06.08.2020
Neljapäev oli meil kõige seiklusrikkam päev – siia sisse mahtusid igasugused huvitavad juhtumised, mis tegelikult juhtuma ei pidanud.
Hommikul ca 7:30 paiku hambaid pestes kuulsin õues autoalarmile sarnast häält, ise veel mõtlesin, et kuidas seda vait ei saada. Huilgab natuke aega, siis jääb vait, siis huilgab uuesti ja siis jääb jälle vait ning nii mitu korda järjest. Lõpuks läksin rõdule vaatama, et kust see hääl tuleb. Selgus, et see oli meie maja signalisatsioon, mis kisama oli hakanud 😀 Emmm, ups, nojahhh, õnneks oli juba hommik ja õnneks ei ole see signaal vali ega läbilõikava häälega ning õnneks on kohalikud rahuliku meelega inimesed. Helistasin siis Jaagule, et äkki ta oskab nõu anda, aga ta oli sama tark kui mina. No olgu, kirjutasin siis perenaisele ja ta saatis mehe seda parandama. Ega siin suurt midagi parandada ei andnud. Patareid hakkavad läbi saama ja kuna see märguanne, et patareid saavad tühjaks, piiksub juhtimispuldil ka juba mitu kuud, siis ühel ajahetkel pidigi see kõik juhtuma, hea, et see ei juhtunud öössel ja siis kui meid kodus ei olnud. Lasin peremehel kogu süsteemi deaktiveerida ja nüüd ootame, millal elektrik saaks tulla ja patareid välja vahetada ning selle kupatuse korda teha ja nii, et see oleks välja lülitatud, me nagunii seda ei kasuta.
Kuna kogu see trall võttis aega, siis jäime oma ajakavast natukene maha. Meil oli planeeritud shopingu päev, mis tähendas algses plaanis seda, et soovisime kella 10:00 baasi jõuda, et Liina saaks endale USA baasi poest palju odavat kraami kokku osta. Jõudsime umbes 10:30 paiku. Liina baasi sisse saamine oli omaette rituaal – esiteks pidi ta saatma meile oma passi andmed ja passi kindlasti kaasa võtma, ta sisenes ju USA territooriumile. Jaak pidi tegema taotluse, et Liina sisse saaks. Luba tuli ja Liina sai ka omale uue nime – Liin Kaljurand 😀 Baasi sisse saamisel mõõdetakse jätkuvalt kõigil temperatuuri, sellega oli kõik korras ning shoping võis alata. Jaak pidi truult meie kõrval püsima, sest Liin ei tohtinud ilma järelvalveta olla … Emmm, huvitavad reeglid neil siin. Shopingu tulemusena sain ma omale ühed pikemad suvepüksid ja T-särgi ning Liin sai ühele piigadest tema ammuigatsetud jalanõud, no ja Liin ise … nojahh, sellest ajalugu vaikib 🙂
Jaak suundus tagasi tööle ja meil oli järgmine sihtkoht Ikea. Hakkasin siis rõõmsalt parklast välja sõitma, kui auto tegi väljasõidu tee ääres “pufffff” ja ajas kapoti juurest pahmaka tossu välja. Liina hüüatas, et rehv läks katki ja hüppas ruttu välja, ma ei jõudnud nii kiiresti reageeridagi, kui juba oli kaks meesterahvast mu auto ümber sehkendamas. Üks nägi pealt, mis juhtus, puges oma vormiga mu auto alla ja arvas, et pigem mitte edasi sõita. Teine noormees keeras parajasti parklasse sisse ja hüüdis, et kas on midagi juhtunud, ma siis ütlesin, et jah on. Ta jättis ka kohe auto seisma ja tuli appi. Lasin auto üle tee parklasse lükata, kus tohib ka üleöö parkida ja noormehed arvasid, et ära rohkem selle autoga kuhugi sõida. Ahahhh, mhmhmm, okei. Helistasin siis Jaagule ja kurtsin muret, et auto tegi “puffff” ja ajas korraks tossu välja. Jaak käskis siis mootoril käia lasta, et kas hakkab ventilaator jahutama ning kas kusagilt lekib midagi. Kui midagi kusagilt ei leki ja ükski tuli armatuuril veast märku ei anna, et ma sõitku baasis üks tiir. No midagi ei lekkinud, ventilaator jahutama ka ei hakanud, aga mehe sõna tuleb kuulata ja nii ma siis tiirutasin baasis ringi ja tutvustasin Liinale, kus midagi asub. Auto töötas ilusti, kiirendas ja pidurdas, midagi ei vilkunud ega midagi ei lekkinud. Proovisime konditsioneeri ka tööle panna, aga see puhus ainult kuuma … Eeeee olgu, äkki see süsteem siis tegigi “pufffff” ja see toss oli freoon, mis süsteemist jäädavalt lahkus. Kuna auto põhifunktsioonid töötasid, siis sain Jaagult loa minna edasi shoppama, Ikea siit me tuleme! Ahjaaa, üldiselt me leiame, et selles oli süüdi Liina, kuna ta võttis mu autolt maha selle märguande, et rehve peab kontrollima ning auto solvus selle peale 😀
Baasisit Ikeani on umbes 10 minutit sõitu. Ma olen enne ka kirjutanud, et kohalikud sõidavad aknad lahti ja käed väljas. Me ei ole sellist sõidustiili harrastanud, müra läheb ju autos suureks ja tuul puhub juuksed peast, eriti kui kiirus läheneb sinna 100km/h kanti. Nüüd tuli siis see ka järgi proovida, kuna müra läks ikkagi hulluks, siis mingi hetk panime aknad kinni, see oli viga. Jõudsime siis higistena, kuid õnnelikena Ikea parklasse ning marssisime rõõmsalt sissepääsu juurde, siin mõõdetakse sisenemisel jätkuvalt temperatuuri. Turvamees oli igati viisakas, kui palus kõigepealt Liinal ja siis minul kõrvale jahtuma astuda. Kuna Rasmus läks väikese ringiga, siis jõudis ta kontrolli mõni sekund hiljem. Liina jõudis just mainida, et kui Rasmus sisse saab, siis see on küll ebaaus. Öeldakse ju, et ärge jätke kuumaga lapsi ja koeri autosse – suur ülekuumenemise oht on ja sel hetkel laseb turvamees Rasmuse läbi, et mine sisse. Emmm, midaaaa?! Lapsed pidi ju üle kuumenema …
Jõime siis usinasti vett, ma tuulutasin pluusiga ja ootasime, et keha maha jahtuks. Suhteliselt keeruline ülesanne, kui väljas on ca 40 kraadi ja ümberringi õhkub kuumust. Turvamees tuli siis mõne aja pärast uuesti mõõtma, Liinal temperatuur ok, minul veel mitte. Nojahh, kuumavereline naine, mis teha 🙂 Lõpuks normaliseerus ka minu kehatemperatuur ja saime Ikeasse sisse. Peamine eesmärk oli meil seal süüa lõunat – Ikea lihapalle! Kuna ootamatusi oli palju, siis jõudsime sööma ca 13:30 paiku, esialgse 12:00 asemel. Õnneks kõht väga tühi ei olnud, eelmise päeva õhtusöök oli ikka veel maos. Liina sai ka süüa oma elu esimesed Ikea lihapallid! Jeiii! Shoppasime mulle natuke ja suundusime edasi Porte Di Catania kaubanduskeskusesse, kust ma sain omale kaks paari lühikesi pükse – viisakamad ja koduseks kandmiseks. Liina sai toidupoest Modica šokolaadi koju viimiseks. Käisime ka Decathlonis – suures-suures spordipoes, mul oli Rasmusele uusi ujumispükse vaja, sain ja saime talle ka lainetes hullamise laua. Liina sai omale lühikesed püksid, juhuuu, shopingu päev ei läinudki luhta!
Kodutee oli suhteliselt piinarikas, ilma kliimata autos on ikka sellises kuumuses suhteliselt piin sõita. Kodus tulime autost välja ja õues tundus mõnusalt jahe -väljas oli kerge tuuleke ja ca 37 kraadi sooja. Toas oli aga veel mõnusam, Jaak oli esimesel korrusel konditsioneeri tööle pannud, et meil vähemalt toas hea jahe olla oleks. No ja kogu see – autoaken lahti, et tuul puhuks – lõppes mu jaoks ühe piraka ohatisega. Mul tavaliselt kord aastas ikka käib see ohatis, eelmine aasta isegi üllatuslikult ei olnud, kuigi siis oli ka kuum ja konditsioneer ning tuul ja kõik sobivad faktorid. Õnneks paraneb kenasti ja on peagi ajalugu.
Iga päev käisime ujumas. Liina võttis kaasa oma snorgeldamise maski, selle mis katab kogu näo. Ta sai seda nüüd peaaegu iga päev kasutada ja jättis mulle ka proovimiseks, et äkki hakkab meeldima ning mul on ka sellist vaja. Olen seda nüüd usinasti testinud ja jah, on vaja küll 😀
Õhtul jalutasime külaplatsile, et äkki ostame paninisid, kuigi kõht oli veel eelmise päeva söömingutest jätkuvalt täis ja nii palav on ka, et pigem läheb peale külm vein/mull ja mulle vesi. Söögikoht oli täitsa lahti ja ohh üllatust, kinoõhtu oli! “Frozen 2” näidati, puha itaalia keeles. Lapsed kõik ilusti toolikestel istumas ja multifilmi andunult vaatamas. Me jalutasime niisama ringi, käisime rannas ja õhtu lõppes sellega, et ma läksin ja ostsin panini poiste käest 30 talumuna 😀 Liina muidugi arvas, et ma olen nüüd siin külas edaspidi tuntud kui blond võõramaalasest naine, kes käib hilisõhti, kui normaalsed paninit söövad või niisama jooke manustavad ning rahvaga juttu ajavad, mune ostmas 😀 No ega mina ei olnud süüdi, et neil see silt seal oli, et nad värskeid mune müüvad – rest ehk 30tk 6€ ja üks muna 30senti. Ma võtsin kohe resti ära, olen ammu tahtnud ka siinseid kodumune proovida. Mune neil endal seal koha peal ei olnud, seega üks poistest pani autole hääled sisse ja käis korra ära, tõi kusagilt ülevalt külast selle resti ära. Sain oma munad kätte ja marssisin nendega rõõmsalt kodu poole, ise väga rahul! Jaak muidugi vangutas pead, et ta andis raha, et naised saaks paninisid osta ja siis tuleb ta abikaasa koju resti munadega 😀
Igatahes päev lõppes meie jaoks igati meeleolukalt ja positiivsetes nootides.
Kuna pilte sai vähe, siis natuke aiailu ka siia lõppu 🙂
Tundub, et puhkusepäeviku kohta tuleb siiski üks postitus veel 🙂
