Month: September 2020

24.09.2020

Antud vanasõna sobib hästi kirjeldama mu viimast kahte, kui mitte öelda kolme, nädalat. No ma olen laisk nagu porikärbes! Jah, poes ma käin, seega külmkapist leiab ühte teist ja kolmandat, söök on ka alati laual, vahest isegi küpsetan, kodu on kenasti puhas ja riided pestud, kui puhtad riided kapist otsa hakkavad saama, siis isegi triigitud. Seega selle koduperenaise osaga on nagu kõik korras ja siin väga laiskuse üle kurta ei saa… Millega aga üldse rahul ei ole, on see, et ma ei liiguta ennast enam üldse! Hommikune võimlemine ja igasugune ujumine on lõppenud – no lihtsalt ei ole jaksu ega tahet teha. Alguses oli hommikuti väga mõnus võimelda ja pärast ujuma minna, täiega nautisin seda – esimesed kaks nädalat. Aga siis tuli väsimus ehk see hommikune natuke enne 6:00 tõusime on ikka piin. Kui ikka märtsist saati olen saanud ennast korralikult välja magada, ei ole pidanud kella peale tõusma, siis on need päevad hoopis teise kvaliteediga, ärkadki puhanuna üles ja asud toimetama, siis nüüd ma ei puhka üldse välja. Üritame perekondlikult ikka hiljemalt 22:30 magama saada, üldjuhul see õnnestub ka, kuid mingil põhjusel on minul öine uni rahutu, ma ei puhka üldse välja. Seega on uus rutiin see, et lehvitan perele umbes 7:oo paiku ära, panen tuduklapid silmade ette ja kobin uuesti magama. Tund, vahest kauem, magan, mõnikord sügavamalt teinekord kergemalt. Ärkan, söön hommikust, naudin hommikukohvi. Eelmise nädala keskpaigast hakkasin hommikuti ka Hommikuterevisooni vaatama, mõnikord on päris huvitav olnud. Eestis ei olnud üldse mahti vaadata. Vastavalt päevale asun siis perenaise asju ajama ja kui need tehtud, siis lihtsalt vahin ülejäänud aja maha. Sõna otseses mõttes – vaatan Netflixist sarju ja osadest jään sõltuvusse, kuna need on nii huvitavad. Kaks viimast, mis mind endasse haarasid ja mida ma tõesti maratonina vaatasin olid “Anne, with the E” (selle avastasin ETV pealt, kuna Netflixi sari, siis ei malda ju nädal aega oodata, vaid hakkasin kohe Netflixist edasi vaatama 😂) ja “Reign”. Seega kogu see aeg, mis võiksin olla asjalik, on kulunud Netflixi peale. Asjalikkuse all pean ma silmas siis seda, et ma registreerisin ennast e-kursustele, et aju töös hoida ja ennast täiendada, peale tutvustavate videote ei ole ma rohkem midagi teinud ja see oli kolm nädalat tagasi! Seal on igal nädal uued teemad, mida tuleb läbida ja jooksvalt teste teha, no ja ma lihtsalt ei suuda ennast kätte võtta, et asjalikuks hakata. Ma tean, et see periood läheb üle ja hiljem sellele ajale tagasi mõeldes olen ma enda peale pahur, et miks ma küll ennast ei liigutanud ja nii palju väärtuslikku aega lihtsalt ära raiskasin, aga hetkel ma lihtsalt olen laisk nagu porikärbes ja ei suuda ennast kätte võtta 😀

“Paha siga, sada viga …” – kah käib minu kohta 😀 Miks ma hommikuti ei saa kuidagi võimemise lainele, lisaks sellele, et ma väga unine olen, on see, et ilmad on jahedaks läinud 😀 Siinses mõistes siis, kui hommikuti on ikka “ainult” 23-24 kraadi ja päike ei paista, siis on külm. Siin ei ole midagi naerda, kui muidu on olnud hommikud soojad ja päikselised ning kohe kutsunud ärkama, liigutama ja ujuma, siis nüüd tahan ma ainult lina üle pea tõmmata ja edasi magada, kuni on päev ja õues soe, aga selleks ajaks olen ma juba laisk ja ei viitsi midagi teha 😀 Selline nokk kinni, saba lahti teema. Merre ka enam ei kutsu, vaatan küll neid üksikud vapraid kohalikke, kes peesitavad ja ujuvad ning mõtlen, et ohhh täna lähen ka ja kui lõpuks lõuna seeditud on ja võiks nagu ujuma minna, siis kas on ilm ära keeranud või mulle tundub õhk jahe ja ei kutsu enam vette … No ja tavaliselt on õhk nii umbes täpselt 28-30 kraadi … Ma tean, et ma olen imelik, tegelikult on ju eestlase mõistes siin täielik suvi ja ongi, Eesti kuum suvi, saab päevitada – päike hakkab isegi peale, olen siin paar päeva proovinud, meri on soe ja saab ujuda, ringi saab liikuda ilma, et kuumus “tapaks”, aga mulle tundub ilm jahe 😀 Pahuraks muudab mind ka see, et need sügistormid kohale jõudsid. Praktiliselt iga päev (v.a. eelmisel reedel ja nädalavahetusel ning tundub ka, et täna, kuigi päev ei ole veel läbi) on vähemalt korra vihma sadanud ja välgutanud. Eile saime taas nautida mitut elektrikatkestust ja Rasmus sai pirru valgel (tänapäeval küll jah taskulambi valgel) koolitöid teha. Kuna inimese mälu teeb trikke ja me ei mäletanud, et eelmine aasta nii vara ilm oleks halvaks läinud, lugesin eelmise aasta postitusi – nüüd saab ju juba võrrelda. Selgus, et eelmine aasta oli nädal aega samasugust vihma ja välku, aga juba nädal varem, kui sel aastal. Vahe on ainult selles, et eelmisel aastal oligi nädal aega kehva ja siis läks ilusaks tagasi, kuni selle 100 aasta kõige hullema sügistormini, mis 20 oktoobri kanti oli. Ennustatakse, et homsest keerab meil ilm jälle ära ja seekord temperatuurid kukuvad erakordselt madalale, sinna 20 kanti ning on oodata kõva tormi. 17.09 anti meile ju orkaani hoiatus, keeris oli siin mere peal, õnneks maale ei tulnud ja ennustati tuult kuni 32m/s, mandril oli maksimaalselt 16m/s, seega polnud siin häda midagi. Kui see vihm, välk ja elektrikatkestused välja jätta. Antud keeris liikus edasi Kreekasse, ma ei ole uudistes täheldanud, kas seal juhtus midagi hullu või mitte. Eestis oli meiega võrreldes ikka torm, mida saab tormiks nimetada. Ahjaaa, meil sadas eile rahet! Esimest korda nägime siin enda kodu juures rahet! Ilmateade lubab laupäevaks mägedesse, mis on üle 1500m, juba lund! Ilm on hukas, ma ütlen 😀 Ja ujumise kohta veel seda, et me lohutame ennast teadmisega, et ujume juba maikuu lõpust saati praktiliselt iga päev, et kaua Sa ikka jaksad. Kuigi mu kehale mõjub ujumine vägagi hästi, nii vormimise kui ka meelerahu suhtes, seega võiks ju ikkagi supelda niikaua kui vesi kannatab. Aga hetkel kehtib ka see ütlus, miks ujuma ei saa minna, et “Loll, kes vabandust ei leia” 🙂

Käisime nädalavahetusel shoppamas, Jaagul tuli tuju ja sellest tuleb ju kinni haarata. Mitte, et me siis hullult midagi kokku oleks ostnud 😀 Vaatasime üle pika aja üle Siracusa keskuse, seal oli endise suure toidupoe Auchan asemel nüüd Conad avatud. Porte di Catanias oli ikka veel Auchan, aga väga kesise kaubavalikuga. Poodides käimise peamine eesmärk oli meil leida Illy kohvikapsleid, et testida, kas kodukasutajatele mõeldud kapslid meie masinale ka sobivad ja Jaak oli neid kunagi Auchanis näinud. Paraku seekord ei olnud neid ei Conadis ega Auchanis. Küll sai Jaak need Cataniast ühest kohvipoest, paraku need meie masinale siiski ei sobi, peab manipuleerima ehk kapslile enne augu sisse tegema, siis saab kohvi, aga see ei ole eriti jätkusuutlik tegevus. Lisaks on Jaagul teisipäeviti nüüd Catanias massaaž, see nädal oli esimene kord, ellu jäi 😀 Ja mingi aeg olen nüüd, vähemalt teisipäeviti, autojuht ja pean lapsel koolis järgi käima, kuni Jaagul massaaži kuur läbi saab. Vaatab siiski, kaua ta jaksab seal käia ja kaua massöör masseerida.
Porte di Catania on praktiliselt lennujaama kõrval, seega saab seal maanduvaid lennukeid kõhu alt kõdistada 😀

Minu suhtest alkoholiga te kõik ju teate, ma ei ole joonud juba emmm…. vähemalt 3 või 4 või 5 või kes teab kui mitu aastat kanget ega ka lahjat alkoholi. Nüüd on see ahel ka murtud. Katki läks see Trapanis, kui seal õhtusöögi kohas peremees lõpetuseks meile mandlilikööri tõi, mida ta sõber ise tegema pidi. Mmmm, see oli hea. Ma sealt väiksest pitsist imepisikese sõõmu võtsin, kuidas Sa jätad mekkimata, kui peremees isiklikult oma sõbra tehtud joogiga kostitab, kolmveerand mu klaasist jäi ikka Jaagul ära juua 😀 Nüüd on meil kodus ka oma Sitsiilia liköör, Cremoncello, pitstaatsia oma. Lidli reklaamis oli ja me pidime kohe ostma või noh Jaak leidis, et me peame selle ikka ostma. Nüüd peame Limoncello ka ostma, siis on ikka õige Sitsiilia kogemus alkoholi osas käes. Ahjaaa ja selle pitstaatsia likööri mekkisin ka ära, maitses nagu pitstaatsia liköör – Jaak saab nüüd konjaki asemel magusat jooki juua, kui isu peale tuleb 🙂

Vahepeal oli ülemaailmne koristuspäev ja kõik usinasti koristasid suitsukonisid, et tõsta inimeste teadlikust, kui palju mürgiseid aineid seeläbi loodusesse satub. Emmmm, olgu, siin elades ja ringi liikudes on tunne nagu kogu saar on üks suur prügimägi – suitsukonid ei hakka selle sodi alt silmagi, mis siin kõik tee äärtes vedeleb. Ma olen täiesti nõus, et tuleb puhastada ja inimeste teadlikust tõsta, kuid riigiti tuleks ikka tegeleda nende kitsaskohtadega, mis sellel riigil iseloomulikud on. Eesti on tõesti väga puhas ja saab juba juhtida tähelepanu suitsukonile, kuid Sitsiilias, kus prügikotid lihtsalt aknast välja visatakse, tuleks tegeleda ikkagi sellega, et prügi ladustatakse selleks ette nähtud kohta, mitte iga väiksema kõrvaltee teeserva. Pildil on väga väike osa prügist, mis on kogunenud meie suure tee äärde enne kiirteele pööramist, see tee äärde kogunenud prügiuss on ca 10m pikk ja korralikult kuhjas. Siiani ei ole midagi ära viidud, seega aroom sealt mööda sõites on “võrratu” ja hunniku juurde on pandud lihtsalt see teetöö koonus, et sodi trügib tee peale, olge tähelepanelikud … ja see on kogunenud sinna alates juulikuust …

Päikesetõus on siin jätkuvalt imeline! Püsige terved!

14.09.2020

Meil on juba neljas päev järjest, kus välgutab ja müristab ning vahelduva eduga sajab rohkem või vähem vihma. Ma ei saa aru, kes sellise ilma meile siia tellis?! Mina olen ju see, kes kohutavalt müristamist kardab, ma ei teagi täpselt mida ma kardan, lihtsalt see kohutav kolin ja mürin, mis peale välku tuleb on kole. Eriti, kui see kolin on täpselt mu pea kohal ja maja väriseb selle peale. Kui kolistab kaugemal, siis ma ei karda, sest siis see ei ole siin minu juures. Reede hommikul võtsin veel rahumeeli päikest ning elasin sisse e-kursuste tutvustavatesse videotesse, kui kella 13:00 paiku saabusid kurjad pilved. Siin on kombeks, et kõigepealt lööb välku ja müristab jupp aega, siis tulevad tugevad tuuleiilid ja siis hakkab vihma sadama. Välk ja pauk üldiselt jätkub, õnneks tuul reeglina vaibub. Muidu poleks midagi, aga meil läheb siin väga lihtsalt elekter ära – kui välk on meie küla kohal, siis vähemalt korra sel ajal elekter meid ka hülgab. Laupäeval oli päeval kolm korda ära ja millalgi öössel ka. Üldiselt siiani on katkestused jäänud sinna maksimaalselt 30 minuti kanti, seega ei midagi hullu, lihtsalt kodumasinatest ja ruuterist on veidikene kahju. Lisaks tekitab ebamugavusi, kui elekter peaks ära minema keset söögi tegemist või dušši all olemist. Siiani õnneks on sellega hästi läinud ja nendel hetkedel on elekter olemas olnud. Vihm on hooti, sajab rahulikult ja siis tuleb padukas. Meil õnneks siin veel kusagil midagi ei ujuta, aga linnades väikestel tänavatel on suuremat sorti jõed olnud ja Jaak just ütles, et tema baasis on vesi äärekividega ühel tasapinnal, et selline ühtlane bassein on. Täna on erakordselt hall ja vihmane, varahommikust saati sajab, välgutab ja sajab ja välgutab ja see välk ei taha kuidagi meie juurest ära minna. Elekter käis ka juba ära … Kuna meil signalisatsioon on jätkuvalt korda tegemata, siis me avastasime, et kui elekter tagasi tuleb siis õues see andur hakkab huilgama. Seega on ta siin viimastel päevadel usinasti huilata saanud. Kuna mitu päeva on sadanud ja pilves olnud, siis on see kehvasti mõjunud meie õue temperatuurile, kui eile pealelõunal oli veel 27 kraadi, siis tänaseks hommikuks on temperatuur kukkunud 21 peale ja see on septembri keskpaiga kohta ikka külm. Mul jääb ainult loota, et ilm siiski paraneb ja soojus ning päike tulevad tagasi 🙂

Eelmine neljapäev sain kätte oma uued päikeseprillid. Mu eelmised päikeseprillid pärinevad 10+ aasta tagusest ajast ja kuna mul on jätkuvalt väike miinus 0,5/0,75 ja mul oli lubade peal prillide kandmise kohustus, siis korraliku kodanikuna tellisin Eestis käies uued päikeseprillid. Optometrist valis mulle sellised klaasid, mille tegemine jääks nädala aja sisse ja ma enne ära sõitu saaksin need kindlasti kätte. Paraku läks siiski kõik teisti ja 21.08 Eestist teele pandud pakk jõudis trackingu järgi valvurini 7.09. Natuke üle kahe nädala, polegi kõige hullem … Kuna me mr. Francot ei näinud ja kolmapäeval oli asendusmees tööl, siis sain oma paki kätte alles neljapäeval. Aga käes see mul nüüd on, kuid prille kasutada ei ole veel saanud, keegi peitis päikese ju ära 😀 Mingil põhjusel on Itaalias pakile uus kilepakend uute siltidega pandud, huvitav miks, tundub ilmselge raiskamisena. Ühtlasi olen tänulik, et prillid tervena kohale jõudsid, sest need olid küll papist prillikarbi sees, mille sees omakorda oli prillitoos, aga ühtegi pehmendust ei olnud. Teades, kuidas pakke sorteeritakse ja transporditakse on ime, et need tervelt kohale jõudsid. Seega, kui mul tulevikus ikka hädasti midagi Eestist vaja on, näiteks tatart, siis saab postiga saata küll, kuigi see postikulu on meeletult kallis, seega pigem ootame ja loodame, et keegi ikkagi külla saab tulla ja meie varusid täiendada. Ahjaaa ja kui ma Eestis Liinaga brunchil olin siis uurisime mu juhilube väheke lähemalt ja selgus, et seda eritingimuse rida uutel lubadel enam ei olnudki … 😀 Ja Rasmusele sai ka uued päikeseprillid ostetud, Lea tegi head müügitööd 😎

Ostsin ükspäev poest lehttaigent. Olen seda siin enne ka vaadanud, aga kuna see on tavalises külmaletis, siis ei ole siiani julgenud osta. Eestis müüakse seda ju sügavkülmutatuna. Avastasin, et seda tainast on väga mugav kasutada. See on koheselt kasutamisvalmis, väga õhukeseks rullitud ning viineripirukate tegemiseks on vaja ainult parajad taignatükid välja lõigata ning ümber viineri mässida. Nüüd on lapse ühed lemmikud, viineripirukad, ka siin tehtavad! Viinerid jah küll on ainult mini versioonis, aga siikski on 🙂 Sel aastal käis saiapoiss üllatavalt kaua, terve septembrikuu esimese nädala ka veel. Puuviljapoiss käis viimast korda 29.08 ja rohkem teda pole nähtud. Saiapoisilt ostsin maitsmiseks XXXL suuruses sõõrikuid – ma pole enne nii suuri näinud ja hind oli ikka 1€. Maitses nagu sõõrik 🙂

Tundub, et mu tomati- ja kurgihooaeg hakkab selleks korraks vaikselt ühele poole saama. Mõlemad veel natuke midagi kasvatavad, aga varsti peab hakkama poest kurki juurde ostma. Tomatit varume lisaks juba pikemat aega, sest oma aia tomatid on pigem niisama ampsamiseks ja toidu sisse tarvitamiseks jääb neid väheks. Ikka veel juhtub seda, et mõni kurk oskab ennast ära peita ja kasvab paari päevaga salaja ülisuureks 😀

Liina andis siin käies mulle väga hea söögiidee, kuna oleme hakanud siin väga palju makarone ehk kui peenema nimetusega öelda, oleme hakanud palju pastat sööma, siis üks tema lapse lemmikuid on pasta basiilikupestoga. Basiilikut kasvab mul kõvasti ja kõik teised pesto jaoks vajalikud koostisained on mul ka olemas, seega olen nüüd mõned korrad teinud basiilikupestot ja olen seda pannud igasugustele toitudele ja küll see maitseb hea. Seega on pesto tegu saamas kohustuslikuks nädala osaks. Kuigi varsti saab see lõbu mul otsa, sest basiilik saab niiviisi ju mu peenralt otsa 😀 Proovisin teha ka pitstaatsiakreemi, aga see mul kuidagi ei õnnestunud, mul vaene blender kuumenes enne üle, kui see pähkliõli eraldumise faasi jõudis. Proovin korra veel köögikombainiga teha, aga kuna see on suur, siis mul väga lootust ei ole, et see sealgi õnnestuks. Seega seda tuleb ikkagi poest osta, kui väga suur isu peale tuleb.

Külas elab veel jätkuvalt üllatavalt palju inimesi. Arvasin, et tänaseks kolivad kõik ära, sest Itaalias algas kool. Ikkagi on siin veel naabrid, keda eelmisel aastal oli ainult suvehooajal kohata ja paraku on alles just need, kellel need noored rumalad koerad on, seega koerte kisast me ikka lahti ei ole saanud, aga see-eest ei ole kosta enam Olivia helisevat hädakisa, mis meid päevast päeva igal suvehommikul, -lõunal ja -õhtul saatis 😀 Meie kõrvalnaabrid oma toreda huskiga on ka ära kolinud, vähemalt nädala keskel nad siin enam ei ole. Jõudsin üle-eelmisel nädalal nende kutsust salaja paar pilti ka teha 🙂

Tegelikult on siin jätkuvalt mõnus ja küll see ilus ilm ka tagasi tuleb! Püsige terved!

04.09.2020

September tuli pilvede ja temperatuuri langusega, nüüd on meil “ainult” 28-30 kraadi sooja, olenevalt päevast. Kuna mõned päevad on nüüd pilves olnud, siis on maja mõnusasti maha jahtunud ja konditsioneerid on puhata saanud. Üleeile ehk 02.09 sadas lõpuks vihma ka, viimati oli meie kandis seda loodusnähtust näha 14.07. Loodetavasti sadas üle saare ja korralikult, sest järjest hullemad põlengud räsivad saart ning Palermo piirkonnas on olnud väga suured kahjustused. Kõige enam sai kannatada Zingaro looduskaitseala. Me jõudsime oma suve alguse reisil seal õnneks ära käia ja kogu seda ilu veel näha. Augustikuu viimane päev üllatas meid kõva kuumaga – siin on jah ennegi 40 kraadini ulatuvaid temperatuure olnud, aga mitte siin, meie külas, mere ääres. Tavaliselt on olnud mõni kraad “jahedam”, seekord näitas auto termomeeter kella 15:00 paiku koduhoovis 40,5 ja tavaline termomeeter, mis on meil varjus, näitas kella 16:00 paiku 35,5. Seega päikese käes oligi päriselt 40 kraadi. Selle suve kuumarekord meie kodu juures. No ja kui järgmine päev on äkki 28 kraadi ja pilves, siis on ju külm! 🙂

Tundub, et igas kuus on nüüd neljapäev, kus juhtuvad asjad, mis ei peaks juhtuma. Juulis, tegi auto puffff ja konditsioneer lõpetas töö. Eelmisel nädalal jõudsime seda ka lõpuks remontima ja nüüd on mul taas täiesti tuttuue külmaga auto. Päris tore on jälle kinniste akende ja külma puhuva autoga sõita. Augustikuu ebameeldivus tabas mind 27.08. Päev algas nagu ikka, hommikuse virgutusvõimlemisega ja seejärel läksin ujuma. Meri oli täiesti sile, puhas ja rannas ei olnud mitte ainsatki inimest! Ujusin ja mõtlesin veel, et nii mõnus on, et sulistan kohe pikemalt. Kui esimese otsa ujumisest tagasi keerasin, tundsin äkki nagu mingi kõrvetav nöör oleks vastu mu jalgu löönud ja ei lasegi enam lahti. Hakkasin kiiresti eemale ujuma, aga see kõrvetuse tunne ei kadunud. Keerasin ennast siis selili, tõmbasin jalad krõnksu ja lükkasin kätega üle jalgade. Nüüd oli valus põlvede juures ja parema käe sõrmel. Aru ma ei saanud, mis see oli, nagu kõrvenõgestega oleks löödud ja pärast need keha külge kinnitatud. Õnneks vett endale sisse ei ahnitsenud, aga korra käis mõte peast läbi küll, et nii on täiesti võimalik siin ju ära uppuda, kui midagi juhtub ja kopsud vett täis tõmbad, muidu ju hoiab see soolane vesi pinnal. No igatahes panin peale maksimumkiiruse ja ujusin kaldale. Kaldale jõudes sain ka oma jalgu vaadata, sinna kõrvetuste kohtadele olid tekkinud punased laigud ja vesivillide sarnased paised. Nojahhh, niipalju siis ujumisest ja nautimisest. Kiirustasin koju, võtsin ruttu ühe zyrteci ja paratsetamooli tabletid. Mõtlesin, mis see olla võis ja muud ei suutnud välja mõelda, kui meduusi ehk tegelikult küll millimallikaga kokkupuude. Me enda rannas ei ole neid kordagi näinud, aga liivarandades oleme mõnda üksikut isendit kohanud küll. No ja ma siis võtsin appi doktor Google ja panin otsingusse meduusi kõrvetus ja esimesed artiklid olid sellest, kui mürgine see kõik on ja kuidas inimene 10-50 minuti jooksul ära sureb … Eeee, ahhh, mida?! Emmm, ei tänan, kuna ma ei taibanud otsida inglise keeles või lihtsalt millimallikat, siis loobusin lugemisest, tegin selle asemel kohvi ja ootasin siis, mis edasi juhtub. Tunni möödudes olin ikka elus ja paistetud vaikselt taandunud ning jätkasin siis oma planeeritud päevaga ehk läksin poodi, kuhu ma tahtsin jõuda pigem varem, kui hiljem, aga seekord siis pigem hiljem. Peale seda on kerge hirm ikka naha vahel, kui ujuma suundun, aga ega need millilmallikad nüüd iga päev ka mind ei varitse. Pealegi üle aasta esimene kord, seega on harvad juhused ja järgmist enam ei tulegi. Rasmusele ma ei ole rääkinud, et kõrvetada sain, ta arvatavasti keelduks edaspidi üldse vette tulemast …

Pühapäeval käis Jaak uuesti tuult püüdmas ja me olime kaldalt toetav jõud. Seekord käisime Siracusa liivarannas. Peale Jaagu oli üks lohe veel, aga see tuli tunnike hiljem. Jätkuvalt ei saa me aru, kus need kohalikud siis surfavad … Jaak oli taas vaatamisväärsus, inimesed pildistasid ja filmisid teda. Meie juures õpetati ka kahte poissi purjelauaga sõitma. Seega natuke veesporti ikka harrastati. Inimesi oli jätkuvalt palju, pühapäev ju ikkagi ja tuult nad siin ei karda. Suvine vaba päev tuleb veeta rannas!

Rasmus on nüüd kaks nädalat koolis käinud. Kui eelmine nädal oli uus ja põnev, siis see nädal enam nii rõõmsalt kooli ei mindud. Raskeks hakkab minema – palju on uut infot, õppida jääb rohkem, kui eelmisel aastal ja ei ole enam nii palju niisama olemise aega, kui ennem. Hetkel on ta väga hästi hakkama saanud. Õpib üksi, ainult matemaatikat vaatavad vahest Jaaguga koos ja siiani on saanud ainetes maksimumpunktid. Väga tubli ja loodan, et jaksab nii edasi minna. Lisaks otsustas ta, et ei vaheta kunsti ega itaalia keelt ära. Loodetavasti, kui järgmine kursuste valik on, siis saame ikka midagi asjalikku, sest nende kahega ei ole elus edaspidi suurt midagi peale hakata. Keeleoskus on muidugi väga hea, aga kas ja kui palju peale siit ära kolmist, ta edaspidi veel itaalia keelega kokku peab puutuma, on juba iseasi. Esimestel päevadel suutis ta natuke pea laiali otsas erinevatesse klassidesse unustada – pastaka, näomaski ja veepudeli. Kui kaks esimest juhtusid kohe esimesel päeval, kahe esimese tunni ajal ja sai kohe need uuesti ka kätte, siis veepudeli unustas ta oma B-päeva viimasesse klassi ja oli kole õnnetu, nii et kogu ülejäänud õhtu oli rikutud. Andsin talle küll uue pudeli ja lohutasime, et see teine oligi juba vana ja kõik on hästi, aga ikka oli ta kurb. Järgmisel B-päeval sai ta oma pudeli muidugi õnnelikult tagasi ja nüüd on jälle kõik hästi. Lisaks on mul hea meel, et ta on pärinud Jaagu orienteerumisoskuse – koolis teab kohe kuhu minna ja ei eksi teelt. Lisaks käis ta ühel õhtul, kui ma arvasin, et jalutab meie külas ja vaatab kasse, naaberkülas jalutamas. Seal tagumises külas, kuhu ma aina olen mõelnud, et peaks minema ja laps käis seikles seal täiesti üksi ära. Pärast kaardi pealt näitas, et näe kõndisin siit-siia ja siis siia ja siin keerasin ümber ja siin oli mingi itaalia keelne silt, et ma edasi ei läinud ja siis keerasin siia ja tänna ja siis jõudsin sinna ja siia ja siis läks hämaraks ja hakkasin koju tulema … Eeeee, okei, ma juba esimese sinna ja tänna peal oleksin ära eksinud … Väga tubli väike seikleja, tundub, et ta saab endaga päris hästi hakkama ja ma ei pea enam muretsema …

Mul on nüüd oma väike moka kann, millega saan teha väikese ekspresso. Jaagu punane kann on ka väga tore, aga minu jaoks teeb liiga palju kohvi. Kuna meil Illy kapslid saavad kohe otsa ja juurde enam tellida ei saa, sest see e-pood, mis nendega tegeles, lõpetas nende müümise. Ülejäänud müüvad ainult firmadele või on kallimad. Proovime siit leida kodukasjutajate masinatele mõeldud kapsleid, äkki need sobivad meie masinaga ka. Seega pean tegema kohvi nüüd teiste vahenditega ja nüüd on mul oma isiklik väike moka kannuke 🙂

Meie Suur Tossutaja on tänaseks päevaks suurema popsutamise järgi jätnud, aga ta tossutas seekord ikka üsna kaua – natukene üle nädala. Oleme küll piisavalt kaugel, aga tuhk jõudis ikka meieni, rõdu põrandad, lauad, toolid, õu, autod – kõik olid stabiilselt tuhakihi all. Kui ma muidu olen suhteliselt laisk rõdude pühkija, siis nüüd ikka üle päeva käisin harjaga üle, muidu jõuab see tuhk ju mingit teed pidi tuppa.

Ja lõpetuseks, kui ma ei teaks, et meil aias kasvab sidrunipuu, siis ma arvaks, et meil on laimipuu.

Püsige terved ja toredat alanud tarkusekuud!