07.08.2020
Reede möödus meil siis Suurt Tossutajat vallutades, selle kohta on eraldi postitus SIIN. Kui Liinale elamist tutvustasime, siis pizzamaja juures selgus, et ta pole sellisel moel küpsetatud pizzat saanud. Seega mõeldud tehtud, tuleb pizzaõhtu ja selleks juhtus olema reede. Oleme oma külalised kõik pizzat tegema pannud, sellest ei pääsenud ka Liina. Tal õnnestus see suurepäraselt 🙂 Pizzapõhjad kerkisid mul paraku küll üle, seega põhi ei olnud just parim, aga maiteses sellegi poolest väga hästi!
Laupäeva hommikul sai Liina lõpuks minna randa päevitama 😀 Terve nädala pidi igal pool käima, kanjonisse ronima, mäge vallutama ja üldse ei saanud rannas vedeleda. Ujumine ei lähe arvesse, see on kohustuslik osa igast päevast. Saatsin ta siis varakult, nii 10:00 paiku, kohalikega randa koha eest võitlema. Ise natuke toimetasin kodus ja sattusin üle pika aja taas kurgipeenrasse. Selgus, et nädalaga oli usin kasvamine käinud ja sain 13 kurki. Ühinesin Liinaga ca tunni aja pärast ja see oli ka mulle esimene kord sel aastal rannas päevitada. Rahvast oli selleks ajaks juba palju kogunenud. Kohalikele meeldib olla hästi vee piiril, kui Eestis kiputakse autoratastega vette sõitma, siis siin armastatakse varbad vees istuda. Seega oli Liina pikutamise koha ette juba kaks rida kohalikke ennast paika sättinud. Meist hoiti natukene kaugemale, kuid muidu oldi suhteliselt lähestikku. Päevitasime, jahutasime vees – kui seda jahutamiseks saab nimetada, pigem ujutasime ennast soojas vannivees. Kellegagi koos on päris tore rannas lebada, saab lobiseda ja aeg läheb väga kiiresti.
Peale lõunat sõitsime Ragusasse, viimane linna külastus, Liina viimasel päeval Sitsiilias. Ilma osas läks muidugi hästi, juhtus olema kuumarekord ja tee peal näitas auto kraadiklaas 44. Jaak tegi kohe peatuse selle peale, et minna välja ja tunda, kas päriselt on ka nii kuum. Oli küll olnud, ma jäin autosse, aga teised käisid ja proovisid selle Aafrika kuumuse ära. Ragusas oli 40 kraadi ja väga palav oli tänaval ringi trampida. Mina ja mu pere olime lõpuks kuumusest väga väsinud ja tüdinenud. Liinale tundus see sobivat ja ta oleks võib-olla õhtuni seal ringi jalutanud 😀 Paraku me tal seda teha ei lasknud ja läksime ikkagi koju tagasi. Seekord oli kadetraal lahti, piilusime sisse ka. Päris ilus oli, lisaks tehti seal ettevalmistusi pulmadeks. Linn oli praktiliselt tühi, väga üksikud inimesed jalutasid. Vaatasime üle pargi, sõime granitat ja astusime läbi katedraalist ning piilusime kuidas registreerimine läheb. Selles suhtes oli huvitav, et kirikut ja selle ümbrust hakati kaunistama heal juhul tund enne üritust. Kaunistused koristati kohe ära, kui pruut isaga oli trepist üles läinud. Kiriku ukse ees käis ka mingi sebimine, selgus, et kolm noort tegid kividest pruutpaari pilti, see oli küll midagi uut ja huvitavat. Ragusa oli jätkuvalt tore, aga erakordselt palav!
No ja siis saabus pühapäev ja oligi aeg meie kalli külalisega hüvasti jätta. Lennujaamas oli erakordselt palju inimesi, võrreldes juuni keskpaigaga, kui ma Jaagu sinna viisin. Praegu on siin selline süsteem, et lahti on esimene korrus ja ühelt poolt lastakse sisse ning teiselt poolt välja, muidu on lahkuvate lendude sissepääs teisel korrusel. Uksel on kehatemperatuuri mõõtja ja majja sisse saavad ainult piletiga inimesed, seega hüvasti tuleb jätta väljapool maja. Tegime siis mitu korda kalli-kalli ja lehva-lehva ning läinud ta oligi 🙁
Antud nädal oli igati vahva – palju toredaid käimisi ja tegemisi ning väga kurb oli, et Liina ära läks … Nädal jäi ikka liiga lühikeskes. Kallite inimestega lendab aeg väga kiiresti! Mul on nii hea meel, et ta tuli. Tänu sellele pidin silmitsi seisma faktiga, et ma peangi minema ja sõitma igale poole. Selles osas on Jaagul õigus, et kui oled ise roolis, siis ei tundugi see liiklus nii hirmus. Keerulistes kohtades oli mu hüüdlause “Palun ärge mulle otsa sõitke, mina tulen” 😀 Peamiselt ütlesin seda koduaiast välja sõites ning linnades. Kõik sujus väga hästi ning edaspidi olen tunduvalt enesekindlam ja julgem ringi sõitma. Kes järgmisena külla tuleb?!
Ahjaaa, laupäeval lõpetas Peugeotil käsipidur koostöö, õnneks kõik muud funktsioonid töötasid ning sõitmist see ei takistanud. Esmaspäeval vaatas Jaak mõlemad autod väheke põhjalikumalt üle. Peugeotil oli arusaamatul kombel käsipiduri mingi torulaadne moodustis lahti keerdunud, keeras selle uuesti kinni ja kõik hakkas taas toimima. Seega Peugeot on nüüd taas korras! Minu autol oli puruks läinud konditsioneeri voolik, see oli millegi vastu puruks hõõrunud. Ise seda parandada ei saa, seega üritame taas perenaise mehhaaniku juurde jutule pääseda. Seni elagu lahtised autoaknad 😀
Koos Liinaga lahkus paar päeva hiljem meie juurest ka kuumalaine. Eestisse igatahes see +10 ei jõudnud, ei tea kuhu tee peal kaduma läks … Kolm viimast päeva on olnud temperatuur 28-30 ringis, pilvine ja tuuline. Tundub jahe! 😀 Eile tundus meri isegi soojem, kui väljas olles. Igatahes on meil hea meel, et nüüd natukene jahedam on, saab kaks sammu astuda ilma, et higi juba voolaks ning jahutab natukenegi maja maha ja konditsioneerid saavad puhkust. Järgmise nädala teisest poolest peaks taas soojaks minema ning 38 tagasi tulema, eks siis näis. Seniks loodan, et meie juures olnud soe siiski jõuab Eestisse, me Rasmusega muidu külmume järgmine nädal Eestis kringliks 🙂
Imelist suve jätku!
