Edukalt möödunud koolinädalat otsustasime tähistada Gelas gelato söömisega. Planeerime sinna minna juba pikemat aega, aga kuidagi ei sattunud. Eile võtsime siis ette, et vaatame Gela üle ja nii me siis sinna seiklesime. Ikkagi üks natuke suuremaid mere äärseid linnakesi Siracusa maakonnas, kus me veel käinud ei ole. Infot selle linna kohta eriti ei leia, kuna seal ei ole midagi teha ega vaadata, tavaline tüüpiline Sitsiilia keskmise suurusega linnake. Majad on igavad ja paljud neist lagunevad, tänavad on räpased ja barokki üldse ei ole … Rannajoon on küll pikk ja ilus liivane, aga sellega ka kõik piirdub.
Natuke randa
Alustasime oma külastust kohalikust muuseumist, kus väidetavalt pidi olema üks Euroopa suurimaid vaasikogusid. Me kahtleme selles sügavalt! Üks suur ruum oli muidugi suletud, äkki seal need vaasid ennast peitsidki. Väljas oli neid väga vähe ja midagi erakordselt silma ei jäänud. Agrigentos oli palju suurem ja uhkem väljapanek … Sisse minek oli muidugi omapärane – onu, kes pileteid müüs, ei osanud sõnagi inglise keelt 😀 Olgu, kõigepealt pidi ukse taga regama ennast kellaajaliselt sisse ehk tegema selle nn. eelregistreerimise, mis siin peale koroonat nüüd rangelt soovituslik on ja mida me kasutasime ainult mandril. Peale seda müüs ta meile piletid – Rasmus oli tasuta ja täiskasvanud on 4€ inimene. Hakkasime juba sisse minema, kui onu tormas meile veel järgi, et temperatuuri on vaja ka mõõta. No olgu, saime läbi, kuigi Rasmusel mõõtes läks see masin punaseks ja üle onu õla nägin, et oli algusega 37, aga mis edasi, ei näinud. Tundub, et laps jõudis muuseumisse kõndides vahepeal juba üle kuumeneda. Muuseum oli väike ja mõned asjad olid päris huvitavad, kui oleks viitsinud tõlkimisega tegeleda, siis oleks kindlasti palju tarkust ka juurde saanud.
Mõned taiesed
Edasi vaatasime üle katedraali ja linnaplatsi. Kadetraal oli väljast täiesti mitte midagi ütlev, aga seest oli väga ilus. Hästi lihtne, avar, valgetes toonides ja kuldne – seda kirjutati ka, et kindlasti minge sisse, et seest on kena ja nii oligi. Linnaplatsil oli üks kuju ja sellega ka kõik piirdus. Tundub, et hiljuti olid olnud pulmad, kuju juures oli näha mitut valget tuvi 🙂
Katedraal ühelt poolt … … ja teiselt poolt.
Katedraal seest – orel ja vaade altarile.Kuju keskplatsil – tuvidega!
Veel, mis oli kummaline – linnas oli näha ainult mehi, väga üksikud naisterahvad liikusid ringi. Olen siin seda ennegi tähele pannud, et linna keskväljakutel või parkides on meeste grupid, selliste vanade meeste, istuvad pingikestel või seisavad – teevad suitsu, ajavad juttu, kui mõni kohvi koht on lähedal, siis joovad seal kohvi. Huvitav, mida naised sel ajal teevad? Koristavad kodu? Teevad süüa? Igatahes on siin kombeks meestel koguneda ja mokalaata pidada.
Mehed, ainult mehed. Katedraali trepil sama lugu …
Rannas oli üks mälestusmärk, mis on pühendatud I maailmasõja rahukonverentsi läbiviimisele Gelas. Väidetavalt maksis see mälestusmärk 350 000€. Keegi ei tea, miks see nii palju maksis ja miks selline telliti. Praeguseks on see täis soditud ja ära pleekinud.
The Wings of Mazinger Z – mälestusmärk Gela rannas.
Ilm oli taas erakordselt soe – auto termomeeter näitas parkides 32 kraadi, aga majade vahel ringi kõndides tundus nagu oleks vähemalt 40. Higi voolas ojadena ja tõeliselt kuum oli. Peaksime ju juba harjunud olema … Mere äärses kohvikus maiustasime gelatodega, jah, me istusime sees, ei mingit ranna vaate nautimist, sees oli hea jahe 😀 Gelas maitses gelato kohe kuidagi paremini 🙂 Tegime ka väikesed espressod ja hakkasime tagasi auto poole jalutama. Tee peale jäid ette tühi purskkaev, kus oli lahe poisi kuju. Jessukese kuju, kuhu oli palju lilli ja kaelaehteid toodud/jäetud. Ning ühel kõrvalisel tänaval oli üks ilus seinamaaling – tuli välja, et see oli pühendatud ühe noormehe esimesele surmajärgsele sünnipäevale … Nii vähemalt oli tema pildi juures kirjas.
Gelas gelatot söömas ja kujukesed. Pildil olevale noormehele pühendatud seinamaal.Kolemajad kõrvuti korda tehtud majadega.
Maha oli blokkidest kirjutatud Gela ja natuke nostalgiat ka – telefoniputkad.
Edasi suundusime randa – lubati surfituult. Maabusime kodu lähedal rannas. Rahvast oli üllatavalt vähe, aga me jõudsime ka siesta ajal, nii 15:00 paiku. Jaak läks merele, aga paraku ta väga surfata ei saanud, kuna tuul ei olnud siiski tema poolt. Eemal oli küll palju lohesid näha, aga need olid suured lohed ning Jaak teatas selle peale, et kui ta oleks 30cm lühem ja 30kg kergem ning sama suure lohega nagu kohalikud, siis ta saaks ka surfata 😀 Nojahh, mis siis ikka … Me saime liivarannas ujuda, mina päikest võtta ja Rasmus korjas mulle mere põhjast jälle palju ilusaid merekarpe. Täna teeme rurfiga uue katse, aga seekord siis Siracusa rannas.
Kooli algusega on muutunud ka minu päevarutiin. Esiteks ja see kõige hirmsam asi, ma pean NIIIII vara tõusma! Enam ei saa ärgata siis, kui uni lõplikult läinud on ning seejärel rõõmsalt päevale vastu minna. Nüüd on taas kell 6:00 äratuskell … Täna on alles kolmas päev ja ma juba olen sellest varajasest ärkamisest väsinud 😀 Sel aastal olen otsustanud, et ka Rasmus sööb hommikul putru. Kasvav organism, päev on pikk ja koolis normaalset sooja sööki ei saa, on nagunii võileiva peal, siis vähemalt hommikusöök on tugev, et peab päeva esimese poole paremini vastu. Lühematel päevadel võib krõbinaid ka süüa 🙂 Ühesõnaga, tõusen – säran ja hakkan hommikuputru ja -kohvi tegema. Rasmuse ajan 6:15 üles ja Jaagu, kui ta ise pole ärganud, 6:30. Nemad söövad, ma teen seni võileivad ja õuna/kurgi snäkid valmis. Umbes 6:50 nad lahkuvad.
Nüüd algab siis minu aeg. Võtsin ennast mai keskel käsile ja hakkasin lõpuks hommikuvõimlemist tegema – natuke joogat, natuke lihastele harjutusi – selline ca tund aega vibutamist, sirutamist ja lihase tööd. Vahepeal jäi auk sisse, kuna hommikud olid kole palavad ega ma siis ju enne 8:30 võimlema ei jõudnud, siis oli juba suur soe väljas :), siis oli Liina külas, siis olime ise ära ja nii see paus venis natuke üle kuu aja pikkuseks. Nüüd on hea võimalus see hommikuvõimlemise rutiin taaselustada. Hommikud on mõnusad karged – sellised 26-27 kraadi, kerge tuuleke ja oma korruse terrassil olen päikese eest mõnusasti varjus ka. Peaaegu kogu küla veel magab, väga üksikud inimesed liiguvad ja veel vähem sõidab autosid, kauguses mõned kuked kirevad ehk õhesõnaga on mõnusalt vaikne. Täna hommikul muidugi ehmatasin ennast poole harjutuse pealt kangeks, kui alumine naabritüdruk, Olivia, juba 7:30 õues huilgama pistis … Õnneks läks tuppa tagasi ja tavapärane õe-venna hommikukisa algas uuesti peale 8:00 paiku, aga siis ma juba olin ka lõpetamas. Peale võimlemist lähen ujuma. Siia kolides oli mul kindel plaan, et ma hakkan hommikuti kepikõndi tegema ja peale seda sulpsan vette … No ja selleks ilusaks mõtteks see kõik ongi jäänud. Nüüd lõpuks ma olen siis jõudnud oma hommikuujumisteni, kepikõndi pole veel kordagi teinud, aga 1 aasta ja 11 kuud on ju veel aega 🙂 Ujuma jõuan 8:15-8:30 vahel, oleneb päevast. Esmaspäeval oli rannas juba neli inimest ees pikutamas ja kui ma veest välja tulin, siis oli neid juba 12 tükki. Viimased päevad on olnud rahulikumad, täna oli isegi üks tädi veel, kes päriselt ujus ehk tegigi usinasti trenni. Ma nii usinasti ei tee, ujun oma kaks otsa ära ja päev võib alata. Hommikuti on väga mõnus ujuda, vesi on puhas, veel ole neid sadu sitsiillasi seal ringi trampinud ja vett sogaseks ajanud, kalad ujuvad ringi ning üldiselt on olnud ka suhteliselt tuulevaikne, seega on olnud väga mõnus. Näkineidu siin muidugi teha ei saa, sest kogu aeg on keegi rannas, seega peavad ikka ujumisriided seljas olema. Ma isegi ei ole siin randades kusagil näinud topless päevitajaid ega sattunud nudistide randa. Ma isegi ei tea, kas siin sellist asja harrastatakse, nad on ju ikkagi üdini usklikud siin … Äkki on mingi patt või midagi … Oma hommiku ujumistega proovin oktoobri keskpaigani vastu pidada. Eelmine aasta oli viimane ujumine 20.10 ja see lõppes pigem sellepärast, et lõpuks oli kogu aeg tuuline ja merel suhteliselt suured lained. Lisaks oli õues niiske ning “jahe”, et ei tahtnud väga paljaks kiskuda. Meres oli küll soe, sest vesi tundus õhust soojem, aga välja tulles hakkas külm, sest tuul tekitas sellise vastiku külmatunde.
Suvelõpu hõngu on tunda – esiteks on kohal need üliniisked õhtud/ööd, nagu loomaia troopikamajas oleksime – kraade on sinna 30 kanti ja õhk on paksult niiskust täis. Õnneks ei ole nii igal õhtul, aga kaugel ei ole see aeg, kui see saab igapäeva osaks. Teiseks – kohalikel hakkab puhkuste periood läbi saama ja me rand ei ole enam nii üle rahvastatud ning tänavatel pargib juba natukene vähem autosid. Teoreetiliselt peaks see nädalavahetus enamus külast tühjaks minema. Eelmine aasta olid 1.09 enamus suvitajaid ära kolinud. Natuke ootan seda suve lõppu, saaks jälle rahu, aga teisest küljest lõpevad ära ju juurviljaauto- ja saiapoisi sõidud, seda nagu ei tahaks. Inimesed meid niiväga ei häirigi, aga mulle tundub, et selle koroona valguses on KÕIK endale koera võtnud, see on täiesti ebareaalne, kui palju neid sel aastal siin on! Kui see koroona piirangute teema pihta hakkas, siis lubati ju koertega välja minna ja tundub, et seda võimalust on paljud kasutanud ja endale koerad võtnud. Nüüd on nad nendega maale tulnud, noored kutsikaohtu loomad – uued lõhnad, liikumised ja absoluutselt iga asja peale peavad nad haukuma, nagu valimatult ja kogu aeg. Ja kui ühes küla otsas juba kaks koera karjub, siis lõugavad lõpuks terve küla koerad ja see on väsitav, nagu päriselt ka! Isegi meie naabrite koer, kes on väga vana ja rahulik husky ning haru-harva häält teeb, ta ju ei haugu vaid ulub, ulub nendega kaasa. See kisa on headele inimestele juba liig, mis liig.
Meie rand eelmisel laupäeval 22.08 – juba on inimesi vähemaks jäänud, muidu oli neid ca 3 korda rohkem, nii rannas kui vees ja hommikupoolikul umbes 5 korda rohkem 🙂
Augustis on siin jätkuvalt soe, stabiilselt üle 30 kraadi ning kuumalainete nädalal on sinna 40 kanti. Sel aastal oli neid laineid kaks tükki. Turiste oli sel aastal teatud põhjustel võrdlemisi vähe, aga see-eest oli palju kohalikke igal pool. Meelde peab jätma ja edaspidi arvestama, et kohalikud puhkavad augustis ja peamine puhkuste periood algab peale nende suurt püha, mis on augustikuu teisel laupäeval, seega augustikuu kahel viimasel nädalal puhkavad kogu maailma itaallased ja neid on oi-oi kui palju! Osad alustavad puhkamist juba teisel nädalal, seega on augustis neid igal pool ja kel vähegi võimalik võiksid seda perioodi Itaalias käimiseks vältida – esiteks on paljud ärid suletud ning teiseks igal pool on palju inimesi. Kui inimeste rohkus ei häiri, siis muidugi vahet ei ole, millal Itaaliat külastada, sest tavaolukorras on siin ju kogu aeg inimesi palju, nii kohalikke kui ka turiste, sel aastal oli lihtsalt turiste väga vähe ja mõnusalt hõre igal pool v.a. see augusti kohalike puhkuseperiood.
Meil käidi mõni aeg tagasi selle majajäätud maja juures üle pea kasvanud võsa pügamas. See oli tõesti väga suureks kasvanud ja ulatus pikalt sõiduteele välja. Küllap nüüd jäi kellelgi ette või ei saanud mööda sõita või midagi muud, igatahes küla tellis lõikuse. Nägi see välja siis nii, et tulid kaks noormeest valge väikese bussiga, tagurdasid bussi heki juurde ning kordamööda ronisid bussi katusele ning lõikasid hekki. Okeiii, nii võib ju ka 😀 Selgus, et me kõrval on Villa Francesca.
Võsalõikus Sitsiilia moodi …Pügatud võsa alt tuli välja maja silt “Villa Francesca”
Naabrite üle käte kasvanud hekk/võsa enne (mais) ja nüüd (august).
Meie Suur Tossutaja on olnud viimastel päevadel väga aktiivne. Tossab usinalt alates 20.08. Üks päev oli tuul ka valelt poolt, seega kirjutati Catania lennujama FB lehel, et lennuliiklus võib olla häiritud. Kuna meil ei olnud vaja lennata, siis võtsime info lihtsalt teadmiseks 🙂
Möllab nii, et tossujutt taga 20.08.2020Internetist laenatud pilt 21.08.2020
Rasmusel on 6 klassi esimene koolipäev – füüsiliselt koolis tagasi. Ta on nüüd suurte osas ehk põhikooli koolimajas, kus on lisaks ka keskkool. Lapsepõlv sai läbi – nüüd on uued õpetajad, ühest klassist teise rändamine ja rohkem vastutust. Eestis oli see muutus Õismäe koolis 5 klassis, siin aga nüüd.
Augusti alguses hakati juba koolist kirju saatma, et sel aastal on kõik teisiti ja millised on esmased reeglid. Reeglid on ajas muutuvad, seega tuleb hoolega lugeda e-kirju, vaadata kooli FB lehte ja kodulehekülge. Lastevanematele anti valida, kas lapsed jäävad edasi veebiõppele või tulevad kooli. Me olime igal juhul füüsilise kooli poolt, on mingigi inimeste keskel viibimine, mis sest, et kogu aeg peab distantsi hoidma. Mask on kogu aeg kohustuslik, v.a. söömise ajal muidugi – kui klassis on vähe lapsi ja lauad piisava kaugusega, siis võib õpetaja otsusel maskid eest ära võtta. Koolilaste kapid, need nn. lockerid, kus lapsed kooliasju hoiavad – neid sel aastal kasutuses ei ole. Seal ei suudeta tagada distantsi hoidmist ja seega neid praegu kasutusele ei võeta. Kui olukord peaks lõpuks normaliseeruma, siis saab jälle kasutada. Kaasas peavad kindlasti olema tagavara mask, desinfitseerimisvahend ja niisked salfrätikud. Oma joogipudel, kuna koridorides enam joogikraane kasutada ei saa. Siin on need, kus vajutad nuppu ja tuleb veejuga ning saad juua. Nüüd on teatud korrustel tavalised kraanid, kust saab pudelisse uue vee võtta. Rasmus kandis juba eelmine aasta oma pudelit kaasas, seega see ei ole meile midagi uut. Kõik õppevahendid ja mapid/kaustikud tuleb kaasa tassida. Seega on sel aastal see koolikoti osa sarnane Eestiga, kus pidi kogu aeg asju tassima, seega vana asja meelde tuletamine. Õpikud on digitaalselt leitavad, kuna need, kes on veebiõppel peavad ka ligi pääsema. Küll sain ma aru, et mingid õpikud siiski on ja need saadetakse koju.
Reedel (21.08) oli virtuaalne avatud uste päev. Kõigepealt kell 10:00 tutvustas üks naisterahvas, mis kõik muutub ja millised on reeglid ning kuidas uus õppeaasta välja hakkab nägema. Infot oli palju, aga õnneks ei olnud, midagi hullu, lihtsalt kõik on teistmoodi, kui ollakse harjunud. Muudatustest ja reeglitest lähemalt allpool. Tädi oli väga püüdlik, aga esitluse jagamine oli tal küll alla igasugust arvestust, ta oli ikka oma slaidide kuvamisega püstihädas. Kui selline asi tehakse, siis võiks enne ikka selgeks teha, mismoodi see toimib. Olulisem info pidi ka kooli kodulehele üles minema, aga see koht, mida ta näitas, seda kodulehel ei eksisteeri. Kell 15:00 algas avatud uste päev ehk õpilased said tutvuda õpetajatega. See oli väga tore üritus! Alguses saadetud infos oli kirjas, et sponsorid (ehk siis üks vanematest, kes on see peamine kontakt, meil Jaak) saab hiljemalt kolmapäevaks koolist kogu vajaliku info koos linkidega. Nojahh, neljapäeval saadeti õppeplaan ja see oli ka kogu info. Õnneks oli kolmapäeval kooli BF lehele pandud poster, kus oli olid Google Meet lingid, millelt sai vaadata kella 10:00 üritust. Kolades kooli kodulehel leidsin ma nädala alguses üles ka avatud uste tabi ning sinna likkides avanes ajakava, õpetajate nimed ja nende taga Google Meet lingid. Väike ülevaatlik info oli ka, mida tegema peab. Ma ei saanud alguses muidugi mitte midagi aru, mida tegema peab, aga peale seda kui saadeti õppeplaan, hakkas puzzle vaikselt kokku minema. Kella 15:00-17:00 oli jagatud perioodideks, igale õpetajale oli antud 10 minutit ja vahel paus 5 minutit, viimasena rääkis direktor. Iga õpilane pidi ette võtma oma õppeplaani, vaatama, mis perioodi õpetaja keelgi on ja õigel kellaajal õige õpetaja nime taga olevale lingile klikkima. Suhteliselt lihtne ju, aga enne kui kogu infot käes ei olnud, oli asi ikka segane, eriti kui koolist tulnud info lubas, et lingid saadetakse e-kirjaga.
Esimene tund on Rasmusel nii A, kui B päeval inglise keel – üks päev keel ja teine päev kirjandus. See naisterahvas oli ülimalt sõbralik ja tekitas väga usaldusliku tunde. Vähemalt päevad hakkavad tal toreda inimesega 🙂 Teise õpetaja kohtumine nägi välja nii, et tema oli üle video, hääl oli mute peal – lapsed olid kõik mute peal ja ilma videota, üldiselt nii käibki, kui juhuslikult ei ole väiksem grupp või 1:1 kohtumised, kuna video teeb ülekande kvaliteedi kehvemaks. No istusime siis me kõik seal rõõmsalt ja ootasime, millal onu meiega rääkima hakkab. Onu vaatas rahulikult oma mobiiltelefoni, no me siis ka. Vahepeal vahetas onu prillid, vaatas ekraani, raputas pead ja läks uuesti mobiili. Emmm, okei. Lõpuks üks laps kirjutas vestlusesse, et millal me alustame, sellele onu ei reageerinud … Istusime siis niisama need 10 minutit ära ja läksime välja. See oli igatahes väga naljakas 😀 Vähemalt Rasmus nägi ära, milline ta ühiskonnaõpetuse õpetaja välja näeb. Matemaatika õpetaja on väga noor meesterahvas, aga ülimalt energiline ja hakkamist täis. Tema rõhutas mitu korda, et kui aru ei saa, tuleb küsida. Me ainult loodame, et ta oskab siis asju ka selgeks teha, kui aru ei saada. Tundub, et matemaatika tuleb sel aastal neil huvitav … Kunst – onu juba jutustas, kui me liitusime, mille peale ta ütles, et osad liitusid poole pealt … Emmm, ei, me tulime 5 minutit enne oma õiget aega. Saime 5 minutit kuulata, kui ta ära lõpetas. Aga meie aeg ju alles algas … Kuna ta rohkem ei rääkinud, siis lahkusime vestlusest. Temal läks küll nüüd midagi sassi … Taaskohtumine esimese õpetajaga, kes seekord rohkem niisama rääkis ja Rasmuselt mitu korda küsis, kuidas ta nime tuleb hääldada ja seda siis harjutas 🙂 Itaalia keele onu rääkis enamus ajast itaalia keeles ja andis teada, et tund on 90% ulatuses itaalia keeles 😀 Õnneks rääkis ta väga lihtsalt, ma sain peaagu kõigest aru, mida ta rääkis, Rasmus paraku mitte … Viimane õpetaja oli jälle selline toredalt energiline naisterahvas, kes on ka meile nõustajaks määratud, mis on Ameerika koolides kohustuslik. Enamus õpetajatest tunduvad olema päris asjalikud, eks siis elu näitab, mis tegelikult juhtuma hakkab!
Uued reeglid ja muudatused. Kooli sisse pääseb nüüd teisest uksest. Peauks on nn. algklasside osale, muidu sealt liikusid kõik lapsed, nüüd põhi- ja keskkooli osa lähenevad teisest uksest. Kool algab 7:45 ja hiljemalt 7:40 peab kohal olema. Enne 7:40 kõlanud kella koolimajja sisse ei lasta, kõik ootavad kenasti sisehoovis õiget aega ja peale kella tohitakse sisse liikuda. Koolis on liikumine ühesuunaline ehk peatrepist üles ja avariiväljapääsude kaudu alla. Seega, kui Sa eksid oma klassiruumiga, keerad paremale, aga klassiruum on vasakul, siis kappad rõõmsalt alla tagasi ja alustad kõike otsast peale. Ma kujutan ette, et esimestel nädalatel saavad need lapsed kõvasti trenni teha 😀 Vanad olijad ju juba teavad, kus mingi klassiruum on, aga kuuendikud ja täiesti uued õpilased, neid läheb õige koha leidmisega aega. Välja on öeldud ka see, et õpetajad aktsepteerivad esimestel nädalatel tundi hilinemisi, sest see on mõistetav, et “kõik on eksinud” 😀 Kuna kogu see liikumise süsteem on kõigile uus, siis on õnneks kõik – kes rohkem, kes vähem – segaduses ja personalil kõvasti laste abistamist ja suunamist. Seda muidugi rõhutatakse ka igal sammul, et kõiki aidatakse, kui eksid ära või ei tea mida teha, küsi kohe abi, ükskõik milliselt täiskasvanult või õpilaselt, kõiki aidatakse ning ei jäeta mures üksi.
Näide ühe koolimaja ühe korruse liikumisplaanist.
Põhi- ja keskkooli osas on A ja B päevad, mis tähendab, et A-päevadel on koostatud õppeplaani 1-4 ainetundi ning B-päeval 6-8 ainetundi. Ühe ainetunni pikkuseks on tavalistel päevadel 90 minutit ja neljapäeviti, kui on lühendatud päev, siis on 65 minutit. Vahe ainetundide vahel on 5 minutit, et jõuaks uude klassi, WC-sse ja veepudelit täita. Äkki jõuabki kõike seda 5 minutiga teha … Söögivahetund on 50/35 minutit pikk. Põhikooli õpilased tohivad süüa ainult kooli territooriumil kohvikus või spetsiaalselt ette nähtud alal. Keskkooli õpilased võivad minna ka baasi söögikohtadesse sööma – seekord lubatakse ainult ühte kompleksi minna, raamatukogu kohvik ja teise vabajaveetmise maja söögikohtadesse hetkel minna ei tohi. Mulle see A ja B päevade süsteem iseenesest meeldib – kaks mappi, kus on vastavate päevade ainete vajaminev materjal. Väiksem võimalus asju maha unustada. Küll aga peab kalendris näpuga järge ajama, kumb päev on, sest vahepeal olevad vabad päevad ajavad rütmi sassi.
A- ja B-päevade näide – sinine on A-päev ja oranž B-päev ning ajakava.
Kevadel pidime valima kolm kursust, millest kaks peaks Rasmus sellest aastast juurde õppima hakkama. Ükski meie valitutest ei sobinud Rasmuse õppeplaani ja talle pandi kooli poolt kunst ja itaalia keel …. Emmmm, hmmmm … Kunstis pole ta kunagi tugev olnud ja itaalia keelega ei ole tulevikus suurt midagi peale hakata. Proovime itaalia keele kursuse ümber muuta, äkki õnnestub. Kunsti osas proovime, kuidas meeldib, sest seal räägitakse ka kunstiajalugu, mis ise-enesest on ju vajalik. Oluline on muidugi siin see, et räägitaks maailma tasemel, mitte ainult Ameerikast. Kui ainult Ameerikast, siis peame selle ka ümber vahetama. Vahetada saab kuni 10.09, seega loodame, et jõuame enne seda muudatuse teha, sest ma kujutan ette, et neid kes muuta tahavad on palju ja uute õppeplaanide koostamine ei ole just kõige lihtsam tegevus.
Praegune õppeplaan.
Peale kõiki neid reedeseid veebipõhiseid üritusi ja kooli kodulehelt veel lisaks videode vaatamine võttis Rasmusel lõplikult pinged maha ja ta magas täna üllatavalt hästi. Hommikul küpsisetorti süües, esimene koolipäev ju ikkagi, tuli tal väike närv uuesti sisse. Lehvitasin neile kell 6:50 hüvastijätuks ja jäingi jälle üksi koju … Tundub, et Rasmus sai kooli kenasti sisse – esiteks mõõdetakse väravas temperatuuri, tegelikult peab kodus ka 2 tundi enne kooli saatmist mõõtma. Ma ei hakka eales teda kell 5:00 kraadima … Jaak pidi allkirjastama ühe paberi, kus oli kirjas kõik reeglistik, mida nüüd järgima peab – põhimõtteliselt on seal läbi 10 erineva punkti kirjas, et ära saada haiget last kooli! Loogiline onju 🙂 Siinkohal kehtib Eesti varahvatarkus: “Tark ei torma”. Jaak ei jõudnud kolmapäeval kooli paberit ära viia, lükkus neljapäevale. Neljapäeva hommikul saadeti koolist uus vorm, mis tuli uuesti allkirjastada ja kooli saata, ka neil, kes juba seda eelmise vormiga teinud olid. Õnneks sai Jaak tööl PDF allkirjastamist kasutada ja elektrooniliselt ära saata. Allkirjastatud vorm pidi kindlasti 21.08 koolis olema, muidu laps esmaspäeval kooli sisse ei saa. Reedesel veebiüritusel ütles direktor, et sellest vormist on nüüd kolmas verisoon, mis tuleb allkirjastada ja kooli tuua 😀 See sarnaneb juba Itaalia valitsusele, kes kogu selle koroona tralli alguses neid enesedeklaratsiooni vorme üle päeva muutsid! No egas midagi, ootame siis millal Rasmus selle kolmanda versiooniga koolist tuleb, et see allkirjastatuna tagasi saata.
Olime Rasmusega eelmine nädal Eestis. Võtsin seekord hästi rahulikult ja ei kuhjanud oma päevi kohtumistega täis, kuna see detsembri ralli kurnas täiesti ära. Päevad olid natuke ette planeeritud, aga väga mitu asja tuli jooksvalt, seega sõbrannadega kohtumisi oli ainult kaks, aga need olid väga väärtuslikud! Oleksin muidugi osade inimesega veel väga kohtuda tahtnud, aga paraku jäi aega napiks.
Eestist toodud must ja Saarlase leib, külmsupp (mis meenutab küll rohkem rosojet :)) ja Sitsiilia stiilis küpsisetort.
Eesti tervitas meid õnneks soojade ilmadega, ainult neljapäeva hommikul oli kerge vihm ja külm ning kaasa tassitud tuulejoped läksid kasutusse. Need oleks võinud tegelikult maha jätta, aga ilmateade oli väga heitlik, seega igaks juhuks siiski pakkisin need kaasa. Eile, FB-s peale reklaami nägemist, tuli mulle meelde, et ostsin kunagi NEX-ist meile selle reisile mõeldud pakkimise kilekoti, kust saab õhu välja lasta, et kohvris rohkem ruumi oleks … Nojahh, niipalju siis sellest.
Eestisse tulek oli suhteliselt küsimärgi all, meil otsest vajadust tulla ei olnud. Kui piire taas avama hakati ja lennukid uuesti lendama hakkasid, siis mõtlesin, et võiks ju ikkagi sugulased, eriti vanaema, üle vaadata. Lisaks oli vaja Rasmusega hambaarstil käia, seega otsustasin, et kui saan talle ajad ja endale naistearstile aja, siis läheme. Ja mõlemale olid ajad olemas, seega otsus tehtud. Ostsin juuni lõpus piletid ära. Enne reisi hakkas Itaalias jälle nakatanute arv tõusma, kui enne oli sinna 120-150 kanti, siis juuli lõpust hakkas vaikselt jälle üles ronima ja kahel päeval, üks neist oli eile, on üle 600 nakatanu, muidu jääb ikka sinna 300-450 kanti. Seekord on muidugi pooled nendest migrandid, kes on laagrites, aga kipuvad sealt jooksu pistma. Hetkel on Sitsiilia nendega väga hädas, just lugesin uudist, et sel aastal on kolm korda rohkem migrante Tuneesiast tulnud, kui eelmine aasta selle ajaga. Kohustus neid vastu võtta on, kuhugi ära saata ei saa ja laagrites kinni nad istuda ei taha, põgenevad ära. Seega ollakse natuke “paanikas”, et nad tassivad haigust valimatult edasi. Muidu tuleb haigus sisse turistide kaudu ja kohalikelt, kes on välismaal puhkamas käinud. Sisemiselt eriti ei levi, vähemalt nii väidetakse. Suurem osa positiivseid on nüüd alla 50 aastaste seas, kuna testitakse aktiivsemalt ja mitte enam riskigruppe. Väga paljud on nn. asümtomaatilised või kuidas iganes seda nimetati, et sümptomeid ei ole, aga test näitab positiivset tulemust. Noh ja selle tulemusena jälgisin pingsalt Eesti välisministeeriumi lehte, ega Itaalia punases ei ole. Õnneks ei ole ja on siiani üks vähestest riikidest üldse, kuhu ilma eneseisolatsioonita reisida saab. Seega, kes külla tuleb?! 🙂
Lennujaama läksime varakult, kuna meil oli ära antav pagas, siis tund aega järjekorras seismist on garanteeritud – me ei saa siiamaani aru, mida nad seal nii kaua teevad. Kui neid jälgida, siis neil on aega küll, omavahel peavad vahepeal rääkima, siis ära käima, siis väga pikalt ja kaua arvutit vaatama. Kuigi mingi hetk, arvatavasti siis, kui aeg hakkab peale pressima, hakkavad natuke kiiremini liigutama, sest meie kohvri registreerimine käis küll imekiirelt. Turvas oli üllatavalt pikk järjekord ja seal läks ka pool tundi ära. Seega jäi meile umbes 30 minutit, et osta vesi, otsida ämmale-äiale kolmjalgne magnet – see oli Jaagu eritellimus oma vanematele ning käia tualetis. Kui tualetti suundusime, siis avastasime, et meie lennukile peale minek on juba avatud, tegime siis kiiresti – õnneks naiste tualetis ei olnud väga pikka järjekorda. Küll suutsin ma oma telefoni sinna jätta, õnneks oli peale mind aus inimene ja ma sain selle tagasi. Edaspidi Rasmus küsis, kas mul on ikka kõik asjad kaasas … Tubli laps! Lennufirma saatis ette blanketi, mis tuli ära täita, kohvri registreerimisel saime veel ühe ning lennukis ka. Kuna üks oli meil juba täidetud, siis selle andsime väravas ära. Lennukis täitsin teise. Ma ei saanudki hästi aru, miks neid nii palju oli vaja … Suur kiire sai lennukis otsa, kui me lihtsalt 35 minutit ootasime, kapten küll väitis, et ootame reisijat, aga kedagi ei tulnud. Õnneks oli meil piisavalt aega, seega see hilisem väljalend meid ei heidutanud.
Lennujaam on juba rahvast täis, nagu eelmisel suvel. Pilvede peal.
Lennuk oli suhteliselt tühi, silma järgi ütleks, et kolmveerand lennukist oli täidetud. Kuna lennugraafikud ei ole täies mahus taasavatud, siis Riiast edasi sõitsime me LUX Expressiga – valida oli, kas olla 8 tundi Riia lennujaamas ja jõuda Eestisse 0:10 või sõita bussiga ja jõuda 22:30. See bussi versioon tundus palju ahvatlevam ja pealegi on LUX-i bussid väga mugavad ja saab terve tee filme vaadata. Juuni lõpus näitas LUX-i lehel, et Riia-Tallinn ajad on 15:00 ja 18:00. Lennuk pidi maanduma 14:55, seega jäi kella 18:00 väljumine. Õnneks hakkasin mingid päevad varem huvi pärast vaatama, kas buss on välja müüdud ja avastasin, et graafikusse oli lisandunud 16:00 ning 17:00 väljumisajad ka veel. Kirjutasin LUX-i, et tahan kella 17:00 ümber vahetada. Õnneks sain, juhuuu, vähem passimist ja juba 21:30 oleme Tallinnas, see on tore! Lend läks rahulikult, aga LUX-iga sai natuke seiklust. Kuna Liina kasutas sama versiooni tagasi minekuks, siis ta kirjeldas, mida peab tegema. Alumisel korrusel on AirBalticu takso lett, mis muidugi on suletud. Selle ees aga suur valge tahvel, kus peal kiri, et kui Su nimi on siin, siis oota taksojuhti. Leti peal oli aga eraldi silt, et kui oled ostnud LUX Expressi pileti koos transfeeriga, siis oled õiges kohas, oota siin kuni taksojuht tuleb Su juurde piletil näidatud ajaks. Liinalt sain ka info, et ole sees, sest kui lähed välja enam uuesti sisse tagasi ei saa ja tema taksojuht oli võrdlemisi pahur olnud, et ta välja oli läinud. Selge, välja ei lähe, oleme sees. No ja siis sai kell ette antud aeg – läbi uste oli näha, et rohelise lipsuga onu ootab kedagi. Roheline lips oli see, mis mulle Liina jutust eriti meelde jäi, et see on taksojuhi tunnus. No seisis tema siis seal ukse taga ja sisse ei tulnud. Ma ei julgenud välja ka minna. Kui 10min juba üle oli läinud, siis helistasin letil olevale numbrile, sealt suunati mind kuhugi edasi, kust soovitati helistada taksofirmasse, et saab kiiremini vastuse. Õnneks oli see number ka olemas, eraldi, mitte selle LUX Expressi teate peal. Kurtsin siis oma muret ja neiu teisel pool teatab rõõmsalt, et taksjuht juba ootab teid, et minge välja. Emmmm, oot, mis, kirjas on ju, et oota sees, tullakse Su juurde ja Liina sai pahandada, et välja läks. Kui reeglid muutuvad, siis võiks ju ka sildil info ära muuta … No kappasime siis välja ja see onu oligi meie taksojuht, vabandasin siis ette-taha, onu oli suht rahumeelne ja viis meid ilusti bussijaama. Õnneks on sõiduajaks pandud 40 minutit, võib-olla tööpäevade tipptundidel, kui kõik inimesed tööl käivad sõidabki sinna nii kaua, aga päriselt läks ca 15 minutit, kui sedagi. Bussijaamas leidsin kohaliku R-Kioski, ostsime bussi natukene süüa ja suundusime siis LUX Expressi kassasse, kuna Jaagu fliis, mille ta bussi unustas, pidi seal ees ootama. Neiu kirjutas midagi arvutis ja jäime siis ootama. Aeg aina tiksus, buss tuli juba peatusesse, meil ikka midagi ei juhtunud. Küsisin siis, et kaua läheb, neiu vastas, et no niikaua, kuni ülevalt korruselt seda teadet loetakse ja eset otsitakse, umbes 10 minutit. Olgu, 10 minutit sobib. Kell jätkas tiksumist ja neiu vahepeal klõbistas arvutis midagi ja nii me seal rõõmsalt siis ootasime, kui aeg hakkas lõpuks juba peale pressima ja läks kiireks, ta rõõmsalt teatas, et fliisi ei ole … Ummmm, ahahahh, Jaagule tehti just nädal enne, kui me sinna läksime, kõne, et te fliis ootab teid … Kuna mul ei olnud enam aega seal seletada, siis jäigi nii, ma ei olegi küsinud, kas Jaak on uurinud, mis ta fliisist siis sai … Buss oli välja müüdud, kõik tulid Tallinna – bussis oli korralik rahvaste paabel – eestlased, venelased, lätlased, hindud ja inglise keelt oli ka kuulda … Sõid läks rahumeelselt ja 21:30 korjas Liina (suur tänu!) meid Tallina bussijaamast peale, et viia meid Tallink SPA hotelli. Siinkohal suur kummardus ja kniks Mürtinile, tänu kellele saime väga hea pakkumise. Korralik suur tuba ja privaatses loungis hommikusöök ja samas kohas pakuti päev läbi kohvi/teed, värsket apelsinimahla ning lisaks oli võileibade ja küpsiste valik, šampus oli ka, aga see mind ei kõnetanud. Kahju ainult, et me seda vähe nautida saime, kuna kaks esimest päeva olid meil täis arstide ning iluprotseduuride aegu. Kõige olulisem – Rasmuse hambad said korda tehtud – seekord oli üks auk ja viimane piimahammas ei tahtnud eriti ära tulla, seega see tõmmati ka välja, kuna uus kasvas juba all. Nüüd tuleb hakata hambaklambritega tegelema …
Privaatne söögituba – uni on veel silmas …
Selja taga linnahall
Vaade linnahalli katuselt.
Eesti sõitude jaoks sain laenata autosid – Paides käisin Triinu autoga ja Hanilasse sain sõita Liina omaga. Nii tore, kui Sul on nii head inimesed ümber, kes kohe abikäe ulatavad! Aitäh, aitäh! Paides oli täitsa tore – käisime Vallimäel söömas, jalutasime natuke linnapeal ja suhtlesin aktiivselt emaga.
Arvamusfestivali lavasid seati juba hoolega üles.
Rasmus vanaemaga Vallimäel
Rasmus:”Mhhh, siin antakse ka “tisse” süüa” 😀
Hanilas oli mõnusalt rahulik, nagu alati, sinna jäime ööseks ka. Sai sauna – spetsiaalselt otsiti välja tammeviht – nautisin seda kõike täiel rinnal. Ämmal aias kõik ilusti õitseb – selles tunnen siin küll puudust, lillede ilust – siin kipuvad kõik ära kõrbema ja mul ei ole aias head kohta, kus lilli nii kasvatada, et päike liiga ei teeks. Õnneks mõned lilled ikka rõõmustavad silma ka, kuid liiga vähe, rohkem tahaks … Täna ostsin tulbisibulaid, ehk saab kevadel nende ilu nautida 🙂 Rasmus sai maal murutraktoriga sõita, parku oli äi kõik juba ära niitnud, seega sai ta suhteliselt vähe sellega ringi kruiisida, aga järgmine aasta lubas äi kõik muru lapsele jätta, et ta ikka südamest siis sõita saaks 😀 Ämm tegi üle 30+ aasta taas küpsisetorti, Rasmus on ju selle fänn. Mmmm see maitses tõesti väga hästi, see on hea, et neid kaks oli, ühest jäi küll puudu!
Kasvav tööjõud.
Lilleilu – nii palju värve!
Laupäeval tähistasime Ihasalus Triinu sünnipäeva. Seega saime me läbi käia kõik olulised kohad ja näha ära kõik olulised inimesed. Maal oli jätkuvalt mõnus – Rasmus käis meres ka ära, üleni küll vette ei kastnud, aga veidikene seal sulistas. Ma olin ainult jalgupidi madalas vees – külm oli ju! Tädi tegi suitsulesta – mmmmm, ma muudkui sõin ja sõin ja sõin ja sõin ja kui enam ei mahtunud, siis ikka sõin. Lest on mu lemmikkala ja kuna ma seda nii haruharva saan, siis tuli isu korralikult täis süüa – küll see maitses hea. Kniks siinkohal mu kallile tädile, kes selle vaeva ette võttis. Nägime ära ka vanaema – ta on ikka nii väikeseks jäänud, kuid jätkuvalt näeb väga hea välja! Aga aeg teeb oma töö, ta on ikkagi juba 92 aastat vana, seega väsis ta väga ruttu ära. Meid oli ju palju ka … Kohtumine oli ikkagi väga armas ja südant soojendav. Lisaks Rasmusele oli lastelastelastest kohal ka Mirtel – Miku tütar, kes on juba üsna suureks preiliks sirgunud, ikkagi 1,6 aastane juba. Ühel hetkel märkas Mirtel, et meie seas on “tita” ja Rasmus sai omale väikese sõbra 🙂 Peale seda nad siis käisid igal pool koos ja “tita” pidi ka mängudest osa võtma.
Pingviin Rasmus
Mmmmmmm
Meie memmeke, muahhh
Rasmus ja Mirtel – kaks kõige nooremat.
Meie!
Nädal saigi läbi – pühapäeval varavalges, kui päike tõusmiset veel midagi ei teadnud, suundusime me lennujaama. Lennuk läks 5:45, olime ikkagi liiga vara kohal. Esiteks magasin rahutult ja teiseks oli rahvast nii vähe, et kõik käis ülikiiresti. Nagu ikka, siis üks meie kottidest läks narkotesti, see võttis natuke aega, aga lennujaama sisenemisest kuni kõikide protseduuride läbimist, kaasa arvatud Rasmuse pangakaardi aktiveerimisest pangaautomaadis, läks täpselt 18 minutit. No küll Eestis käib kõik kiiresti! Kuna jõudsime nii vara, siis olid kõik kohad veel kinni, aga õnneks tehti 4:30 kohvik lahti ja saime hommikukohvi ja -sööki nosima minna. Mina tukkusin, Rasmus oli tahvlis. Lennud läksid kiirelt. Tallinn-Riia lennuk oli praktiliselt tühi, hea kui veerandi osas oli välja müüdud. Cataniasse tuli natukene rohkem inimesi, kui siit ära minnes, aga tühje kohti oli jätkuvalt. Me olime kõikide lendude ajal kolmeses reas kahekesi, saime natuke laiutada. Lennukid väljusid õigeaegselt või isegi varem, erinevalt Cataniast, kust lennuk välja sõiduga alati hilineb. Jaak tuli meile vastu, ta oli arvestanud, et 45 minutiga ikka kohver käes on, et ei pea parkimise eest maksma. Uus parkla, mis ehitati, seal saab 30 minutit tasuta parkida. No marssisime siis rõõmsalt oma kohvrit ootama, näitas, et lint nr.5. Jõudsime tualetis ära käia, ninapidi telefonis olla, kui äkki hakkasid inimesed ära minema. Ma alguses ei saanud aru, miks aga vaadates tablood, oli sealt Riia lend ära kadunud. Nohhh, liikusime siis esimeste lintide poole, et äkki on seal Riia kirjas. Nägin ühte töötajad, kellelt siis küsisin, et mis numbris Riia on – ta ütles, et viis, ma ütlesin küll, et seal ei ole enam nimetust, ta ikka ütles, et viis. No olgu, tagasi viienda juurde. Osad, kes minu järgi tulid, võtsid mulle sappa, üks naisterahvas vene keeles veel ütles lapsele, et hoiame selle tädi lähedale, ta teab kuhu peab minema 😀 No jõudsime siis viienda juurde tagasi ja saime paar minutit oodata, kui kae-kae hakkasidki kohvrid tulema. Olimegi peale lennuki maandumist ca 50 minutit kohvrit oodanud 😀 Tere tulemast tagasi Sitsiiliasse – sooja, kollaseks värvunud (kõik kõrbeb), veidikene räpasesse ja aegaonjuküll kodusesse maailma.
Vasakul eelmine teisipäev peale kõiki iluprotseduure ja paremal täna – peale kahte päeva päevitamist. Mulle juba tundub, et juuksed on heledamaks pleekinud … aga see-eest olen jälle pruun 😀Minu puuke õitseb nii ilusti!
Reede möödus meil siis Suurt Tossutajat vallutades, selle kohta on eraldi postitus SIIN. Kui Liinale elamist tutvustasime, siis pizzamaja juures selgus, et ta pole sellisel moel küpsetatud pizzat saanud. Seega mõeldud tehtud, tuleb pizzaõhtu ja selleks juhtus olema reede. Oleme oma külalised kõik pizzat tegema pannud, sellest ei pääsenud ka Liina. Tal õnnestus see suurepäraselt 🙂 Pizzapõhjad kerkisid mul paraku küll üle, seega põhi ei olnud just parim, aga maiteses sellegi poolest väga hästi!
Pizzapidu
Laupäeva hommikul sai Liina lõpuks minna randa päevitama 😀 Terve nädala pidi igal pool käima, kanjonisse ronima, mäge vallutama ja üldse ei saanud rannas vedeleda. Ujumine ei lähe arvesse, see on kohustuslik osa igast päevast. Saatsin ta siis varakult, nii 10:00 paiku, kohalikega randa koha eest võitlema. Ise natuke toimetasin kodus ja sattusin üle pika aja taas kurgipeenrasse. Selgus, et nädalaga oli usin kasvamine käinud ja sain 13 kurki. Ühinesin Liinaga ca tunni aja pärast ja see oli ka mulle esimene kord sel aastal rannas päevitada. Rahvast oli selleks ajaks juba palju kogunenud. Kohalikele meeldib olla hästi vee piiril, kui Eestis kiputakse autoratastega vette sõitma, siis siin armastatakse varbad vees istuda. Seega oli Liina pikutamise koha ette juba kaks rida kohalikke ennast paika sättinud. Meist hoiti natukene kaugemale, kuid muidu oldi suhteliselt lähestikku. Päevitasime, jahutasime vees – kui seda jahutamiseks saab nimetada, pigem ujutasime ennast soojas vannivees. Kellegagi koos on päris tore rannas lebada, saab lobiseda ja aeg läheb väga kiiresti.
Kurgid, palju kurke!
Peale lõunat sõitsime Ragusasse, viimane linna külastus, Liina viimasel päeval Sitsiilias. Ilma osas läks muidugi hästi, juhtus olema kuumarekord ja tee peal näitas auto kraadiklaas 44. Jaak tegi kohe peatuse selle peale, et minna välja ja tunda, kas päriselt on ka nii kuum. Oli küll olnud, ma jäin autosse, aga teised käisid ja proovisid selle Aafrika kuumuse ära. Ragusas oli 40 kraadi ja väga palav oli tänaval ringi trampida. Mina ja mu pere olime lõpuks kuumusest väga väsinud ja tüdinenud. Liinale tundus see sobivat ja ta oleks võib-olla õhtuni seal ringi jalutanud 😀 Paraku me tal seda teha ei lasknud ja läksime ikkagi koju tagasi. Seekord oli kadetraal lahti, piilusime sisse ka. Päris ilus oli, lisaks tehti seal ettevalmistusi pulmadeks. Linn oli praktiliselt tühi, väga üksikud inimesed jalutasid. Vaatasime üle pargi, sõime granitat ja astusime läbi katedraalist ning piilusime kuidas registreerimine läheb. Selles suhtes oli huvitav, et kirikut ja selle ümbrust hakati kaunistama heal juhul tund enne üritust. Kaunistused koristati kohe ära, kui pruut isaga oli trepist üles läinud. Kiriku ukse ees käis ka mingi sebimine, selgus, et kolm noort tegid kividest pruutpaari pilti, see oli küll midagi uut ja huvitavat. Ragusa oli jätkuvalt tore, aga erakordselt palav!
Sinine kuppel oli jätkuvalt alles ja linnatänavad on täitsa tühjad! Vaade katedraali eest
Ragusa tänavatel
Pulmad ja kivikestest tehakse pruutpaari pilt.
No ja siis saabus pühapäev ja oligi aeg meie kalli külalisega hüvasti jätta. Lennujaamas oli erakordselt palju inimesi, võrreldes juuni keskpaigaga, kui ma Jaagu sinna viisin. Praegu on siin selline süsteem, et lahti on esimene korrus ja ühelt poolt lastakse sisse ning teiselt poolt välja, muidu on lahkuvate lendude sissepääs teisel korrusel. Uksel on kehatemperatuuri mõõtja ja majja sisse saavad ainult piletiga inimesed, seega hüvasti tuleb jätta väljapool maja. Tegime siis mitu korda kalli-kalli ja lehva-lehva ning läinud ta oligi 🙁
Antud nädal oli igati vahva – palju toredaid käimisi ja tegemisi ning väga kurb oli, et Liina ära läks … Nädal jäi ikka liiga lühikeskes. Kallite inimestega lendab aeg väga kiiresti! Mul on nii hea meel, et ta tuli. Tänu sellele pidin silmitsi seisma faktiga, et ma peangi minema ja sõitma igale poole. Selles osas on Jaagul õigus, et kui oled ise roolis, siis ei tundugi see liiklus nii hirmus. Keerulistes kohtades oli mu hüüdlause “Palun ärge mulle otsa sõitke, mina tulen” 😀 Peamiselt ütlesin seda koduaiast välja sõites ning linnades. Kõik sujus väga hästi ning edaspidi olen tunduvalt enesekindlam ja julgem ringi sõitma. Kes järgmisena külla tuleb?!
Ahjaaa, laupäeval lõpetas Peugeotil käsipidur koostöö, õnneks kõik muud funktsioonid töötasid ning sõitmist see ei takistanud. Esmaspäeval vaatas Jaak mõlemad autod väheke põhjalikumalt üle. Peugeotil oli arusaamatul kombel käsipiduri mingi torulaadne moodustis lahti keerdunud, keeras selle uuesti kinni ja kõik hakkas taas toimima. Seega Peugeot on nüüd taas korras! Minu autol oli puruks läinud konditsioneeri voolik, see oli millegi vastu puruks hõõrunud. Ise seda parandada ei saa, seega üritame taas perenaise mehhaaniku juurde jutule pääseda. Seni elagu lahtised autoaknad 😀
Koos Liinaga lahkus paar päeva hiljem meie juurest ka kuumalaine. Eestisse igatahes see +10 ei jõudnud, ei tea kuhu tee peal kaduma läks … Kolm viimast päeva on olnud temperatuur 28-30 ringis, pilvine ja tuuline. Tundub jahe! 😀 Eile tundus meri isegi soojem, kui väljas olles. Igatahes on meil hea meel, et nüüd natukene jahedam on, saab kaks sammu astuda ilma, et higi juba voolaks ning jahutab natukenegi maja maha ja konditsioneerid saavad puhkust. Järgmise nädala teisest poolest peaks taas soojaks minema ning 38 tagasi tulema, eks siis näis. Seniks loodan, et meie juures olnud soe siiski jõuab Eestisse, me Rasmusega muidu külmume järgmine nädal Eestis kringliks 🙂
