23.03.2020
Niikaua kui ilm oli ilus, päike paistis ja sooja üle 20 kraadi oli päris tore liikumispiirangut nautida. Nüüd on kaks päeva olnud pilves ja vahelduva eduga vihma sadanud. Vaadates ilmateateid, ükskõik millist, ükski neist ei luba enne laupäeva selginemist. Nagu mismõttes?! Hiljuti lugesin uudist, et sellel aastal oli viimase 100 aasta kuivem veebruar, et saart ähvardab põud. Nüüd on see veebruari vihm otsustanud kõik see nädal maha sadada … Me igatahes protestime selle vastu! Külma ja vihma me siia kolides küll ei tellinud …
Koduõppest – see on ikka keeruline. Iga päev pannakse ühele dokumendile uued ülesanded kirja koos tähtaegadega ning lisaks ka kus keskkonnas midagi on. Kuna elektroonilisi kanaleid, kus ülesanded üleval on, on kolm – siis peab jälgima, et kõikides ikka kõik tehtud oleks. Õnneks on Rasmus piisavalt kohusetundlik, seega ta klikib ise need kõik läbi. Teisalt üritab ta kiiresti asju ära teha, mis toob kaasa selle, et ta liigselt kiirustab – vead tulevad sisse ja ruttab tulevikku määratud asju kohe ära tegema, seega päevad venivad liiga pikaks. Nüüd jälgime rohkem tähtaegu ning mis on alles neljapäevaks vaja teha, siis neid täna ei torgi v.a juhul kui see pole just selline ülesanne, mida tuleb nädala jooksul iga päev teha. Näiteks eelmine nädal pidi igal õhtul tähistaevast jälgima. Praegu mulle tundub, et saame paremini juba hakkama, sest üks nädal on möödas ja oleme enam vähem juba aru saanud, mida õpetaja ootab. Kaks korda nädalas on kohustuslikud veebi teel kohtumised, millest lapsed osa peavad võtma. Jooksvalt saab samuti abi küsida ja õpetaja on andnud ajavahemikud, millal ta video teel kätte saadav on. Kuna ülesanded on inglise keeles ja väga pikalt lahti ei ole seletatud, siis mõne ülesandega on küll tõeline segadus, et mis siis nüüd ikkagi tegema peab, kust leida algmaterjali jne. 8 päeva veel ja siis hakkab vaheaeg, seni oleme vaprad ja peame vastu! Eriti Rasmus 🙂
Reedel käisin siis poes – vett kulub meil kõvasti ja nagu ka arvasin saavad värsked asjad otsa – eriti tomatid. Kui eelmine kolmapäev, millal viimati majast välja sain ja Lidlis käisin, siis lasti inimesi gruppidena sisse, siis seekord on rakendatud sama loogikat nagu Hispaanias, et inimesi lastakse sisse üks haaval. Üks tuleb välja ja teine saab sisse. Poes sees oli päris palju inimesi, sattus kuidagi nii, et korraga oli kassas palju rahvast ja järjekorrad. Siin ju iseteeninduskassasid ei ole, vähemalt Lidlis mitte, kui tavaliselt töötab üks kassa siis seekord oli kaks. Saalis oli teenindajaid vähem kui tavaliselt. Ma ei tea, kas asi oli selles, et käisin poes reede päeval – laupäeval on pood kinni ja keset päeva või lihtsalt ei olnud jõutud asju välja panna aga osad asjad olid otsas. Kui eelmine kord olid lõpukorral saialised, siis seekord oli saia ja selle laadseid tooteid meeletult palju, vahed olid ka neid täis. Küll oli kitsas käes värske kraamiga – kurk ja tomat olid sellised hädised ja üldse mitte värsked. Paprikat ja jääsalatit näiteks üldse ei olnud, samuti ei olnud seguhakkliha ja kanafileed. Lihaletid olid seekord üldse väga nukras olukorras. Riivjuustu valik oli samuti kokku kuivanud. Loodetavasti oli see ainult ajutine ja edaspidi on taas kõik olemas, nii nagu harjunud oleme. Ära tuleb unustada ka see, et hüppan kiirelt poest läbi, seekord olin järjekorras kümnes ja ootasin ca 30 minutit. Kõigil olid käes kummikindad, mul ka ja maskid olid peaaegu kõigil, minul ja mõnel üksikul veel ei olnud. Poes tuli käia üksi, osad ignoreerisid seda ja mul oli turvamehest, kes oli rohkem poisike, täitsa kahju, kui ta neid mööda poodi taga ajas või osade käest õiendada sai, et nad tulid kahekesi ja on kahekesi. Ühesõnaga osad jätkuvalt teevad seda mida ise tahavad.
Soovidega tuleb olla ettevaatlik, need kipuvad täide minema. Jaak on jauranud juba mitu nädalat, et ta tahaks karantiini jääda. Üks päev tuli koju paberiga, kus oli kirjas, et kõik kes alates 24.02 on läbi Milani lennujaama lennanud peavad kaheks nädalaks karantiini jääma, ma sõitsin sealt läbi 20.02, seega ei kvalifitseerunud. Siis tehti tal tööl miinimum mehitus ja ta pidi alles 23.03 tööle minema. Õnnetuseks siis 13.03 helistati ja kutsuti juba järgmine nädal välja, kuna otsustati, et peab rohkem inimesi siiski tööl olema. Baasi sisse sõites hakati neil ka nüüd temperatuuri mõõtma, seega võttis sisenemine 45 minutit aega. Järgmistel päevadel anti ajavahemikud, mis üksused millal tulla võivad ja millisest väravast sisse peavad sõitma. No teisipäeval Jaak enam tööle ei jõudnud, kuna jäi haigeks. Õnneks ei midagi hullu tavaline külmetus – nohu, ühel päeval väike palavik ja lihtsalt kehva olla. Töölt tuli kohe käsk kaks nädalat karantiinis olla, nüüd ta istub kodus nagu miška. Tänasest on tal tervis peaaegu täiesti korras, siis tahaks ka kohe toimetada, enesetunne on ju hea 😀 Õue asjatama ei saa, sajab ja on jahe, kõigest 14 kraadi, seega igavleb nüüd toas. Ta muidugi kujutas seda karantiini ette nii, et on ilus ilm ja tatsab ringi, mitte nii, et jääbki haigeks ja peab sellepärast kodus istuma 😀 Töölt iga päev uuritakse, kuidas läheb ja kas ta perearstiga on ühenduses olnud. Perearstiga ühendust ei ole võtnud ja ravib koduste meetoditega. Nüüd vähendati tööl taas mehitatust ning hetke seisuga peab tööle minema 6 aprillil, siis kui koolivaheaeg algab. Selleks ajaks arvatavasti veel piirangud ei ole lõppenud, iga päev räägitakse, et pikendatakse aga kaua, seda ei ole veel välja öeldud. Seega selle aasta kevadine koolivaheaeg tuleb vägagi kodune.
Neljapäevase ilusa ilma puhul kärpisin meie sidrunipuud. Seda peab vähemalt kord aastas kevadel kärpima, eelmine aasta jäi nagunii vahele. Jaak juba ammu räägib, et peaks lõikama või aedniku kutsuma. Vaatasin siis natuke Youtube videosid ja asusin asja kallale. Lõikusin ta üsna ära, Rasmus rõõmsalt teatas, et oi vaata kui palju sidruneid on! Nüüd tulid enamus taas nähtavale, et päikest saada – mida nüüd muidugi mitu päeva näha pole olnud.
Meie merepoolse aia küljes kasvab mingi roniv taim, suvel oli väga roheline ja kasvas suureks. Jaak lõikas seda nüüd kõvasti maha. Kui tavaliselt tulevad taimedel pungad ja lehed, siis sellel tulid ka pungad aga hoopis õied. Ise täitsa raagus aga õitseb. Õied on aga väga ilusad, nagu väikesed iirised.
Laupäeval tegime Rasmusega väikese jalutuskäigu randa. Tee peal ühes aias oli jälle see ilus roosade õitega puu. Lisaks tegi Rasmus maha jäetud naabi aias õitsevast paradiisilinnulillest natuke parema pildi.
Lõpetuseks, Suur Tossutaja jätkab oma aktiivset tegevust ning olge hoitud!
Suur tossutaja 19.03 
Olge hoitud! 21.03
