February 2020 – Sitsiilias

Talv, kevad või suvi?!

19.02.2020

Kalendrisse vaadates peaks olema talv – õue vaadates on nagu suvi ja õue minnes on kevade-suve vahepealne tunne. Varjus ja juhul, kui tuul puhub, siis on nagu kevad – veidikene jahe aga ei midagi hullu. Päikese käes kipub palavaks minema ja suve tunne tuleb peale. Sel nädalavahetusel aitas suve tundele kaasa ka see, et ostsime Siracusa turult maasikaid – suured, magusad ja väga maitsvad ning täitsa maasikate maitsega, isegi Jaak kiitis heaks. Onul oli sildil küll 5€ kilo aga müüs 3€, arvatavasti lasi hinda alla, kuna hakkas sulgema ja tahtis kaubast lahti saada. Meelde tuleb jätta ka see, et kella 13:00 paiku hakkavad nad oma asju juba kokku pakkima, seega tuleb turule minna varakult. Maasikahooaeg on siin igatahes avatud. Olen juba oma istutatud maasikaid ka noppinud, ostes oli neil juba marjad küljes, mis kohe-kohe valmis hakkas saama. Nüüd rõõmsalt õitsevad ja valmivad ka mu kodus. Teised taimed, mis ma Leroy Merlinist ostsin need on nõrgad ja loodetavasti lähevad ikka kasvama. Augusta aianduskekuse omad on igatahes suured ja tugevad ning kannavad juba vilju.

Turult ostetud maasikad, 3€ kilo 15.02.2020

Turult sain ka lõpuks oma pähklid kätte – pähklite kilo maksab 10€. Lisaks võtsime ka päikesekuivatatud tomatid. Mul on nüüd palju pähkleid 🙂

Siracusast ostsin kohvikust maitsmiseks taaskord kohalikke küpsiseid ka neid Sant´agata koogikesi. Need olid väga väga magusad – head aga magusad. Kuna pealmine osa on tehtud martsipanist, siis on need eriti magusad. Ma lootsin, et need on mingi suhruvaaba vmt taolise kerge kihiga üle tõmmatud aga see martsipanikiht oli paks ja hästi magus. Aga proovitud need on ning nüüd tean millega tegu. Teine koogike oli pitstatisapähkli kreemi täidisega.

Võõrasemad olen ma tavaliselt sünnipäevaks saanud ja rõdule kasvama pannud. Seekord on võõrasemad juba paar nädalat rõõmsalt mu aias õitsenud.

Üks päev istutasin ära ostetud lilled ja muidugi oli tore üllastus, et meil nartsissid ka aias olemas on. Need on muidugi kuidagi põõsastesse pugenud aga ilusad siiski. Roose kavatsen juurde osta ja vaadata, kuidas need siin kasvama lähevad ning kuidas vastu peavad. Suvel on ju ikkagi väga kuum.

Põõsastes pesitsevad nartsissid 16.02.2020

Tundub, et sügis-talvisel perioodil lähevad sidrunid ikka kollaseks ka. Suvel olid need igatahes rohelised ja kollaseks ei läinudki. Nüüd saan vähemalt aru, millal need valmis on 😀

Eelmine kord kirjutasin, et Rasmusel oli kooli sõbrapäeva tähistamine, kus siis igaüks pidi tooma klassikaaslasele kas kaardi või mõne maiuse. Lapsi on kokku 27tk, seega päris palju maiustusi liikus käest kätte. Rasmus tahtis viia karnevaliga seotud nn pabertorud, mida saad visata ja siis rulluvad lahti. Rasmus tuli koju hunniku magusaga, millest osa oli ta juba koolis ära söönud. Järgmine aasta peaks lihtsamalt minema, kuna kuni 5da klassini tehakse kõigile kink, sealt edasi siis neile, kellele soovitakse.

Koolist saadud sõbrapäevanänn 14.04.2020

Me kõik oleme mõnes USA filmis näinud, kuidas skaudid küpsiseid müüvad. Siin ei ole erand, lisaks sellele, et nad USA elukoha baasisi ukselt uksele käivad on nad ka baasides oma küpsistega kohal. Rasmuse kooli juures olid nad nädalavahetusel aga spetsiaalselt selle pärast me küll sinna ei viitsinud sõita. Esmaspäeval olid nad Jaagu töö juures, kuna see oli kõik nii ehe, siis Jaak muidugi ostis karbi ja me saime nüüd skautide küpsiseid süüa.

Kunagi lubasin Rasmusele, et kui me leiame mõnest poes kassi aiakujukesed, siis me ostame. Augusta aianduskeskuses olidki sellised müügil, seega mis lapsele lubatud tuli teoks teha. Seega on meil nüüd aias ka kujukesed 🙂

Mõned pildid ka Siracusast, kus koos Jaagu töökaaslase Marguse ja tema naise Krõõdaga lõpuks koos ära käisime. Siracusa oli jätkuvalt armas ja väike, kuid võrreldes novembriga oli inimesi juba rohkem.

Kodukanti avastamas

14.02.2020

Head sõbrapäeva kõigile, eriti mu kallitele sõpradele ja perele!

Kõige olulisem kõige pealt. Siin koolis jagatakse iga tsükli lõpus “A” ja “A-B” tasemel õppinud lastele “Honor Roll Certificate” aukirja. See sarnaneb natuke Eesti kiituskirjaga aga selle vahega, et siin jagatakse seda tihedamini ning saavad ka need, kellel ei ole kõik “A”-d. Antud aukiri on lapse motiveerimiseks, et kui tal ei ole kõik veel “A” ja “B”, et ta siis pingutaks ja saaks. Kui juba on sellel tasemel, siis pingutaks veel ja saaks kõik “A” ning kui kui on juba kõik “A”, siis hoiaks seda. Lapsevanem saab e-kirja, et on oodatud aukirja üleandmise tseremooniale. Rasmusel olid seekord kõik “B”-d ja ta sai ka selle aukirja. Käisin siis kohal talle plaksutamas ja kaasa elamas. Direktor luges ette laste nimed, surus kätt ja andis aukirja üle. Antud üritusel olid koos neljandad ja viiendad klassid. Viiendas klassis oli “A-B” õpilasi 23 – siin on kaks paralleeli ja ühes on klassis on 28 õpilast ning ainult “A” oli 7 õpilast. Neljandates klassides oli kolm paralleeli ja lapsi tundus klassis vähem olema aga kokku oli neid umbes sama palju või natuke rohkem, kui viienda klassi omasid. Seal oli “A-B” õpilasi 22 ja ainult “A” 6. Tseremoonia ise kestis umbes 20 minutit, peale seda läksid lapsed tagasi klassidesse ja vanemad ära. Osad vanemad elasid sellele üritusele väga kaasa, kisasid ja vilistasi – lapsed ise pööritasid selle peale silmi 😀

Oleme õnnelikult nüüd arstide nimistusse kantud. Jaak käis eelmisel nädalal oma itaallasest kolleegiga meid ära registreerimas. Meil on nüüd perearst, kes pidi natuke inglise keelt oskama ja lastearst, kes inglise keelt ei oska. Olenemata kõigest, on siiski tervislikum, kui me nüüd need ülejäänud 2,5 aastat terved püsime. Jaak teatas, et haigla vastas oli mingi veekogu, kus olid sadakond flamingot, lihtsalt niisama, looduses, suvalises veelombis. Seda oli natuke nagu raske uskuda, et ongi flamingod, lihtsalt niisama looduslikus keskkonnas ja veel siin meie kodukandis. Nädalavahetus oli ilus, seega otsustasime natuke kodukanti avastada ja flamingod oma silmaga üle vaadata. Ja oligi, pildilt suutsin ühes puntras olevad flamingod kokku lugeda ja sain neid 62 tk. Umbes sama suur teine pundar oli veel ja teises veekogus oli ka umbes 30 tk, seega ca 150 flamingot! Vaatepilt oli igatahes muljetavaldav ja kahvatub Tallinna loomaia kõrval, kus flamingod ennast peeglist vaatavad. Küll ei tea, me kas need on püsielanikud või läbirändel. Paljud kohalikud ka pildistasid neid ja jätsid auto tee äärde seisma, seega nad ei pruugi seal kogu aeg olla aga meie nägime nad igatahes ära!

Edasi sõitsime Augusta rannikule vaatama, milline seal see kaljuserv ja rand välja näeb. Seal oli väga ilus! Kujutan ette, et suvel ei ole seal eriti ruumi liikuda ega ringi keerata. Suur oli mu üllatus, kui ühes sopis nägime päevitajaid ja ujujaid! Päevatamine veel, oled seal varjus, tuul ei puhu peale ja päike silitab keha, kuid vette ronida, prrrr … Võib-olla seal tõesti oli soe vesi, sest see koht, kus nad ujusid oli ka sopis varjatud ning võrdelmisi madal. Lisaks oli näha kahte sukeldujat ning päris paljud lihtsalt nautisid ilusat ilma ja looduslikku ilu. Kuna see on mõnusalt lähedal, siis saab sinna teinekordki kondama minna.

Eelmise pildi vaade rohkem mere poole 8.02.2020

Tipus on ka tuletorn, mida remonditi. 8.02.2020

Pühapäeval otsisime lähedal asuvaid liivarandu. Üks on Augusta ja Siracusa vahepeal – Jaak väga ujumiseks ja peesitamiseks seda ei soovita, kuna kõrval on kohe keemiatehas. Tema ise ei tahaks keemiatehase kõrval olla aga rand oli enam vähem puhas ja vesi ikka ilus sinine. Mõnusalt sopis on see ka, seega ma kujutan ette, et suvel kohalike seas väga populaarne ja üle rahvastatud. Sitsiilias on liivarandasid väga vähe ja nendes on alati palju rahavast. Rannas on korralik promenaad, söögiputkad ja lastele kaks väikest mänguväljakut. Tundub, et mingi osa on ka tasuline, sest ühe koha peal oli ka aed aga ma ei ole väga kindel, mis selle aia eesmärk on. Praegu sai seal vabalt liikuda ja takistust ei olnud. Lisaks sellele rannale on natuke edasi lõuna poole Cassibile kandis veel liivarannad, kus me juunis käisime ning pikk liivane rannariba on Cataniast kuni meie kodukandi kaljuni. See on kõige pikem liivarand siin, kolmveerand sellest on piiratud ja tasuline ning lõpuosa on tasuta. Seega see osa ei ole eriti puhas ranna mõistes, sest keegi ei hoolda seda. Praegu oli see päris viisakas aga suvel arvatavasti enam nii puhas ei ole. See meie kaljunuki all olev rand – kodust umbes 15min sõitu on meile lähim liivarand aga parkimiskohti on seal väga vähe, seega ma ei kujuta hetkel ette, et kui tahaks suvel sinna minna, siis mis kell peab minema, et ära mahuks. Üks variant on päeval, kui neil on siesta, siis peaks rand üsna tühjaks valguma. Tuleb erinevatel aegadel üle vaadata, siis saab teada, kuidas suvel ranna olukord ja parkimine on. Jaagul olid muidugi omad huvid, et vaadata üle, kas on sobilikud surfamiseks. Mõlemad rannad on head aga siinne häda on selles, et kui on tuul, siis tormi mõõtmetega ja merele ei lähe ja kui kui natukenegi normaalselt puhub, siis valest suunast … Seega ei ole Jaagul hetkel selle surfiga just kõige paremini läinud.

Meie koduteele jääb liivarand, mis saab siis alguse Catania juurest. Catania poole sõites on üks koht, kus avaneb ilus vaade ja ma mingi aeg eelmine aasta tegin seal lõpuks paar pilti ka, et siia ka vaadet jagada. Seal päris paljud pildistavad ja imetlevad seda avanevat vaadet, sest see on tõesti ilus.

Catania teele jääv ilus vaade ja liivarand 21.11.2019

Nüüd käisime selle ranna juures täiesti meie poolses otsas. Ülemisel pildil siis see osa, mis kohe siin ees liivaribana näha on ja kus paistab üks eriti kollane maja. Selle ees on sõidutee ja väike promenaad. Mõlemas otsas on väike parkla ja ühel pool on ka söögikoht.

Lähim liivarand – taustal Suur Tossutaja 9.02.2020

Lähim liivarand vaade kalju poole 9.02.2020

Kuus kuud on kadunud nagu nipsti

07.02.2020

Öeldakse, et aeg lendab ja nii ongi, me oleme juba 6 kuud siin olnud ja 2,5 aastat ongi veel ainult jäänud … Eks tuleb võtta viimast, natuke on veel jäänud. Teine asi mida öeldakse, et see kes teeb see jõuab ning sel ka juhtub. Jaak on nüüd tagasi ning olen taas kodune. Seega pole mul midagi põnevat juhtunud ja ega ma midagi suurt teinud ka ei ole.

Kütmisest, eile käis meil jälle gaasiauto. Gaasi kulub meil tõesti palju aga maja ikka soe ei ole. Ei saagi aru, kuidas see süsteem siin ikkagi toimib. Olen niigi temperatuurid öössel ja päeval maha kruttinud, et ei kütaks aga gaasi kulub ikka palju. Ühesõnaga selle poole aasta jooksul on siis gaasi toodud neli korda. Augustis, kui tulime, siis täideti – seda ei maksnud me ise, 29.11.2019 oli siis juba meie raha eest, siis 10.01.2020 ja nüüd 6.02.2020. Seega talvisel perioodil saab umbes kuu ajaga gaas otsa. See eest suvel ei lähe midagi, sest vesi on juba iseenesest soe ja selle kütmisele suurt midagi ei kulu. Teoreetiliselt peaks millalgi märtsi lõpust kuni oktoobri lõpuni ühe kogusega hakkama saama, eks paistab siis.

Eelmine kord kirjutasin, et talv on pehme ja kuni üle-eilseni oligi. 4.02.2020 näitas kraadiklaas 24 kraadi, lauspäike ja õhus oli tunda suve. Väga mõnus oli. Üle-eile aga tuli see kuri külm sealt põhjast, mis minu teada Eestisse ka jõudis ning meil kukkus temperatuur raginal alla ning päeval üle 8 kraadi ei tõusnudki. Nii külma ilma ei ole meil siin enne olnud. Eile oli juba 12 kraadi aga ikka pilvine. Täna on taas rõõmsam – 15 kraadi ja päike, hakkab taas kevade tunne tekkima.

Vasakul soe ilm 4.02 ja paremal järgmise päeva järsk külmalaine, mis kukutas temepratuuri alla 10.

Külm tõi ka lume – lumine Suur Tossutaja 7.02.2020

Eile avastasin aias luusides, et meil kasvavad nartsissid 🙂 Üks on ennast kenasti põõsasse sättinud ja õitseb seal. Teised ajavad lillenuppe välja ning varsti on oodata juba rohkemat lilleilu.

Jaagul oli kolmapäev vaba ja kuna teisipäeval oli juba suvi, siis tekkis kohe suur soov osta aeda igasuguseid taimi ja lilli. Kuna ilm oli kolmapäeval kolepaha, siis me aianduskeskusesse ei läinud, kuna need on väljas. Seega käisime Leroy Merlinis ja ostsime mõned lilled – ühe roosi ka, ma ei ole elus roosi kasvatanud, vaatame siis, mis sellest välja tuleb. Mõned maasikataimed – aianduskeskusest plaanin veel juurde osta. Seemnetest üritame kasvatada kirsstomateid ning kurke – viimased lähevad Rasmuse korrusele rõdukasti. Isegi kui ma nüüd siin kõik kenasti istutan ja toimetan, siis natuke on mure suve pärast, kui me ära läheme mõneks ajaks. Juunis on siin ju juba üle 25 kraadi ja kõrvetav kuumus, seega kui keegi ei kasta, siis pole väga lootust, et need ellu jäävad. Aga sinna on veel aega ja enne tuleb need taimed kasvama saada. Poes oli müügil juba Itaalia maasikad, soodustusega 5.45€/kg- väga magusad, mis tuletavad mulle meelde loo, kuidas nendesse suhkrut süstitakse. Jaak arvas, nagu ikka esimeste maasikate kohta, et plastmassi maistega suhkrustatud maasikad, meile Rasmusega maitsesid. Täna jagati FB-s ka üritust, et aprilli lõpus-mai alguses on Siracusas maasikafestival, seega peaks siis hooaja tipphetk olema. Varsti saab maasikaid 🙂

Kodteel õitseb ka juba paar viljapuud – me ei ole veel aru saanud, mis puud need on aga tunduvad olema mureli- või kirsipuud – ma ei ole uurinud, kas siin neid kasvab ja kas need on need puud.

Eelmine kord kirjutasin Sant’Agata pidustustest. Kuna me avapäeval ei käinud ning pärast seda läks ilm halvaks, siis me seekord pidustusi ise vahetult koha peal ei näinud. Küll on aga FB täis erinevaid pilte antud üritusest ja neid vaadates on mul isegi natuke hea meel, et me ei käinud, meeletud rahvamassid. Vaatame järgmistel aastatel, korra peaks ikka ära käima ja seda möllu lähemalt vaatama. Pimedas on see värvidemöll ikka väga ilus. Meile paistis avapäeva ilutulestik ka ära, see ei olnud muidugi nii ilus, kui kohal olles aga värvidemängu oli näha. Catanias on see väga suur püha ja maailmas on see suuruselt kolmas usupüha, seega on Catanias kolmapäev vaba päev, kõik on kinni ning inimesed tähistavad usupüha.

Detsembris käis Sitsiilia NATO baasis NATO kõige tähtsam inimene, peasekretär Jens Stoltenberg. Jaagul oli ka temaga kohtumine ja paar päeva tagasi jagati antud kohtumise pilte ka. Jaak jäi ka temaga koos ühele pildile 🙂

Lõpetuseks ka mõned pildid 3.02.2020 päikeseloojangust.