27.05.2020
Pühapäeval elasime üle suure ehmatuse – kõik itaallased olid tagasi! Terve küla oli autosid ja inimesi täis. Me olime juba ära unustanud, kui lärmakad nad on ja kui kitsaks me kodutänavad muutuvad, kui kõik need autod tagasi on. Väga vähesed viitsivad autot hoovi sisse parkida või neil ei olegi hoovis kohta ja jätavad auto lihtsalt värava ette seisma, see tähendab aga seda, et jääb ainult üks sõidurada ja kui auto vastu tuleb, siis on hämming. Hakkavad vaikselt meenuma eelmise aasta “suverõõmud”. Seekord oli väga palju rahvast nii rannas kui külas, tunduvalt rohkem kui laupäeval. Tundus, et seekord olid kõikidel, kas sugulased või sõbrad ka kaasas. Kõrval naabritel olid ka sellised inimesed, keda me eelmisel aastal küll kordagi ei näinud – noor pere väikese lapsega. Alumistel naabritel olid ka külalised – väga aktiivne ja kõvahäälne jutuajamine olid. Laste osas ei ole midagi muutunud, väike plika jätkuvalt kaebab venna peale, kui see millegi keelatuga tegeleb 😀 Õnneks oli see ehmatus ainult ajutine – õhtul või esmaspäeva hommikul valgus küla jälle tühjaks. Küll mitte enam nii tühjaks, kui enne, osad ikka kolisid sisse ja jäidki siia aga enamus siiski läks ära. Nüüd on jälle hetkeks rahulik ja vaikne. Eks pühapäeviti on tegelikult kogu aeg neid inimesi rohkem olnud – praegu eriti, kuna pühapäeviti on kõik jätkuvalt kinni. Sellest nädalast on lubatud baaridel ja restoranidel lahti olla aga enne olid kõik kohad kinni, seega polegi inimestel eriti kusagil olla, kui minna tuttavatele külla ja randa. Eriti kui õues on päike ja 30 kraadi sooja.
Meie otsustasime pühapäeval natuke ümbruskonnas ringi sõita. Kui muidu sõitsid kõik külla sisse, siis me olime põhimõtteliselt ainsad, kes ära sõitsid 😀 Käisime Augustas – ükskord, kui Rasmusega Tecosse sõitsin, see oli veel sellel ajal, kui koroona liikumist ei takistanud, eksisime korra teelt ja seal teel oli imeline vaade randa. Otsustasime seda vaadet otsima minna. Leidsime üles ja see oli vaade meie naaberkülale Brucolile. Sõitsime pärast sealt läbi ka, väga väike, palju autosid pargib tee ääres – seega parkimiskohtadega on väga kitsas – näha oli liivaranda, palju paate ja külakese otsas väikest kindlust. Seal oli ka väga palju baare ja restorane, millest enamus olid muidugi kinni aga need, mis lahti oli nendel looklesid pikad järjekorrad. Tulevikus, kui reeglid lõdvemaks lähevad ja väljas söömist päriselt nautida ka saab, siis kindlasti läheme sinna sööma. Tagasi sõites avaldasin kahetsust, et meie külas ühtegi restorani ei ole, mille peale Jaak teatas, et hea, et ei ole, raha jääb alles ja ei ole ohtu paksuks süüa 😀 Nüüd me saame aru küll, miks kogu aeg palju autosid Brucoli peale ära keerab ja aeg ajalt see pöörang umbes on, kena väike külake ilusa ranna ja paljude söögikohtadega. Me autost välja ei tulnudki, tegime lihtsalt tiiru peale. Eks tulevikus läheme ikka kondama ka aga pigem siis kui enam maskides ringi ei pea käima.
Rasmusel oli esmaspäev vaba päev – ameeriklastel oli mingi püha. Mõtlesin, et kasutan kohe juhust ja läheme teeme vaktsiinid ära, kooliõde kirjutab juba veebruarikuust saati meile, et on vaja puudu olevad vaktsiinid ära teha. Lisaks planeerisime minna Sicilia Outlet Village´sse asju ostma. Nojahhh, kui baasi jõudsime ja seal veidi ringi sõitsime ning Jaak küsis, et miks neil lipud pooles vardas on, mille peale tuli mul heureka, et emmm neil on pühad ja ma väga vaikseks jäin, kuna pühade ajal on ju kõik kinni, ka vaktsineerimise kliinik. Nojahhh, niipalju siis sellest ettevõtmisest … Aga vähemalt saime me kinnitust faktile, et meil ei ole palavikku – baasi väravas mõõdetakse kõigil temperatuuri – lastel küll mitte aga täiskasvanutel küll. Seiklesime siis edasi Outleti – parklas oli päris palju autosid ja mõtlesime juba, et palju rahvast on aga tegelikult oli praktiliselt tühi, väga vähe inimesi oli. Seega oli seal väga hea ringi patseerida. Meil oli kaks eesmärki – Ramusele uued sandaalid – ta jalanumber on taas vahepeal kahe numbri võrra kasvanud. Siis kui veel kooli sai käia, siis ta käis minu tenniste ja tossudega, kuna meil ei olnud mahti poodi minna ja enne kui me poodlema jõudsime, tulid juba liikumispiirangud peale. Seega oli nüüd missioonikriitiline talle sandaalid saada. Jaak otsis endale lühikesi spordipükse – mäletate küll, selliseid nagu 80datel kanti. Meil käib “võistlus”, kes enne pruuniks saab. Kuni eilseni juhtisin seda mina, kuna ma olen juba veebruari lõpust pruun ja nüüd lihtsalt järjest saan päikest juurde. Tegelikult Jaak harjutab ennast päikesega, et saaks ikka suvel ka ringi käia ja kohe ära ei kõrbeks. Kirsiks tordil on tal muidugi see, et ta sai eile esimest korda siin olles surfama – tunnike merel ja ta on täiesti ära põlenud – nüüd on ta pruunim, kui mina! Küll on tal surfari päevitus, seega kõhu pealt olen mina ikka pruunim 😀 Peame nüüd ostma päikesekreemi, mis on veekindel, sest siin piisab 15 minutist merel ja juba oled põlenud. Laupäeval ujumas käies, loksusin ma seal vees võib-olla maksimaalselt 15 minuti kokku ja selle ajaga suutsin ka nina punaseks saada.
Outletist lootsin ma endale leid mõnusaid suviseid rihmikuid, mis oleksid mugavad ja saaks kleidiga kanda. Hetkel on mul, kas sandaalid, mis ei sobi kleidiga kokku või plätu laadsed kingad, millega on ebamugav pikalt kõndida. Outled Villages oli seekord väga emotsiooniderohke. Maskide kandmine on kogu aeg kohustuslik, ka siis kui väljas liigud ja poes sees ei ole. Iga poe ukse juures on desinfitseerimiseks mõeldud vedelikud, osades olid ka kummikindad. Lisaks olid poed, kus kaks ust teinud süsteemi – ühest sisse, teisest välja. Lisaks olid ka sildid, et palju inimesi korraga poes tohib olla. Esiteks – ma neid silte alguses üldse ei märganud, teiseks tuli käsi ja isegi kui ka kindaid kantsid, igal korral desinfitseerida – osades poodides olid need väga tugeva alkoholi lõhnaga, jää või purju 😀 Esimeses poes tormasime Rasmusega valest uksest sisse – müüja seal hüüdis midagi itaalia keeles, tagurdasime siis välja ja läksime teise sissepääsu juurde, tegime käed puhtaks ja jalutasime poe läbi – sandaale ei olnud. Teine pood oli Arena – poisile oli ujumispükse ka vaja, seal olime juba kolmekesi koos ja müüja taas itaalia keeles midagi ägedalt seletas. Läksime siis Rasmusega uuesti ukse juurde, tegime jälle käed puhtaks ja panime kindad kätte. Jaak jätkas stoilise rahuga asjade vaatamist 😀 Saime poisile ujumispüksid ja Jaak sai ka oma nn. lühikesed “pornopüksid”. Seni kuni Jaak maksis, ootasime meie ukse taga, siis ma märkasin ka silti, kus oli kirjas, et üks klient korraga 😀 Seega ma nüüd ei teagi, kas müüja seletas, et üks inimene korraga või tehke käed puhtaks … Ma põikasin korra kosmeetikapoodi ja mehed läksid edasi sandaale otsima. Ka seal paluti mul käed puhtaks teha, kuigi mul olid kindad käes. Lõpuks jõudsime kõik Schetsersi poodi – jalutasime jälle niisama sisse – müüja jooksis meile järgi ja kõndis meiega kaasa, et me ikka käed puhtaks teeks. Rasmusel oli sellest juba tõsiselt tüdimus peal ja mind ajas juba naerma. Aga arusaadav – nad ju ei tea, kust Sa just tulid ja et Sa ei ole midagi katsunud ja usinasti kolmes eelnevas poes juba desinfitseerinud. Kui New Balance poes sai Rasmus oma sokkidega sandaale proovida, siis Schetsersi poes tõi müüja eraldi sokikesed, ei tohtinud enda omadega proovida. Kogu see protsess oli kuidagi koomiline, müüja jälgis kullipilguga, andis/võttis/ulatas kõike ise – klient ei pidanud midagi puutuma, õnneks jalanõusid sai ikka ise jalaga panna 😀 Igatahes saime me seal mulle suvised kingad ja Rasmusele sandaalid – soodustus oli ka, teine paar 30% soodsamalt ja lisaks müüdi mulle maha ka sokid – teine komplekt 50% soodsamalt. Sain endale ja Rasmusele uued sokid. Kodus selgus, et Rasmusel on kõik sokid väikeseks jäänud – seega sai ta minu omad ka endale. Praegu tal neid küll vaja ei ole, kui alles sügisel, kui kooli taas läheb. Lugesin poisile sõnad peale, et ta nüüd siin järgneva kahe aasta jooksul oma pikkuse enam vähem täis kasvaks – siin pole vaja ju talveriideid ega jalanõusid, milline kokkuhoid! Muidu osta igal hooajal uued riided ja jalanõud … Sandaale ja tosse oleme nõus ostma, need kuluvad enam vähem läbi ka ja ei ole nii kallid, kui saapad ja talvejoped.
Paraku jäätisekohvik oli seekord kinni ja jäätis jäi söömata. Kuna Rasmus ükspäev kodus teatas, et ta igatseb Ikea lihapalle, siis otsustasime Ikeasse neid sööma minna. Jaak oli positiivselt üllatunud, kuna viimane kord kui nad seal olid käinud oli Jaak ikka kõvasti paluma pidanud, et neid sööma saaks minna. Seekord oli lapse suur soov neid süüa. Noh mõeldud tehtud ja Ikeasse me siis suundusime. Võrreldes esimese päevaga, kui nad taas lahti olid, ei olnud järjekorda. FB ühes grupis jagati pilti, panen selle siia ka üles, kuidas järjekord tookord poolde parklasse ulatus. Niisama sisse ei saanud, tuli käia natuke mööda sinka vinka teed – nagu lennujaamas passikontrollides on või muuseumide järjekordades, enne ust ootas töötaja temperatuurimõõtjaga. Seekord mõõdeti ka Rasmusel temperatuuri – jätkuvalt oli see meil kõigil normis. Täitsa tore on, kui nad seda mõõdavad, saame ise ka teada, kas on palavikku või mitte.
Elagu Ikea lihapallid, 25.05. 
Järjekord 18.05, kui pood taas üle 2,5 kuu avati.
Homme läheme siis saarele seiklema. Broneerisin meile ühes veinimõisas kaheks ööks ööbimise koos õhtusöögiga. Plaanis on üle vaadata põhjaranniku kõige populaarsem suvituspiirkond Cefalu, pealinn Palermo, veel üks väike mereäärne linnake Trapani ning surfarite paradiis Marsala. Vaatame siis kui palju me selle kolme päevaga ära jõuame käia. Sõitmine võitab siin tüütult kaua aega. Kuidas see meil õnnestus – sellest siis juba järgmine kord.
Lõpetuseks pilt merest, väga lahedad heledad triibud on 🙂
Püsige terved ja olge hoitud!
