Month: January 2020

30.01.2020

Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, et kui Jaak ära on, siis peab midagi juhtuma. Arvasin, et auto rehvirõhkude reguleerimine oligi see aga ohhh ei. Teisipäeval otsustasin, et ei jää baasi poissi ootama vaid lähen vahepeal koju. Teisipäeviti lõppeb tal kooli 15:30, seega oleks olnud väga tüütu siin aega parajaks teha ja poodidesse kolama minemise tuju mul ka ei olnud. Baasist ära sõites lõi autol ABS anduri tuli põlema. Õnneks ei ole see kriitiline faktor ja niisama pidurdades pidurid töötasid, seega ei võtnud ma seda väga traagiliselt. Kuid ebameeldivam üllatus oli see, et autol oli jõud kadunud ehk vajutad gaasi ja auto ei kiirenda vaid rahulikult kulgeb edasi. Vajutad gaasi pedaali põhja, läbi põranda aga auto edasi ei lähe või noh läheb aga sellises rahulikult “aega on küll” tempos. Emmmm nagu möh, siin ei saa sõita nii, et auto ei kiirenda või jõudu pole, mägedest üles ronimine on siin sõites elu üks väga oluline osa. No olgu, kui ei kiirenda siis ei kiirenda, sõita saab. Otsustasin siis, et sõidan rahulikult ehk möödasõite eriti ei tee. Küll oli probleemiks kiirteega liitumise kohad, siin ei ole väga kombeks teise ritta tõmmata, kui kõrvalteelt tullakse ja kuna mul nüüd auto ei kiirendanud, siis on väga keeruline vahele söösta. Pidin ühe korra ka seisma jääma, et suurele teele keerata saaks, seega väga hull õnneks ei olnud. Pigem olin mures, kuidas ma oma koduteel sealt järsust tõusust üles saan. Üllatus, üllatus vahetult enne seda järsakut tuli äkki autole jõud tagasi, seega ronisin mööda tõusu üles. Lohutasin ennast sellega, et meil on Peugeot ka ja saan võtta selle. Otsustasin autod ümber parkida, et Seat varju alla ja Peugeot sissesõiduteele. Nii kui Peugeoti käima panin andis see mõne hetke pärast veateate – mootori viga – eeeee, ahhh?! Nagu päriselt või. Proovisin paar korda veel, tekst ära ei kadunud ja siis hakkasin mõtlema, kuidas siis edasi. Esiteks laps peab koolist ju kuidagi koju saama ja järgmine päev peab ta kooli ka saama. Mina võin vabalt kodus “kinni” istuda aga lapsel on vaja ju kooli saada. Autormendikodasid ma ju ei tea, kus on. Variant üks, paluda Lizat, et saaksin auto tema mehhaanikule viia, et ta üle vaataks – Seati siis. Teine versioon sõita aegamisi teise baasi, kus on ka autoremondikoda. Kuna auto ei saaks paari tunniga valmis, siis oleks vaja ka öömaja leida. Kooli baasi vastas on olemas ka hotell. Jaagult nõu küsida ma ei saanud, tal ei tohtinud mobiili oma üritusel kasutada. Teised inimesed, kellega oleks võinud asja läbi arutada, olid mul mälust lihtsalt täiesti pühitud. Seega mõeldud tehtud – pakkisin kohvri vajaliku kraamiga kokku ja sõitsin kõigepealt hotelli – auto sõitis enam vähem viisakalt, ABS ohutuli kustus vähemalt ära 🙂 – sain meile toa ja viisin kohvri ära. Seejärel sõitsin teise baasi ja andsin auto üle. Kahe baasi vahel sõidavad bussid ja millegipärast oli mul meeles, et need sõidavad suhteliselt tihedalt. Nojahhh, selles ma natuke eksisin, buss läks mul täpselt nina eest ära ja kell oli 13:30. Järgmine buss tuli 16:25. Emmm kolm tundi ootamist, ei kõlanud ahvatlevalt. Enne ära minekut palusin Jaagult ta ühe kollegi, Igori, numbrit, et kui mul on mingi probleem, siis ma saan talle helistada ja abi paluda. Kuna väiksematel lõppeb kool natuke varem, siis helistasin Igorile lootuses, et ta on veel töö baasis ja liigub varsti kooli baasi. Paraku ei võtnud ta telefoni vastu. Jalutasin siis baasisi ringi ja tutvusin selle võimalustega. Paraku ei suutnud ma leida lahti olevat kohvikut või söögikohta, seega käisin mini NEXis, ostsin natuke näksimist, leidsin ühe ühiselamu eest pingikese kus istuda, et tuul väga ei kiusaks ja jäin siis ootama. Rasmus otsustas, et ta ei lähe sellesse nn. abitundi, mida kool pakub. Seletasin siis talle, et ta läheks juba hotelli ära ja sätiks ennast sisse. Laps õnnelikult ära majutatud, langes veidikene ka pinge. Istusin ja nuputasin, mida küll teha, kell oli alles 14:30 … Jalutasin siis veel veidikene ringi ja kella 15:00 paiku helistas Igor tagasi. Ta oli veel tööl ning hakkas just koju sättima ja ta oli nõus mind hotelli ära viima. Juhuuuu, milline õnn!

• 

• 

Õhtul sain siis Jaaguga kogu seda teemat arutada ja siin tuleb selge vahe vahele neile, kes autodest midagi natukenegi teavad ja ei võta auto hoiatusi eriti tõsiselt. Minul peavad asjad korras olema ja kui ikka midagi ei tööta või auto mu peale karjub, siis tuleb kroda teha. Jaak see eest sõidab, tunnetab autot ning kuulab, kas mootor töötab normaalselt ning reageerib vastavalt sellele. Nojahhh, ma proovin ka tunnetada aga kui ikka tuled vilguvad või auto ei kiirenda, siis ma lähen kergelt närvi ja hakkan muretsema, mis kõik võib juhtuda ja kas ma ikka jõuan sihtkohta. Peugeoti hoiatuse kohta arvas ta, et see võib olla mõne mitte väga olulise anduri viga – kuna pärast jäi ventilaator väga pikalt tööle ja tegi koledat häält, siis võib seal midagi murekoht olla, mis iseenesest sõitmist ei takista. Auto oli ikkagi juba üle nädala niisama seisnud ja ilmad on olnud vahelduvad, seega võib niiskus vmt. neile mõjuda. Olgu, kui häda väga käes, siis võin Peugeoti ikkagi võtta ja sellega sõita. Seati kohta ei osanud ta midagi arvata, põhjuseid võib olla mitmeid. Helistasin siis remondikotta, kuigi nad lubasid ise helistada aga mul olid närvid niigi pingul ja ma tahtsin teada, kas ma saan ikka järgmine hommik auto kätte, sest järgmise päeva hommikul kell 11:00 pidi tulema aednik puud kärpima. Autoteenindusest neiu ütles, et nad ei leidnud mitte midagi ja ma võin autole järgi minna. Paraku ei saanud ma enam õhtul kuhugi liikuma ja kuna hotell oli ka makstud, siis olime rahulikult seal edasi. Küll sain hingerahu, et saan auto kätte ja äkki see jõu kadumine oligi mingi hetkeline hämming. Kuigi kindluse mõttes ma arvan, et kui Jaak tagasi on, siis tuleks auto siiski kuhugi normaalsesse kohta viia, kuna Jaak tegi nende baasisi oleva töökoja nii maha kui vähegi saab maha teha. Õnneks ei küsinud nad mu käest raha, kuna midagi ei olnud vaja teha, see on neist väga viisakas. Hommikul on väga mõnus, sai pikemalt magada, all hommikusööki süüa ja paar minutit kooli jalutada. Ma sain Igoriga kooli baasist töö baasi ja ta viis mu seal oleva kohviku ette. Ma eelmine päev muideks kõndisin sellest mööda aga kuna sissepääs on majade vahele peidetud, siis ma ei saanud hästi aru, kas see on lahti või kinni. Seega ma ei käinud ust katsumas, kuigi oleks võinud. Ajasin teenindaja natuke segadusse, kuna tellisin teed. Ta alguses ütles, et ei neil ei ole ja kui ütlesin, et teil on ju masina peal teepakid … Siis ta vaatas, et ohhh näe on jah 😀 Olen nüüd mõned päevad kohvi vaba olnud, viimasel korral hakkas kohvist halb ja tõmbasin nüüd tagasi ja olen täielikult teele üle läinud eks paistab millal jälle kohvi isu tuleb, praegu pigem hakkab selle peale mõeldes sees keerama.

• 

• 

Ühesõnaga töökoda läks 9:00 lahti, sain oma auto kätte, sõitis jälle normaalselt. Käisin võtsin ENI´st bensiini – kooli baasi lähedalt, kus töötab see suur onu, kes oskab inglise keelt, hea riskivaba 🙂 Tundub, et see on baasis resideeruvate ameerika naiste lemmikbaas 😀 Onu teenindab kenasti algusest lõpuni ära ja ise ei pea midagi tegema, kui pangakaardi andma ja PIN-i sisse toksima. Võtsin hotellist asjad ja sõitsin koju. Jõudsin juba natuke peale 10:00 kohale ja jäin aednikku ootama. Kell oli saanud sujuvalt 11:30 ja teda veel polnud, uurisin siis perenaiselt, et äkki ta saab uurida, millal ta võiks jõuda. Sain info, et 12:30-12:45 okei, olgu, ma pidin 13:30 paiku Rasmusele järgi hakkama sõitma, jõuavad õnneks enne ja saan nad sisse lasta. Paar tundi läheb neil kindlasti, seega võivad nad aias kinni olla küll. Kell oli saanud 13:15 ja aednikku ei paistnud. Hakkasin just perenaisele kirjutama, kui kuulsin autot ja tuututamist aia taga. Aednik oli kohal, koos oma abilisega. Nüüd on esimene kogemus ka sellega, kus alguses öeldakse üks aeg ja jõutaksegi mitu tundi hiljem. Lasin nad siis sisse ja taaskord oli olukord, kus ma tundsin, et oleks vaja itaalia keelt osata. No midagi ei saanud aru, Google tõlkis küll aga kuna mul seekord oli vaja talle öelda, et ma lähen ära ja olen 15:00 paiku tagasi, siis oli selle info edastamine üsna keeruline. Aednik arvas, et neil läheb kuni 16:30 – ma küll ei saanud aru, miks nii kaua peaks minema, ise ta enne oli perenaisele öelnud, et see läheb kiiresti. Pärast muidugi selgus, et ei läinudki nii kaua vaid 15:30 paiku said nad valmis, seega Google tõlkis valesti. Puu sai väga mõnusasti ära nuditud, ma näen magamistoa aknast randa, Cataniat ja Suurt tossutajat kogu oma ilus. Kus on ikka imeline vaade! Paraku jäi mul tegemata enne pilt, pole ajaloos ka mõnda pilti, ma ei pildistanud puud akna taga, mis vaadet varjas 😀 Seega kujutage ette, et all oleval pildid oli tavapäraselt näha ainult Suure tossutaja ülemine osa ehk enne oli näha see osa, mis on sinisest triibust välja poole. Üsna piiratud vaade oli 🙂

• 

Eile oli erakordselt selge päev ja suur tossutaja oli täies ilus näha. Tundub, et mägedes ei ole ka enam külm, sest lund pole võrreldes novembriga enam peaaegu üldse, vähemalt mitte meile nähtaval osal.

• 

• 

27.01.2020

Eelmine nädal oli ilma mõttes kehvake, suisa viis päeva oli pilvine ja ilma päikeseta …. Jajajahhh mu kallid kaasmaalased, te selle peale teatate, et hea, et Eestis terve sügise peale üldse viis päeva päikest oli. Kui oled ikkagi harjunud, et iga päev on päike, siis ilma selleta on ikka veidikene veider. Neljapäev oli taas ilus ja päikseline, mis peale ma otsustasin natuke riideid vähemaks kiskuda ehk jaki pealt visata ning baasis pargis nina päikese poole lükata. Asi lõppes muidugi sellega, et tuul suutis mind sellel meeldival ajahetkel külastada ja mu tundlikud lümfid andsid taas otsad. Seega reedel vaevlesin kaela- ja peavalude käes, ei olnud meeldiv. Õnneks oli reede vaba päev, seega ei pidanud kuhugi sõitma. Eilseks oli tervis jälle kombes ja meil õues tõeline kevad! Vahepeal suisa 20 kraadi ja ülimalt soe. Väga mõnus, selline Sitsiilia mulle meeldib 🙂 Muidu on jäänud päevased temperatuurid 14-17 kraadi vahele, kui on pilvine ja tuuline siis on ikka jahe ja ei tundu üldse nii soe. Öösiti on nüüdseks 10-12 kraadi. Muidu langeb ikka sinna 5-8 kraadini. Meie elukohas on olnud kogu aeg meeldivalt soe, Catanias baasis oli mõnel hommikul ikka autodel aknad jääs ja maa härmas. Seega on ööd siin teatud piirkondades ikka külmad ka olnud. Etna jalamil olevates linnades on natuke lumekirmet ka sadanud, nii moe pärast ja ühel või kahel päeval, mis on päeval kohe ära sulanud. Seega talved on siin pehmed, kuid niiskus ja kui juhtub olema pilvine ja tuuline ilm, tekitavad ikka üsna suure jaheduse tunde. Kuid jätkuvalt olen seisukohal, et kliima vaates on siin palju mõnusam kui Eestis.

Apelsini hooaeg on ikka täies hoos. Sõidan ja tee ääred on täis neid ilusaid suuri oranže vilju – pidevalt on soov raksu minna ja neid noppida. Praegu on need ülimalt magusad ja mahlased. Ma ei ole jätkuvalt aru saanud, kus Augustas turg on ja kas üldse on, sest talumehed ja muidu kaupmehed seisavad oma autodega lihtsalt tee või ringtee ääres ja müüvad kaupu. Kuna parkimisega on kitsas ja mul jätkuvalt ei ole loomuses keset teed lihtsalt seisma jääda, siis ma ei ole ka nende kaupmeeste käest siiani apelsine ostnud. Küll eelmisel nädalal, kui sõitsin teise baasi oli tee ääres onuke, kes müüs apelsine. Parkimiseks oli ruumi kõvasti ja ma sain lõpuks oma apelsinid ostetud. Jaak pärast muidugi natuke pahandas, et seal müüakse kalli hinnaga ameeriklastele, et turult saab odavamalt. Nojahhh, kuna ma pole peale Siracusa ühtegi lähedal asuvat mõnusat turgu leidnud (ma ei ole muidugi eriti intensiivselt otsinud ka) siis ostsin selle onu käest, kasvõi emotsiooni pärast ja kohaliku taluelu toetuseks. Sain 3€ eest 3,5kg apelsine ehk kilo hind oli 1€. Mulle tundub, et nad müüvad kõiki asju 1€ eest, olgu siis saiakesed, apelsinind või viinamarjad … Kohalikele võibolla odavamalt aga välismaalastele natuke kallimalt. Kuna ma iga päev ei osta, siis ma ei ole ka eriti õnnetu, kui küsitaksegi rohkem, kui peaks.

Välja kujunenud kombe kohaselt, kui üksi jään, siis peab mingi asjaga midagi kusagil juhtuma. Kolmapäeval baasist koju sõites hakkas auto riidlema, et kontrolli rehve. Nojahh, ma ei ole üheski bensiinijaamas märganud seda kohta, kus saaks rehvirõhku reguleerida. Kirjutasin siis ühele eestlasele, kes siin elab, et kus ja kuidas nad oma autode rehvirõhku reguleerivad. Selgus, et siin on ikkagi ka kõikides bensiinijaamades see võimalus olemas. Selge, sõitsin siis neljapäeval siin lähimasse bensiinijaama, mis on hästi pisike. Jaak ütles, et seal töötab üks hästi suur onu, kes oskab ka inglise keelt. Esmapilgul ei näinud ma küll mingit rehvirõhu reguleerimist võimaldavat vidinat. Küsisin siis onu käest, kus saab. Ta lahkelt saatis mu seal kõrvale olevasse autoremonditöökotta, et seal saab reguleerida. Eeeee, okei, sõitsin siis sinna juurde aga kuna kedagi ei olnud ja üldse tundus see koht veidikene kahtlane sõitsin hoopis Jaagu töökoha baasi, neil on seal samuti autoremondi töökoda. Sinna sõites ma seda apelsini onu nägingi. Kuna ma olen seal baasisi elus üks või kaks korda ainult käinud ja mitte kunagi ise sõitnud, siis oli Google Maps mu parim sõber. Baasisi sees eksis Maps küll natuke ära aga õnneks seal olid juba sildid ja maksimaalne kiirus 20km/h, seega sain kenasti kohale seigeldud. Vahemärkusena, seda 20km /h võtakse baasides väga tõsiselt. Üks päev mõõdeti siin kooli omas lausa kiirust! Leidsin ka üles ka koha, kus sai rehvirõhku reguleerida ja asusin toimetama. Sain rehvidele ikka mitu tiiru peale teha ja esimesed katsed väga ei õnnestunud aga lõpuks sain rõhu normaalseks tagasi ja olin enda üle kole uhke. Esimest korda elus reguleerisin auto rehvides õhku. Nagu mu abikaasa armastab mulle öelda, et mul on tõeline lenduri sündroom – ma ainult sõidan – bensiin, õli, auto hooldus, pesu jne. juhtuvad kõik ju iseenesest 😀 Nii hull muidugi asi ei ole aga jah, miks ma peaksin ise vaeva nägema ja nende asjadega sehmerdama, kui mul on mees olemas, kes seda kõike teha saab, eriti siin riigis.

Eelmisel nädalal baasi sõites otsustasin, et kasutan Waze rakendust, olen seda kogu aeg mõelnud, et kui kuhugi läheme, siis prooviks Waze´ga sõita. Teoreetiliselt peaks see rakendus olema intelligentsem ning andma kõige ajakohasema info. No kui Maps eksib ära, siis Waze ei saa siin üldse hakkama aga ma annan talle veel võimaluse, äkki lihtsalt oli paha päev. Lisaks, kui Eestis või mujal Euroopas Waze kasutada, siis on tee täis neid pisikesi kasutajate sümboleid, kes kõik Waze kasutavad. Mis te arvate, mitut kasutajat ma siin nägin?! Mitte ühtegi on õige vastus. Sitsiilia teed on moodsatele rakendustele müsteeriumiks. Kuna rakendusi keegi ei kasuta, siis ei ole need ka ajakohased. Kohalikuna on muidugi lihtne seigelda, mitte kohalikuna või kui turistina ringi seikled, siis on õnnemäng, kas saad hea tee peale või oled jälle naabrimehe tagahoovis. Seega sildid – mis siin vähegi loetavad ja nähtavad on, päästavad päeva. Harvad ei ole juhtumid, kus autojuhid on segaduses. Olen ise ka mitu korda valesti kaarti lugenud ja pahandada saanud, et õigest teeotsast mööda panime aga kuna teed hargnevad tihedalt ja Google Maps ei suuda kaarti normaalselt näidata, siis lähebki valesti. See oli ka üks põhjuseid, miks tahtsin Waze proovida, et äkki see näitab neid teede lahknemisi paremini. Eelmisel nädalal sattusin kaks korda järjest juhtumitele, kus teede hargnemiste kohal jäid autod lihtsalt keset teed seisma, üks neist oli veel rekka – nagu päriselt! kiirtee maha keeramisel jääd lihtsalt seisma. See juhtum on täiesti tavapärane, et kui aeglustusrada tekib, siis väga üksikud reastuvad kohe ümber, maha keeramist kiputakse viimasele minutile jätma, seega tuleb nendes kohtades olla ekstra tähelepanelik, sest iial ei tea, kas auto mis 120-ga või kiiremini mööda kihutab, järgmisel hetkel raginal ette ei keera. Tavapärane on ka see, et kui maha keeramisest mööda sõidetakse, siis tagurdatakse tagasi … kiirteel, selle servas siis ukerdatakse. Kuna praegu põõsad ei kasva ja talve tulekuga pügati need maha ka, siis on isegi silte näha 🙂 Osad sildid on kuumuse käes muidugi juba mustaks tõmbunud ehk ära põlenud jälgedega, siis nende nägemisest on muidugi vähe kasu, lugeda nagunii midagi ei ole.

Olen eelnevalt ka kirjutanud, et kiiruste näitavad liiklusmärgid on siin moe pärast. Keegi neid ei jälgi. Hetkel on kiirteel peale tunnelit remonditööd ja sõidame mööda teist teed, mis märkide järgi on kogu pikkuses 50km/h kiirusega. Ma ei ole kohanud veel ühtegi autot, mis sellisel kiirusel sõidaks. Isegi need ohtlike veostega autod ja suured masinad sõidavad nii kiiresti, kui neil auto lubab. Kuna seda teed eriti ei armastata, sest seal on suured autod, on see tee meeldivalt tühi ja liiklus rahulik. Õnneks ei ole meile eriti neid suuri autosid teele ette ka jäänud, seega oleme saanud kiirelt kooli ja koju. Kui teid remonditakse, siis on ju ka kiirust piiravad märgid väljas aga need on ka jälle niisama, seni kuni tee peal ei ole oranži lipuga vehkivaid mehi, seni sõidetakse tavapärase kiirusega. Seega kui keegi lipuga vehib tähendab, et tuleb kiirus maha võtta. Ma olen isegi ühe korra neid mehi näinud, kolm või neli tükki väikeste vahedega seisavad ja lehvitavad lippe nagu paraadil 🙂 Kiirus võetakse siis ka muidugi maha, kui tee ei võimalda nii kiiresti sõita kui tahaks või remondi käigus ongi ebamugavalt kitsas või paha tee. Suunatuld kasutavad turistid ja korralikud Eurooplased, kes siia on kolinud aga see tuleb väga kiiresti, et enam ei näita. Ma mitu korda olen ennast tabanud sellelt, et hmmmm suunatuli jäi näitamata. Eestis on väga väga väga hea liikluskultuur, nautige!

Rasmusel algas täna kolmas veerand, ma hästi ei saagi aru kuidas siin neid nimetatakse, kui hinnete lehte vaadata, siis on neil tsüklid ja kaks semestrit. Laps on tubli neljaline, osad hinded on paranenud osad läinud kehvemaks nagu ikka ühel koolipoisil olema peab. Õnneks on Rasmus jätkuvalt see, kes õpetaja sõna kuulab. Kui õpetaja ütleb, et tuleb midagi teha või nii peab olema, siis ta ka teeb. Reedel-laupäeval oli ta lugemise osas laisavõitu, seega veetis ta eilse pealelõuna raamatuid lugedes. Üks raamat oli Kennedy kohta, ma ei saanudki hästi aru, miks nad pidid persooni kohta lugema, kas peab mingi essee kirjutama või tuleb sellest rääkida. Õpetaja ka midagi ei ole kirjutanud seega eks paistab, mis selle eesmärk siis oli. Rasmus on ka ühes videos, mis tutvustab DoDEA Euroopa koolides läbi viidud programmi, mille eesmärk oli tekitada lastes programmeerimise huvi. Video on nähtav SIIT. Meesterahvas, kes räägib on nende õpetaja ja Rasmus on kahel korral kaadris näha. Meie väike kuulsus.

Mõni postitus tagasi, kus käisime Ragusas ja tagasi sõites olid mäenõlvad kaetud kiviaedadega ja ma arvasin, et tegemist on loomadele mõeldud aedadega. Selgub, et need on ka miskid vaatamisväärsused ja ajalooline mälestus. Ma ei oskagi seda eesti keelde tõlkida aga tegemist on “art of dry stone walls” ehitistega, mis on alates 2018 kantud samuti Unesco päranditesse. Täpsemalt saab lugeda SIIT.

Eile käisime Decos leivajahil – saime ka 🙂 Lisaks muidugi pidin ostma igast muud näksi. Midagi ei ole teha, Decos on igasuguseid põnevaid asju müügil aga see mõjub kehvasti mu rahakotile. Sama raha eest saan Lidlis terve nädala söögid ostetud, kui Deco huvitavaid asju ostes ja proovides. Samas, kui ei proovi siis ei tea ju ka millega tegu ja kui soov näiteks midagi muud süüa või külalistele midagi pakkuda on hea teada, mis need põnevad asjad kõik on. Eile ostsin näiteks mingit juustu, mida sai pannil teha. Röstisin siis ahjus leiva ja juustu ning värske kirsstomat kõrvale ja maitses jumalikult. Pilt jäi tegemata, kui juhtun seda veel sööma, siis teen pildi ka. Samuti on seal palju huvitavaid küpsiseid, seekord jäid silma sarnased küpsised nagu Eestis on need kihilised šokolaadiküpsised, mis mulle väga maitsevad. Siin on need tehtud ilma moosita, kihtide vahel ongi ainult šokolaad ja seega väga magusad. Lisaks ostsin veel mingi küpsetise laadse toote, maitseb hirmus hästi aga ma ei oska hetkel kuidagi öelda, mis see on. Nagu õhukesed taignalehed oleks fritüüritud ja tuhksuhkrut peale raputatud. Ma loodan, et see ei ole järgmine makaronitaigen, mis on magusaks tehtud 😀 Need igatahes on head ja tunduvad olema miskid traditsioonilised karnevali aja küpsised, kuna neid müüakse sellises pakendis ja nimetus oli ka karnevaliga seotud. Hetkel on poed täis ka erinevaid karnevali riideid. Saan aru, et kuulus on see Veneetsia karneval, mis sel aastal on 8.02 aga üle riigi tähistatakse seda. Sitsiilias on Aciariales lausa igal veebruari nädalavahetusel karneval. Seega läheb siin nüüd suuremaks karnevalitamiseks. Lisaks tähistatakse 3.02 ja 5.02 Catanias pühak Agata päeva. Täpsemalt saab selle kohta lugeda SIIT. Kui siia tulles saiapoiss meile saiakesi müüs ja me ühe nendest tissideks ristisime, siis on neil päriselt ka sellised koogikesed, mis ongi pühendatud pühak Agatale, kelle rinnad ära lõigati.

• 

• 

Siis kui õues on külm ja peab natuke rohkem riideid selga panema:

21.01.2020

Uusaastalubadustest. Esimene läbikukkumine – regulaarselt blogi kirjutada – juba esimesel kuul ei ole lubadust pidanud. Püüan jätkuvalt olla hoolikam ja vähemalt kord nädalas midagi üles tähendada. Tänud mu üksikutele andunud fännidele, kes ikka huvi tunnevad, kuidas mul läheb ja miks blogis pikalt vaikus on olnud. Teie nimel võtan ennast nüüd kokku!

Itaalia keele õppimine – eeeee, emmmm, nojahh niipalju siis sellest … Aga ma ei ole veel alla andnud ja luban, et võtan ennast käsile ja teen sellega nüüd päriselt ka algust.

Ennast edasi arendada. Praegu on ju aega ja võimalust sellega tegeleda. Olen juba teinud otsingut, mida pakutakse. Paraku on ainult veebi teel läbi viidavad kursused sellised, mis mind ei kõneta. Avatud ülikooli loengutel on siiski ootus, et kord kuus ollakse ka koha peal. Pean edasi uurima. Leidsin ka Catania ülikooli lehelt info välismaistele üliõpilastele mõeldud kursustega, peaksin sellesse nüüd rohkem süvenema, et mis see täpsemalt on.

Eestis kogutud kilod maha saada. Olin natuke üle kolme nädala seal ja +3kg tuli nagu unenäos, täita õudne. Jah, ma tean, söö vähem ja ära maiusta. Omast arust sõingi normaalselt aga äkki tekkisid isud söökide järgi mida ma tavapäraselt ei söönud – kartulisalat, peedi-küüslaaugu salat, kodus tehtud koogid-tordid. Noh, neid viimaseid olen ma tegelikult kogu aeg armastanud 🙂 Külas käies pakuti ju ikka head ja paremat, kuidas Sa siis keeldud, eriti kui ämmal, tädil ja täditütrel see kokkamine nii hästi käe sees on, eriti magusate asjade tegemine 🙂 Arvasin küll, et mitte millegi järgi ei isuta aga kui maitse suhu sain, siis isutas päris hästi. Hetkeks on -2kg ja riided ei pigista enam nii hullusti, kui Eestist ära tulles. Seega on ehk lootust, et ülesöödud kilod kaovad. Keerulisem on muidugi selle osaga, mida ma enne juba maha tahtsin saada, kui Eestisse tulin. Seega enese liigutamine, ainuüksi juba vaimse tervise huvides, on jätkuvalt aktuaalne. Täiendavalt oli mul meeletu isu peedi järgi – seega väljas söömas käies tellisin peamiselt peediga setud toite – eriti isutas suppide järgi – borš, seljanka. Lisaks ka peedi-kitsejuustu salat, mu lemmik. Kurtsin Eestis olles vist kõigile, et siin ei müüda peeti. Ja ohhh milline rõõm mind tabas, kui me tagasi jõudes esimest korda poodi läksime ja sealt mulle peedid vastu vaatasid! Need olid kenasti keedetud kujul vaakumispakendis ja Ungarist või kusagilt sealt kandist sisse toodud aga ikkagi peet! Nüüd saan siin ka ennast peediks süüa, niikaua kui seda kaubanduses leida on. Valustalt on tabanud meid nüüd leiva teema. Lidlis oli müügil leib, mis on ilma seemnetata ja millest tegin Rasmusele kooli lõunaks võileba, nüüd on see müügist kadunud 🙁 Decos ja Auchanis müüakse ka leiba, viimases suisa tumedat aga kõik seemnetega … Rasmus on peagi valiku ees, kas hakkab seemnetega leiba sööma või koolilõunaid.

Nüüd ma mõistan kõiki neid jutte, et talve perioodil on lõunamaades majades külm ja ollakse jopedega. Nii ongi. Ajal kui meil gaas otsas oli ja soojendasime ennast elektriradiaatori, puhuri ning konditsioneeridega oli ikka päris õudne. Maja õhkas külma – tegemist on ju ikkagi väga suure kivimajaga ja lisaks ei pea see sooja kinni. Rõske ja jahe õhk saatis meid terve see aeg. Seekord oli gaasi ootamine pikem protsess – 5.01 andsin perenaisele märku, et meil gaas otsas. 6.01 oli Itaalias riiklik püha seega gaasi ei saanud tellida ja 7.01 sai tellida, seekord ei tulnud gaasimees järgmisel päeval, vaid 9.01 ja ma suutsin selle ajaga ennast täiesti siniseks külmetada. Toppisidki palju riideid selga, Jaagul oli surfimüts ka peas 😀 ning laps elas teki all. Põrandad õhkavad ikka täiega külma, seega palja jalaga ei käi enam keegi, isegi lapsel on sokid kogu aeg jalas, tema igipõline sokivaenlane. Sooja vett me õnneks ikka saime, kuna majas on ka elektriboiler, mis on küll väike aga vähemalt pesta ennast sai. Kuna meil oli palju elektriseadmeid taga, siis pidevalt viskas meil elektri välja, kui köögis mõne seadme juurde lülitasid. Elekter läks välja maja peakilbist, mis on aia taga, mitte maja sees olevatest tsoonide kilbist. Seega saime iga päev vähemalt korra aia taha jalutada. Edaspidi jälgime gaasinäitu kullipilguga ning kutsume gaasimehe varakult kohale, et sellist õudust enam üle ei peaks elama. Perenaine on küll veidikene häiritud faktist, et meil gaas nii kiiresti otsa saab – neil kulus seal elades kolm paaki aasta peale, meil on juba poole aastaga kolm paaki gaasi läinud. Jaak on sisukohal ja mida ma väga toetan, et me ei pea külmetama ja see, et kohalikud seda teevad, ei tähenda et meie peame. Lisaks suvel ei kulu gaasi praktiliselt üldse, seega kui talvel peamegi iga kuu tellima, siis nii on. Ülejäänud 9 kuud saab teoreetiliselt ühe kogusega hakkama. Gaas on kallis – meile on seda siiani pandud ca 500 kuupi (vist on see mõõdik) ja see maksab ka 500€. Lisaks ei pane nad paaki kunagi täis vaid max 80% ning kunagi ei lähe summa üle 500€. Me ei olegi aru saanud, kas neil on siin mingi poliitika, et üle 500€ ei lasta või 100% ei tohi panna. No ühesõnaga, kuna eelmine kord oli paak täitsa tühi, saime selle raha eest 70% ja kuna 20% pealt võib soe vesi juba ära kaduda, siis saame reaalselt tarbida 50% enne kui uuesti gaasimehe tellida saame. Hetkel on tarbimine olnud 10 päeva 15% gaasist, seega varsti saame uuesti tellima hakata. Väga tüütu jälgimine ja arvestamine aga külmetada ka ei taha. Oleme oma Tiskre koduga ikka täiesti ära hellitatud – meil oli seal kogu aeg soe – mingi 23-24 kraadi kindlasti. Magamistoad olid jahedamad ja seal ei olnud meil radiaatorid kunagi sees, sest nii soe oli. Paljajalu ja lühikeste riietega käisime kogu aeg. Siin majas oleme temperatuuridega 19-21 ja mul on külm, konstantselt. Samas inimesed elavadki sellisel temperatuuril ka Eestis ja leiavad, et see on jumala normaalne. Prrrrr … Kevad võiks juba tulla. Juunis-juulis ei jõua ma siin arvatavasti ära hädaldada, kuidas võiks jahedam olla ja kuidas õhku ei ole ja nii palav on igal pool 😀 Inimene ei saa ju kunagi rahul olla, eriti kui teemaks on ilm 😀

Toitudest – olen avastanud, et osasid toite, mida ma kunagi ise enne ei teinud, kuna tundus keeruline, on tegelikult väga lihtne teha. Jaagul ei saa isu täis tiramisust ja nagu ma kunagi varasemalt kirjutasin, siis seda on väga lihtne teha ja suur vormitäis ise tehes maksab mingi 6-7€, seega miks peaks seda kohvikus kalli raha eest ostma. Mulle endale maitsevad cannolid ka väga aga kuna need on tehtud makaroni taignast, Jamie Oliveri Sitsiilia kokasaates sai see avalikustatud, siis Jaak pigem “toriseb” nende peale, et ma pakun talle makarone magusa täidisega 😀 ja nõuab pigem tiramisut. Laps üks päev tellis frikadellisuppi. Emmm ma olen elu aeg teinud suppi poe frikadellidest, mida siin ju ei müüda. Seega olles sellises vanuses nagu ma olen, tegin esimest korda elus ise frikadelle ja nagu tegelikult ka, see on nii lihtne või?! Inimene saab ikka rikutud, kui poes on vaja minevad tooted kõik saada, siis miks peaks ise tegema ja katsetama. Jätkuvalt üritan ka kohalike toite avastada ning neid kodus kokata aga kohalikku kööki otsides on peamiselt tulemusteks erinevad pastaroad, pizza, arancini, kümneid erinevaid võileibu ja soolaseid pirukaid. Oehhh …

Novembri keskpaigas tekkisid kaubandusse nn jõulukeeksid ehk panettonid. Lidl oli neid täis, erinevas suuruses ja koguses – hinnavahemik vastavalt suurusele 3.50-10.00. Inimesed ostsid neid mitmekaupa. Meie Augusta kohvik hakkas detsembri aluses jagama nendest videosid ja kui ikka iga päev neid näed, siis tekib endal huvi, mis kakuga ikkagi tegemist on ja kuidas see maitseb. Seega peale järjekordset videopostitust ( https://www.facebook.com/IlBarettoFicheraMonteTauro/videos/2532416120370928/ ) otsustasin, et ostan meile ka selle kakukese. Tahtsin Il Barettosse nagunii minna, Eestisse nende erinevaid küpsisekesi kaasa osta. Kui videost jääb mulje, et see on selline väike tore kakuke, siis päriselus on see suur – kui mitte öelda, et väga suur kakuke. Lidli omad olid ikka kordi väiksemad. Nojahh, kuna ma olin juba pähe võtnud, et peab järgi maitsma, siis ega ma enam ei taganenud. Seisin siis rõõmsalt järjekorda ostsin hunniku küpsiseid kaasa ning ka ühe pitstaatsia panettoni, neid on mitmeid – šokolaadi ja puuvilja omasid aga kuna Jaagule maitseb pitstaatsia siis otsustasin selle kasuks. Enne mind ostis ka üks naisterahvas selle, onu pani selle kaalule, küsis raha ja tädi kõndis minema. Ma siis ka näitasin, et tahan seda kakukest – onu inglise keelt ei rääkinud aga sain niipalju aru, et ta küsis, kas ma kreemi ka soovin, si – muidugi. No ja siis ma pidin maksma – kakukest ei kaalutud vaid onu lihtsalt lõi läbi 30€ eeeee, whaaatttt. Okei, nüüd oli juba nõme öelda, et ma ei taha. Kakukeste juures ei olnud hindu väljas ja siin taaskord maksis kätte see, et ma ei oska itaalia keelt, et asju üle täpsustada. No olgu, seekord siis läks nii. Onu võttis letist kakukese ja andis taha kokkadele. Ma siis seisin seal oma küpsise karbiga ja ootasin. Olin vist õnnetu olemisega, sest teenindajad jõudsid vähemalt kolm korda küsida, kas kõik on ok ja kas nad saavad mind kuidagi aidata. Vehkisin siis kätega, et ootan oma kakukeset. Lõpuks onu leidis ühe inglise keelt kõneleva neiu, kes ütles, et läheb veidikene aega ja mu panettonile pannakse kreemi. Ma küll ei saanud hästi aru, kuhu ja mis, sest enne mind olnud tädile pisteti ju kakuke niisama pihku. Proovisin olla rõõmsama näoga ja ootsain oma kakukest. Kuna vahepeal käis köögi luuk lahti – hommikune kiire aeg oli ja väga palju pirukaid telliti, siis ma nägin oma kakukest õnnetult oma järjekorda ootamas. Ühel hetkel nägin, et see oli pooleks lõigatud. Hmm, selge, kreemitavad. Varsti anti mu kakuke tagasi ja onu pakkis selle mulle suurde karpi. Ei antudki niisama, igatahes väga uhke kakuke ja karp. Andsin siis Jaagule õhtul pidulikult üle ja soovisin häid lähenevaid jõule. Jaak ütles, et ta oli tänaval selliste karpidega inimesi ringi kõndimas näinud ja tal oli ka kohe huvi, et mis seal sees küll olla võiks No see küsimus sai lahendatud. Õhtul asusime seda siis sööma … Maitses imeliselt! Pistaatsiakreemi oli vahel väga ohtralt. Nüüd tuleb mul ära õppida pistaatsiakreemi tegemine ja kakukese küpsetamine. Või siis Il Barettost osta kakuke ja ise kreem vahele panna.

• 

• 

Meie sidrunipuu on otsustanud, et nüüd tuleb kõik sidrunid korraga valmis kasvatada. Seekord on need isegi kollased – ei tea, kas talvisel perioodil on kollane sidrun ja suvisel roheline, sest suvel ja sügisel ei läinud need kollaseks ja kui liiga pikalt puu otsa jäid siis olid mahlatud ja ei maitsenud üldse hästi. Nüüd on mul palju sidruneid ja mõtlen siin, mis nendega peale peaks hakkama. Veebiavarus on erinevaid kooke ja muid küpsetisi aga sinna läheb maksimaalselt 2-3 sidrunit aga mul on neid kümmekond. Seega otsustasin, et pressin mahla välja ja külmutan jääkuubikute kotis ära, siis on sidrunikuubikud soojal ajal head külmikust võtta.

Meid on täna tabanud erakordselt halb ilm. Vihm, vihm ja veelkord vihm! Eile oli ka kehvemapoolsem, pilvine ja kerge tuul aga vihmavaba. Mingi aeg tagasi kirjutasin, et siin nummerdatakse sellised pahad ilmad – tuuled, tormid, vihmad jne. siis täna on meil tabanud jaanuarikuu nr. 3 halb ilm. Mis tähendab, et jaanuar on olnud erakordselt ilus. November oli minu arust üle päeva hoiatustega, lõpuks oli neid halva ilma hoiatusi kokku 20 ringis. Kuigi ükski ilmateade meile halba ima ei lubanud, Sardiinias pidi olema, siis paraku on päike Sitsiilia hüljanud. Täna hakkas öössel sadama ja ei ole siiani vaibunud. Kuna oleme nüüd kaks nädalat Rasmusega kahekesi – Jaak lasi ennast Norra komandeerida ja tuleb tagasi alles 1.02, siis see tähendab, et ma pean olema autojuhi rollis ja iga ilmaga kodust ennast välja ajama ning lapse kooli tooma, siis see tänane hommik oli ikka täitsa masendav. Eile oli USA-s pühad, seega vaba päev ja tsillisime niisama kodus. Reedel on ka vaba päev, kuna neljapäeval lõppeb semester ja õpetajad teevad reedel kokkuvõtteid ja lapsed kooli ei lähe. Seega on see koolinädal õnneks lühike. Kuna ma olen piisavalt mugav ja ei taha ka bensiini eriti kulutada, siis pean Rasmuse kooli aja parajaks tegema. Seega olen võtnud plaani, et lähen nüüd lõpuks baasi jõusaali, küll mitte täna aga lähipäevil, lisaks sõidan lähiümbruses veidikene ringi ja käin poodides. Kuna baasi kohvikus on hea soe ja tuul ei puhu, siis mind ei kutsu eriti sinna tuule ja vihma kätte minema ning poodi sõitmine ei tundu samuti ahvatlev … Lõpuks ma muidugi pean ennast siit välja ajama, kuna lisaks kõigele vajalikule on mul poest vaja ka pikka pidžaamat, ma olen tüdinud sellest, et ärkan keset ööd selle peale üles, et käsi on teki alt väljas ja külmetab sajaga. Mul pole elus pikka pidžaamat olnud, tundub nüüd on aeg soetada. Kui Jaak meile uue voodi valmis saab ehitatud, siis kolime talveperioodiks külalistetuppa – seal on vähemalt soojem, kui meie suures magamistoas.

Täna on ka minu riietuse poolelt ajalooline päev – esimest korda on mul siin jalas saapad ning otsisin kapist välja ka oma rohelise kevad-sügisese jaki, mille siis ka esmakordselt siin selga panin.

Natukene ka bensiini teemadel. Mulle endale tundub, et ma ei ole sellest veel kirjutanud. Ühesõnaga, kui me siia kolisime, siis Jaak hakkas tegelema sellega, et saaks Peugeoti Itaalia registrisse, et saaks taotelda bensiinikaardi, mis annab soodustust. Kui palju ja mida täpsemalt me sel hetkel väga ei teadnudki. Lõpuks peale kahte või natuke rohkem kuu ootamist saabus meile see oodatud kaart. Bensiinikaart kehtib üle riigi kõikides Eni tanklates ning saab aktsiisi võrra soodsamat bensiini ja kuu limiit on 300l. Meil ei olnud muidugi õrna aimu palju see aktsiis siin on. Bensiini liiter maksab siin olenevalt bensiinijaamast ja ajast erinevalt, samuti on erinevus, kui lähed iseteeninduse või mehitatud tankuri juurde. Seega bensiinijaama sisse sõites peab jälgima, et sõidad õige posti juurde, kus on iseteenindus, seal on hinnad olenevalt jaamast vahemikus 1,5-1,6€. Mehitatud hinnad on 1,6-1,7€. Meie bensiinivõlukaardiga saab bensiini osta ca 50% soodsamalt 🙂 Yiiii, meile see meeldib. Enne Jaagu ära minekut tankisime mõlemad autod silmini täis ja laupäeval kui Peugotiga ringi sõitsime, siis nägin taas midagi uut. Esimest korda pesti meil autol esiklaas puhtaks, ma ei osanud kuidagi taas käituda, et kas peaks talle selle eest raha andma? Jaagul olid ainult dollarid ja mul kõige peenem raha 10€. Jaak oli muidugi seisukohal, et ta ei ole palunud, et keegi ta esiklaasi peseb ning, miks ta peaks raha andma. Ma muidugi leidsin, et oleks viisakas, selline kena noormees ja puha, mille peale muidugi Jaak teatas, et seda need Itaalia kenad noormehed loodavadki, et Euroopa naised neile akna pesemise eest tippi jätaks 😀 Kuna meil peenikest raha ei olnud ja ma ei tea kuidas peaks käituma, siis seekord jäi see tore noormees rahast ilma. Aga kena oli ta küll … Vahemärkusena – siia tagasi jõudes tajusin ma kuidagi eriti teravalt, et Itaalia mehed, eriti nooremad, hoolitsevad enda välimuse eest ikka väga. Välimus on laitmatu – ilusad riided, soengud, viimistletud habemed – Eestis on selline hoolitsetud meesterahvas pigem erand, kui reegel. Teine asi, mida ma esimest korda nägin ja mis mind päriselt ka närviliseks tegi, oli see, et mingi Itaalia papi pani südame rahuga tankuri juures suitsu põlema ja tankimise ajal rahulikult õues tõmbas seda. Suitsetamist keelavad sildid on väljas. Samas töötajad ei öelnud ka talle midagi – õnneks ei võta bensiiniaurud nii kergelt tuld aga hingasin igatahes kergendatult, kui me sealt ära saime. Taaskord tõden, et iga päev näeb midagi uut …

Päevad lähevad järjest pikemaks! Kui umbes nädal tagasi oli juba 17:00 pime, siis nüüd on pimedus saabunud umbes 17:30. Kevad läheneb! Lõpetuseks üks detsembrikuu alguse päikesetõusu pilt.

6.01.2020

Kirjutamisele on nüüd väga suur vahe sisse jäänud. Selle aja jooksul on nii ühte kui teist jõudnud juhtuda.

Üks suur etapp mu elus on saanud läbi – üliõpilase staatusest olen nüüd prii. 12.12.2019 oli kaitsmine ja see läks väga edukalt – ajast jäi küll natuke puudu aga tulemusega olen väga rahul, hinne “4” ja bakalaureus käes. Kuna mul on siin aega vabalt käes, siis mõtlen, et peaks kuidagi haridusteed jätkama, kui tagasi Eestis olla ja taas töö ning kodu kõrvalt koolis käima hakata, ei tundu ahvatlev. Praegu oleks hea aeg endale pühenduda ning vaadata, mis võimalusi pakutakse. Lisaks muidugi on prioriteet itaalia keele õppimine 🙂

Lõpetamise kuupäeva sain teada suhteliselt hilja 3.12 ja siis lennukipileteid osta oli juba suhteliselt keeruline. Mul oli kindel soov tulla varem, et jõuaks sisse elada ja juba natuke inimestega kohtuda. Paraku ei olnud enam normaalseid lende ja tulek jäi ikkagi viimasele hetkele. Tallinna lendu oodates harjutasin Frankfurti lennujaamas kaitsmise kõne, et ikka aja sisse jääks, kõrval laudadest inimesed võisid mind küll imelikult vaadata. Lennuk pidi jõudma 23.50 aga jõudis 0.30 12.12, magada sain umbes 6 tundi, seega kaitsmine oli peamiselt adrenaliini pealt. Peale kaitsmist ja ühe mõnusa borši supi söömist tabas mind maailma väsimus ja ma olin nõus kohe sinna supitaldrikusse magama jääma nagu beebid, kes jala pealt kukuvad 😀

Olime Eestis üsna pikalt – mina 12.12.2019 – 4.01.2020 ja pere tuli 18.12.2019 järgi, koos lahkusime 5.01. Lennuk oli väga vara 6.40 aga see-eest jõudsime Cataniasse juba 12.05 siinse aja järgi. Minu Eestis olemisse mahtus palju toredaid kohtumisi – tunnetasin selgelt, kuidas ma ikka osadest inimestest väga puudust tunnen. Enne aru ei saa, kui taas näen. Kõige ekstreemsem külaskäik oli pingipooliku juurde Helsinkisse. Meil oli novembri lõpus klassikokkutulek, paraku ma ei saanud minna ja kui Katrin mulle peale kokkutulekut häälteate jättis, tundsin ma vastupandamatut soovi teda näha. Mu ajagraafikus oli üks vaba pühapäev, seega sai kiirelt kokku lepitud, et teen päevase tripi Helsinkisse talle külla. Sain ilusti oma Tallinki punktid ära realiseerida ja küll oli tore teda ning ta tüdrukuid näha 🙂 Tagasi tulek oli muidugi ka väike seiklus, kuna suutsin õigest laevast maha jääda 😀 Tegime siis natuke aega parajaks ja läksin järgmise laevaga, mis oli see nn kruiisikas, mis sõidab Tallinna 3,5 tundi ja millel oli suures koguses purjus soomlasi. Ma hiilisin mingi kell restorani, võtsin buffee ja tiksusin peaaegu terve reisi seal ning lugesin endiselt kolleegilt laenatud Sitsiilia reisi raamatut, et ka vihjeid järgmisteks väljasõitudeks saada. Kõik päevad, mis ma Tallinnas olin oli ca 2-3 erinevat kohtumist päevas. Kõige tihedamalt täis oli 13.12, kui olin T1 erinevates söögikohtades erinevate inimestega ajavahemikul 13:00 – 22:30 😀 See oli tõeline jutustamise ralli.

• 

• 

Vaatamata sellele, et olen paksult täis D- ja C-vitamiini, suutsin ma Eestis omale köha hankida. Ma ei tea, millal mul viimati köha oli … Mul käib põskkoopa põletik või lümfid on paistes aga mitte köha. Rasmus jäi tõbiseks juba Catanias, neil koolis oli mingi viirus sees, seega tema oli juba enne Eestisse tulekut nohus ja köhas. Enesetunne oli meil mõlemal hea ja palavikku ei olnud, seega ei lasknud me oma plaane rikkuda. 19.12 sõitsime Pärnusse puhkama. Olime kaks ööd Tervise Paradisiis, Rasmus üks päev avastas, et ta võiks nüüd Sitsiilias mõnda veekeskusesse minna aga paraku on siin need kohad ainult suvel avatud, vähemalt need, mis meile lähedale jäävad, seega otsustasime siis Eestis sinna minna ja kuhu mujale, kui ikka Pärnusse. Järgmised kaks ööd olime Villa Wessetis ja kutsusin ema ka sinna, saime vana aasta sees ikka kokku ka. Pärnus oli tore, vaatamata sellele, et tervis just kõige parem ei olnud ning veekeskust ja saunu täiel rinnal nautida ei saanud. Neljapäeval oli veekeskus ikka täitsa tühi, meie ja veel võib-olla 10 inimest nagu privaatne SPA 🙂 Reedel oli rahvast juba rohkem ja siis olime lühemalt.

• 

• 

Jõulud veetsime Jaagu maakodus – palju head sööki, sauna, palju jutustamist ja lehmad! Kui eelnevalt oli maja ümber lihtsalt avatud maa, kus sai ringi seigelda ja Rasmus ATV-ga kilomeetreid mõõtis, siis nüüd on aed ümber ja lehmad luusivad ringi. Seega akendest ei näe enam kitsekesi vaid hoopis lehmi ja meie oleme nende jaoks üsna huvitav vaatepilt, mida uudistama tullakse 🙂

Tallinnas oli kohustuslik käik jõuluturule. Rasmus tegi väikese tiiru ka uisuplatsil ning samuti vaatasime üle Noblessneri. Sealne jõulukuusk oli peaaegu sama uhke nagu Raekoja platsil. Rasmusega saime kaks korda jõuluturul käia – vana aasta sees oma perega ja uuel aastal jalutsaime minu emaga ka tiiru. Noblessner oli täiesti teist moodi – minu armsa lemmiku Noble kohviku asemel on nüüd uued peened söögikohad. Käisime ka ühes neist – Lore bistroos söömas – meie jaoks on bistroo natuke teise tähendusega, see oli ikka pigem restorani tüüp söögikoht.

• 

• 

Aastavahetuseks kutsusime ennast sõpradele külla. Siinkohal ei saa mainimata jätta, et oleme lõpmata tänulikud auto eest! Oleme traditsiooniliselt juba mitu aastat nende juures aastat vahetanud, eelmine aasta oli erand. Täna hommikul just Google photos tegi ülevaate aasta tagustest piltidest ja üks seeria oli aastavahetuse pildid, päris armas oli vaadata – lapsed on vahepeal suureks saanud 🙂 Öösel õhku visatud mõte järgmine aastavahetus Sitsiilias vastu võtta on teretulnud! Kuigi praegu päikest võtta ei saa ja meres ujuda ka mitte, siis meil on siin valge ja päike! Aasta vahetus meeleolukalt, lapsed möllasid ja isegi Rasmus, kes tavaliselt omaette nokitseb oli terve selle reisi väga seltskondlik ning jutukas. Mõjub korralikult, kui ainsad inimesed kellega eesti keeles rääkida saab on vanemad, siis Eestisse tulles on nõus rohkem suhtlema 😀 Pildile on teda ikka keeruline püüda – teeme nüüd ilusa pildi lõpeb tavaliselt nii:

• 

• 

Üle ega ümber ei saa ma ka oma kallitest lauamängu kaaslastest, viimastel kordadel on küll pool seltskonda jätnud tulemata aga tuumik on esindatud olnud! Seekord olid lapsed ka ja täitsa tore oli. Rasmusele meeldis muidugi eriti, Gretel on ju kaks kassi!

Eestis käik läks väga hästi – mina sain edukalt kooli lõpetatud, Rasmus sai eesti keele vastatud ja vahearvestused tehtud – väga tubli poiss, nägin ära peaaegu kõik enda jaoks olulised inimesed, mõnega jäi erinevatel asjaoludel paraku kohtumata aga juuni ei ole enam kaugel. Jaak sai oma vajalikud asjatoimetused toimetatud ning kohtuda oma inimestega. Ilm ei ole Eestis küll kiita – pime ja hall. Ime, et inimestel seal kaamos tekib – sellises halluses ja pimeduses polegi muud oodata. Hetkel oleme otsustanud, et sel aastal oleme jõulud ja aastavahetuse Sitsiilias aga eks paistab, mis tegelikult teeme. Siin on vähemalt päeval valge 🙂 Rasmus tahtis Eestisse jääda – kodune tunne, kõik on tuttav ning keelest saab aru, saab rohkem iseseisev olla ning üksi ringi hulkuda. Paraku peab ta siiski veel 2,5 aastat meiega siin Sitsiilias vastu pidama 😉 Viimasel päeval veetsime meeldivalt aega mu tädi juures, kes meid poputas ning vaatasime üle Mirteli, kes usinasti aina suuremaks kasvab.

• 

• 

Jaagul ja tundub, et mujal Euroopas seal hulgas ka Sitsiilias on täna vaba päev. Olin nõus ise Rasmuse kooli viima ja baasis aega veetma. Ameeriklastel ei ole püha, seega kool hakkas tänasest pihta. Jaak on ikka kurtnud, et ta tahaks ka nautida seda mida mina – pere läheb hommikul ära ja päev on ainult minu päralt. Täna sain seda talle siis võimaldada, magas nii kaua kui soovis ja saab oma päeva veeta nii nagu soovib. Küll ei ole ta vaimustatud sellest osast, mis puudutab maja koristamist, söögi tegemist ja pesu pesemist 😀 Saabusime tagasi Sitsiilasse siis eile 5.01 kella 12.05 paiku, lennud sujusid ja tagasi tulles olid ootamise aeg hea lühike. Kuna andsime kohvri eelmisel õhtul ära – vahemärkus tulevikuks, kohvri saab ära anda aga soovitavalt siis, kui lennufirma check-in on avatud. Seekord tuli kena neiu meile vastu ja võttis kohvri enne vastu. Kohver saabus lindile viimaste seas, hakkasime juba ärevust tundma, et peame kohvrit taga otsima hakkama aga lõpuks kõik sujus. Auto parkis pikaajalises parklas (18,5 päeva maksis 85€) ja saime kiirelt koju. Catania tervitas meid päikesepaiste ja 18 kraadise soojaga. Ja siin on valge ja päike! Koju jõudes avastasime, et meil on vahepeal jälle gaas otsa saanud. Viimati täideti seda 29.11. Jaak keeras ära tulles termostaadi 20 kraadi peale aga ööd on ikka külmad ja maja puhub läbi seega, arvatavasti küttis kõvasti ja nii see gaas kulus. Perenaine on ka veidi murelik, et meil gaas nii ruttu otsa sai. Oleks pidanud täielikult välja lülitama aga eks järgmistel kordadel oleme targemad 🙂 Kuna täna gaasifirma ei tööta, siis ta saab homme meile gaasi tellida. Eelmisel korral saime ülikiiresti, juba järgmisel päeval, eks siis paistab kuidas seekord õnnestub. Õhtu tervitas meid tormiga, enne ei ole tuul otse mere pealt puhunud ja see oli uus kogemus. Köögi terrassil puhus tuul suvemööbli ümber ja paigast ning see on võrdlemisi raske, raske puust mööbel. Tuul vihises ja vuhises võredes ning õue minnes tahtis ära puhuda. Hommikuks õnneks rauges ja sõites teel eriti mingeid kahjustusi silma ei jäänud. Kooli oli väga mõnus sõita, tee oli täiesti tühi, riigi pühad on ikka toredad, liiklust praktiliselt polegi.

Edaspidi proovin siis rohkem ka meie igapäeva rutiinist kirjutada – sain sõbrannalt märkuse, et võiks seda rohkem kajastada 😀 Lisaks uuriti, mis mul praegusel perioodil seljas on, seda näeb all olevalt pildilt. Tennised vahetasin tossude vastu. Kuna täna oli põhjatuul, siis oli üsna jahe (ca 12 kraadi), varjus päikese käes oli küll ülimalt mõnus.

• 

•