03.12.2019
Seekordses postituses on taaskord rohkem juttu ja vähem pilte, samuti tuleb postitus natuke “hüplik”. Läbi aja on kogunenud igasuguseid erinevaid mõtteid ja tähelepanekuid, mida ma ei ole veel üles täheldanud ning ootavad välja kirjutamist.
Kõige uuemad emotsioonid kõigepealt 🙂 Retsensent lubas kaitsmisele – tagasiside oli üsnagi positiivne ja kolm küsimust oli ka, millest kaks on suht kerged vastata, ühe osas pean natuke taustatööd veel tegema. Seega – Eesti siit ma tulen! Kaitsmine on 12.12. Kuna ma kaitsmise aja sain alles eelmine nädal teada, siis ei olnud enam eriti lennukipiletite valikuid ja jõuan alles 11.12 kell 23:55 Eestisse, seega eriti aktlimatiseeruda ja sisse elada enne ei saagi, kohe järgmine hommik otsejoones Mainorisse. Võibolla ongi hea, siis ei jõua seda pimeduse masendust ja külmatunnet sisse tulla, ühe soojaga saab otse kaitsmisele minna.
Vahepeal oli esimene advent. Olen eelnevalt korduvalt kirjutanud, et ma ei reisi ju eriti, seega olen ka kõik oma elu jõulud ja aastavahetused Eestis veetnud ja seal see sisse elamine kuidagi teistmoodi – läheb pimedaks, ilmad on koledad ja siis ootad jõulu, lund, aastavahetust ja uuesti kevadet. Siin olles ei ole mul mitte mingit jõulutunnet, no ei mingit! Väljas on kõik roheline, päeval on valge ja kui ilm ilus, siis päike paistab, on soe ja kuna kedagi siin ei ela ka, siis majadel pole jõulukaunistusi ja seega ei teki kuidagi jõulutunnet. Otsisin laupäeval siiski meie jõuluehete kasti välja, see, et mul ei ole tunnet, ei tähenda, et kodus natuke jõulukraami rippuda ei võiks. Kuna sel aastal oleme jõulude ajal Eestis, siis ei ole nagu eriti kaunistamise huvi. Siiski lasin Rasmusel kodu ära kaunistada, tema meil küll jõule ootab. Üks põhjuseid, miks ta Eestisse jõulude ajal tahab minna on ka see, et siis saab rohkem kinke 😀 Rasmus küll päkapikke ega jõuluvana enam ei usu aga päkapikud peavadvaatmata sellele ikka käima 🙂 Sussi sisse on raske midagi leida, sest ta ju ei söö siin müüdavaid maiuseid. Seega saab sellist kraami, mida sööb, tän aoli näiteks sussi sees Actameli jook. Lidli 99 sendine advendikalender oli hea ost, seal sees olevaid piimašokolaadi ta õnneks sööb. Esimese advendi puhul tegime esimest korda kaminasse tule ka. Jaak kirus kaminat ikka korralikult, tõmmet ei ole – tõmbab siis kui all mõni uks või aken lahti on. Emmmm … kui ma tahan kaminasse tuld teha, siis on väljas ju jahe, seega ma lasen selle jaheda ju tuppa. Kuna kaminas ei ole pikalt tuld tehtud, siis ajas alguses korralikult vingu sisse. Aga elav tuli on ikkagi äge, eks näis kas edaspidi põletame puid või ostan mingi suuremat sorti küünla hoopis. Puudega on siin maal ju kitsas käes. Küsisime perenaise käest ka, et kust saaks puid osta, ta ei teadnud. Nad ise ei kasutanud üldse kaminat … Eelmised üürnikud olid kogu aeg kaminat kasutanud aga me ei tea, kust nad puid said. Mere äärest puude otsimisega oleme hiljaks jäänud, ühed juba tassisid meie mere ääre tühjaks. Peab järgmist tormi ootama ja kohe järgmine päev luurele minema, äkki on midagi meie uhutud. Vaadates aknast välja oli taaskord tavapärane pühapäev, kus meri oli laevukesi täis.
Terve eelmine nädal oli väga ilus ilm – päike paistis ning temperatuur tõusis taas üle 20. Väga mõnus oli! 24.11 lubati korralikku vihma ja meile vist oli antud ka punane hoiatus, kui ma õigesti mäletan. Siin antakse halva ilma korral hoiatused – kollane, oranž ja punane. Kui on punane, siis on ametiasutused, koolid, lasteaiad ja ka osad poed kinni, inimestel soovitatakse koduded püsida. Ma sellises koguses vihma ei ole meil enne siin piirkonnas näinud – on küll üks kord olnud sadu, kus tee oli nagu jõgi aga meie linnakeses sellist vee mahtu ei olnud, vähemalt meil ei ujunud nii nagu seekord. Lillekastid olid triiki vett täis ja sidrunipuukesel oli bassein ümber. Alumise parkla äravool oli sodi täis, sellist vaatepilti pole enne olnud. Ilmateatega on siin huvitav, kuna Itaalia on suur ja lai, siis ilmateated on seinast seina – alates novembri keskpaigast tulid sellised, et Alpides kõrgusel 1000-1200 sajab lund ja teil seal lõunas ja saartel on päikesepaiste ja 22 kraadi …. Emmm olgu 😀 Siin nummerdatakse kõik halva ilma faasid numbritega, novembris oli neid kokku 10. Enamus neist tabas Liguria (Genova) piirkonda ning Po jõgi ajas ka oma teekonnal üle. Veneetsia üleujutusest kirjutati ka Eesti meedias. Ma enam ei mäleta, kas ma selle panin kirja aga Siracusa piirkonnas olnud suur torm, mis oktoobri keskel oli, selline torm pidi kord 200 aasta jooksul olema ja see pidi siis just nüüd olema. Üks inimene sai surma, jäi tulvavete alla, ühed turistid jäid autosse lõksu aga said päästetud ning teed said kõvasti kannatada. Rääkimata muidugi kogu sellest potipõllumajandusest, mis siin on – väidetavalt oli selle tormi kahjud üle Sitsiilia 320 miljonit eurot, kui tõsi see on, ei tea aga lehed nii vähemalt kirjutasid. Kui me oliive noppima läksime, siis nägime kuidas tulvavete järgselt suurtel teedel koristustööd käivad. Vihmad toovad mägedest teele igasugust sodi ja väikeste traktoritega käiakse seda siis koristamas. Tee ääres on isegi liiklusmärgid, kus pisikese kopatraktori pilt on peal.
Peale korralikku sadu 24.11 
Sodi veeäravoolu juures 25.11
Ühes eelmises postituses kirjutasin, et praegu valmivad apelsinid ja see on ajule natuke vastuvõetamatu. See aga on tegelikult jumalast normaalne, et ma hommikul avastan, et sidrunid on otsa saanud – tatsan õue ja nopin mõned puu otsast – see on ju täiesti okei aga see, et apelsinid valmivad on veider … 😀 Jätkuvalt ei saa ma aru, millal sidrunid valmis saavad. Kui liiga suureks lasen küpseda, siis ei ole enam mahla on ainult viljaliha suures koguses. Kui õigel ajal nopitud, siis on väga mõnusalt mahlased ja väga maitsvad. Liiga toorelt on jälle väha mahla ja kole hapud. Ehk mõne aja pärast saan aru, millal on õige aeg neid korjata, et need head oleksid. Tundub, et see puu annab aastaringselt saaki. Ma ei ole tähele pannud, millal see õitseb aga pisikesed beebisidrunid on juba taas küljes.
Liiklusest – ma arvasin, et nad ei üllata mind enam millegagi aga kui me Agrigentost tagasi sõitsime mööda kiirteed, meil oli kiiruseks 120 km/h, sõitsid kaks autot üksteise sabas meist mööda ja tagumine auto pressis piirde ja eessõitva auto vahelt läbi + lisaks sõitis ka esimesel rajal auto, seega keset kiirteed tekitati kolm rida. Olen Eestis ka seda näinud aga siin on kiirused ju hoopis teised, ca 130-140km/h sellist trikki teha, täiesti hullud! Liiklusmärgid on siin üldiselt võsas, seega kui tahta väga sõita märkide järgi võib see teatud olukordades üsna keeruliseks osutuda. Põõsad ja hekid kasvavad tee peale ning liiklusmärgid ja suunaviidad on sujuvalt nende sisse peitu jäänud. Osades kohtades küll lõigatakse põõsastikku maha aga enamjaolt siiski mitte. Kuumusega on märgid kulunud ja põlemise jälgedega, seega on aeg-ajalt on siin ikka üsna keeruline märkidest aru saada. Väga kergest võib segadusse ajada kiiruspiirangu märk, millelt on number seest ära pleekinud aga punane ring on veel aimatav, tundub nagu oleks keelumärk, tegelikult ei ole, oli kunagi kiiruspiirangu märk ja selliseid on siin väga palju. Lisaks kui juhtute parkima ning teile tuleb appi must mees, siis pärast andke kindlasti 1-2€, muidu leiate oma auto kriibituna. Musti mehi siblib linnade ümbruses päris palju ringi – Catania lähedal leiate osad, kes te esiklaasi tulevad puhastama, siis niisama sõiduteel käsi pikalt ringi kõndimas ja kerjamas. Templite oru tee ääres müüs üks must mees pabertaskurätte, täiesti tavalisi pakikesi. Lisaks on nad ennast sisse sättinud poodide juurde ja jagavad ostukärusid ning aitavad memmekestel kraami autosse viia. Neid ei ole õnneks iga poe juures aga Augusta Lidli ja Deco juures nad igatahes passivad, mu peamised poed kus käin. Rasmus on meil tavaliselt kärupoiss olnud aga Augusta Lidli juures ta enam ei taha väga käru võtta, seal see must mees annab käru, ilma mündita ja pärast kui tagasi viid siis ootab käsi pikal raha. Ühe korra andsime, nüüd nihverdan mööda ja annan igati mõista, et ei taha ta käru, võtan ise. Varasemas postituses kirjutasin, et meie tee ääres on tädid tööl. Viimasel ajal oleme ainult ühte näinud, küllap teine on kusagil mujal või siis praegu ei ole kõrghooaeg. Tädi töötab iga päev ja iga ilmaga – vihmaga on vihmavarjuga tee ääres ja jahedamatel ilmadel jopega. Lõuna poole minnes on ka tädid tee ääres aga mustad, valgeid ei ole näinud. Seega see äri käib siin üsna usinasti …
Mingi aeg tagasi käisin Port di Catanias keskuses, eesmärgiks natuke shopata ja poodides ringi uudistada. Läksin varakult avamise ajaks kohale, et oleks vähe rahvast ja mõnus uudistada. Need, kes mind teavad, teavad ka seda, et ma ei ole shoppaja, ma lihtsalt ei näe ilusaid asju, ma väsin koheselt ära kui pean riiete seas sobrama ja peale 15 minutut ma üldiselt loobun. Seekord panin vaimu valmis ja olin avatud meelega. Käisin läbi niipalju poode kui suutsin, ostsin endale isegi paar asja aga üldiselt ei leidnud ma sealt ikkagi mitte midagi, mis oleks mu maitsele. Tore muidugi on see, et neil on siin kogu aeg mingid allahindlused – hooaja kekspaiga ja -lõpu omad peamiselt, alguse omi ei ole silma jäänud. Lõpuks vaatasin, mis inimestel seljas on ja mida nad ostavad. Sellel kellajal olid peamiselt vanemad inimesed – tore oli vaadata kuidas memmeke poes ringi tuiskas ja papi proua käekotiga truult järgi lonkis või siis poe keskel lihtsalt seisis. Inimesed kannavad peamiselt retuuse või tavalisi viigipükse, kampsuneid, pusasid ja dressikaid. Jalas on ketsid, mis on platvorm tallaga ja värvilised ja sädelevad. Nii on riides ka pensionärid … Nojahhh… öeldakse, et Itaalias on kõrgmood ja mis kõik muu veel aga see ei kehti Sitsiilia kohta. Arvestades siinset kliimat ja neid riideid, mis mul olemas on, pean ma juurde muretsema pigem puuvillasest ja linasest riideid, millega suvel hea ringi on käia, seega ootan millal taas suveriided müüki jõuavad, siis on ehk midagi osta ka. Jõudsin arusaamani, et mu maitse ei ühti siin poodides oleva kaubavalikuga. Seega saab see riiete ostmine küll üks suur katsumus olema. Täiendavalt ei tea ega tunne ma neid brände, mis siin müügis on, seega on ka raske midagi eelistada või kindlasti midagi valida. Küll oli mul poodides äratundmisõõmu – Tallinna T1 on ka need poed olemas 🙂 Reedel oli ju suur reede – jah internet oli täis üleskutseid, et boikoteerige ja ärge ostke, seekord olin ma just indu täis, mul on siinsamas baasis USA pood ja see on ameeriklaste suurim ostupüha, seega läksime üsna suurte ootustega poodlema. Baasi sõites oli meil ees väike lahtine kastiauto, pakkide kuhjad kastis kõrgumas – ütlesin veel Jaagule, et kui Sa USA Amazonist tellid siis tuuakse Su pakid ka nii kohale, teadmata, et see auto viiski postipakid baasi postkontorisse. Nüüd on päris kõhe tunne, teades kuidas pakke veetakse, et kas need ikka jõuavad ühes tükis kohale. Poest me muidugi suurt midagi ei saanud – neid asju, mida me tahtsime neile ei olnud suurt allahindlust tehtud. Küll sai laps jõuludeks oma kaks arhidetuuri lego – ta pani need muidugi sama päev kokku 😀 – need olid 15% alla hinnatud. Kuna ma ei tea brändidest midagi aga Jaak arvas, et mul võiks lõpuks ometi olla üks õige käekott, siis ostsime ka ühe Gucci suuremat sorti käekoti, kuhu palju asju sisse mahub. Kottidel oli 20% allahindlust, seega saime selle 60 dollariga, ma ei tea, kas see on odav või mitte aga nüüd on mul Gucci käekott 🙂 Vaadates taaskord inimesi, siis kõigil olid kärud kuhjaga asju täis. Peamiselt riideid, need olid 25-50% alla hinnatud. Ma käisin mingi aeg enne riideid vaatamas ja nagu päriselt, ma taas ei leidnud midagi, mis meeldiks ja väga väga vaja oleks. Paar pluusi sain aga need juba olid nii odavad, et ostsin kohe ära, ei jäänud suurt reedet ootama. Rasmusele tahaks riideid küll aga baasi poes on poiste riiete valik Rasmuse suurusele olematu, seega ei saa me sealt lapsele midagi.
Nüüd mitu erinevat asja kokku koos piltidega, mida all pool on näha. Nagu ma olen maininud on meil siin palju kasse – osad on leidnud üles ka meie maja. See must kiisu on tavaliselt kõrval tühja maja krundil ringi luuranud. Olen hakanud taas küpsetama – et keskkohalt päästerõnas ei kaoks ja pepu kenasti vormis püsiks. Vahepal oli kaneelirullide küpsetamise päev ja internet oli pilte täis, mulle tuli isu viitega 😉 Olen ka kirjutanud, et koolibussid käivad lastel järgi, seekord õnnestus osa neist ka pildile tabada.
Ise tegin 11.11 
Koolibussid 21.11
Oleme olnud siin neli kuud – tundub lühike aga samas ka pikk aeg. Itaalia keelt ei ole ma ikka veel õppima hakanud, motivatsiooni ei ole. Saab ju ilma hakkama 😀 Tegelikult planeerin uuel aastal selle tõsiselt käsile võtta, kui kevadel taas inimesed siia tagasi kolivad ja suvel alumises parklas jämmitakse, siis saaks natuke tutuvuda ja suhelda ka. Vaatasime ükspäev Jamie Oliveri kokandussaadet – ma seda üldiselt ei vaata aga sattusin nägema reklaami, et ta oma rännakutel jõudnud Sitsiiliasse. Vaatasin siis kohe põnevusega, et kus ma siis seda head ja suurepärast ehedat Sitsiilia toitu sööma saan minna, selgub, et ma pean omale ühe nana leidma, see teebki seda ehedat ja päris Sitsiilia toitu, mida kõik kiidavad. Seega tuleb mul ikkagi itaalia keel suhu saada ja naabrimemmega sõbraks saada, siis saab ehk ka neid suurepäraseid Sitsiilia toite süüa või siis vähemalt näpunäiteid, kuidas õigesti teha. Kuna nüüd on lõputöö saaga enam vähem läbi, siis ongi aeg mõni uus projekt ehk keeleõpe ja kohaliku söögi kokkamine tõsisemalt käsile võtta. Avastasin, et kolm kuud mitte midagi tehes ehk olles koduperenaine ja kirjutades lõputööd puhkab ikka täiega välja – nüüd juba tunnen, et peaks midagi asjalikku tegema hakkama, muidu aju kärbub ja tulebki totaalne laiskus lõpuks peale. Pärast ei viitsigi enam mitte midagi teha. Aga kõigepealt tulen Eestisse, kaitsen lõputöö, lobisen sõpradega, tähistan perega jõule ning vahetan ära uue aasta ning siis hakkan uusi eesmärke seadma ning nuputan välja, mida veel võiks teha, et vaim virge püsiks.
Siis kui jume hakkab kuluma ja väljas on lauspäike tuleb teha üks mõnus kodune päikesevõtt – 27.11 
Raske on mõelda jõuludele, kui selline lill öökapil õitseb 🙂
