5.07.2020
Täna käisime Caltagirones ca natuke üle tunni aja meie kodust sisemaa poole sõitmist. Siin on ajal ja kaugustel tulnud täiesti uus tähendus. Läheks kuhugi ilusasse kohta – okei läheme Siracusasse, autole hääled sisse ja ca 45 minutit sõitu ja olemegi oma lemmiklinnas. Peaks kaubanduskeskusesse minema, okei – läheme siis kas Siracusasse või Cataniasse ca 30 minutit sõitu. Peaks minema poodlema, okei läheme Sicilia Outlet Villagasse ca 1 tund sõitu. Ja kõik see ongi täiesti normaalne, et lähed ja sõidadki Eesti mõistes Tallinnast Mäosse poodi 😀
Olen selle koha endale juba üsna ammu üles märkinud ja rääkinud, et võiksime minna. FB gruppides, mis Sigonellaga on seotud, soovitatakse seda kindlasti külastada. Põhjuseks on üks trepp “Scalinata di Santa Maria del Monte”, mis on antud linnakese tõmbenumber. Veebiavarustest andis infoks, et sellel trepil on 149 astet, Rasmus luges kokku 141. Täitsa ülemisele platvormile jõudmiseks peab veel pisikesi treppe käima, seega sai Rasmus astmeid kokku 195, mida läbima peab, et kõige kõrgemale jõuda. Aga järjest kõnnitavaid astmeid on 141/149. Trepp on kuulus ka selle poolest, et igal astmel on omad keraamilised kaunistused ja need ei kordu. Linn ongi tegelikult tuntud oma keraamika poolest, seda on tehtud seal aegade algusest peale ja õitseng oli 15-17 sajandil. Keraamikapoode on seal küll igal sammul.
Linn ise oli muidu suhteliselt igav. Kui ma olen enne ka kirjutanud, et linnades kipub olema igal tänaval on oma kirik, siis siin oli iga nurga peal oma kirik. Rasmus luges kokku linna kaardilt, et seal on 24(!) kirikut! Ja linn on ju tillukene. Teine suurem vaatamisväärsus või noh, koht kus olla on linnapark. See oli suur ja ilus! Oleks isegi kauem jalutanud aga mehed enam ei viitsinud. Väljas oli küll ainult 30 kraadi ja meie õnneks ka pilved ning tuul, seega oleks kannatanud kõndida küll aga neil ei olnud enam tahtmist.
Läksime siis sööma, siin oli päris mitu söögikohta lahti, enamus olid küll kiirsöögikohad – võileivad, saiakesed, pirukad aga oli ka mõni korralik söögikoht. Me läksime ühte omapärasesse kangialusesse, kus sissekäigu juures rippusid kaks potti, need jäid silma ja läksime sinna. Võtsime eelroa ka seekord, Sitsiila pärase, maitses hästi. Jaak võttis ainult salati, sest ta juba teadis, et peab poisi ülejääke nagunii sööma ja tavaliselt lõppeb see ülesöömisega. Poisile võtsime fiikartulid ja mõõkkala, see maitses nagu kala – Rasmus oli rahul, mulle meeldis tuunikala rohkem ja Jaak arvas, et natuke kuivaks oli jäänud aga muidu täitsa hästi tehtud. Ja mina, loomaarmastajad ärge nüüd siit edasi lugege, võtsin hobuseliha ja -kotlette. Ma olen palju lugenud, et siin seda pakutakse ja peab kindlasti proovima, no ja kuna menüüs oli, siis ma pidin ju järgi proovima. Maitses nagu loomaliha, kotletid olid head aga liha ise oli natuke puine, vana loom vist. Igatahes kõhud saime täis ja kui taas auto poole liikuma hakkasime, nii 13:45 paiku, valitses tänavatel täielik tühjus. Meile see siseta aeg ikka meeldib, vaikus ja rahu, eriti pühapäeviti, kui kohalikud on kõik kuhugi randa läinud. Liigud ringi nagu kummituslinnas 🙂
Mõned pildid nüüd katedraalist ja erinevatest kirikutest, mis meie teele ette jäid. Samuti vaade linnale, panoraamis olid need kirikud väga ilusad. Kirikukellad lõid iga 15 minuti tagant ja kuna neid on palju, siis on kellade koor üsna muljetavaldav. Lisaks on seal väike sild Ponte San Francesco, mis on ka omaette vaatamisväärsus – selle piirded on keraamiliste plaatidega kaetud. Ma arvasin, et linnapildis on rohkem keraamikat näha, ikkagi ju keraamika linn.
Veel mõned pildid linna leidudest. Kitsad tänavad, vahvad valgustid, teistmoodi majad ja keraamikat. Ühel pildil on näha ka infosilti – need ei ole siin tavalised pruunid nagu muidu mälestisi märgitakse vaid sellised ilusad, disainitud 🙂 Ühel pildil on näha silti: “Andra tutto bene” – neid pandi massiliselt linnadesse üles koroona tipphetkel ja see tähendab “Kõik saab korda”.
Imelist suve jätku!
