04.08.2020
Hurraaaa, ta jõudiski lõpuks kohale, meie kaua oodatud ja igatsetud Liina oli eelmisel nädalal meil külas. Kolmas katse andis lõpuks eduka tulemuse ja lend toimus. Ma ei teadnudki, et ma teda niiväga igatsesin … Nädal jäi liiga lühikeseks, pidi tegema valikuid, mida teha ja kuhu minna, aga peamised meie pere lemmikud ja mõned uued kohad said külastatud. Meie olime külalise üle igatahes väga rõõmsad ja nautisime temaga koos olemist, see tunne tundus vastastikune olevat 🙂
AirBaltic lendab ainult pühapäeviti, seega rivistasime kogu pere 27.07 üles ja läksime ühiselt Liinale vastu. Ütlesin küll Rasmusele, et ta Eesti lipu kaasa võtaks ja sellega lennujaamas lehvitaks, Jaak avaldas kahtlust, et siis võivad kõik kohale tulnud eestlased meile tormi joosta 😀 No lipp jäi maha, aga Liina saime kätte! Liina õnneks saabus meile ka kuumalaine, ta on ikka tõeliselt kuumalembeline naine ja harjub sellega imekiiresti. Lausa nautis seda 40-le lähenevat temperatuuri 😀
Traditsioonide kohaselt oli esimene linn muidugi Siracusa :), ei saa me kuidagi ilma selleta. Kevadega võrreldes oli seekord rohkem rahvast, kuid siiski vähe – võrreldes eelmise aastaga, kui turisti oli kõvasti. Üks väike seiklus ootas meid parklas, tavaliselt oleme pileti parkimisautomaadist võtnud, kuid seekord olid need rivist väljas. Õnneks olid ühed kohalikud turistid ka, kes otsisid kuidas parkida saab. Õnneks naine rääkis inglise keelt ja selgus, et ca 50m või veidi kaugemal on üks suveniiripood, kus parkimispileteid müüakse. Eks võtsime siis neile sappa ja hakkasime seda poodi otsima, peale mitut katset jõudsime õige poeni ka. Ei tea, kas peaks selle parkimise äpi omale laadima … Avatud olid promenaadi äärsed kohvikud, need olid eelmine kord kinni. Palju paate oli merel ning muuseumid olid jätkuvalt suletud. Esimene kohustuslik Sitsiilia suvine traditsiooniline hommikusöök ehk granita koos briochega ehk tissisaiaga, sai kohvikus ka kohe ära proovitud. Peale lõunat jõudsime ilusti ka Siracusa liivaranda peesitama ja ujuma – vesi oli seal ikka üleliia soe, suisa palav 🙂 Ca 10 minutit enne lahkumist nägin kontrolöri auto juures sehkendamas ja saime 5€ parkimistrahvi, kuna ma ei pannud autot parkima.
Teisipäeva hommikupoole veetsime kodukandis – käisime Augusta promenaadil jalutamas ja vaatasime üle Brucoli. Ma küll lootsin, et flamingod on meil aastaringsed elanikud, aga hetkel neid igatahes kodus ei olnud. Proovisin minna ka Augusta erinevatesse randadesse, kuid olin liiga kuulekas liikleja ja keelumärgi alt sisse ei sõitnud, erinevalt kohalikest. Seega läksime samade kaljude juurde, kus veebruaris korra juba luurel käisime. Napilt oleksime pidanud loobuma, kuna parkimisega oli ikka väga kitsas käes, aga Liina terav silm märkas ühte ning õnneks astus Itaalia onu eest ära ka, seega saime parkima ning kaljude vahele ujuma, uus elamus meile. Leidsime üles ka kõik kohalikud 😀 Kohe näha, et suvehooaeg, rahvast oli murdu.
Brucolis nosisime ka järgmise peab kindlasti sööma Sitsiilia toidu – kohaliku gelato (jäätise). Õhtul oli kolmas peab kindlasti sööma kogemus – ainus ja kõige populaarsem Sitsiilia tänavatoit – arangcini.
Pealelõunal läksime Cava Grande Cassibile looduskaitsealale ehk siis meie mägijärvede kanjonisse ujuma ja taaskord mägironimist tegema. Kõikidele, kes plaanivad seda kohta külastada kõige olulisem – minge sinna pigem pealelõunasel ajal, kui päikeseloojanguni on paar tundi aega – tunduvalt mugavam on ronida, kui päike lagipähe ei paista. Kui ma eelmise aasta oktoobris seal käies puhkasin üles turnides peaaegu iga 50 meetri järel, siis seekord läks palju libedamalt ja mul ei olnudki hing paelaga kaelas. Päike mõjutab tulemust ikka märkimisväärselt. Suvel on vesi nagunii soojem, ka õhtuti. Seekord olime muidugi paremini ette valmistanud ka- seljakotid, rohkelt juua, sportlikud riided, nokamütsid. Lisaks oleme selle kuumaga juba harjunud ka, mitte küll nii nagu kohalikud, aga siiski paremini, kui eelmisel aastal. Hoolega pakkisin tossud ka kaasa, sest nendega on parem kõndida – need ootasid meid truult kodus pakituna, kuni me tagasi jõudsime 😀 See aga mõjus hävitavalt mu sandaalidele … Liinal olid õnneks väga head varbavahed, mis kannatasid selle matka ära, aga tossukott on siiski soovitav kaasa võtta. Ma seekord ujusin ka, väga mõnusalt jahutav vesi oli, merevesi on juba vannivee soojusega ja ei jahuta eriti. Rasmus oli muidugi super-rahul, ujus, hüppas vette ja nautis iga keharakuga seal olemist. Ka temal õnnestus see matk seekord paremini, kui eelmine kord. Järgmine aasta oleme juba nagu profid 🙂 Paari päeva möödudes sai Liina ka jälle normaalselt kõndida … Üritasin seekord neid looduslikult kasvavaid 30 erinevat liiki orhideid ka märgata, no kohe mitte kuidagi ei õnnestunud, pidi kogu aeg teed jälgima. Küll nägin seekord mitut erinevat liiki liblikat, mida on seal ka lugematu arv liike. Ahjaaa ja kui ma olin üles minnes Liinale umbes 7 korda öelnud, et see on nüüd küll viimane kurv ning kohe oleme kohal ja kui tuligi viimane kurv, siis ta enam ei uskunud mind, huvitav küll miks?! 😀
Usinad matkasellid vaprat üles rühkimas.
Minu armsad ja pikalt teeninud sandaalid ei pidanud mägimatka vastu.
Järgmiste päevade siklustest juba järgmises postituses.
Imelist suve jätku!
