15. 07.2020
Magasime üllatavalt kaua, 7.30 paiku hakkasime virguma. Hommikusöök oli täielikult Itaalia stiilis – magusad saiad, jogurt, kohvi/tee. Rasmus sai oma krõbinaid ka, seega ta oli kõige rohkem rahul 😊 Pompei linna varemete külastus oli meil broneeritud kella 10.00ks. Vaucher tuli kassas pileti vastu ümber vahetada. Hakkasime varem sättima, nii 9.00 paiku, et oleks ikka varu.
Ohh seda rõõmu – auto tegi krõk-krõk ning ei käivitunud. Seisa kõrvade peal, kisu klemmid lahti, tantsi tuletantsu – ei midagi, no ei käivitu. Küsisin siis majaperemehelt “krokodille”, et särtsu anda. Õnneks tal olid need. Lisaks meile olid öömajal kaks perekonda Hollandist ja ühe auto parkis meie kõrval. Palusime temalt abi. Onu oli lahkelt nõus meid aitama, küll ei osanud ta “krokodillidega” mitte midagi peale hakata 😀 Paistis meie vanune inimene olevat, aga on riike ning inimesi, kes tõepoolest selliste asjadega kunagi kokku puutuma ei pea. Särts antud ja auto käivitus. Hurrraaa ja nüüd vana Pompeid, mis 79 eKr Vesuuvi vulkaanipurske tagajärjel tuha alla mattus, avastama. Nüüdseks on linn välja kaevatud ning see on väga hästi säilinud. Ühesõnaga jõudsime umbes 9:30 paiku Pompei parklasse, meie öömajast sõidab sinna ca 8 minutit. Sain kõne Itaalia numbrilt, üldiselt ma neid vastu ei võta, aga seekord siis võtsin. Helistati ja uuriti millal me Pompei piletitele järgi tuleme, ütlesin, et olen parklas ja tädi saatis WhatsAppi asukoha – ma lugesin küll vaucheritl, et peab pileti vastu vahetama aga millegipärast ma arvasin, et see ongi peasissepääsu kassas, tuli välja, et see oli hoopis mingi teine koht, kust seda lunastama pidi. Kuna olin ähmi täis ja ei kontrollinud aadressi üle, siis see kaardil märgitud koht saatis meid ca 2km kaugusele linna. Ma ise veel pahandasin, et misasja, kuhu need oma kontori on toppinud ja oleks seda teadnud, oleks enne autoga läbi käinud. Kohale jõudes selgus, et see oli täiesti vale koht ja õige koht oli parklast ca 400m kaugusel alumise sissepääsu juures. Oi ma olin kuri, eelkõige enda peale, et ma asju üle ei kontrollinud, mida ma tavaliselt alati teen. Ega siis midagi, tormasime siis tagasi, kogu see edasi-tagasi trall läks meil 23 minutit ja oma kella 10:00 aja olime juba maha maganud. Kurtsin seal tädidele ka, et see saadetud koht saatis meid 2km kaugemale. Saime oma piletid kätte ja seal oli sissepääsu aeg 10:15-10:30, huhhh jõuame! Võtsime ühe audiogiidi ka ning suundusime sissepääsu poole. Inimesi oli järjekorras hõredalt, mõõdeti taas temperatuuri – kõikides kohtades on olnud mingid automaatsed masinad, mis seda mõõdavad. Ahjaa, see tuletab mulle meelde, et eile restoranis, enne kui meid sisse lasti, mõõdeti ka temepratuuri. Onu, kes temperatuuri kontrollis nägi mul pabereid näpus ja küsis, et kas need on piletid, kontrollis kellaaega ja suunas meid kassadest mööda otse sissepääsu juurde. Tundub, et Pompei pileteid siiski ei osteta nii palju netist, vaid pigem koha peal. Lisaks oli seal ka suures koguses giide, kes oma teenust pakkusid, ühele juba tegime heateo ja meie piir on nüüdseks täis, pealegi meil oli audiogiid 🙂 Hetkeks võtsime aja maha, liikusime tagasi Vana-Rooma aega ning nautisime kõike seda, mis sel ajal maailma olid loodud. Rasmus oli meile giidiks, ta kuulas ja rääkis edasi, haris ennast ja meid. Koht on võimas ja suur ning keda vähegi vana ning iidne huvitab, siis kindlasti soovitame ära käia. Meil läks ca 3 tundi koos väikese söögipausiga. Vaadata on palju ning maa-ala on ka üsna suur. Kindlasti meie reisi üks kõige lemmikumaid kohti!
Olime tänaseks planeerinud ka siinsete kõige populaarsemate kuurortlinnade külastuse Sorrento, Positano ning Amalfi – mõtlesime, et ühte neist põikame sisse ning teeme väikese ujumise ja naudime siis seda paljukiidetud Itaalia Kariibimere tunnet. Juhtus aga see, mis juhtuma ei pidanud ning auto tegi taas meile rõõmsalt krõk-krõk ning ei käivitunud. Nojahhh, mis seal siis ikka, googeldasime alguses ise mingeid autoremondi kohtasid, kuni lõpuks läksime ühte infopunkti ja kurtsime muret, et auto ei käivitu. Kassast poiss kutsus kohe selle onu, kes parkimist kordineeris ning see onu omakorda helistas mehhaanikule. Jaak lippas siis auto juurde, tegi akust pildid, parkimise onu andis info mehhaanikule edasi ja ca 3o minutit ning 160€ hiljem oli meil uus aku nagu naksti autole installeeritud. Jaak küll nentis fakti, et maksime topelt, aga no tõesti, meil oli lahendust vaja ning me saime oma auto taas liikuma. Mingi osa rahast sai kindlasti see parkimise onu ja mehhaanikuid pidi muidugi ka kaks tulema 😀 Teekond kuurortidesse võis alata! Ja siinkohal kolistasin ma taaskordselt kõvasti ämbrit! Kõik juhtus kuidagi nii ruttu, et mul jäi Google maps sisse panemata ja saatsin meid kiirteele, siin ümbruses on aga selline naljakas maks, et maksad linna sisse ja ühes kohas ka välja sõitmise eest – kui siia tulime siis maksime ühes kohas 1€ ja teises 2.10€. Nüüd sattusime teele, kus pidi 2.10€ maksma ja kuna ma saatsin meid alguses valesti, siis tegime rõõmsalt tiiru tagasi ning saime veelkord 2.10€ maskta, 6km 4.20€ eest … Mis see päev meile veel toob?!
Sorrentosse ei hakanud me minema, mõtlesime, et läheme siis ikka kõige popimasse kohta, kus ka liivaranda natuke on ehk Amalfisse. Sõit kulges viperusteta, vaated rannikule olid imelised ning tegime ka mõned peatused, et seda vaadet imetleda ning jäädvustada. Mida lähemale me nendele kuurorditele jõudsime, seda arusaamatumaks meile kogu see asi muutus. Tee läheb kaljude peal, sest seal on rannik kaljune. Linnakesed on ehitatud kaljuseintele ja seal all kusagil on meri. Randa,kui sellist, ei eksisteeri. Sorrentosse on ehitatud platvorm nagu laevadel on sadamates platvormid, et saaksid laevale minna, siis siin pikutavad nendel inimesed – inimplatvormid 😀 Mingil ajahetkel hakkasid äkki kaljude äärde parkivad autod tekkima, mitte midagi ümbruses ei ole ja autod lihtsalt pargivad ja nii mitmeid kilomeetreid järjest. Küll me üritasime aru saada, miks nad pargivad ja kuhu sealt saab, aga targemaks ikka ei saanud. Järgmisena üritasime aru saada, kuidas randa saab. Lõpuks oma peaga nuputasime sellise asja välja – pargid auto kuhugi-kes-teab-kuhu, seal sõitsid bussid – inimesed korjatakse raha eest sealt kaljude juurest peale ning sõidutatakse linnakeste juurtes väravateni, mis on kõigile avatud ja kust saab trepist alla linna ning mere äärde minna. Olgu, kuid milline värav on õige värav, kuidas seal all ma tean, et saan ujuma?! Ülevalt ei paista ju mitte midagi, kui killuke merd ja palju paate ning jahte. Lõpuks jõudsin ma järelduseni, et siin piikonnas ongi nii, et randa ei ole ja niisama pikutada ei saa, küll saab rentida paadi või jahi ning seilata mööda seda imeliselt puhast merd, ankurdada ennast vaiksesse lahesoppi koos kõigi teiste paatidega ning ujuda ning paadis peesitada. Otsustasime, et otsime selle kohta nüüd rohkem infot, et kuidas seal piirkonnas ikkagi see loogika on, kuidas kohalikud koju saavad ning kuidas turist randa saab. Me ise ei jõudnudki kuhugi, sest isegi kui me oleksime leidnud mingi värava, mis käib lahti, siis kilomeeter alla mere äärde trampida ei tundunud üldse ahvatlev ja pärast üles tagasi ka veel. Jaak teatas, et tal on kodus juba rannast raske tagasi koju vantsida, siis mis ta siin veel tegema peaks. Ja ei midagi uut, parkida ei olnud ju ka nagunii mitte kuhugi 😀 Hotellidel ja restoranidel olid kettidega või väravatega piiratud parklad, seega nende kliendina saab nii parkida, kui ka alla mere äärde, me eeldame. Lisaks olid tee ääres sellised toredad puurid, kuhu olid siis autod pargitud ning kus olid lukus väravad, nii auto oma, kui ka jalgvärav ehk autod olid puuri pistetud, väga omapärane vaatepilt 😀 Eks need olidki kohalikud, kellel oli seal kodu ja see oli tema garaaž. Igatahes oli selline süsteem ja olukord meie jaoks esmakordne ja vägagi palju küsimusi tekitav. Kui keegi mu lugejatest on käinud sealkandis puhkamas ja teab kuidas see süsteem seal töötab, siis võite lahkelt infot jagada! Mere äärde küll ei saanud, aga vaateid jäädvustada küll ning ilus on seal tõepoolest! Sulistame seekord siis öömaja basseinis 🙂 Ahjaaa ja Jaak sai nüüd taas mõneks ajaks mööda serpentiine sõitmise isu ka täis 🙂
Homme suundume risti üle “saapa” Alberobello Trullisse toredaid maju uudistama. Imeilusat suve jätku!
