21.01.2020
Uusaastalubadustest. Esimene läbikukkumine – regulaarselt blogi kirjutada – juba esimesel kuul ei ole lubadust pidanud. Püüan jätkuvalt olla hoolikam ja vähemalt kord nädalas midagi üles tähendada. Tänud mu üksikutele andunud fännidele, kes ikka huvi tunnevad, kuidas mul läheb ja miks blogis pikalt vaikus on olnud. Teie nimel võtan ennast nüüd kokku!
Itaalia keele õppimine – eeeee, emmmm, nojahh niipalju siis sellest … Aga ma ei ole veel alla andnud ja luban, et võtan ennast käsile ja teen sellega nüüd päriselt ka algust.
Ennast edasi arendada. Praegu on ju aega ja võimalust sellega tegeleda. Olen juba teinud otsingut, mida pakutakse. Paraku on ainult veebi teel läbi viidavad kursused sellised, mis mind ei kõneta. Avatud ülikooli loengutel on siiski ootus, et kord kuus ollakse ka koha peal. Pean edasi uurima. Leidsin ka Catania ülikooli lehelt info välismaistele üliõpilastele mõeldud kursustega, peaksin sellesse nüüd rohkem süvenema, et mis see täpsemalt on.
Eestis kogutud kilod maha saada. Olin natuke üle kolme nädala seal ja +3kg tuli nagu unenäos, täita õudne. Jah, ma tean, söö vähem ja ära maiusta. Omast arust sõingi normaalselt aga äkki tekkisid isud söökide järgi mida ma tavapäraselt ei söönud – kartulisalat, peedi-küüslaaugu salat, kodus tehtud koogid-tordid. Noh, neid viimaseid olen ma tegelikult kogu aeg armastanud 🙂 Külas käies pakuti ju ikka head ja paremat, kuidas Sa siis keeldud, eriti kui ämmal, tädil ja täditütrel see kokkamine nii hästi käe sees on, eriti magusate asjade tegemine 🙂 Arvasin küll, et mitte millegi järgi ei isuta aga kui maitse suhu sain, siis isutas päris hästi. Hetkeks on -2kg ja riided ei pigista enam nii hullusti, kui Eestist ära tulles. Seega on ehk lootust, et ülesöödud kilod kaovad. Keerulisem on muidugi selle osaga, mida ma enne juba maha tahtsin saada, kui Eestisse tulin. Seega enese liigutamine, ainuüksi juba vaimse tervise huvides, on jätkuvalt aktuaalne. Täiendavalt oli mul meeletu isu peedi järgi – seega väljas söömas käies tellisin peamiselt peediga setud toite – eriti isutas suppide järgi – borš, seljanka. Lisaks ka peedi-kitsejuustu salat, mu lemmik. Kurtsin Eestis olles vist kõigile, et siin ei müüda peeti. Ja ohhh milline rõõm mind tabas, kui me tagasi jõudes esimest korda poodi läksime ja sealt mulle peedid vastu vaatasid! Need olid kenasti keedetud kujul vaakumispakendis ja Ungarist või kusagilt sealt kandist sisse toodud aga ikkagi peet! Nüüd saan siin ka ennast peediks süüa, niikaua kui seda kaubanduses leida on. Valustalt on tabanud meid nüüd leiva teema. Lidlis oli müügil leib, mis on ilma seemnetata ja millest tegin Rasmusele kooli lõunaks võileba, nüüd on see müügist kadunud 🙁 Decos ja Auchanis müüakse ka leiba, viimases suisa tumedat aga kõik seemnetega … Rasmus on peagi valiku ees, kas hakkab seemnetega leiba sööma või koolilõunaid.
Nüüd ma mõistan kõiki neid jutte, et talve perioodil on lõunamaades majades külm ja ollakse jopedega. Nii ongi. Ajal kui meil gaas otsas oli ja soojendasime ennast elektriradiaatori, puhuri ning konditsioneeridega oli ikka päris õudne. Maja õhkas külma – tegemist on ju ikkagi väga suure kivimajaga ja lisaks ei pea see sooja kinni. Rõske ja jahe õhk saatis meid terve see aeg. Seekord oli gaasi ootamine pikem protsess – 5.01 andsin perenaisele märku, et meil gaas otsas. 6.01 oli Itaalias riiklik püha seega gaasi ei saanud tellida ja 7.01 sai tellida, seekord ei tulnud gaasimees järgmisel päeval, vaid 9.01 ja ma suutsin selle ajaga ennast täiesti siniseks külmetada. Toppisidki palju riideid selga, Jaagul oli surfimüts ka peas 😀 ning laps elas teki all. Põrandad õhkavad ikka täiega külma, seega palja jalaga ei käi enam keegi, isegi lapsel on sokid kogu aeg jalas, tema igipõline sokivaenlane. Sooja vett me õnneks ikka saime, kuna majas on ka elektriboiler, mis on küll väike aga vähemalt pesta ennast sai. Kuna meil oli palju elektriseadmeid taga, siis pidevalt viskas meil elektri välja, kui köögis mõne seadme juurde lülitasid. Elekter läks välja maja peakilbist, mis on aia taga, mitte maja sees olevatest tsoonide kilbist. Seega saime iga päev vähemalt korra aia taha jalutada. Edaspidi jälgime gaasinäitu kullipilguga ning kutsume gaasimehe varakult kohale, et sellist õudust enam üle ei peaks elama. Perenaine on küll veidikene häiritud faktist, et meil gaas nii kiiresti otsa saab – neil kulus seal elades kolm paaki aasta peale, meil on juba poole aastaga kolm paaki gaasi läinud. Jaak on sisukohal ja mida ma väga toetan, et me ei pea külmetama ja see, et kohalikud seda teevad, ei tähenda et meie peame. Lisaks suvel ei kulu gaasi praktiliselt üldse, seega kui talvel peamegi iga kuu tellima, siis nii on. Ülejäänud 9 kuud saab teoreetiliselt ühe kogusega hakkama. Gaas on kallis – meile on seda siiani pandud ca 500 kuupi (vist on see mõõdik) ja see maksab ka 500€. Lisaks ei pane nad paaki kunagi täis vaid max 80% ning kunagi ei lähe summa üle 500€. Me ei olegi aru saanud, kas neil on siin mingi poliitika, et üle 500€ ei lasta või 100% ei tohi panna. No ühesõnaga, kuna eelmine kord oli paak täitsa tühi, saime selle raha eest 70% ja kuna 20% pealt võib soe vesi juba ära kaduda, siis saame reaalselt tarbida 50% enne kui uuesti gaasimehe tellida saame. Hetkel on tarbimine olnud 10 päeva 15% gaasist, seega varsti saame uuesti tellima hakata. Väga tüütu jälgimine ja arvestamine aga külmetada ka ei taha. Oleme oma Tiskre koduga ikka täiesti ära hellitatud – meil oli seal kogu aeg soe – mingi 23-24 kraadi kindlasti. Magamistoad olid jahedamad ja seal ei olnud meil radiaatorid kunagi sees, sest nii soe oli. Paljajalu ja lühikeste riietega käisime kogu aeg. Siin majas oleme temperatuuridega 19-21 ja mul on külm, konstantselt. Samas inimesed elavadki sellisel temperatuuril ka Eestis ja leiavad, et see on jumala normaalne. Prrrrr … Kevad võiks juba tulla. Juunis-juulis ei jõua ma siin arvatavasti ära hädaldada, kuidas võiks jahedam olla ja kuidas õhku ei ole ja nii palav on igal pool 😀 Inimene ei saa ju kunagi rahul olla, eriti kui teemaks on ilm 😀
Toitudest – olen avastanud, et osasid toite, mida ma kunagi ise enne ei teinud, kuna tundus keeruline, on tegelikult väga lihtne teha. Jaagul ei saa isu täis tiramisust ja nagu ma kunagi varasemalt kirjutasin, siis seda on väga lihtne teha ja suur vormitäis ise tehes maksab mingi 6-7€, seega miks peaks seda kohvikus kalli raha eest ostma. Mulle endale maitsevad cannolid ka väga aga kuna need on tehtud makaroni taignast, Jamie Oliveri Sitsiilia kokasaates sai see avalikustatud, siis Jaak pigem “toriseb” nende peale, et ma pakun talle makarone magusa täidisega 😀 ja nõuab pigem tiramisut. Laps üks päev tellis frikadellisuppi. Emmm ma olen elu aeg teinud suppi poe frikadellidest, mida siin ju ei müüda. Seega olles sellises vanuses nagu ma olen, tegin esimest korda elus ise frikadelle ja nagu tegelikult ka, see on nii lihtne või?! Inimene saab ikka rikutud, kui poes on vaja minevad tooted kõik saada, siis miks peaks ise tegema ja katsetama. Jätkuvalt üritan ka kohalike toite avastada ning neid kodus kokata aga kohalikku kööki otsides on peamiselt tulemusteks erinevad pastaroad, pizza, arancini, kümneid erinevaid võileibu ja soolaseid pirukaid. Oehhh …
Novembri keskpaigas tekkisid kaubandusse nn jõulukeeksid ehk panettonid. Lidl oli neid täis, erinevas suuruses ja koguses – hinnavahemik vastavalt suurusele 3.50-10.00. Inimesed ostsid neid mitmekaupa. Meie Augusta kohvik hakkas detsembri aluses jagama nendest videosid ja kui ikka iga päev neid näed, siis tekib endal huvi, mis kakuga ikkagi tegemist on ja kuidas see maitseb. Seega peale järjekordset videopostitust ( https://www.facebook.com/IlBarettoFicheraMonteTauro/videos/2532416120370928/ ) otsustasin, et ostan meile ka selle kakukese. Tahtsin Il Barettosse nagunii minna, Eestisse nende erinevaid küpsisekesi kaasa osta. Kui videost jääb mulje, et see on selline väike tore kakuke, siis päriselus on see suur – kui mitte öelda, et väga suur kakuke. Lidli omad olid ikka kordi väiksemad. Nojahh, kuna ma olin juba pähe võtnud, et peab järgi maitsma, siis ega ma enam ei taganenud. Seisin siis rõõmsalt järjekorda ostsin hunniku küpsiseid kaasa ning ka ühe pitstaatsia panettoni, neid on mitmeid – šokolaadi ja puuvilja omasid aga kuna Jaagule maitseb pitstaatsia siis otsustasin selle kasuks. Enne mind ostis ka üks naisterahvas selle, onu pani selle kaalule, küsis raha ja tädi kõndis minema. Ma siis ka näitasin, et tahan seda kakukest – onu inglise keelt ei rääkinud aga sain niipalju aru, et ta küsis, kas ma kreemi ka soovin, si – muidugi. No ja siis ma pidin maksma – kakukest ei kaalutud vaid onu lihtsalt lõi läbi 30€ eeeee, whaaatttt. Okei, nüüd oli juba nõme öelda, et ma ei taha. Kakukeste juures ei olnud hindu väljas ja siin taaskord maksis kätte see, et ma ei oska itaalia keelt, et asju üle täpsustada. No olgu, seekord siis läks nii. Onu võttis letist kakukese ja andis taha kokkadele. Ma siis seisin seal oma küpsise karbiga ja ootasin. Olin vist õnnetu olemisega, sest teenindajad jõudsid vähemalt kolm korda küsida, kas kõik on ok ja kas nad saavad mind kuidagi aidata. Vehkisin siis kätega, et ootan oma kakukeset. Lõpuks onu leidis ühe inglise keelt kõneleva neiu, kes ütles, et läheb veidikene aega ja mu panettonile pannakse kreemi. Ma küll ei saanud hästi aru, kuhu ja mis, sest enne mind olnud tädile pisteti ju kakuke niisama pihku. Proovisin olla rõõmsama näoga ja ootsain oma kakukest. Kuna vahepeal käis köögi luuk lahti – hommikune kiire aeg oli ja väga palju pirukaid telliti, siis ma nägin oma kakukest õnnetult oma järjekorda ootamas. Ühel hetkel nägin, et see oli pooleks lõigatud. Hmm, selge, kreemitavad. Varsti anti mu kakuke tagasi ja onu pakkis selle mulle suurde karpi. Ei antudki niisama, igatahes väga uhke kakuke ja karp. Andsin siis Jaagule õhtul pidulikult üle ja soovisin häid lähenevaid jõule. Jaak ütles, et ta oli tänaval selliste karpidega inimesi ringi kõndimas näinud ja tal oli ka kohe huvi, et mis seal sees küll olla võiks No see küsimus sai lahendatud. Õhtul asusime seda siis sööma … Maitses imeliselt! Pistaatsiakreemi oli vahel väga ohtralt. Nüüd tuleb mul ära õppida pistaatsiakreemi tegemine ja kakukese küpsetamine. Või siis Il Barettost osta kakuke ja ise kreem vahele panna.
Meie sidrunipuu on otsustanud, et nüüd tuleb kõik sidrunid korraga valmis kasvatada. Seekord on need isegi kollased – ei tea, kas talvisel perioodil on kollane sidrun ja suvisel roheline, sest suvel ja sügisel ei läinud need kollaseks ja kui liiga pikalt puu otsa jäid siis olid mahlatud ja ei maitsenud üldse hästi. Nüüd on mul palju sidruneid ja mõtlen siin, mis nendega peale peaks hakkama. Veebiavarus on erinevaid kooke ja muid küpsetisi aga sinna läheb maksimaalselt 2-3 sidrunit aga mul on neid kümmekond. Seega otsustasin, et pressin mahla välja ja külmutan jääkuubikute kotis ära, siis on sidrunikuubikud soojal ajal head külmikust võtta.
Meid on täna tabanud erakordselt halb ilm. Vihm, vihm ja veelkord vihm! Eile oli ka kehvemapoolsem, pilvine ja kerge tuul aga vihmavaba. Mingi aeg tagasi kirjutasin, et siin nummerdatakse sellised pahad ilmad – tuuled, tormid, vihmad jne. siis täna on meil tabanud jaanuarikuu nr. 3 halb ilm. Mis tähendab, et jaanuar on olnud erakordselt ilus. November oli minu arust üle päeva hoiatustega, lõpuks oli neid halva ilma hoiatusi kokku 20 ringis. Kuigi ükski ilmateade meile halba ima ei lubanud, Sardiinias pidi olema, siis paraku on päike Sitsiilia hüljanud. Täna hakkas öössel sadama ja ei ole siiani vaibunud. Kuna oleme nüüd kaks nädalat Rasmusega kahekesi – Jaak lasi ennast Norra komandeerida ja tuleb tagasi alles 1.02, siis see tähendab, et ma pean olema autojuhi rollis ja iga ilmaga kodust ennast välja ajama ning lapse kooli tooma, siis see tänane hommik oli ikka täitsa masendav. Eile oli USA-s pühad, seega vaba päev ja tsillisime niisama kodus. Reedel on ka vaba päev, kuna neljapäeval lõppeb semester ja õpetajad teevad reedel kokkuvõtteid ja lapsed kooli ei lähe. Seega on see koolinädal õnneks lühike. Kuna ma olen piisavalt mugav ja ei taha ka bensiini eriti kulutada, siis pean Rasmuse kooli aja parajaks tegema. Seega olen võtnud plaani, et lähen nüüd lõpuks baasi jõusaali, küll mitte täna aga lähipäevil, lisaks sõidan lähiümbruses veidikene ringi ja käin poodides. Kuna baasi kohvikus on hea soe ja tuul ei puhu, siis mind ei kutsu eriti sinna tuule ja vihma kätte minema ning poodi sõitmine ei tundu samuti ahvatlev … Lõpuks ma muidugi pean ennast siit välja ajama, kuna lisaks kõigele vajalikule on mul poest vaja ka pikka pidžaamat, ma olen tüdinud sellest, et ärkan keset ööd selle peale üles, et käsi on teki alt väljas ja külmetab sajaga. Mul pole elus pikka pidžaamat olnud, tundub nüüd on aeg soetada. Kui Jaak meile uue voodi valmis saab ehitatud, siis kolime talveperioodiks külalistetuppa – seal on vähemalt soojem, kui meie suures magamistoas.
Täna on ka minu riietuse poolelt ajalooline päev – esimest korda on mul siin jalas saapad ning otsisin kapist välja ka oma rohelise kevad-sügisese jaki, mille siis ka esmakordselt siin selga panin.
Natukene ka bensiini teemadel. Mulle endale tundub, et ma ei ole sellest veel kirjutanud. Ühesõnaga, kui me siia kolisime, siis Jaak hakkas tegelema sellega, et saaks Peugeoti Itaalia registrisse, et saaks taotelda bensiinikaardi, mis annab soodustust. Kui palju ja mida täpsemalt me sel hetkel väga ei teadnudki. Lõpuks peale kahte või natuke rohkem kuu ootamist saabus meile see oodatud kaart. Bensiinikaart kehtib üle riigi kõikides Eni tanklates ning saab aktsiisi võrra soodsamat bensiini ja kuu limiit on 300l. Meil ei olnud muidugi õrna aimu palju see aktsiis siin on. Bensiini liiter maksab siin olenevalt bensiinijaamast ja ajast erinevalt, samuti on erinevus, kui lähed iseteeninduse või mehitatud tankuri juurde. Seega bensiinijaama sisse sõites peab jälgima, et sõidad õige posti juurde, kus on iseteenindus, seal on hinnad olenevalt jaamast vahemikus 1,5-1,6€. Mehitatud hinnad on 1,6-1,7€. Meie bensiinivõlukaardiga saab bensiini osta ca 50% soodsamalt 🙂 Yiiii, meile see meeldib. Enne Jaagu ära minekut tankisime mõlemad autod silmini täis ja laupäeval kui Peugotiga ringi sõitsime, siis nägin taas midagi uut. Esimest korda pesti meil autol esiklaas puhtaks, ma ei osanud kuidagi taas käituda, et kas peaks talle selle eest raha andma? Jaagul olid ainult dollarid ja mul kõige peenem raha 10€. Jaak oli muidugi seisukohal, et ta ei ole palunud, et keegi ta esiklaasi peseb ning, miks ta peaks raha andma. Ma muidugi leidsin, et oleks viisakas, selline kena noormees ja puha, mille peale muidugi Jaak teatas, et seda need Itaalia kenad noormehed loodavadki, et Euroopa naised neile akna pesemise eest tippi jätaks 😀 Kuna meil peenikest raha ei olnud ja ma ei tea kuidas peaks käituma, siis seekord jäi see tore noormees rahast ilma. Aga kena oli ta küll … Vahemärkusena – siia tagasi jõudes tajusin ma kuidagi eriti teravalt, et Itaalia mehed, eriti nooremad, hoolitsevad enda välimuse eest ikka väga. Välimus on laitmatu – ilusad riided, soengud, viimistletud habemed – Eestis on selline hoolitsetud meesterahvas pigem erand, kui reegel. Teine asi, mida ma esimest korda nägin ja mis mind päriselt ka närviliseks tegi, oli see, et mingi Itaalia papi pani südame rahuga tankuri juures suitsu põlema ja tankimise ajal rahulikult õues tõmbas seda. Suitsetamist keelavad sildid on väljas. Samas töötajad ei öelnud ka talle midagi – õnneks ei võta bensiiniaurud nii kergelt tuld aga hingasin igatahes kergendatult, kui me sealt ära saime. Taaskord tõden, et iga päev näeb midagi uut …
Päevad lähevad järjest pikemaks! Kui umbes nädal tagasi oli juba 17:00 pime, siis nüüd on pimedus saabunud umbes 17:30. Kevad läheneb! Lõpetuseks üks detsembrikuu alguse päikesetõusu pilt.
