18.07.2020
Reedel alustasime koduteed. Ka selles hotellis pidi täitma menüü, mida hommikusöögiks soovid ning jätma registatuuri. Olime hommikul esimesed, kelner tõi meile asjad kenasti lauda ja me muudkui nosisime. Laps sai taas oma krõbinad, meil oli röstsai juustu ja singiga, magusad croissantid, puuviljad, mahlad ja kohvid. Nosisime kõhu kõvasti täis ja reis koju võis alata. Hotelli piltidel ja tutvustusel oli, et tubadel on rõdud, aga me saime ilma rõduta toa. Seega olin natuke pettunud, kuna olen harjunud, et siin on rõdu, terrass või aiake, kus saab õhtul/hommikul istuda. Siin hotellis sai muidugi ka istuda sisehoovis, aga see oli rohkem restorani osa. Tuba oli suur ja puhas, teenindus igati viisakas aga see rõdu puudumine häiris mind … Hommikul leidis Rasmus väikese aiakese, kus kasvatati erinevaid maitseaineid ja salatit.
Me ei saanud ilma ujumata ju Itaaliast lahkuda, seega põikasime korra ka mere äärde. Meri oli ka seal jätkuvalt suur, sinine, märg ja soolane 🙂 Soe muidugi ka. Jõudsime randa üsna varakult nii 9:30 paiku ja rannas oli juba päris palju inimesi. Parkimiseks ruumi oli kõvasti, paarsada meetrit jalutamist ning olimegi liivarannas, nii nagu randa minek välja peabki nägema. Ma leidsin samasuguse teokarbi nagu meie kodus teisest rannastki, võtsin selle merest kaasa, aga seal elas keegi sees. Jalutasin sellega edasi, et Rasmusele näidata ja seni kuni ma temani jõudsin oli karbi elanik hakanud välja pugema ja see oli hoopis krabi kodu 🙂 Väike sõrake oli uksest välja pistetud, näitasin Jaagule ja Rasmusele ka ning poetasin karbi merre tagasi. Las naudib elu. Ahjaaa, Jaak palus kindlasti, et ma mainiksin ära selle, et randa viiva tee ääres oli kaktusepõld, suur põld oli ainult kaktusi täis … Me polnud enne sellist asja näinud, et keegi kaktuste põldu peaks, nüüd on see ka nähtud 🙂
Kojusõit läks rahulikult, tee oli suhteliselt igav ja vaadata suurt midagi ei olnud. Vahepeal tegime söögipeatuse – Rasmus oli sunnitud sellel reisil sööma pastasid ning kohalikke võileibu – sõi ja jäi täitsa ellu 😀 Seekord sattusime väikese praamiga üle sõitma, võitis veidikene kauem aega, kuid kohale me saime. Messinas me oma purskkaevust mööda ei sõitnudki, seega pilt jäi tegemata. Lõuna-Itaalias olime 110-ga sõites kiired, üksikud sõitsid mööda, siis Sitsiilias olime 130-ga sõites aeglased. Saarel on liiklus palju kiirem ning rabelemist on tunduvalt rohkem. Kuigi Napoliga ei anna võrreldagi, see mis seal toimus oli ikka omaette klass … Kuna ma reisil eriti sotsiaalmeedias ei olnud ning uudised olid kõik lugemata, siis reedel koju sõites alles avastasin, et Sitsiiliat oli räsinud äikesetorm. See tabas kõige rängemalt Palermot, kus 2 tunniga sadas alla 1 meeter vett! Tulvaveed olid nii tugevad ja suured, et haarasid oma teel kaasa teele jäänud autod ja kõik muu kergema kraami. Hetkel on teatatud kahest surnust, kuid osa inimesi on väidetavalt veel kadunud. Veepommiks kutsutav ilmastikunähtus oli siin viimati väidetavat 1790 aastal. Ilm on hukas igatahes! Üritasin leida infot, kas meie kandis ka midagi juhtus aga ma ei leidnud midagi. Koju tulles ootas meid väike üllatus küll – siinkandis oli tuul möllanud – mu tomatihekk oli kõik kummuli, köögi terrassil oli mööbel paigast ning Rasmuse korrusel oli sääsevõrgu uks puruks. Kuna WC-des olid aknad lahti ja Rasmuse korrusel ka, siis tekkis tuuletõmme, mis arvatavasti selle ukse eest kiskus. Vannitubades oli ka sodi sees, seega keerutas väljas päris korralikult. Ahjaaa, ja üks plastiktool oli ka puruks, Jaak küll ei saanud aru, kuidas see puruks sai minna, aga küllap siis oli vale nurga all kusagil ja tuul tuustis seda korralikult. Õnneks olid aknad terved ja auto ka ning järgmiseks korraks targemad, et kõik aknad/uksed tuleb ikka kinni panna, iial ei tea, mis see ilm teha võib ning auto maja alla ajada, nii igaks juhuks. Lisaks oli meil maja all nahkhiire laip, leidsin ühe sellise mõni aeg tagasi ka teise korruse rõdult. Ma nüüd ei tea, kas see on normaalne, et nad siin surevad – palav on ju või on mingi muu teema sellega, igatahes kananaha toob ihule ja suht vastik vaatepilt … Seda koristada on suhteliselt öäkkk 🙂
Sitsiiliale anti tänaseks ja homseks ka kollane hoiatus – äikesevihma oht. Ootasime seda vihma hommikust saati, kui lõpuks 17:00 paiku hakkas siis sadama. Meie perele oli see pidupäev – see on Rasmuse lemmikilm. Ca 1,5h sadas, vahepeal oli vihm üsna tugev, teele tekkis väike jõgi, mehed käisid seda lähemalt uudistamas ka, samuti vaatasid nad mere üle. Küla tänavad said vähemalt puhtaks ja õhu klaariks ning ma ei pea täna aeda kastma 🙂
Käid korra kodust ära ja tagasi tulles selgub, et palmipuu on otsustanud kõvasti õitsema hakata. Hetkel veel kõik õied lahti ei ole, aga õiepungad on kõik kenasti puule kasvanud.
Nüüd ootame pikisilmi 26.07, kui lõpuks ometi saabub mu kaua-kaua oodatud kallis-armas sõbranna! Jeiiiii!
Imeilusat suve jätku!
