30.08.2020
Edukalt möödunud koolinädalat otsustasime tähistada Gelas gelato söömisega. Planeerime sinna minna juba pikemat aega, aga kuidagi ei sattunud. Eile võtsime siis ette, et vaatame Gela üle ja nii me siis sinna seiklesime. Ikkagi üks natuke suuremaid mere äärseid linnakesi Siracusa maakonnas, kus me veel käinud ei ole. Infot selle linna kohta eriti ei leia, kuna seal ei ole midagi teha ega vaadata, tavaline tüüpiline Sitsiilia keskmise suurusega linnake. Majad on igavad ja paljud neist lagunevad, tänavad on räpased ja barokki üldse ei ole … Rannajoon on küll pikk ja ilus liivane, aga sellega ka kõik piirdub.
Alustasime oma külastust kohalikust muuseumist, kus väidetavalt pidi olema üks Euroopa suurimaid vaasikogusid. Me kahtleme selles sügavalt! Üks suur ruum oli muidugi suletud, äkki seal need vaasid ennast peitsidki. Väljas oli neid väga vähe ja midagi erakordselt silma ei jäänud. Agrigentos oli palju suurem ja uhkem väljapanek … Sisse minek oli muidugi omapärane – onu, kes pileteid müüs, ei osanud sõnagi inglise keelt 😀 Olgu, kõigepealt pidi ukse taga regama ennast kellaajaliselt sisse ehk tegema selle nn. eelregistreerimise, mis siin peale koroonat nüüd rangelt soovituslik on ja mida me kasutasime ainult mandril. Peale seda müüs ta meile piletid – Rasmus oli tasuta ja täiskasvanud on 4€ inimene. Hakkasime juba sisse minema, kui onu tormas meile veel järgi, et temperatuuri on vaja ka mõõta. No olgu, saime läbi, kuigi Rasmusel mõõtes läks see masin punaseks ja üle onu õla nägin, et oli algusega 37, aga mis edasi, ei näinud. Tundub, et laps jõudis muuseumisse kõndides vahepeal juba üle kuumeneda. Muuseum oli väike ja mõned asjad olid päris huvitavad, kui oleks viitsinud tõlkimisega tegeleda, siis oleks kindlasti palju tarkust ka juurde saanud.
Edasi vaatasime üle katedraali ja linnaplatsi. Kadetraal oli väljast täiesti mitte midagi ütlev, aga seest oli väga ilus. Hästi lihtne, avar, valgetes toonides ja kuldne – seda kirjutati ka, et kindlasti minge sisse, et seest on kena ja nii oligi. Linnaplatsil oli üks kuju ja sellega ka kõik piirdus. Tundub, et hiljuti olid olnud pulmad, kuju juures oli näha mitut valget tuvi 🙂
Veel, mis oli kummaline – linnas oli näha ainult mehi, väga üksikud naisterahvad liikusid ringi. Olen siin seda ennegi tähele pannud, et linna keskväljakutel või parkides on meeste grupid, selliste vanade meeste, istuvad pingikestel või seisavad – teevad suitsu, ajavad juttu, kui mõni kohvi koht on lähedal, siis joovad seal kohvi. Huvitav, mida naised sel ajal teevad? Koristavad kodu? Teevad süüa? Igatahes on siin kombeks meestel koguneda ja mokalaata pidada.
Rannas oli üks mälestusmärk, mis on pühendatud I maailmasõja rahukonverentsi läbiviimisele Gelas. Väidetavalt maksis see mälestusmärk 350 000€. Keegi ei tea, miks see nii palju maksis ja miks selline telliti. Praeguseks on see täis soditud ja ära pleekinud.
Ilm oli taas erakordselt soe – auto termomeeter näitas parkides 32 kraadi, aga majade vahel ringi kõndides tundus nagu oleks vähemalt 40. Higi voolas ojadena ja tõeliselt kuum oli. Peaksime ju juba harjunud olema … Mere äärses kohvikus maiustasime gelatodega, jah, me istusime sees, ei mingit ranna vaate nautimist, sees oli hea jahe 😀 Gelas maitses gelato kohe kuidagi paremini 🙂 Tegime ka väikesed espressod ja hakkasime tagasi auto poole jalutama. Tee peale jäid ette tühi purskkaev, kus oli lahe poisi kuju. Jessukese kuju, kuhu oli palju lilli ja kaelaehteid toodud/jäetud. Ning ühel kõrvalisel tänaval oli üks ilus seinamaaling – tuli välja, et see oli pühendatud ühe noormehe esimesele surmajärgsele sünnipäevale … Nii vähemalt oli tema pildi juures kirjas.
Edasi suundusime randa – lubati surfituult. Maabusime kodu lähedal rannas. Rahvast oli üllatavalt vähe, aga me jõudsime ka siesta ajal, nii 15:00 paiku. Jaak läks merele, aga paraku ta väga surfata ei saanud, kuna tuul ei olnud siiski tema poolt. Eemal oli küll palju lohesid näha, aga need olid suured lohed ning Jaak teatas selle peale, et kui ta oleks 30cm lühem ja 30kg kergem ning sama suure lohega nagu kohalikud, siis ta saaks ka surfata 😀 Nojahh, mis siis ikka … Me saime liivarannas ujuda, mina päikest võtta ja Rasmus korjas mulle mere põhjast jälle palju ilusaid merekarpe. Täna teeme rurfiga uue katse, aga seekord siis Siracusa rannas.
Mõnusat suve jätku!
