4.07.2020
Jaagule meeldib Sitsiilia väga väga, kui siin on SURFiks sobiv tuul, kui tuult ei ole, siis on kõik paha – inimesed, ilm, toit. Viimasel ajal on selle tuulega väga kehvad lood ja ta on oma hobiga väga vähe tegeleda saanud. Eelmise nädala lõpupoole olid parajad tuuled, kuid reede läks tal kaotsi, kuna keegi ei surfanud. Ta ei ole veel hästi aru saanud, kus siinsed surfarid siis käivad ja miks nad ei surfa, kui ilmaolud on soodsad. Eestis jätavad kõik surfarid oma asjad sinnapika ja tormavad merele tuult püüdma ning meri on lohesid täis. Siin sellist fenomeni veel kohanud ei ole, vähemalt mitte siin meie randades, kus surfata saab. Need paar korda, kus Jaak on saanud surfata, siis on ikka neid surfareid olnud ka, kõik on väga sõbralikud ja oskavad isegi inglise keelt, võetakse kohe omaks.
Eelmisel laupäeval lubati ka surfiks sobilikke olusid ja seekord läksime siis kogu perega, et Jaak ikka merele tuult püüdma saaks minna. Üksi on selle lohega natuke keeruline hakkama saada, eriti alla toomisel. Läksime Siracusa lähedale liivaranda, sinna kus asub keemiatehas ja mida me kevadel korra juba uudistamas ka käisime. Kui Eestis lähevad normaalsed inimesed rannast ära või ei lähegi randa, kui on surfiks sobilik tuul (6-8 ja rohkem m/s), siis siin on rand ikka rahvast täis 😀 Suu ja silmad ning kõik muud kohad on liiva täis aga ikka ollakse vapralt rannas. Ühesõnaga otsisime kohta, kust saaks vette minna ja leidsime sellise vaiksema koha. Suvitajaid oli rannas küll palju aga lohe mahtus ära ning seda sai vabalt üles ja alla lasta. Minu mõte, et ma siis pikutan ka rannarätikul ja võtan päikest, oli täiesti vale mõte! Esiteks tuiskas seda liiva igalt poolt ja igale poole. Kui Eestis on rannas sellised luitesopid või kõrkjate vari, siis siin on lage plats ja tuul teeb mis tahab. 5 minutiga oli me rannarätik liivakorra all ja mu rannakott liiva täis. Pakkisin asjad surfikotti ümber, oleks pidanud seda kohe tegema, see on nahast ja sellele ei tee liiv midagi.
Jaak oli omaette vaatamisväärsus, ta oli ainuke surfar. Umbes tunni aja pärast tuli teine veel aga see oli teisel pool ranna otsas. Samuti käis merel kaks purilaudurit ja kui me ära hakkasime minema, siis tuli üks veel. Kuidagi nigelalt on esindatud selle spordiala harrastajad … Ühesõnaga kõik, kes rannas juhtusid olema, uudistasid mida Jaak teeb ja üks onu filmis ka hoolega. Päris naljakas oli vaadata, kuidas üks surfar elevust toob 🙂
Rasmus oli alguses täielikult sellele vastu, et peab surfama minema. Kohal olles oli ta muidugi ülimalt rahul. Liivarand, sai liivalossi ehitada. Tugev tuul, mis tähendab laineid, sai lainetes hullata. Issi oli vaatamisväärsus ja aeg ajalt käis ju ranna juures vett joomas või natuke juttu puhumas, siis sai aidata – surfilauda hoida näiteks. Igatahes laps jäi väga rahule ja nautis seda kõike, edaspidi on rõõmuga nõus kaasa tulema. Jaak on ka suvise missiooni täitnud – pere on liivaranda viidud! Pidime täna ka minema aga prognoosid muutusid ja surf jäi ära.
Ma olen päikest püüdnud alates aprilli algusest, kui ilmad veidikene soojemaks läksid. Arvasin, et olen tänaseks juba nii pruun kui olla saab ja päike enam liiga ei tee. Ma ei ole otseselt muidugi enam viimased kolm nädalat päikest ka võtnud, sest nii kohutavalt kuum ja palav on, et ma ei jaksa rahulikult päikese käes lebada. Seega saame päikest hetkel ujudes ja päriselt ka, veel olles hakkab päike väga hästi peale. Rasmuse pealt on seda eriti hästi näha. Ühesõnaga, ma arvasin, et olen juba väga tugeva krundi alla saanud aga peale surfipäeva – olime ca 2 tundi rannas, oli vaja ikka päevitusjärgset päikesekreemi turjale ja ninale määrida. Päike võttis päris hästi 🙂
Loodetavasti tuleb ikka mõni surfipäev veel, millest perekondlikult kõik osa võtta saame.
Eelmine kord kirjutasin, et meil on rand korda tegemata. Nii nagu sügistormidest maha jäi, nii see seal on. Nüüd on kaks viimast päeva meil väike traktor rannas mütanud. Alustas ta oma töödega juba kell 7:00!!! Kolistas ja müristas ning ajas meid üles. Täna me teda õnneks ei kuulnud, magasime pikalt aga eile ajas see traktor meid küll üles. Mis ta siis tegi – tõstis suuremaid kive ära, tasandas rannajoont, tõmbas merest välja need päikesevarju ära murdnud otsad, mille torud ohtlikud olid, lõhkus maha ühe vana ja katkise päikesevarju. Eile mürgeldas see vähemalt kella 12:00ni, täna tegi paar tundi. Kuna ta keeras seda rannajoont seal tagurpidi, siis on vesi üsna must. Aga küll see lõpuks uuesti ära settib. Täna oli ka kaldtee tagasi ehitatud, mis eelmisel sügisel ära koristati ja väike müürike ette ehitati.Seega saab öelda, et sel aastal avati meie rannas rannahooaeg 4.07. Ei tea, kas alati on nii või oli seekord see hilisem korda tegemine tingitud koroonast … Igatahes on tunda, et juuli ja puhkuste aeg on käes. Külake kihab inimestest, noored sõidavad poole ööni rolleritega ja parklas pidu käib. Küll ei ole sinna veel neid toiduputkasid ega laudu-toole toodud, eks näis kas need üldse tulevad.
Kui meil muidu lendavad siin tavalised valged/kollased nn kapsaliblikad ringi siis eile nägin väga ilusat liblikat ja sain ta ka pildile püütud. Täna lendas ka üks kirju ja väga suur aias ringi aga teda ma pildile ei saanud. Nii tore, et siin ka selliseid huvitavaid liblikaid vabalt ringi lendab.
Imelise suve jätku!
