9.07.2020
Kaks südamelähedast teemat – ühega olin seotud pool elu ja teisega vähem aga kõnetavad mõlemad.
Pakiteenuse tarne on jätkuvalt täiseti arusaamatu. Kui alguses kullerid vähemalt helistasid, et nad on üleval värava juures ja paar korda isegi ootasid Jaaku, siis nüüd enam ei helistata. Pakk jäetakse lihtsalt üles valvuri kätte, see lisab natuke kindlust, et need pakid ikka meieni jõuavad. Õnneks on siiani olnud võimalik pakki jälgida ja kui on näha, et staatus on kohale toimetatud, siis tuleb mr. Franco juurde pakki küsima minna. Võtsin ka julguse kokku ja tellisin omale mõned asjad. Alustasin raamatust, ühel heal EMT-i kolleegil oli eelmine trükk “The Rough Guide to Sicily” teejuhist. Aprillis tuli uus trükk ja 20.05 ma lõpuks tellisin selle ära. Raamat tuli Inglismaalt ja jõudis kolme nädalaga õnnelikult kohale. USA-st tellisin mõned bikiinid, millega oleks mõnus kodus peesitada. Mingil põhjusel ei tulnud ma üldse selle peale, et tellida Itaalia Amazonist, kust saaks ju kiiremini. Rasmusele lauamängu ma tellisin sealt ja see tuli imekiiresti, nelja päevaga, kui ma õigetsi mäletan. Ühed bikiinid tellisin lõpuks sealt ka. USA pakk jõudis kohale ca kuu ajaga aga Amazonist tellitud pakiga oli korralik segadus. Kui muidu on kirjas, et kohale toimetatud, siis seekord oli kirjas, et pakki ei saanud kliendile anda ja see on vastuvõtu punktis. Emmm, kuidas palun … Käisin luurasin mr. Franco “pakihoidlas”, kuid ei näinud oma pakki. Vaatasin ka postkasti, äkki on mingi teade, et kuhu pakk on jäetud. Eeldasin, et see äkki viidi siis Augusta postkontorisse, teadet ei olnud. Kuna Jaak oli tollel nädalal Eestis ja see oli tema nimele tellitud, siis enne ei saanud midagi teha kui ta tagasi oli. Jaak oli juba tagasi, kui mr. Franco meid ükspäev kinni pidas ja mulle paki pihku pistis. Mu kaua oodatud ja “ilma peale seiklema läinud” pakk jõudis ka lõpuks õnnelikult minuni. Järgmisena peaks testima kuidas Eestist pakk kohale jõuab, head leiba tahaks ja koduseid maiuseid. Neid peab muidugi sügise poole tellima, siis ei sula tee peal üles.
Bikiinidega on nüüd muidugi see “nali”, et peale seda kui ma need kätte sain olen ainult paar korda kodus peesitanud. Liiga kuum on ja päike kõrvetab lõuna ajal ikka päris korralikult. Täna peesitasin taas üle pika aja ja suutsin ennast 30 minutiga kõhu pealt päris korralikult vähiks päevitada 😀 Kuu aega on juba see olukord, et keskpäeva paiku enam varju ei teki ehk päike paistabki sõna otseses mõttes lagipähe.
Kodus on meil Seaportali internet, mis töötab üle raadiolingi ja seade on meil teise korruse rõdul. Kuus maksame teenuse eest 25€. Teenuse kvaliteet on nii ja naa, mõni päev on kõik suurepärane, teine päev lähen järjest hallimaks, sest see kõigub kogu aeg ja midagi teha ei saa. Kuigi laps ei kurda, tal on kogu aeg nett sees :), aga minu arvutis kõigub see kogu aeg, ma ei teagi kas see on nii tundlik või milles asi. Kuna internet on ebastabiilne, siis ei õnnestunud enam TeliaTV-d ka vaadata, kuna see süsteem ei lae ette alla nagu Youtube või Netflix, neid saab muretult vaadata. Kuna TeliaTV ei toiminud ootuspäraselt, lõpetasin selle teenuse ära. Kui siia kolisime, siis ERR ei näidanud veel välismaal oma kanalites välistoodanguid, kuid nüüd on see võimalus olemas, seega saan vajadusel ERR-ist saateid vaadata . Olen selle kehva ühendusega juba harjunud ja tänaseks ka leppinud, kui ikka väga on vaja, siis teen omale üle telefoni interneti jagamist ja oma asjad ära ajanud ning üldiselt on TIM-i 4G siiani üsna tubli olnud. Olen koduse netiga kannatlikumaks muutunud aga mõeldes tagasi kodu Eesti peale, siis seal on inimesed juba väikese kõikumise peale täiesti endast väljas, siin võtame seda kõike kuidagi rahulikumalt.
Ujumisest – kuna meie kodurand on ülerahvastatud ja vesi viimasel ajal ka suhteliselt must olnud, kolisime ajutiselt teise randa ümber. See on rohkem merele avatud, kuid paraku on kehvem vette minna. Peab mööda rannaäärt veidikene kaugemalt kõndima, sest platvorme ju sel aastal ehitatud ei ole. Vesi on seal puhtam ja inimesi ei ole üldse, kui siis eemal kõrvaltküla rahvas on ujumas. Seal rannas peesitada ei saa, liiga kivine ning päike ei paista sinna, kuna kaljusein jääb ette, seega ei ole seal ka inimesi aga ujumiseks on väga hea koht. Tee sinna viib alguses mäest üles, siis natuke mäest alla ja siis on trepp, 105 astet … Alla minna on täista hea aga peale ujumist üles ronida ei ole just eriti lõbus, kuid see-eest mõjub jala- ja pepulihastele hästi 😀 Leidsin sealt rannast ka täiesti uued teokarbid, selliseid ma ei olegi siin enne näinud.
Jaak tõi mulle Eestist Sitsiilia toitude raamatu ” Sitsiilia köök, päikesline Itaalia” Lia Virkus ja Heret Pauskari kirjutatud. Retseptid on kohaliku nonna Rosalba omad ja Palermos nende poolt läbi tehtud. Egas muud, kui hakkasin ka kohe kokkama – pean omapoolsed täiendused juurde kirjutama, kuna esimesed katsetused ei ole ideaalselt õnnestunud. Jaak sööb ja kiidab aga ma ise ei ole rahul olnud. Ma peaks otsime rohkem suvikõrvitsa retsepte, kuna köögivilja poiss annab mulle alati hunniku kollaseid suvikõrvitsaid pealekauba, ega ma nendega midagi suurt peale ei oska hakata – tegin vormirooga. Veel peaks tegema köögivilja kotlette ja mida veel?! Sest neid on nüüd päris palju kogunenud … See on temast muidugi tore, et ta niisama nänni juurde annab aga nende realiseerimisega olen ma veidikene hätta jäänud. Ükspäev sattusin mingile artiklile, kus oli kirjas 10 Itaalia sööki, mida kindlasti peab proovima – üks jäi silma – singi sisse keeratud meloniviilud. Väga-väga palju aastaid tagasi leidis mingi arst, et see on tervisele väga kasulik, kui magus ja soolane koos on 😀 Kooslus tundus huvitav ja kuna meloni hooaeg on täies hoos, siis katsetasin kohe ära ka. Maistes päris hästi.
Mõni aeg tagasi panin maha basiiliku – lõikasin basiiliku otsad ära ning kasvatasin juured alla ning istutasin maha. Arvasin juba, et need ei lähegi korralikult kasvama, kui äkki hakkasid vohama ning nüüd on mul suur-suur basiiliku võsa. Tädi Pille, see pilt on Sulle, selliseks kasvasid mu basiilikud …
Seon iga paari nädala tagant oma tomateid aina ümber, need kasvavad ikka täiesti ebareaalse kiirusega. Kaks päeva sidusin neid ümber ja nüüd on meil ca 1,5m tomatihekk 😀 Kui teised kasvatavad heki kas sirelitest, elupuudest, kuuskedest või muudest toredatest taimedest, siis meil on tomatitaimedest 🙂 Nüüd ei jää mul muud üle, kui otsi kärpima hakata, sest kõrgemale mul enam neid siduda ei õnnestu.
Täiesti ootamatult – nagu siinses kliimas kombeks, on meie maja ees olev palm õistema hakanud 😀
Jaak tegi mulle ükspäev märkuse, et tal töö juures itaallane sõi toredaid suuri makarone, et miks meil ei ole. Decos on meeletu valik, mitu riiulit on erinevaid sorte täis – mida iganes tahad, kõike on. Seega saabusin koju suurte makaronidega, mille peale muidugi Jaak teatas, et miks nii suured 😀 Saa nüüd siis aru, mida need mehed tahavad 😀 Teokabi omad tegin ära ka, ei olnud eriti mugav süüa, äkki need teised on paremad …
Autodest – siinses tänavapildis on täiesti tavaline, et autodel on päikesest tekkinud põletuse jäljed. Meil on ka tumedad autod aga õnneks ei ole neid kahjustusi tekkinud. Õnneks on kodus parkides varjud, seega ei ole autod kogu aeg päikese käes. Teine tavaline vaade on see, et autodel on kriimud, mõlgid, midagi kinni teibitud või puruks. Inimesed sõidavad rõõmsalt selliste autodega edasi ja keegi ei põe mingite kriimude pärast. Mõeldes kodusele Eestile, kus me ühistu foorumis kutsutakse korrale, et autosid ei kriimustataks, kuna nende remont võib kalliks maksma minna, siis siin ei tehta kriimudest ja mõlkidest väljagi, kui need just sõitmist ei sega. Siinses kliimas on suureks plussiks muidugi see ka, et midagi ei lähe roostetama – teid ei ole vaja soolatada ning kliima on soodne.
Meie autodest – minu auto tegi siin umbes kuu aega tagasi mingi triki, just siis kui Rasmuse kooli lehvitamise üritusele läksime. Mr. Franco pidas mind väravas kinni, et meile on “pacchetto”. Pidasin siis auto kinni ja kepsutasin pakile järgi. No ja kui sõitma tahtsin hakata, ei midagi, autol aku tuli põleb ja ei käivitu. Proovisin mitu korda, kiskusin kapoti lahti ja panin juba vaimu valmis, et tuleb mr. Franco käest abi küsima minna, kui mõtlesin, et proovin igaks juhuks veel ja imedeime, auto läks käima. Seekord läks hästi. Peugeotil on pikemat aega midagi tagasillas kolisenud, kuna kolin läks järjest hullemaks ja auto peab meid veel kaks aastat teenima, viisime selle remonti. Viisime selle Augustasse majaperenaise mehhaaniku juurde, ta muidugi inglise keelt ei räägi aga siin tuli Google translate appi ning saime jutud aetud. Üsna lõbus kogemus oli. Eile viisime ja täna läksime järgi. Järgi minnes selgus, et ta oli kolina tuvastanud ja ütles, et see on käsipidurist ja ta ei saa midagi teha ning et me ei peaks muretsema. Kuid siis ta toksis ja kopsis veel ja selgus, et üks piduriklots oli kuidagi ära vajunud või lahti tulnud. 20 minutit tööd ja 30€ hiljem oli auto korras. Jalutasime selle ootamise aja Augustas veidikene ringi ega me peale poodide sinna mujale suurt ju ei satu. Leidsime ühe toreda kohviku, istusime natuke seal ja mekkisime kohvijooke. Minu suhe kohviga muutub järjest tugevamaks ja kohalikke tavasid jälgivaks. Kui enne armastasin latte laadset jooki peale lõunasööki juua, see oli nagu magustoidu eest, siis nüüd kisub sinna poole, et teen lõuna ajal ühe espresso ja piimajoogi joon pigem hommikuti, kui joon, ehk tarbin kohvi juba nii nagu kohalikud tavad ette näevad – piimajoogid enne lõunat ja peale seda ainult espresso. Ja mina ning espresso, prrrr, see ei käi ju kuidagi kokku, aga nüüd joon suurima heameelega, kohvil ja kohvil on vahe vahel ja siinne kohvi maitseb tõeliselt jumalikult. Jaak leidis ka tabacco poe, kus talle elektroonilisele sigaretile vedelikke müüakse, siiani on ta Siracusa kaubanduskeskuses seda ostmas käinud. Nüüd saab kodule tunduvalt lähemal varusid täiendamas käia.
Lõpetuseks õhtune värvidemäng suure tossutajaga.
Imeilusat suve jätku!
