tuul tõusis eelmise teisipäeva hommikul (8.10) ja päeva jooksul aina tugevnes. Terve meri oli “jäneseid” täis – nii kutsub mu vanaema merel lained, mis on suure valge vahuga ja see on mulle külge jäänud. Ühesõnaga meri oli paksult “jäneseid” täis ja tuul tuuseldas päris korralikult. Telefonis näitas õhtul tuulekiiruseks üle 32m/s, pärast lugesin internetist, et lained olid kuni 2 meetrised. Ülemise korruse terrassilt pilte ja videoid tehes tundus mulle küll, et see tuul viib mul telefoni käest ja puhub mu ka üle ääre. Tuul möllas ca 20 tundi vähemalt. Kolmapäeva öösel rahunes ning asendus vihmaga – õnneks seekord oli ilma välguta. Meil tuul kurja ei teinud, linnakeses olid osad põõsaste oksad murdunud ning murdunud kaktused sõiduteele kukkunud.

• 

• 

Olen hetkel kuidagi sellisel lainel, et ühe terve päeva kirjutan lõputööd ja siis on üks ,vahest ka kaks päeva, paus ja siis jälle terve päeva kirjutan. Olen küll terve siin olemise aja seda kirjutada üritanud aga pole tekkinud mitte mingit nägemust ega visiooni, kuidas see kõik välja peaks nägema. Ühel hetkel oktoobri alguses loksus äkki kuidagi kõik paika. Olen ju ikka selle siin oldud aja raamatuid lugenud ja netist materjale otsinud ja vaikselt lõputöö lainel olnud, seega olin väga õnnelik, kui peas tekkis struktuur, kuidas see kõik kokku jookseb. Olen väga tänulik oma juhendajatele, kes mulle ülikiirelt tagasisidet annavad. Ega ma ju väga palju enne lõputöö aruande tähtaega neile infot saatnud. Ühesõnaga tuli ühel hetkel juhendajalt roheline tuli, et eelkaitsmisele saan ja nüüd on kuidagi energia voog mind tabanud. Soov ja tahe lõputööd kirjutada ning muidu ka kodus toimetada. Laisklen muidugi ka ja üsna palju aga olen hakanud lõpuks asjalikuks, see annab jõudu ja energiat ning teeb meele rõõmsaks. Inimesel ikka peab olema midagi teha, et ära ei manduks. Kui juunis siin käisime ja Jaagu töökaaslase juures olime, siis ta poeg ütles, et ta ema on hull filmide ja seriaalide vaataja. Ma siis mõtlesin, et millal siin veel seda aega teha on, muid asju on ju nii palju, millega tegeleda. Ja mis nüüd on juhtunud, peale interneti majja saamist ning septembri tulekuga istusin ma enamuse ajast teleka ees. Mõnes mõttes hea ja mõnes mõttes halb – Telia muutis TeliaTV nüüd üle maailma vaadatavaks ja muidugi pidin ma ju selle tellima, seega on meil võimalus vaadata koduseid saateid ning ei saa ma ju ilma salvestuseta, seega igal ajal kui tuju tuleb, saab midagi vaadata. Teine nuhtlus on Netflix – seriaalid, filmid – vali ainult mida hing ihkab. Keegi jagas FB-s, et “Sõprade” seriaalil on 25 aastapäev ja mis siis juhtus, mul tuli täielik kinnisidee see seriaal otsast lõpuni ära vaadata. Oli see alles maraton! Täielik aja raiskamine aga tollel ajahetkel ei olnud mul tõesti tuju mitte midagi teha, kui ainult lösutada ja tuimalt telekat vahtida. Inimene on ikka imelik loom, kui on selline minna laskmise ja mitte midagi tegemise olek, siis nii ongi. Praegu mõtlen, et oleks ju võinud seda aega palju kasulikumalt ära kasutada. Aias toimetada, jalutada, trenni teha – mida iganes aga sel ajahetkel oli lihtsalt selline olukord. Arvatavasti oli see aeg mul selline leppimise aeg, et nüüd olengi siin ja sellistel tingimustel nagu siin on. Tänaseks olen oma “mina” tagasi saanud ja sellist teleka ees niisama passimist on järjest vähemaks jäänud. Tubli mina! Vahelduseks akadeemilistele tekstidele võtsin täna kaasa raamatu, mille kallis Rell mulle kunagi kinkis, nüüd jah lõpuks jõudsin ka selle lugemiseni ja südamega ning siin on selline mõttetera: “Kui olukorda on võimalik muuta, milleks siis meelt heita? Ja kui midagi teha ei saa, milleks siis meeleheitel olla?” – puhas kuld ma ütlen! Võtab kokku minu vahepealse segaste meeleolude ja olukorraga leppimise perioodi.

Kuna eelmine teisipäev terve päeva kirjutasin lõputööd ja silmapauside ajal vahtisin tormist merd, siis oli kolmapäev hea vaheldus natuke seigelda. Kuna Jaagul oli puhkus, siis otsustasime selle päeva poodides kolamise päevaks teha. Viisime poisi kooli ja võtsime suuna Outlet Village poole. Poisi koolist on see ca 30 minutit mööda kiirteed Palermo poole sõita. Tegemist on siis suure külaga, kus on meeletus koguses brändikaupade poode. Kuna ma ju ei reisi mööda maailma ringi ega tea sellistest asjadest midagi, siis ma trampisin seal suu ammuli ringi ja olin hämmingus, et selline asi eksisteerib. Jaak, vana maailmarändur, muidugi ei imestanud, kuna ta on sellistes kohtades korduvalt käinud. Kuna poed avatakse alles kell 10:00 ja me olime juba 8:00 kohal oli vaja aega parajaks teha. Otsisime lähikonnas mõnda kohvikut aga lähedal ei olnud midagi, seega proovisime seigelda lähimasse külakesse, kus Googli andmetel pidi olema väike kohvik. Tee sinna oli muidugi huvitav nagu ikka mööda mäge üles aga kui muidu on teed sõidetavad, siis vahepeal oli antud tee näiteks ära kadunud, kallaku poole jääv osa oli lihtsalt ära vajunud. Augud ja kitsas ning tee otsas olid keelumärgid, kuigi sildid näitasid, et peab sinna sõitma. Seiklesime, imetlesime vaateid ja põllumajandust – siin on ikka iga maalapp mingi kasvatuse all kinni, ulmeline kui palju siin erinevaid aiasaadusi kasvatatakse. Seiklesime, mis me seiklesime aga kohvikut me ei leidnudki. Lõpuks kiirteel tagasi olles jäi meile ette bensiinijaam koos AutoGrilliga ja saime seal natuke aega veeta ja kohvi juua. Outlet Village oli lahe, palju huvitavaid poode ning mis peamine, müüjad rääkisid inglise keelt! Jaak leidis, et see on see koht, kus me edaspidi riideid käime ostmas, kuna müüjad saavad aru ka, mida me tahame ning oskavad suhelda. Ma ise küll arvan, et aasta pärast oskame me juba piisavalt itaalia keelt, et ka kohalikes poodides hakkama saada. Seekord suurt midagi ei shopanud, pigem uudistasime mida pakutakse. Sulasin ma muidugi Villeroy & Boch poes – mu tulevane lauaserviiside komplekt tuleb sealt! Meil ei ole siiani sellist ilusat serviisi, lõpuks oleks aeg muretseda. Lisaks on mul kinnisidee Asicsi osas – kunagi Stamina jooksul tehti mulle seda jooksmise testi ja soovitati tosse. Olen truult nende tossudega nüüd jooksnud ja kõndinud ja mul on peas kinnistunud, et nende tooted on head ja mul on neid vaja. Juhtumisi oli seal suvehooaja lõpu soodukas (emmm, suvi on läbi või?!) ja juba allahinnatud kaubale sai veel -40%, seega ma sain treeningpüksid, -pluusi ja tuuleka 36.-€ eest. Nii olen ma teinekordki nõus seal shoppamas käima 🙂

• 

• 

• 

• 

Neljapäev möödus taas lõputööd tuunides ning õhtul tundsin, et vajan liikumist. Üritasin meest kaasa meelitada aga too ei võtnud vedu, see eest oli Rasmus kohe nõus kaasa tulema. Käisime läbi meie alumise linnakese osa, tahtsin teada kui kaugele saab kõndida ja suur meie alumine linnakese osa on. Linnakse alumine ring on ca 2km, kui käia ka rannast läbi. Tee peal tahtis meiega ühineda üks väike õnnetu kassipoeg, kes oli ikka väga nälginud moega. Kuna ta väga kaua ei jaksanud järgi käia, siis jäi ta meist tagumise ranna juurde maha. Kogu mu plaani rikkus ära üks lahtine koer, kes hullumeelselt meie poole kappas. Rasmus ütles, et ta on seda koera enne ka näinud ja et see kardab teiste koerte haukumist. Õnneks oli meie lähedal aias üks väike nähvits, kes kõvasti lärmi tegi ja see suur koer tõesti keeras otsa ümber ja jooksis ära. Minul aga oli tuju läinud ja hirm naha vahel, olen lapsepõlves koeralt hammustada saanud ja tänu sellele on mul on alati kerge võdin sees, kui koerad lahtiselt ringi jooksevad. Nüüd olen ma veidi mures, et kui ma oma kepikõnnile lähen – mul ju ikkagi vaja taas vormi saada, kuidas ma muidu siin matkata saan – siis kuidas ma saan tervena mööda nendest hulkuvatest olevustest … Suundusime siis tuldud teed mööda koju ja Rasmus arvas, et ta rohkem ei taha. Mul oli ikka suur tahtmine mere äärde ka minna, et näha mis peale tormi järgi on jäänud. Jaak oli nüüd nõus kaasa tulema ja lõpuks jooksis Rasmus ka ikkagi meile järgi. Vaatepilt, mis meie rannas avanes, oli üsna trööstitu … 🙁 Nüüd ma saan aru küll, miks kõik platvormid ära koristati, neist ei oleks küll mitte midagi järgi jäänud. Tagasi koduteel nägime ära ka meie küla kiisud, keda Rasmus õhtuti ikka külastab.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Jalutades oli aega pilte teha, seekord läksime natuke valgemal ajal, seega panen pildid teele jäänud majadest, tagumisest rannast, mis eelnevalt ka siit läbi on käinud aga pildid on hämaras tehtud ning mere ranna rendivilladest.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Mul on nüüd termomeeter! Ma olen terve siin oleku aja soovinud osta õuetermomeetrit ja no ei müüda, kusagil ei ole. Eelmisel nädalal Jaak Lidlist leidis – väga vinge riistapuu – näitab temperatuuri nii sees, kui väljas ja samuti õhuniiskust. Ma nüüd täiesti vaimustuses, käin ja tassin seda korruste vahel, jälgin õhuniiskust ja vaatan ajalugu – väga vahva mänguasi 🙂 Sügise tulekuga on meil siin mere ääres kohe ka niiskuse protsent kasvanud ja mitte ainult õues. Toas on peale vihmasemat perioodi õhuniiskus üle 70%. Nuputasime siin kuidas seda alla saada – panna küte sisse, emmmm väljas on päikese käes ca 28 kraadi ja varjus 25 kraadi ning toas ca 24 kraadi, mida me kütame?! Lülitasime küll kütte sisse ja panin, et hommikul 5:00 – 7:00 oleks 25 kraadi, mõni hommik on isegi radiaator soojaks ka läinud. Konditsioneeridel on see niiskuse funktsioon ka, oleme nüüd seda ka katsetanud ja saanud umbes 65% peale. Lisaks panen kõik aknad uksed päikeseloojanguga kinni, et rohkem niiskust sisse ei saaks. Viimaste soojade päikseliste ilmade tulemusel oli eile päeval niiskusetase lõpuks 54%. Täna hommikul oli toas 71% ja õues 70% 😀 Ühesõnaga niiskusega tuleb siin võidelda ja leida hea lahendus, selle alla saamiseks. Lõpuks ei ole üleliigne niiskus kellelegi kasulik. Paar ööd on miinimum olnud 19 kraadi. Täna hommikul näitas autos 18, baasi jõudes oli 15 kraadi, võrdlemisi jahe ma ütleks. Panin täna lausa pikad püksid jalga, et mitte väga suvitaja olla, lisaks on juuksurisalongis ja raamatukogus ikka konditsioneerid tööl ning õhk jahe. Väljas on muidugi niiviisi riides olles kole palav.

• 

• 

Pühapäevad on siin kohalikel ikka tõelised puhkepäevad. Lõuna ajal on meie laht paadikesi, kaatreid ja jahte täis. Väga äge vaatepilt! Kui laupäeva hommikuti on palju kalapaate, siis pühapäeviti on pigem niisama nautijad. Rasmus luges kokku 24 paati, mina sain 19. Pildile on jäänud osa neist, need valged täpid ei ole lained, vaid kõik on paadikesed.

Lõpetuseks meie “Suure tossutaja” tänane aktiivne hommikupoolik. Hetkel ta ainult tossutab ja tahmab aga veebruaris oli ka mingit sodi alla sadanud. Vaatame siis kuidas ta edasi käitub ja mis meid ees ootab. Ise loodame, et oleme piisavalt kaugel, et seda sodi ehk meieni ei jõua. Kui tuuled on meie poolt, siis me oleme ka sellest tahmast pääsenud.