8.o6.2020
Laupäevaks lubati Lõuna-Sitsiiliasse tugevat tuult ja Jaak otsustas, et nüüd on aeg sinna surfama minna. Kuna me ei ole sealkandis enne käinud, siis seiklesime kogu perega. Siht sai võetud Kamarinasse – kodust ca 1,5h autosõidu tee kaugusel. Kuni Ragusani oli tee tuttav – ühe koha peal, kui oled autoga kõrgele mäkke roninud, avaneb imeline vaade – all orus on linn, mägedel on põllumajandus – põllud ning viljapuuaiad – nii kaugele kui silm ulatub! Paraku on tee ääred ääristatud paksude teepiiretega, mis on täpselt silmade kõrgusel või on põõsasvõsa on nii kõrge, et eriti midagi väga ei näe. Aga need üksikud kohad, kus vaadet on, see on vaatamist väärt.
Sõitsime lõpuks läbi kolm randa ja otsisime surfareid. Kõikides randades oli tuul ülimalt tugev ja väga suuured murdlained. Kuna keegi ei surfanud, siis Jaak otsustas ka mitte minna – võõras koht ning lained olid liiga karmid. Lõpuks, kui me olime kolm randa läbi käinud, kõhu täis söönud ja tagasi koduteele ennast sättinud, nägime lõpuks lohede pesa, olid sättinud ennast kõik ühte kohta ja neid oli palju! Jaak oli selleks ajaks juba tüdinenud ja lähemalt uudistama ega surfama ei läinudki. Seega peamine eesmärk – surfata jäi teostamata aga tuule käes randasid uudistada saime küll ja veel.
Pühapäeval otsustasime külastada Noto linnakest. Isegi FB grupis VisitSicily kirjutati sama päeva hommikul, et kindlasti peab käima Notos 😀 Meie juurest on see ca 1h autosõidutee kaugusel. Linn ise on väike, kesklinna osa on eriti pisike aga väga kompaktne. Nagu enamike linnadega, on ka see peale suurt maavärinat 1700a. uuesti üles ehitatud. Linn ise UNESCO pärand ei ole, küll aga on nende kadetraal. Linn on barokk stiilis ning erineb täiesti teistest barokk stiilis ehitatud linnadest nagu Ragusa. Meile Noto meeldis, armas väike linnake, palju nikerdusi ning ilusaid maju. Korralik ja puhas. Inimesi oli peatänaval üllatavalt palju – me pole peale liikumisvabadust väikestes linnades veel nii palju rahavast näinud. Enamus korralikult maskides – me jälle erandid, panime pähe ainult siis kui kuhugi sisenesime. Tänaval enam ei pea maske kandma, kui vähemalt 1m vahet saab hoida. Avatud olid mitmed söögikohad ja poed, kuid ainult peatänaval, kui kõrvale jalutad, siis seal valitses täielik tühjus. Kõik olid suletud. Noto kohta saab veel juurde lugeda SIIT.
Kui menüüs on krevetid, siis ma pean neid saama! 
Selle maitsva kastme all on peidus tuunikala. 
See peaks siis olema kotlet …
Päeva lõpetuseks otsustasime minna ujuma. Liivaranda. Jaak otsis koha ja kõikide juttude järgi pidi see olema imeliselt maaliline suplusrand – Calamosche. Ükski rakendus sinna korralikult teed ei tahtnud näidata aga kohale me jõudsime. Arvestama peab, et rannaparklasse jõudmiseks tuleb sõita üsna pikk maa ilma asfaldita teel, mille kvaliteet annab soovida. Teele mahub korraga üks auto – vastutuleva auto mööda laskmiseks tuleb leida mõni laiem koht. Küll saab vaadata ilusaid vaateid viljapuuaedadele, sest tee randa viib läbi põllumaade. Parklas küsiti 3€. Võtsime siis oma rannakraami ja vee kaasa ning asusime randa otsima. Alguses tahtsime minna paremale, mille peale parklast onu hüüdis, et ei, ei minge teisele poole 🙂 itaalia keeles muidugi aga kuna ta kätega ka vehkis, siis saime aru, et vale suund. Jõudsime järgmisesse teede ristumiskohta ja hakkasime jälle paremale minema, meri jäi ju sinna poole – õnneks tuli mõne aja pärast üks onu vastu, kes teatas, et sissepääs on seal teise tee peal. Nojahh, mis siis ikka, ots ümber ja tagasi. Kõndisime siis niikaua, kuni jõudsime putkani, mis oli kinni aga kus oli ilusti kirjas Ingresso (sissepääs), seega olime õigel teel. Järgmine ristmik – mingi kohalik kaart oli seal ka aga sealt ei suutnud midagi välja lugeda, õnneks oli üks silt ja kui sildi ära tõlkisin, siis selgus, et rand jäi vasakule. Kõik teed viisid vasakule 😀 No ja nii me siis seal kõndisime, 30 kraadises kuumuses kõrvetava päikese all, ilma kaitsvate puude varjudeta. Nagu kõrbes oleks olnud … Me Jaaguga oleme juba pikalt ennast päikesega harjutanud ja kuumarabandust ei saanud, Rasmusel seevastu oli raske, ta pole harjunud selle päikese ja kuumaga ning talle mõjus see kurnavalt. Lõpuks paistis rand! Ilus oli küll, kaljude vahel, helesinine laguun ja väga palju sitsiillasi ning mõned ameeriklased ka. Rasmus küll teatas, et see ei olnud seda kõndimise vaeva väärt aga kui ta lõpuks vette sai ja lainetes möllas, siis leidis, et oli täitsa tore koht 😀 Tagasi tulles panin Endomondo tööle ja selgus, et parklast randa oli ei rohkem ega vähem kui 1,85km seega ca 2km randa kõndmist ja pärast tagasi ka …
Olge hoitud ja püsige terved!
