July 2020 – Sitsiilias

Naaberküla sadam üle vaadatud

24.07.2020

Käisime Rasmusega juba üsna ammu aega tagasi, kui Jaak veel Eestis oli, naaberküla sadamas ära. Olen juba aasta aega hoogu võtnud, et seda üle vaadata. Mul oli täiesti kindel teadmine, et sealt saab paate laenutada, ma ei tea miks, aga selline teadmine mul oli. Taaskord oli üks imeliselt kuum suvepäev, valmistusin hoolega ette, sportlikud riided, veepudelid seljakotti ja seiklus kõrvalkülla võis alata. Te ei kujuta ette mu pettumust, kui me 15 minuti pärast sadamas kohal olime 😀 Kaardi pealt tundus see natuke kaugemal, no igatahes üks-kaks-kolm ja me olime juba kohal. Istusime siis seal rannas, mis ei ole ujumiseks üldse sobiv, sest seal sõidavad paadid edasi-tagasi ning rannajoon on väga kitsukene. Nojahh, mis seal siis ikka, eks tulime siis rõõmsalt tagasi, üritasime mingi pikema tee valida, aga seegi läks kiiresti. Sadam on nüüd igatahes üle vaadatud ja naaberküla alumine osa ka, seal on päris palju suuri ning ilusaid maju. Paadi laenutust seal igatahes ei olnud, kui ongi siis hetkel seal keegi küll teenust ei pakkunud.

Naaberkülast paistab meie kodu ka ära – see rohelise ringi sees.

Ülimalt lahedad kaktused, meil siin selliseid ei leidu. Sealt külast paistab ka Suur-Tossutaja 🙂

Naaberküla sadam – ka siin võib kohata kasse 🙂

Ülehomme saabub Liina – juhuuu, kolmas katse ja tundub, et seekord saabki reis reaalsuseks! Ootame teda juba pikisilmi, kuna koroona lõi paljudel plaanid sassi, siis on meil külalistega suhteliselt kehvasti ning kõik, kes vähegi päriselt ka tulevad, on väga oodatud! Liina õnneks armastab kuuma, lugesin just kohalikku ilmateadet, et järgmise nädala teisel poolel külastab meid Aafrika kuumus ja piigid ulatuvad kuni 38 kraadini. Emmmm, meile on juba praegune 34 suhteliselt piisav 😀 Eks siis näis, millal see troopika kohale jõuab. Jaak on usinasti Liina tulekuks ette valmistanud – voodi detailid olid juba ammu välja lõigatud, aga kokku veel ei olnud pandud, kuna tulek ja mitte tuleks aina lükkus. Nüüd on asi reaalne ja voodi sai kokku. Rasmus leidis, et see on väga hea voodi ja kolis sinna magama 😀 Lisaks ehitas Jaak välidušši, mis küll ei ole otseselt dušš, aga teeb sellist mõnusat uduvihma ja mille all on mõnus ennast jahutada, niivõrdkuivõrd, sest ega meil mitte kusagilt külma – sellist korralikku külma vett ei tule. Voolikust tuleb alguses tulikuuma vett, pärast leiget ja külmaks ei lähegi. Nautisime külma vett reisil olles, kus kraanist päriselt ka külm vesi tuli. Kuna baasis võeti täna elekter ära, siis Jaagul oli vaba päev – selle puhul trimmerdas ta esiaia ära. Ma ei saa meie uue akutrimmeriga kuidagi hakkama, minu jaoks on see ikkagi natuke liiga raske ning lisaks on hekid liiga kõrgel, see tähendaks, et ma peaksin kogu aeg redeliga turnima, see kohe mitte ei ahvatle mind. Jaagul võttis aega 20 minutit ja põõsad ning hekid olid pügatud. Lisaks lõikas maha ka palmide uued kasvud ning kõnniteele trügivad oksad. Nüüd on meil aed ka jälle korras.

Juba paar nädalat vähemalt on parkimisplatsil taasavatud söögiauto – õhtuti noored kogunevad, mängivad lauajalgpalli või hängivad niisama ja nosivad baninisid. Nädalavahetustel on rahvast rohkem ja melu suurem. Me ei ole veel midagi ostmas käinud, lihtsalt mööda jalutanud. Proovisin pilti ka teha, aga pimedas ei ole kvaliteet just kiita.

Nädala alguses on kogunemiskoht väga vaikne …

Prügimajandusest, ei saa üle ega ümber, meile pandi prügikaste juurde ning lisati ka bioloogilise prügi prügikastid. Samuti tühjendatakse neid väga usinasti ja siiani on olukord vägagi hea olnud. Mu kartused on hetkel ennatlikud olnud. See, et bioloogiline prügi nüüd eraldi on, mulle meeldib. Rääkisin eelmine aasta juba, et peaks omale komposti tegema, sest asjad lähevad kiiresti käest ning prügikast hakkab ruttu haisema. Nüüd on väike bioloogiline prügikast ja peaaegu iga päev saab seda välja visata. Kui alguses kasutasin biolagunevaid prügikotte, siis nüüd enam mitte, kuna teistel on kasutusel tavalised kilekotid ja meil on nende uputus. Hea võimalus neid nüüd ära kasutada.

Meie müügipoisid on toredad – värske kraami poiss andis mulle eelmine kord boonusena maasikad ja seekord ananassi. Maasikaid ma enam ei osta ta käest, esiteks mul veel oma aiast neid tuleb ning poisil on pool karpi vähemalt halvaks läinud. Esimesel korral ostes ja nüüd niisama saades ka, pidin pool vähemalt ära viskama. Kirsid/murelid on tal küll superhead, kui esimesel korral olid juba pahaks minemas, siis järgmistel kordadel on väga maitsvad olnud. Täna ostsin Lidlist, seal oli soodustus, need näevad väga head välja, aga pole üldse nii magusad, kui värske kraami poisil on, seega edaspidi ostan temalt, niikauaks kuni neid on. Hommikul kaalule minnes ning pehmet kõhtu paitades otsustasin, et saiakeste ja magusaga tuleb taas tagasi tõmmata – puhkuse ajal sai üle pingutatud. Kuid nüüd juhtus kuidagi nii, et saiapoiss peatus meie värava taga – naabrid tellisid saia ja ma muidugi pidin ka minema kohe uudistama, mis ta pakub. Tal oli seekord keedukreemiga või noh sarnase maistega kreemiga saiad – ma jumaldan neid ja need on reeglina otsas – sain suisa kaks tükki. Jaagule võtsin kaks marmelaadiga ning kuna suured ciabattad olid otsas, siis kaks väikest ciabattat ka. Poiss andis boonusena juurde Nutella täidisega saiakese. Küll need poisid on toredad 🙂 Ja meil on jätkuvalt võimalus ennast nuumata 😀

Minu kõike tegevad maasikad – õitseb, küpsetab marju ja kasvatab uusi taimi …

Lõpetuseks, päikeseloojangud on meil jätkuvalt imelised, paraku ei jää fotole kõike seda ilusat värvidemängu.

20.07, siis kui taevas olid pilved, mis natuke kuumale leevendust tõid.

Itaaliast tagasi Sitsiiliasse – puhkus saigi läbi

18.07.2020

Reedel alustasime koduteed. Ka selles hotellis pidi täitma menüü, mida hommikusöögiks soovid ning jätma registatuuri. Olime hommikul esimesed, kelner tõi meile asjad kenasti lauda ja me muudkui nosisime. Laps sai taas oma krõbinad, meil oli röstsai juustu ja singiga, magusad croissantid, puuviljad, mahlad ja kohvid. Nosisime kõhu kõvasti täis ja reis koju võis alata. Hotelli piltidel ja tutvustusel oli, et tubadel on rõdud, aga me saime ilma rõduta toa. Seega olin natuke pettunud, kuna olen harjunud, et siin on rõdu, terrass või aiake, kus saab õhtul/hommikul istuda. Siin hotellis sai muidugi ka istuda sisehoovis, aga see oli rohkem restorani osa. Tuba oli suur ja puhas, teenindus igati viisakas aga see rõdu puudumine häiris mind … Hommikul leidis Rasmus väikese aiakese, kus kasvatati erinevaid maitseaineid ja salatit.

Väike aianurgake, kus erinevad saadused kasvasid.

Me ei saanud ilma ujumata ju Itaaliast lahkuda, seega põikasime korra ka mere äärde. Meri oli ka seal jätkuvalt suur, sinine, märg ja soolane 🙂 Soe muidugi ka. Jõudsime randa üsna varakult nii 9:30 paiku ja rannas oli juba päris palju inimesi. Parkimiseks ruumi oli kõvasti, paarsada meetrit jalutamist ning olimegi liivarannas, nii nagu randa minek välja peabki nägema. Ma leidsin samasuguse teokarbi nagu meie kodus teisest rannastki, võtsin selle merest kaasa, aga seal elas keegi sees. Jalutasin sellega edasi, et Rasmusele näidata ja seni kuni ma temani jõudsin oli karbi elanik hakanud välja pugema ja see oli hoopis krabi kodu 🙂 Väike sõrake oli uksest välja pistetud, näitasin Jaagule ja Rasmusele ka ning poetasin karbi merre tagasi. Las naudib elu. Ahjaaa, Jaak palus kindlasti, et ma mainiksin ära selle, et randa viiva tee ääres oli kaktusepõld, suur põld oli ainult kaktusi täis … Me polnud enne sellist asja näinud, et keegi kaktuste põldu peaks, nüüd on see ka nähtud 🙂

Kojusõit läks rahulikult, tee oli suhteliselt igav ja vaadata suurt midagi ei olnud. Vahepeal tegime söögipeatuse – Rasmus oli sunnitud sellel reisil sööma pastasid ning kohalikke võileibu – sõi ja jäi täitsa ellu 😀 Seekord sattusime väikese praamiga üle sõitma, võitis veidikene kauem aega, kuid kohale me saime. Messinas me oma purskkaevust mööda ei sõitnudki, seega pilt jäi tegemata. Lõuna-Itaalias olime 110-ga sõites kiired, üksikud sõitsid mööda, siis Sitsiilias olime 130-ga sõites aeglased. Saarel on liiklus palju kiirem ning rabelemist on tunduvalt rohkem. Kuigi Napoliga ei anna võrreldagi, see mis seal toimus oli ikka omaette klass … Kuna ma reisil eriti sotsiaalmeedias ei olnud ning uudised olid kõik lugemata, siis reedel koju sõites alles avastasin, et Sitsiiliat oli räsinud äikesetorm. See tabas kõige rängemalt Palermot, kus 2 tunniga sadas alla 1 meeter vett! Tulvaveed olid nii tugevad ja suured, et haarasid oma teel kaasa teele jäänud autod ja kõik muu kergema kraami. Hetkel on teatatud kahest surnust, kuid osa inimesi on väidetavalt veel kadunud. Veepommiks kutsutav ilmastikunähtus oli siin viimati väidetavat 1790 aastal. Ilm on hukas igatahes! Üritasin leida infot, kas meie kandis ka midagi juhtus aga ma ei leidnud midagi. Koju tulles ootas meid väike üllatus küll – siinkandis oli tuul möllanud – mu tomatihekk oli kõik kummuli, köögi terrassil oli mööbel paigast ning Rasmuse korrusel oli sääsevõrgu uks puruks. Kuna WC-des olid aknad lahti ja Rasmuse korrusel ka, siis tekkis tuuletõmme, mis arvatavasti selle ukse eest kiskus. Vannitubades oli ka sodi sees, seega keerutas väljas päris korralikult. Ahjaaa, ja üks plastiktool oli ka puruks, Jaak küll ei saanud aru, kuidas see puruks sai minna, aga küllap siis oli vale nurga all kusagil ja tuul tuustis seda korralikult. Õnneks olid aknad terved ja auto ka ning järgmiseks korraks targemad, et kõik aknad/uksed tuleb ikka kinni panna, iial ei tea, mis see ilm teha võib ning auto maja alla ajada, nii igaks juhuks. Lisaks oli meil maja all nahkhiire laip, leidsin ühe sellise mõni aeg tagasi ka teise korruse rõdult. Ma nüüd ei tea, kas see on normaalne, et nad siin surevad – palav on ju või on mingi muu teema sellega, igatahes kananaha toob ihule ja suht vastik vaatepilt … Seda koristada on suhteliselt öäkkk 🙂

Sitsiiliale anti tänaseks ja homseks ka kollane hoiatus – äikesevihma oht. Ootasime seda vihma hommikust saati, kui lõpuks 17:00 paiku hakkas siis sadama. Meie perele oli see pidupäev – see on Rasmuse lemmikilm. Ca 1,5h sadas, vahepeal oli vihm üsna tugev, teele tekkis väike jõgi, mehed käisid seda lähemalt uudistamas ka, samuti vaatasid nad mere üle. Küla tänavad said vähemalt puhtaks ja õhu klaariks ning ma ei pea täna aeda kastma 🙂

Väga väike jõeke ning õnnelikud mehed, kes said vihmas ringi joosta

Käid korra kodust ära ja tagasi tulles selgub, et palmipuu on otsustanud kõvasti õitsema hakata. Hetkel veel kõik õied lahti ei ole, aga õiepungad on kõik kenasti puule kasvanud.

Nüüd ootame pikisilmi 26.07, kui lõpuks ometi saabub mu kaua-kaua oodatud kallis-armas sõbranna! Jeiiiii!

Imeilusat suve jätku!

Perepuhkus Itaalias – päev neli – Sassi di Matera ja Alberobello Trulli

16.07.2020

Hommik algas rahulikult ja varakult, seekord läks uni varem ära. Taaskord magus hommikusöök ning turismimaksu tasumine, mis oli seekord 12€. Öömaja kohta veel – bookingus on väga kõrged hinnangud, tänu sellele ma selle kasuks üldse otsustasingi. Tuba oli suur ja voodi mugav, vannituba puhas ja kraanid töötasid, midagi ei lekkinud ega roostetanud. Bassein on väike, kuna meiega samal ajal keegi ei tahtnud sulistada, siis oli see privaatne. Majakese ees oli laud toolidega, lisaks lehtla ning suure maja juures ka laud toolidega, seega õues sai ka mõnusasti istuda ja õhtut veeta. Wifi oli väga nõrk, kui Rasmus oma asju tegi, siis meile enam signaali eriti ei jätkunud. Toas puudus ka normaalne internetilevi, õues oli enam vähem. Vägagi keeruline oli blogi kirjutada, eriti pilte alla ja üles laadida, selleks pidi kõvasti aega ja kannatust varuma. Omanikud rääkisid niipalju inglise keelt, et said hakkama sisse- ja väljaregistreerimise ning hommikusöögi küsimustega, kui muuks teemaks läks, siis tuli Google translate appi võtta. Koht oli puhas, ruumi parkida oli ka, seega täitsa hea valik.

Edasi võtsime suuna Matera peale. Kui otsida veebist kohti, mida Lõuna-Itaalias külastada, siis tulevad pigem välja kuurordid, Pompei ja Alberobello Trulli. Ühest blogist jäi silma Sassi di Matera soovitus. Paraku selle kohta eriti infot veebist ei leia, aga seda linnakest soovitame küll külastada. Algselt elasid seal inimesed kaljukoobastes, siis ehitati lubjakivist linn, mille ümber on nüüd hakatud uut modernsemat linna edasi ehitama. Kogu see vana osa, oma vanade majade ja tänavatega on lihtsalt väga teistmoodi ja huvitav vaadata. Veetsime seal meeldivad 1,5 tundi koos lõunasöögiga.

Maa-alune veehoidla, kuhu mahtus 5 miljonit liitrit puhast vett.

Vahvad tänavad ja veel vahvamad kujud majade otsas

Ka siin oli palju käsitöö poode, suunitlusega kujukestele

Sulanud kell, taustal koopad, kus kunagi elati ning Rasmus ja Jaak

Tunnike autosõitu ja jõudsime Alberobellosse oma hotelli. Seekord võtsin ööbimise peaaegu kesklinna. Väidetavalt 4 tärni aga see on mingi Itaalia numeratsioon vist. Meie tuba on suur ja puhas ning sisehoovis on suur bassein. Parkimine on hotelli ees tänaval, seega kui kohti on, siis saab parkima – üks vaba koht õnneks veel oli. Me Rasmusega vallutasime kohe basseini ja Jaak sättis ennast magama. Puhkasime natuke ja sättisime ennast siis linna avastama. Taaskord imearmas heledates toonides ja väga vahvate väikeste ümarate kivikatustega majakesed. Päkapikumajakesed nagu Jaak neid kutsuma hakkas. Õnneks ei läinud me kohe õigesse kohta ja tänu sellele saime niisama linna peal ringi ka uudistada. Koht on tõesti armas nagu väike päkapikulinnake. Inimesi oli muidugi palju, kuulda oli nii hollandi, saksa, prantsuse ja muidugi itaalia keelt. Üldse oli palju prantslasi ja hollandlasi nendes linnades, kuhu me sattusime. Ühtegi eestlast ei kohanud või noh vähemalt eesti keelt ei kuulnud. Alberobello Trullit soovitame ka külastada, mis sest, et tõeline turistikas aga see-eest väike ja armas turistikas. Õhtu lõpetasime pizzaga, kuna Napolis pizzat ei saanud, siis see oli ainus võimalus veel Itaalias pizzat süüa.

Sellest kirikust sai kõik alguse, 1744 hakati seda ehitama ja sellest arhitektuurist innustatuna ehitati pool linnaksest niiviisi.

Enamus majadest on tänaseks saanud suveniiripoed, kohvikud või restoranid

Kõige kuulsamad majad tänu oma märkidele

Sellega saigi meie Itaalia puhkus läbi. Homme võtame ette kodutee ja õhtuks peaksime oma armsal kodusaarel taas tagasi olema. Ilusat suve jätku!

Perepuhkus Itaalias – päev kolm – Pompei

15. 07.2020

Magasime üllatavalt kaua, 7.30 paiku hakkasime virguma. Hommikusöök oli täielikult Itaalia stiilis – magusad saiad, jogurt, kohvi/tee. Rasmus sai oma krõbinaid ka, seega ta oli kõige rohkem rahul 😊 Pompei linna varemete külastus oli meil broneeritud kella 10.00ks. Vaucher tuli kassas pileti vastu ümber vahetada. Hakkasime varem sättima, nii 9.00 paiku, et oleks ikka varu.

Hommikusöök, öömaja aed ning mäed maja taga

Ohh seda rõõmu – auto tegi krõk-krõk ning ei käivitunud. Seisa kõrvade peal, kisu klemmid lahti, tantsi tuletantsu – ei midagi, no ei käivitu. Küsisin siis majaperemehelt “krokodille”, et särtsu anda. Õnneks tal olid need. Lisaks meile olid öömajal kaks perekonda Hollandist ja ühe auto parkis meie kõrval. Palusime temalt abi. Onu oli lahkelt nõus meid aitama, küll ei osanud ta “krokodillidega” mitte midagi peale hakata 😀 Paistis meie vanune inimene olevat, aga on riike ning inimesi, kes tõepoolest selliste asjadega kunagi kokku puutuma ei pea. Särts antud ja auto käivitus. Hurrraaa ja nüüd vana Pompeid, mis 79 eKr Vesuuvi vulkaanipurske tagajärjel tuha alla mattus, avastama. Nüüdseks on linn välja kaevatud ning see on väga hästi säilinud. Ühesõnaga jõudsime umbes 9:30 paiku Pompei parklasse, meie öömajast sõidab sinna ca 8 minutit. Sain kõne Itaalia numbrilt, üldiselt ma neid vastu ei võta, aga seekord siis võtsin. Helistati ja uuriti millal me Pompei piletitele järgi tuleme, ütlesin, et olen parklas ja tädi saatis WhatsAppi asukoha – ma lugesin küll vaucheritl, et peab pileti vastu vahetama aga millegipärast ma arvasin, et see ongi peasissepääsu kassas, tuli välja, et see oli hoopis mingi teine koht, kust seda lunastama pidi. Kuna olin ähmi täis ja ei kontrollinud aadressi üle, siis see kaardil märgitud koht saatis meid ca 2km kaugusele linna. Ma ise veel pahandasin, et misasja, kuhu need oma kontori on toppinud ja oleks seda teadnud, oleks enne autoga läbi käinud. Kohale jõudes selgus, et see oli täiesti vale koht ja õige koht oli parklast ca 400m kaugusel alumise sissepääsu juures. Oi ma olin kuri, eelkõige enda peale, et ma asju üle ei kontrollinud, mida ma tavaliselt alati teen. Ega siis midagi, tormasime siis tagasi, kogu see edasi-tagasi trall läks meil 23 minutit ja oma kella 10:00 aja olime juba maha maganud. Kurtsin seal tädidele ka, et see saadetud koht saatis meid 2km kaugemale. Saime oma piletid kätte ja seal oli sissepääsu aeg 10:15-10:30, huhhh jõuame! Võtsime ühe audiogiidi ka ning suundusime sissepääsu poole. Inimesi oli järjekorras hõredalt, mõõdeti taas temperatuuri – kõikides kohtades on olnud mingid automaatsed masinad, mis seda mõõdavad. Ahjaa, see tuletab mulle meelde, et eile restoranis, enne kui meid sisse lasti, mõõdeti ka temepratuuri. Onu, kes temperatuuri kontrollis nägi mul pabereid näpus ja küsis, et kas need on piletid, kontrollis kellaaega ja suunas meid kassadest mööda otse sissepääsu juurde. Tundub, et Pompei pileteid siiski ei osteta nii palju netist, vaid pigem koha peal. Lisaks oli seal ka suures koguses giide, kes oma teenust pakkusid, ühele juba tegime heateo ja meie piir on nüüdseks täis, pealegi meil oli audiogiid 🙂 Hetkeks võtsime aja maha, liikusime tagasi Vana-Rooma aega ning nautisime kõike seda, mis sel ajal maailma olid loodud. Rasmus oli meile giidiks, ta kuulas ja rääkis edasi, haris ennast ja meid. Koht on võimas ja suur ning keda vähegi vana ning iidne huvitab, siis kindlasti soovitame ära käia. Meil läks ca 3 tundi koos väikese söögipausiga. Vaadata on palju ning maa-ala on ka üsna suur. Kindlasti meie reisi üks kõige lemmikumaid kohti!

Amfiteater – saab palju parema ülevaate, kui Colosseumis

Rikaste inimeste majadesse sissepääsud ning vaated majja ning aeda.

Majad olid ilusasti värvitud ja seintel/lagedel kaunid ornamendid

Pompei vanadel tänavatel oli rohkem nimesi, kui Roomas 🙂

Veinikelder ning tuhast välja kaevatud inimene

Olime tänaseks planeerinud ka siinsete kõige populaarsemate kuurortlinnade külastuse Sorrento, Positano ning Amalfi – mõtlesime, et ühte neist põikame sisse ning teeme väikese ujumise ja naudime siis seda paljukiidetud Itaalia Kariibimere tunnet. Juhtus aga see, mis juhtuma ei pidanud ning auto tegi taas meile rõõmsalt krõk-krõk ning ei käivitunud. Nojahhh, mis seal siis ikka, googeldasime alguses ise mingeid autoremondi kohtasid, kuni lõpuks läksime ühte infopunkti ja kurtsime muret, et auto ei käivitu. Kassast poiss kutsus kohe selle onu, kes parkimist kordineeris ning see onu omakorda helistas mehhaanikule. Jaak lippas siis auto juurde, tegi akust pildid, parkimise onu andis info mehhaanikule edasi ja ca 3o minutit ning 160€ hiljem oli meil uus aku nagu naksti autole installeeritud. Jaak küll nentis fakti, et maksime topelt, aga no tõesti, meil oli lahendust vaja ning me saime oma auto taas liikuma. Mingi osa rahast sai kindlasti see parkimise onu ja mehhaanikuid pidi muidugi ka kaks tulema 😀 Teekond kuurortidesse võis alata! Ja siinkohal kolistasin ma taaskordselt kõvasti ämbrit! Kõik juhtus kuidagi nii ruttu, et mul jäi Google maps sisse panemata ja saatsin meid kiirteele, siin ümbruses on aga selline naljakas maks, et maksad linna sisse ja ühes kohas ka välja sõitmise eest – kui siia tulime siis maksime ühes kohas 1€ ja teises 2.10€. Nüüd sattusime teele, kus pidi 2.10€ maksma ja kuna ma saatsin meid alguses valesti, siis tegime rõõmsalt tiiru tagasi ning saime veelkord 2.10€ maskta, 6km 4.20€ eest … Mis see päev meile veel toob?!

Sorrentosse ei hakanud me minema, mõtlesime, et läheme siis ikka kõige popimasse kohta, kus ka liivaranda natuke on ehk Amalfisse. Sõit kulges viperusteta, vaated rannikule olid imelised ning tegime ka mõned peatused, et seda vaadet imetleda ning jäädvustada. Mida lähemale me nendele kuurorditele jõudsime, seda arusaamatumaks meile kogu see asi muutus. Tee läheb kaljude peal, sest seal on rannik kaljune. Linnakesed on ehitatud kaljuseintele ja seal all kusagil on meri. Randa,kui sellist, ei eksisteeri. Sorrentosse on ehitatud platvorm nagu laevadel on sadamates platvormid, et saaksid laevale minna, siis siin pikutavad nendel inimesed – inimplatvormid 😀 Mingil ajahetkel hakkasid äkki kaljude äärde parkivad autod tekkima, mitte midagi ümbruses ei ole ja autod lihtsalt pargivad ja nii mitmeid kilomeetreid järjest. Küll me üritasime aru saada, miks nad pargivad ja kuhu sealt saab, aga targemaks ikka ei saanud. Järgmisena üritasime aru saada, kuidas randa saab. Lõpuks oma peaga nuputasime sellise asja välja – pargid auto kuhugi-kes-teab-kuhu, seal sõitsid bussid – inimesed korjatakse raha eest sealt kaljude juurest peale ning sõidutatakse linnakeste juurtes väravateni, mis on kõigile avatud ja kust saab trepist alla linna ning mere äärde minna. Olgu, kuid milline värav on õige värav, kuidas seal all ma tean, et saan ujuma?! Ülevalt ei paista ju mitte midagi, kui killuke merd ja palju paate ning jahte. Lõpuks jõudsin ma järelduseni, et siin piikonnas ongi nii, et randa ei ole ja niisama pikutada ei saa, küll saab rentida paadi või jahi ning seilata mööda seda imeliselt puhast merd, ankurdada ennast vaiksesse lahesoppi koos kõigi teiste paatidega ning ujuda ning paadis peesitada. Otsustasime, et otsime selle kohta nüüd rohkem infot, et kuidas seal piirkonnas ikkagi see loogika on, kuidas kohalikud koju saavad ning kuidas turist randa saab. Me ise ei jõudnudki kuhugi, sest isegi kui me oleksime leidnud mingi värava, mis käib lahti, siis kilomeeter alla mere äärde trampida ei tundunud üldse ahvatlev ja pärast üles tagasi ka veel. Jaak teatas, et tal on kodus juba rannast raske tagasi koju vantsida, siis mis ta siin veel tegema peaks. Ja ei midagi uut, parkida ei olnud ju ka nagunii mitte kuhugi 😀 Hotellidel ja restoranidel olid kettidega või väravatega piiratud parklad, seega nende kliendina saab nii parkida, kui ka alla mere äärde, me eeldame. Lisaks olid tee ääres sellised toredad puurid, kuhu olid siis autod pargitud ning kus olid lukus väravad, nii auto oma, kui ka jalgvärav ehk autod olid puuri pistetud, väga omapärane vaatepilt 😀 Eks need olidki kohalikud, kellel oli seal kodu ja see oli tema garaaž. Igatahes oli selline süsteem ja olukord meie jaoks esmakordne ja vägagi palju küsimusi tekitav. Kui keegi mu lugejatest on käinud sealkandis puhkamas ja teab kuidas see süsteem seal töötab, siis võite lahkelt infot jagada! Mere äärde küll ei saanud, aga vaateid jäädvustada küll ning ilus on seal tõepoolest! Sulistame seekord siis öömaja basseinis 🙂 Ahjaaa ja Jaak sai nüüd taas mõneks ajaks mööda serpentiine sõitmise isu ka täis 🙂

Siis, kui tee oli meid viinud maailma lõppu ehk me olime väga-väga-väga kõrgel mäe otsas ja alla jäi kaljudel linn.

Need kaljusopid, kus paadid on ja see linn kaljudel ongi Amalfi – nagu näha paadid on võtmesõna. Ilus on muidugi ka!

Homme suundume risti üle “saapa” Alberobello Trullisse toredaid maju uudistama. Imeilusat suve jätku!

Perepuhkus Itaalias – päev kaks – Vatikan

14.07.2020

Päev algas suhteliselt uniselt, mul oli kindel soov blogi sama päeva õhtul lõpetada, seega sain magama alles kell 1:30, kirjutamine läheb ludinal, aga piltide valimine ning nende ümber salvestamine, kui liiga mahukad on, võtab ikka kaua aega. Hommikusöök oli taas hea, peremees lahke ja tore ning kella 9:00 paiku oli tasumise tund ning suundusime Vatikani. Auto oli ilusti garaaži poisi käes, ta ajas selle meile väljasõiduks “treppi” ning sõit võis alata. Liiklus oli täitsa talutav, kui teele radasid märkivad jooned tulid, muidu sõideti nii kuidas juhtub. Vatikanis parkimise leidmine oli muidugi kuntstükk omaette – seda lihtsalt ei olnud. Leidsin kaardilt meile parkimismaja, mis oli paarisaja meetri kaugusel Vatikani muuseumist. Seega meile väga sobiv, kuna seal lõpetasime oma päeva. Sissepääsu aeg oli meil 11:30, seega saime rahulikult ringi jalutada vaadata üle St. Peter’s Square´i. Ja ma ei väsi kordamast – inimesi ikka ei olnud, me olime seal umbes 9:30 paiku. Basilicasse sisenemiseks oli väike järjekord, aga me ei plaaninudki sinna minna, piirdusime platsil jalutamise ja pildistamisega. Tegime peatänaval ka väikese tiiru ning otsustasime natuke raha ka suveniiripoodi jätta. Tädi ei tahtnud üldse kaardimakset tunnistada, eelistas sularaha, kuna kaardimakse lisatasu on suur ja ei tasu ennast ära, kui summa on alla 10€, no me ei hakanud juurde küll midagi ostma, õnneks mul veel oli natuke sularaha, seega saime oma ostud kätte. Otsustasime teha väikesed kohvid enne muuseumi külastust. Jaak tahtis maksta kaardiga, jälle ei tahetud võtta, laiutasime käsi, et no ei ole sularaha, kohe üldse ei ole ja barista andis meile kohvid tasuta 😀 Arve oli muidu 2.50€. Neiu oli seal ka, talle see liigutus eriti ei meeldinud aga küllap see mees oli boss, seega tema sõna luges. Nojahhh, vähemalt kohvi saime niisama 🙂

St. Peter’s väljak, nagu ma aru olen saanud, ei ole see nii inimtühi tipp-turismihooajal kunagi olnud …

St. Peter’s Basilica ainult minu päralt 🙂

*St. Peter’s väljak* – veidikese teise külje pealt

Miski mälestusmärk *St. Peter’s väljak*ul – kellele või miks ei tea, silti juures ei olnud ja veeb hetkel infot ei andnud.

Siin on ka see imetav emahunt – kui Roomas oli see õige kujuke, siis siin on seinale tehtud kujuke.

Vatikani muuseumisse sisse saime kiiresti, kuna piletid on ajaga, siis taas marsid oma kellaajaks kohale, mõõdetakse temperatuur, käid läbi metallidetektori ning võibki kultuurne pool alata. Küll see muuseum oli suur, lõpuks oli mul tunne nagu oleks St. Peterburi Ermitaaži sattunud, kuigi see oli kordi suurem ja veel meeletum. Igatahes inimese kunstimeelel on piirid ja peale 30 minutit olime me juba üsna väsinud sellest meeletust kogusest kunstist. Lõpuks hakkas see usuline pool juba ära tüütama, kui taas Vana-Rooma või Egiptuse või niisama kunst juhtus tulema, mis ei olnud usuga seotud, siis see äratas korraks jälle üles. Ootasime pikisilmi, millal me ometi sinna Sixtuse kabelisse jõuame ja Michelangelo maailmakuulsa laemaalingu ära näeme. Võttis aega, mis ta võttis aga kohale me jõudsime. Kui detsembris Katrinil külas olin, siis nad koos Lauraga väga värvikalt jutustasid, kuidas neil see külastus välja nägi – inimesed üksteise “kukil”, kiire läbijooksime ja valvurid aina karjusid, et olge tasa 😀 Meil oli siis nii, et inimesi oli hõredalt, jäigi ca 1-2 meetrit ikka vahele, kõik rahulikult uudistasid Michelangelo loomingut, vaikselt sosistati ja valvurid ei teinud piuksugi. Kael jäi lõpuks lakke vaatamisest juba kangeks, me olime seal vähemalt 5 minutit, kui mitte kauem. Vaatasime ikka kõike kohe mitu korda, et detailide rohkus kahesilma vahele ei jääks. Seega meie praegune kogemus erineb kordades sellest, mis tavapäraselt seal toimus. Kokku olime muuseumis ca 1,5 tundi.

Palju kunsti – jätkuvalt on neil imeliste nikerdustega kirstud, mis ma alati arvan, et on vannid …

Vatikani muuseumi järjekord – nii pikk see oligi, ühte 15 minuti ajavahemikku rohkem pileteid ei müüdud.

Ei saa me üle ega ümber nendest treppidest 😀 – Rasmusele jäid silma värvitud trepid vahetult enne parkimismajja sõitmist. Need tuli ka ikkagi pärast üles pildistada.

Meil oli superhea plaan edasi Napolisse sõita – olin otsinud välja kõik pizzakohad, mis olid saanud 2019 aasta TOP50 pizzakohtade hulka. Neid kohti oli vist kokku 5-6, millest enamus olid kas juba kinni või kohe kinni minemas. Lootsime jõuda TOP2 pizza restorani, see pidi 16:00-ni lahti olema ning me jõudsime 15:30 Napolisse. Millega me muidugi ei olnud arvestanud, oli see, et Napolis puudub ülepeakaela üleüldse mingisugunegi tänaval parkimise võimalus. Täiesti lootusetu. Kui me alati oleme oma linna trippidel Sitsiilias leidnud parkimiskoha, siis Napolis osutus see täiesti lootusetuks ülesandeks. Valisin siis järgmise pizza koha, mis kirjade järgi lahti pidi olema ja suundusime sinna. Kui enne olime kesklinna piirkonnas, siis nüüd sattusime kuhugi vanalinna lagunenud munakivitänavatele ja lõpuks kuhugi slummi. Mul olid suurest pingest lõualuud krampis ning küüned toolis kinni. Kui öeldakse, et Catania liiklus on hull, siis andke andeks, see mis toimub Napolis on ikka täiesti üle mõistuse. Sinna kanti ei olnud lootustki mingit parkimiskohta leida. Selleks ajaks oli mul juba närvid läbi ja tuju paha ning tegin ettepaneku minema minna. Hingasime mõlemad kergendatult, kui kiirteele olime jõudnud ning Jaak nentis mitu korda, et nii räpases ja kohutavas linnas ei ole ta oma elu jooksul enne olnud. Liikluses valitses täielik kaos, kellele foorid on loodud – ei tea, rollerid sõidavad täpselt nii kuidas ise tahavad, inimesed astuvad lihtsalt autole ette, tänavate kvaliteeti ei ole – Catania tänavad on selle kõrval puhas kuld, lisaks oli linn must ja räpane. Muidugi mere ääres ja promenaad oli ju ilus, niipalju kui me seda mööda sõites nägime, aga see ei teinud heaks seda kõike muud, mida me läbi elasime.

Sõitsime siis oma järgmisesse sihtkohta – Pompeisse öömajja. Kella 17:00 paiku olime kohal, tegime Rasmusega basseinis väikese supluse ning ootasime, et saaks sööma minna, me olime terve päeva ainult hommikusöögi toel toimetanud. Öömaja peremees helistas restorani ja broneeris meile laua, kohale jõudes muidugi selgus, et midagi ei olnud aga kuna läksime täpselt avamise hetkeks 19:30, siis mahtusime kenasti ära. Enne lauda lubamist mõõdeti temperatuuri ning pidusöök võis alata. Kuna olime terve päeva näljas olnud, siis tundus kõik väga ahvatlev. Võtsime mereandide eelroa, mulle väga maitses, Jaagule mitte niiväga. Mul oli pasta ubade ja mereandidega, Rasmusel oli veiseliha steik friikartulitega ning Jaak võttis sealiha. Toidud olid väga-väga head, teenindus super ning arve oli ka muidugi muljetavaldav 😀 Aga elamus oli seda väärt ning võrreldes Roomaga, palju maitsvamad toidud, me jäime rahule.

Öömaja uksest välja astudes on natuke kodu tunne, siin vaatab vastu Vesuuvi vulkaan, mis küll lebab täiesti rahulikult ega tossuta. Teisel pool on toredad rohelised mäed nagu väikesed sambaltupsukesed. Tuba on meil kõrvalmajas, väga suur ja vannituba suur ja puhas. Kõrvaltoas on meil kohe hommikusöögi tuba, kolme lauaga. Palju siin külalisi on ma ei olegi aru saanud, kui me siia tulime, siis olid kaks noort basseinis ja läksid majja tuppa. Lisaks on siin veel kolm noormeest, kellest üks on kuidagi selle kohaga seotud, sest ennem ta käis võtmetega sehkendamas. Aga eks siis hommikul paistab, kui palju siin on külaisi ja palju pererahvast. Loodame, et öö tuleb magusa unega ja rahulik. Hommikul kell 10:00 on broneeritud Pompei külastus – koht kuhu Jaak kindlasti minna tahtis. Lisaks käime läbi ranniku ääre, kus on siitkandi kõik populaarsemad suvituskohad – saame ehk isegi merre sulpsata.

Pompei kirik keskväljakul ning tänavakunst

Maja ees paistab Vesuuv ja maja taga on rohelised mäekesed

Meie ööbimiskoht seest – duššil on eriti peen värve muutev valgustus

Imelist suve jätku!