06.08.2020
Taormina – üks minu lemmikutest. Jah, ma tean, et see on läbi ja lõhki turistikas, aga mulle seal meeldib. Ilus, väike ja värviline – see ülemine vanalinna osa siis. Sõit kulges viperusteta – kui me tavaliselt oleme seisnud teemaksu pileti võtmise järjekorras, siis seekord saime sealt vupsti läbi – “ma andsin Sulle pileti, Sa anna mulle raha” tädi oli seekord ka jälle “tööl”. Juba rõõmustasin, et jõuame kiirelt kohale, aga rõõm oli ennatlik, mingi hetk jäi liiklus seisma ja kulgesime rahulikus tempos ca 20 minutit. Teetööd olid, kuigi, kui me selle koha peale jõudsime, olid mõlemad sõiduread lahti ja midagi ei toimunud, aga nagu me teame, kui mingi stopp juhtub olema, siis tiheda liiklusega teedel mõjub see kilomeetrite kaugusele.
Taormina parkimismajja sissesõit on segadust tekitav – Google maps võiks paremini kuvada ja kohalikud sildid olla väheke rohkem arusaadavamad. Igatahes õigest sissesõidu teest panin mööda, õnneks saime kohe aru, et valesti läks ja sain tagasi tagurdada. Kohalikud natuke tuututasid, aga tee oli lai ja mööda minust saadi.
Luusisime mööda tänavaid ja uudistasime vaatamisväärsusi. Eelmine aasta me Kreeka teatris ei käinud (Teatro Antico di Taormina), siis seekord oli mul kindel soov sinna minna. Veebist pileteid ette ei ostnud ning läksime elavasse järjekorda. Rahvast oli suhteliselt vähe ja tundus, et saab kiiresti. See oli natuke eksitav, kuna siin on kombeks alaealiste laste info dokumentidelt arvutisse toksida ja see võtab aega. Kuni 18 aastased saavad tasuta sisse, aga andmed kantakse baasi, miks, ei tea, aga juba eelmine aasta jäi see silma. No igatahes saime mingi aja lõõskava päikese käes seista ja lõpuks pääsesime õnnelikult sisse. Teater oli suur ja taastatud, kuna seal toimuvad ka kontserdid. Teater ise erilist muljet ei jätnud – Siracusa oma oli ilusam ja Pompeis on see ju nii nagu olema peab. Oleme neid teatreid tänaseks päevaks vist juba liiga palju külastanud 😀 Küll aga tasus sissepääsu tasu, 10€ ära, need imelised vaated, nende eest võis maksta küll! Need olid ikka tõeliselt maalilised! Üks platvorm meeldis meile eriti, seal sai tuulel ennast jahutada lasta 😀 Pargist ja linna vaateplatvormilt näeb ka neid vaateid, aga teatri juurest näeb ka teisele poole Taorminat. Igatahes väga-väga ilus oli!
Jalutasime pargis – seekord leidsin üles ka selle kuju, millega seda parki igal pool tutvustatakse. See oli täpselt sissepääsu juures ja ma ei tea, kuidas ma eelmine aasta sellest lihtsalt märkamata mööda kõndisin … Vaated on jätkuvalt ilusad!
Suvi on täies hoos – ka siin oli palju paate!
Sööma sattusime suvalisse restorani, mis teele ette jäi. Selle vastas oli ka mingi söögikoht, mis oli rahvast tulvil ja inimesed seisid järjekorras, et lauda saada. Kuna meil olid kõhud tühjad, siis võtsime istet selles restoranis, kus oli ainult üks laudkond. Pärast selgus, et see pungil söögikoht oli granita baar – sealt ei olekski süüa saanud. Me lasime hea maitsta mereanni söökidel ja Rasmus nosis hoolega oma liha. Üldiselt ma nii ei tee ja see pole ka üldse viisakas, aga ma lihtsalt ei suutnud kiusatusele vastu panna ja pildistasin seda granita baari, kui klientidele neid ette toodi, granitad nägid lihtsalt nii suurepärased välja! Õnneks endal sel hetkel ei isutanud, nüüd prooviks küll 🙂 Kes vähegi sinna kanti peaks sattuma, kindlasti minge ja proovige järgi. Maja fassaad on ka hästi ilus värviline!
Ilusad onju – granitad siis 🙂
Kolmapäev kujuneski meil suureks söömapäevaks. Taormina lõuna jäi suhteliselt hiliseks, sinna 15:00 paiku, tänu sellele ei olnud meil 20:00 paiku kõht veel tühi, erinevalt Jaagust, kellel oli suur nälg. Olin planeerinud, et käime kohalikus turismitalus kindlasti söömas, kui õnnestub, siis suisa kahes ja ühes veinimõisas. Noh, hea, et me sinna ühtegi jõudsime 😀
Antud turismitalu on suhteliselt meie kodu lähedal. Väga suur kompleks – peamaja kahe suure söögisaaliga, eraldi öömaja kompleks ning kaks bassini. Nimeks on Badiula ja kodulehe link SIIN. Kuna panin kohad kinni telefoni teel, siis sai mu nimeks Margharet 🙂 Võtsime komplekt õhtusöögi, mis koosnes 9 eelroast, esimesest ja teisest põhiroast, magustoidust ning pudelist majaveinist. Kohvi tuli eraldi tellida. Rasmusele võtsime lapse pakkumise, milles oli 4 eelrooga ning esimene ja teine põhiroog, mida ta muidugi väga süüa ei jaksanud, sest oli päeval ühe suure lihatüki nahka pistnud. Osa Rasmuse sööki lasime kaasa pakkida, Jaagul oli järgmiseks päevaks lõuna olemas. Selles kohas toodi söögid ette liudadel, nii sai igaüks ise täpselt nii palju tõsta kui soovis. Sellest teises kohas, kus ma “meeleheitel koduperenaistega” käisin, seal olid põhiroad juba taldrikule tõstetud. Toidud olid väga maitsvad ja sai taaskord ennast korralikult üle söödud. Siinkohal on paslik Jaagu hüüdlause: “Keegi ei jää siin peenikeseks!”, millele Liina muidugi sekundeeris “Enne tuleb peenikeseks saada!” 😀
Puhkusepäeviku sissekanded jätkuvad – üks postitus tuleb Liina külaskäigu kohta veel.
Seniks, imeilusat suve jätku!
