Month: October 2020

30.10.2020

Meil oli täna “Virtual Parent-Teacher Conferences” ehk teisisõnu arenguvestlused. Kokku on Rasmusel kuus (6) õpetajat seega oli meil kuus 10 minutilist sessiooni, kus me saime õpetajaga suhelda. Eelmise reede kooli uudiskirjaga saadeti link, kus tuli valida õpetaja, endale meelepärane kellaaeg ning ära registreerida. Sain vastu Google Meetroomi lingi ja õigel kellajajal võtsime õpetajatega ühendust. Kuuest õpetajast viis ütlesid, et Rasmus on nende üks parimatest õpilastest ning nad on temaga väga-väga rahul. Awwww! Üks õpetaja ütles põhimõtteliselt teise lausena, et ta armastab Rasmust, emmmm okeiiii …. Kuna Rasmusel on hinded korras (A+ kuni B-) ja ta ise ütleb, et koolis on ok, raske, aga ok ning mingeid probleeme ega küsimusi ei ole, siis meil endil õpetajatelt suurt midagi küsida ei olnudki. Kõik kiitsid teda ja olid temaga väga-väga rahul. Üks õpetaja on selline “vanakooli” mees, mulle meenus kohe ta sellise omal ajal olnud TTÜ õppejõuna 😀 ja erinevalt teistest ei kiitnud ta Rasmust taevani, vaid jäi väga reserveerituks. Esimene tsükkel, Eesti mõistes siis veerand on edukalt läbitud ja tulemusega võib väga rahule jääda. Edu Rasmusele edaspidiseks ja loodetavasti jätkab ta sama usinasti!

Jaak on suhtunud väga skeptiliselt inglise keele ja kirjanduse A+-desse (hinnetelehel esimene aine), kuna talle tundub kahtlane, et kuidas saab võõramaalane nii head tulemused saada. Õpetaja vastus pani jällegi mind mõtlema. Ta ütles, et ta näeb Rasmuses suurt potensiaali kirjutaja või tõlkijana ning kui ta tunnis teeb mõne töö, siis ta vaatab selle üle ja kui talle tundub, et Rasmus “jookseb lati alt läbi”, siis suunab ja annab juhiseid, kuidas oma kirjatööd veelgi paremaks teha. Seeläbi Rasmus areneb ning eesmärgid on järjest kõrgemad. Mulle selline suhtumine väga meeldib, selline toetav, innustav ja motiveeriv! Selle aastaga on toimunud tohutu hüpe Rasmuse lugemises – kui ennem pidi teda sundima ja ta valis võimalikult lihtsad raamatud, et oleks kerge ja saaks ruttu läbi, siis sel aastal on asjad teisiti. Eesti koolis oli suvelugemine Palacio “Ime”. Kuna me eesti keelsena seda ei saanud, luges ta seda inglise keeles ja see on praegu ta lemmikraamat, mille me talle isegi ostsime. Vaatasin ka kunagi temaga “A Series of Unfortunate Events”, mis kaldub sinna fantaasiamaailma. Kuna see talle meeldis, siis otsis ta selle kohta infot edasi ja leidis Netflixist üles seriaali – kolm täispikka osa. Vaatas need ära ja lõpuks hakkas lugema raamatuid – neid on kokku 13 osa. Ta jõudis neli osa ära lugeda ja siis tuli “Ime” ning selle loomuliku jätkuna “Auggie ja mina” ning plaanib selle kolmanda raamatu samast seeriast ka läbi lugeda. Seega “A Series of Unfortunate Events” on jäänud tahaplaanile. Juhtus kuidagi nii, et sama raamat on ka siinse kooli inglise keele õpetaja lemmikraamat ja ta andis koolis olevad selle seeria raamatud, mis tal oli, Rasmusele. Seega on tal on nüüd sealt seeriast osad raamatud kodus ka olemas. Ma olen väga positiivselt üllatunud, et ta on hakanud lugema, leidis raamatud, mis talle meeldivad ning naudib nende lugemist. Mulle meeldib siinse kooli süsteem, et laps valib ise mida loeb, mitte ei ole ette antud kohustuslikku kirjandust, mis kipub huvi lugemise vastu pigem kahandama, kui motiveerima. Lisaks sellele kirjutas Rasmus suvel juba lühijutte – arvutisse ja inglise keeles. Nüüd oli neil kooli pildistamine – ametlik pildistamine jäi küll ära, aga kunstiõpetaja on ka hobifotograaf ja tegi lastest portreepilte aastaraamatusse – ja seal pidi ootama, siis Rasmus otsustas ootamise aja täita loo kirjutamisega, A4 kaks poolt kirjutas täis. Tundub, et mingigi sügavam huvi mõne asja vastu hakkab tal lõpuks ometi tekkima 🙂

Sügishooaja saabudes ehk siis kui inimesed ära kolisid leidis Rasmus taas ratta üles. Juba eelmine aasta sõitis ta ringi sel ajal, kui kedagi ei olnud. Sel aastal samamoodi, hakkas uuesti sõitma siis, kui inimesed ära olid kolinud. Seega rattahooaeg sai taasavatud 3.10. Tiirutab külavahel päris pikalt ja viitsib ning jaksab ka mäest üles vändata. Üles väravani välja ta pole veel sõitnud, aga poole tee peale küll.

Sel aastal oleme natuke jännis koduse eesti keele õppega. Kuna siinses koolis on koormus päris suur ja teha on palju, siis kulub tal suurem aeg kodutööde tegemisele. Lisaks on teisipäeva õhtuti jätkuvalt Miksikese programmi eesti keele tunnid. Sel aastal on koos korraga neli last ja uus õpetaja. Antud õpetaja annab poole rohkem kodutöid, kui eelmine. Seega on võrdlemisi vähe aega teha Õismäe kooli õpetajale eesti keelt ja kirjandust, kuna kõik tegevused võtavad oma aja ning tahaks, et lapsel oleks niisama mängimise ja laisklemise aega ka. Kuna lisaks siinse kooli lugemisele on vaja lugeda ka Eesti kooli kohustuslikku kirjandust ja sealsed raamatud ei ole just eriti ahvatlevad … Kuna osasid raamatuid ei ole meil kusagilt võtta, siis asendame nendega, mis Rasmusele meeldivad ja mida ta tahab lugeda. Seega loodetavasti saab ta lõpuks ka nendega hakkama. Õismäe koolis on ka uus eesti keele ja kirjanduse õpetaja, täiesti tuttuus ja esimest aastat tööl. Tundub noor ja avatud meelega, seega oleme saanud paindlikud lahendused ja kokkulepped. Ise ma küll natuke põen, et meil see õppimise tempo nii aeglane on, aga no tõesti, kirjanduse teemad on hetkel sellised, kus ma üldse kaasa ei oska rääkida – õnneks on Jaak luulesoonega ja aitab siin hädast välja 😉

Rasmusest praeguseks kõik. Meil on üks väga tubli laps! Ahjaaaa, mille üle mul kogu selle õpetajatega vestluse tulemusena kõige suurem hea meel on, et kõik õpetajad ütlesid, et Rasmus alati küsib üle, kui aru ei saa või hätta jääb. Jeiii, aastate pikkuse töö tulemus on lõpuks vilja kandma hakanud! Kui palju aastaid me oleme rääkinud, et ära karda küsida, alati tuleb täpsustada ja küsida, kui aru ei saa. Nüüd on see aeg käes! Vähemalt hetkel ja siin koolis ja siinsete õpetajatega 🙂 Õnnelik mina!

Muudel teemadel natuke ka. Kunagi kirjutasin, et me ei saa enam oma kohvimasinale kapsleid, kuna neid ei ole enam jaemüügis saadaval, saavad osta ainult ettevõtted. Jaak ei viitsinud Eesti Illy esindusse helistada ega küsida, et kuidas neid ikkagi saaks ja see edasi uurimine jäi soiku. Seega oli masin peamiselt piimavahustajana kasutuses. Eelmise nädala alguses tegi aga vahustaja nupp krõks ja selle sees olev vedru läks puruks ning kogu vahustamise rõõm lõppes ära. Mul oli meeles, et Jaak on oma kohvivideotes näinud, et piima saab ka presskannuga vahustada. Otsisin siis õpetused üles ja katsetasin kohe järgi. Paraku meie presskannuga seda teha ei saa. Me kann on liiga suur ja on see termose versioon, mis vahustamiseks hästi ei sobi. Kuna olin ükskord varem juba IKEA-s käinud neid hästi lihtsaid piimavahustajaid vaatamas, et kas müüakse ja mida müüakse. Ühte lihtsamatest lihtsamat verisooni müüdi ja tervelt 1,50€ maksis 🙂 Tookord ma seda ära ei ostnud, aga nüüd jäänud muud üle, kui tuli minna ja see endale soetada, sest hommikune latte peab mu laual olema. Lisaks oli nagunii oli vaja osta juurde lihapalle, seega enne Rasmusele järgi minekut käisin ka IKEA-s ära. Seekord oli väga imelik – parklas oli palju ruumi ja IKEA oli inimestest praktiliselt tühi … Kuigi olin samal kellaajal nagu tavaliselt, sest olen sättinud seal käimise enne Rasmusele järgi minekut. Reeglina on parkla täis, vaba kohta tuleb pikalt otsida ja inimesi on palju, eriti kohvikus. Inimesi on üldse viimasel ajal vähem liikvel, olen seda ka Lidlis käis tunnetanud. Inimesed võtavad seda valitsuse üleskutset – käige nii vähe väljas kui võimalik – vist tõsiselt … Rasmus ükspäev avaldas soovi saada päris piparkooke, pidin hakkama otsima, kas siin on müügil vajalikke vürtse, et ise taigen kokku keerata, aga ohh seda rõõmu, kui leidsin IKEA toidupoes müügilt piparkoogid! Need päris õiged piparkoogid – lõhn on õige ja maitse ka, nüüd krõbistame piparkooke ja ma ei peagi ise vaeva nägema. Ühe karbi peab kindlasti veel ostma 🙂

Meil on nüüd uus kohvimasin. Selline väike nunnu ja punane 🙂 Illy oma jätkuvalt, muud meie ju kodus ei joo 😀 Jaak ostis masina Illy internetipoest ja siin maksis see koduskastujale mõeldud kohvimasin 139€ versus Eesti 279€ vastu. Siinse hinnaga oli ta nõus selle ära ostma 😀 Masin tuli võrdlemisi kiiresti, sain oma IKEA piimavahustajat ainult loetud päevad kasutada. Olen meie kulleri kogemustest eelnevalt ka kirjutanud, et me pakid antakse Mr. Franco kätte hoiule, siis seekord kuller helistas. Jaak suunas kõned mulle, et kuller mu kätte saaks. Nojahhh, tema ei rääkinud sõnagi inglise keelt ja ma ei osanud kuidagi öelda, et kohtume väravas. Igatahes sellest sain aru, et ta kuller ja toob meile kohvimasina. Lõpuks ütlesin kulleri pika jutu peale “Si” (jah) ja tuiskasin autoga üles väravasse. Kedagi ei olnud, mõtlesin juba, et mis ma nüüd siis teen, kui nägin, et Mr. Franco toimetas maja juures ja juba suundusin abi paluma, kui TNT kirjadega auto kohale jõudis. Tundub, et kõik kullerid ei ole siin käinud ja ei tea, et ei pea helistama ning pakid võib jätta valvuri kätte. Kuller oli muidugi huvitav – sigar, mitte suits, vaid sigar hambus ning otsis kaubikust pakki. Tundus, et tegemist oli suuremõõtmeliste veosega, kuna kaubik oli suuremat sorti pakke täis. Natuke läks aega ja käes me pakk oligi. Seekord läks õnneks! Jaak just teatas, et tellis samast poest Illy kohvikapsleid, kuna on Halloweeni soodusmüük … Emmm tundub, et kohtume järgmine nädal uuesti kulleriga …

Esimesel päeval ei saanud ma piima vahustamisega üldse hakkama, see ei läinud vahtu ja piim jäi külmaks. Lisaks suutsin vett ja piima laiali pritsida. Uurisin siis veidikene interneti videoid ja selgus, et siin peab kannu rahulikult paigal hoidma ja ootama, kuni piim vahtu läheb. Võtsin aega, see protseduur võtab umbes 1 minut ja 30 sekundit, versus vana masin 30 sekundit. Vaht nii tugev ei jää ja piim väga kuumaks ei lähe. Taaskord tuleb tõdeda, et profimasinatel ja kodukasutajatele mõeldud masinatel on ikka mäekõrgune kvaliteedivahe. Aga vähemalt on meil nüüd kohvimasin ja kui tuleb isu kiiresti üks ekspresso juua, saab selle mugavalt kätte 🙂

Mõnusat sügise jätku ja püsige terved!

18.10.2020

Eelmisel pühapäeval (9.10), kui oli viimane suvesoe ilm (kuni 27 kraadi ja soojendav päike), käisime Rasmusega naaberkülas. Rasmus on seal korra üksi seiklemas juba käinud. Kuna Jaak tundis ennast jätkuvalt veidi haiglasena, siis jäi kodusaarel ringi sõitmine seekord ikkagi ära. Kuna mina olin kodus passimisest juba tüdinenud, siis otsustasin, et viimase suvesooja ilma puhul läheme siiski Rasmusega seiklema. Seekord käisime kõrvalkülas, millele pääseb ligi tagumisest rannast kõndides.

Jalutuskäik oli natuke üle 3,5km ja veetsime ca 1h seda läbides, koos pildi- ja muude uudistamispausidega 🙂

Käisime ära Baia Arciles, see tundub olema siinkandi üks luksuslikest rannaküladest. Tänavad on laiad, majad suured – niipalju kui neid kõrge müüri ja puude varjust näha oli, kogu kompleks on ringikujuliselt üles ehitatud, ühtne linnamüür, toredad kaunistustega pingikesed ning suur murukattega vabaaja veetmise ala. Väga uhke värk igatahes! Meie külake tundub selle kõrval nüüd eriti õnnetu ja kole 😀

Külma ilma oli õnneks ainult kaks päeva ja nüüd on jälle päikseline ja 22-25 kraadi. Kuigi, kui tuleb pilv ja puhub kerge tuuleke, siis on külm, vähemalt minul. Tegelikult on vist ikkagi soe, sest olen näinud, et meie rannas on ikka mõned inimesed, kes käivad ujumas ja võtavad päikest. Küll väga vähesed, aga siiski. Kui soe ei oleks, siis ju seda ei tehtaks, lihtsalt mulle tundub, et 25 kraadi on külm 😀 Ilmateate järgi on oktoober olnud siiani tavapärasest paar kraadi külmem, aga järgmise nädala lõpus peaks jälle soojaks minema ja 26-28 kraadi tagasi tulema. Eks siis paistab, mis päriselt juhtub. Nädala alguses ja keskel peaks olema vahelduv pilvisus ja 22-25 kraadi, seega teoreetiliselt Eesti suvesoe ilm ju 🙂

Olime ka sel nädalavahetusel kodused, kuna nüüd jäin mina haigeks. Reedel läks tervis päris käest ära. Väike kurguvalu ja selline tuim olemine on mul juba väga pikalt olnud, natuke tuult saan on kohe kurk valulik. Nüüd aga hakkas ka vasak põskkoobas ja kõrv valutama ning vist õhtuks tõusis ka palavik. Hommikul igatahes ei olnud, kuna muidu mind ei oleks baasi sisse lastud. Hea, et me Jaaguga korda mööda tõbised oleme, vähemalt üks saab last kooli viia ja tuua. Olen ennast nüüd siin hoolega tohterdanud ja praeguseks on enesetunne juba väga hea, põsk ja kõrv annavad siiski tunda, seega proovin mitte külma saada ja jätkan koduste vahenditega enda ravimist. Jaagul on järgmine nädal ka vaba, nad on nüüd tööl taas vähendatud koosseisus nagu kevadelgi, kuid last peame ikka kooli vahet vedama. See kuu on palju edasi-tagasi sõitmist – loodetavasti jääme bensiinilimiidi sisse, sest sõitmist on topelt. Terveks päevaks niisama baasi passima jääda ei viitsi, midagi ei ole seal teha ja niisama kaubanduses kolada ka ei jaksa. Seega laps kooli, tagasi koju ja poolest päevast uuesti järgi. Koolis tuvastati viirus ühel 7 klassi õpilasel ja need klassid olid paar päeva digiõppel, kuni kõik testitud said. Rohkem ühtegi positiivset testi ei tulnud ja koolis jätkub kõik tavapäraselt. Jaagu lähimad kolleegid olid ka kõik negatiivsed, seega Jaaku ei saadetudki testima. Jälgime, mis nüüd riiklikul tasandil edasi saab, kuna numbrid järjest tõusevad ja riigijuhid saavad esmaspäeval uuesti kokku, et uusi meetmeid arutada. Kuigi karmimad meetmed hakkasid alles kolmapäevast kehtima ja nii kiirelt ei saa tulemusi oodata. Loodame jätkuvalt, et üleüldist liikumispiirangut ei tule, jätkatakse piirkonniti nagu praegu, aga seda Itaalia valitsust ei või iial teada, seega selgub, mis meid siis ees ootab.

Ilusat sügise jätku ja püsige terved!

13.10.2020

Aastad on erinevad ja sel aastal saabus külm palju varem, kui eelmine aasta. Just värskendasin mälu ja vaatasin blogist, eelmisel aastal 15.10 on väljas olnud ca 27 kraadi sooja, siis täna on ainult 20. Eile üle 18 kraadi ei tõusnudki, lisaks oli veel vihm ja tuul. Tundub, et peab pikad püksid ja pusad välja otsima 🙁 Erakordselt vara läks külmaks … Hea on see, et veel ei ole seda vastikut niiskust tulnud, seega veel kütma ei pea ja kannatab niisama olla.

Võtsime kunagi küll plaani, et kui Rasmusel on pikad vabad nädalavahetused, siis seikleme ringi. Paraku praegused neli vaba päeva oleme olnud kodused. Plaanisime küll Itaaliasse minna, aga kuidagi õiget tunnet ei olnud sees. Tavaliselt on ikka selline reisiärevus ja huviga otsin vaatamisväärsusi ning hotelle. Seekord öömaju otsides läks juba tuju ära, kuna valik on väike, väga paljud kohad on jätkuvalt kinni, kliente ju ei ole ja hinnad on erakordselt kõrged, alla 100€ öö on suhteliselt keeruline ööbimispaika leida. Lisaks lubas ilmateade vihma ja külma, seega ei tundunud väga ahvatlev seiklema minna. Ainus positiivne nüanss olid lennukipileti hinnad – ca 36€ edasi-tagasi. Lisaks tunneb Jaak ennast taas kehvasti. Ta käis küll eelmine nädal paar päeva tööl, kuna enesetunne läks paremaks, siis laupäevast tunneb ta ennast jälle haiglasena. Jätkuvalt ei midagi hullu – selline nõrkus ja palavikutunne. Eelmisel teisipäeval saadeti Jaak poolest päevast ära, kuna neil avastati tööl koroona positiivne – ilma sümptomiteta, seega kust sai või mis ajast, ei tea. Kolmapäeval oli ta tavalise päeva tööl ja neljapäeval saadeti taas poolest päevast ära, kuna selgus, et nende ülemus on ka positiivse testi andnud. Kuna Jaak esmaspäeval oli kodus ja teisipäeval puutus lühidalt kokku, sest ülemus läks üsna ruttu koju, kuna hakkas ennast kehvasti tundma, siis loodame, et meil koroonat pole ja kui on, siis ehk põeme seda kergelt 🙂 Eelmine nädal testiti hoolega Jaagu kolleege, kes olid haigetega rohkem kontaktis olnud. Jaaku ei ole testima saadetud, seega teda ei peeta kontaktseks. Pühapäeva õhtul saime koolist ka kirja, et seal on ka keegi positiivse testi andnud, kes täpselt, ei tea, kirjutati, et “koolipere liige on andud positiivse testi”. Ja kuna siin nimetatakse koolipereks nii personali kui ka õpilasi, siis täpsemalt ei tea. Kirjas oli ka see, et kontaktsetega võetakse enne kolmapäeva ühendust ja antakse edasised juhised. Päev on alles hommikus, seega eks siis õhtuks saame teada, kas Rasmus läheb homsest kooli või peab jääma koju veebiõppele ja mida me peame tegema. Kevadel läks see kõik kuidagi kaarega mööda, nüüd enam mitte …

Kui juba selle haiguse lainel olla, siis taaskord on tekitatud ajakirjanduse poolt paanika, täiesti asjatu. Jah, Itaalias oli tõesti üle 5700 nakatanu, kuid teste tehti ka 133 000 ja nakatumise protsent oli sellest mahust 4,3%. Kui kevadel, millega siin hoolega võrreldakse, näiteks 28.03 oli üle 5800 nakatanu, teste oli ca 33 000 ja nakatumise protsent 16,9%. Seega võrreldakse taas võrreldamatut! Itaalia on võtnud seisukoha, et tuleb teha maksimaalselt palju teste, algselt meediast läbi käinud ideaal oli kuni 200 000 testi enne gripihooaja algust, et positiivsed ühiskonnast isoleerida, et haigus ei leviks neile, kes seda raskelt läbi põevad. Kuna jätkuvalt on avastatud haigetest ca 80% asümptomaatilised ja ise haigustunnuseid ei oma, siis on suur soov need isoleerida, et viirus ei leviks. Haiglaravil ning initsiatiivis olevate patsientide arv on kevadega võrreldes ka umbes 5 korda kukkunud, seega olukord ei ole kevadega võrreldav ehk mitte midagi hullu ei ole. Ettevaatusabinõud on muidugi vajalikud ja riskigruppe tuleb hoida, kuid hulluks ei tohi minna, kaine mõistus tuleks säilitada ning mitte üle paanitseda.

Eile hilisõhtul võeti vastu ka Itaalia uus reeglistik, mis kehtib kuu aega. Maskikandmise kohustus nii siseruumides kui ka õues on nüüd alati kohustuslik. See õues maski kandmise kohustus oli juba enne ka, aga see kehtis 18:00-6:00 ja nüüd ca nädal tagasi laiendati 24h peale ja olenemata sellest, kas kedagi on lähedal või ei, alati peab kandma maski. Seda kontrollitakse ja trahvid on mitmekordistunud, need on nüüd vahemikus 400-1000€. Pidudel tohib olla kuni 30 inimest, siiani kuni 200. Seega pulmad ja matused on taas löögi all, siin perekondades on juba rohkem inimesi kui 30. Söögikohad lähevad 24:00 kinni – eestlaste jaoks täiesti ok aeg, kui aga arvestada, et siin alustatakse õhtusöökidega 20:00-21:00 ja kestavad tunde, siis peavad nad nüüd kiiresti sööma … Amatöör grupispordi tegemine on taas keelatud ehk kui ei ole professionaalsel tasemel jalgpallimeeskond, siis enam mängida ei tohi. Karantiini nõue lühendati 14 päevalt 10 päevale. Kehtib ikka see, et kui oled andnud positiivse testi, siis enne inimeste sekka ei tohi minna, kui test on negatiivne. Lubatud on teha piirkondlikke nn. punase tsooni sulgemisi ehk kui kusagil piirkonnas on nakatanute arv elanike kohta liiga kõrge võib kohalik valitsus koostöös piirkonna kõrgema juhiga kehtestada rangemad piirangud. Sitsiilias oli kuni eilseni rangete piirangutega ehk tohib kodust väljuda ainult hädavajadusel nagu kevadelgi Palermo maakond ja tänasest kehtestati antud piirang Messinas.

Täielikult vastab tõele see, et kui ilm on jahe ja külmavõitu siis kohe kutsub küpsetama 🙂 Seega eile oli üks suur küpsetamise päev! Rasmus hävitas seekord ainuisikuliselt kõik viineripirukad, pildil on osad veel puudu 🙂 Kringilt tegin esimest korda elus, ma vähemalt ei mäleta, et oleksin enne kringlit teinud … Tuli täitsa hästi välja 🙂 Nüüd on tõesti kindel, et keegi ei jää peenikeseks 😀

Kevadel ringles väga palju potisaia pilte ja soovitusi teha, ma tookord ei proovinud, tegin seekord. Kuna mu pott on natuke liiga suur selle jaoks, siis tuli sai pigem lamedam. Lisaks proovisin teha natuke teistmoodi kaneelirulle, Ragne Värk toidublogist ja mida paljud on soovitanud. Kuna peab tegema muffinivormis, siis tegin silikooni omades. Minu arust ei tulnud küll parimad, aga ära me need sõime.

Eilne järsk külm tõi Suurele Tossutajale ka esimese lume! Üks pilt on netiavarustest võetud, teise külje pealt.

Jõulud tulevad vaatamata kõigele! IKEA-s oli esimesel korrusel jõuluteemaline osa juba avatud. Kuna mul olid käed asju täis, siis pilt jäi tegemata, kuid 05.10 oli juba jõukraam müügil. Nüüd Lidlis käies olid ka sinna jõuluteemalised maiused ja jõulukalendrid juba müüki tulnud.

Kena sügise jätku ja püsige terved!

4.10.2020

Taas on aja jooksul kogunenud tähelepanekuid või teemasid, mis mul on jäänud kirja panemata. Seega tuleb seekord selline teemalt teemale hüppamise postitus 🙂

Meil oli täna suur plaan minna Agrigentosse Giro d’Italia etappi vaatama. Seekord algas Itaalia etapp Sitsiiliast ja kui see peaaegu koju kätte tuuakse, tuleks ju vaatama minna. Paraku tunneb Jaak ennast juba mitu päeva haiglaselt ja peame leppima teleülekandega. RAI näitab täitsa tasuta, on küll itaalia keeles, aga näeb kuidas võistlus kulgeb ning ehk õnnestub ka Eesti meest Tanel Kangertit näha 🙂 Telekast tundub see Sitsiilia väga roheline ja ilus 🙂 Jaagu peamine kommentaar muidugi oli see, et huvitav, kas need, kes raja tegid valisid ainult head teed välja 😀

Mul on suurem laiskus üle läinud ja olen sel nädalal taas hommikuti oma virgutusvõimlemist tegema hakanud ja õhtupoole külavahel väikese 30minutilise jalutuskäigu teinud. Ujuma küll ei ole enam jõudnud, vesi ei kutsu enam 🙂 Paar viimast päeva olen Rasmuse jalutuskäikudele ka kaasa võtnud. Ta on ikka tõeline kasside magnet. Reedel nägime ühes kohas kokku 16(!) kassi, kellest 9 olid pojad. Paraku ei olnud mul siis telefoni kaasas ja eile oli neid selles kohas “ainult” 9.

Meie tädi on tagasi! Ta on tagasi juba septembri algusest, aga mul on meelest läinud kirjutada. Suvel kui olukord parem oli, siis teda ei olnud näha. Küll nägime neid tädisid teiste teede ääres. Palusin Rasmusel teda pildistada ka, muidu aina räägin, et tädi tee ääres, aga fotosüüdistust ei olegi. Reedel sai Rasmus temast päris hea kaadri.

Reedel viisin Rasmuse ise kooli, kuna Jaak tundis ennast kuidagi “hõredalt”. Tal on selline palaviku tunne, muid vaevusi ei ole, aga kuna ennast hästi ei tunne, siis pigem tööle ei lähe. Nägime kooli minnes Misterbianco tee peal avariid, mis oli üsna äsja juhtunud. Ma ei saanud hästi aru, mitu autot selles osales, kokku seisis neid seal 5 ja üks oli sisse sõitnud. Auto esiots oli täitsa kortsus ning alles tossas veel. Jõudsime just sel hetkel, kui naisterahvas tagant turvatoolist last välja tõstis. Kuna seal teel on vasakut kätt tööstushooned ja kohalikud kipuvad keerama ilma suunatuleta, siis Jaagu arvamus oli, et üks lihtsalt pidurdas ja hakkas keerama ja tagumine sõitis sisse. Tänasin õnne, et me jõudsime siis kui me jõudsime ja õnneks tundus, et midagi eluohtliku seal ei olnud. Suunatuli on siin küll moe pärast ja see komme jääb jube kergelt külge, et seda ei näita. Ma näitan ka ainult siis, kui mõni auto on taga või olen kohas, kus ma tahaks, et mulle ka kindlasti suunatuld näidatakse. Lisaks oleme alati imestanud, kuidas siin kiirtee peal täiesti sirgel teel suurte rekkadega õnnetused juhtuvad. Tundub, et ühe põhjuse saime me teada. Ühel korral oleks üks rekka meie ees ennast kummuli keeranud. Nimelt sõitis rekka teises reas mööda – õnneks olime Catania juures ja siin on palju autosid ning kiirus jääb 80-90 km/h piiresse, mitte 130-150 km/h nagu tavaliselt sõidetakse. Ja äkki põrkas meie ees sõitva rekka järelhaagis vastu teepiiret ning hakkas edasi-tagasi tee peal vibama. Päris kõhe tunne oli! Midagi hullu õnneks ei juhtunud, haagis jäi püsti ning juht suutis auto kontrolli alla saada. Mööda sõites vaatasin, et juht istus ninapidi telefonis, mis on ka siin täiesti tavaline tegevus. Ime, et nad siis teelt kõrvale kalduvad ja oma haagised ümber ajavad … Sõiduauto juhid üldiselt võtavad selleks ajaks, kui telefonis vaja toimetada, esimesse ritta ja kiirus on umbes 100 km/h, toimetavad oma telefoniga ära ja kihutavad siis uuesti 150-ga edasi. Mõne aja pärast sõidad jälle sellest autost mööda ja näed, et juht on ninapidi telefonis … Vähemalt on niipalju viisakad, et tõmbavad kiiruse natukenegi maha ja sõidavad esimeses reas.

Käisime ühel nädalavahetusel Augustas, võtsime plaani, et käime selle nn. vanalinna osa, mis poolsaare peal asub, nüüd siis läbi ja vaatame, mis poed ja kohvikud meil siin ka siis on. Asi lõppes sellega, et sõitsime need peatänavad läbi, parkimiskohaga oli väga kitsas ning lõpuks leidsime, et see ei ole üldse tore koht ja suundusime tagasi äärelinna. Seni kuni Jaak oma tossutajale vedelikku ostis, käisime me Rasmusega saiapoes. Müüja oli väga sõbralik ja tahtis kohe juttu puhuda. Ma küll ütlesin, täitsa itaalia keeles, Rasmuse materjalidest õppisin, et ma ei oska itaalia keelt, aga see teda ei heidutanud. Nad hakkavad siis kõik natuke aeglasemalt rääkima, nagu ma 2 sekundiga saan imeväel keele selgeks ja nüüd aru, mida nad räägivad 😀 Ostsin sealt paar saia ja marmelaadisaiakesed. Kuna mulle need marmelaadi sisuga väga ei maitse, sõi Jaak mõlemad ära. Kui ta esimest sõi, siis ta mõmises ja nautis seda söömist kuidagi erakordselt. Ma mõtlesin, et see tuli sellest, et pole ammu saanud. Kui ta õhtul teise ka nahka pistis ja teatas, et edaspidi tuleme ainult siia puhkama ja ainult sealt kohvikust ostame neid täidisega saiu, sest ta pole elu sees nii head saia enne saanud! Emmm, mh? Kuna ma ise ei maitsnud, siis ma nüüd ei teagi, mis seal nii jumalikku oli, aga tema sõnade järgi oli see parajalt tainane, mitte nii õhuline nagu poiste ja Il Baretos müüdavad ning marmelaad pidi ka palju parem olema. Nojahh, eks peab siis proovima teinekord taas sealt neid saiu osta ja ise ka järgi proovima.

Meil korrastati alumise parkimisplatsi äravoolu kraavi. Viimaste vihmade ajal ajas see üle ja nüüd olid mehed platsis ja tegid kõik puhtaks. Lõikasid maha võsa, mis seal ääres kasvas, tegid kraavi sodist täielikult puhtaks ning panid uue võrkaia. Täita ilus on nüüd. Lisaks on meil joonistatud seina peale üks hästi suur pilt. Me olime kusagil ära ja kui pühapäeva õhtul koju tagasi jõudsime, oli suur pilt joonistatud. Mingi üritus oli arvatavasti külaplatsil, mille käigus see tehti, me mingeid kuulutusi nägime, et midagi toimub, aga kuna me ei olnud nagunii kodus, siis me väga ei süvenenud. Tänaseks on ka kõik suvitajad ära kolinud ja jäänud ainult nn. põliselanikud. Nädalavahetustel veel käiakse, aga järjest vähem. Sel nädalavahetusel on väga-väga vaikne võrreldes eelmisega. Fikseerin selle ka ära, et sel aastal pakkis külaplatsi müügiauto ennast juba 28.08 kokku.

Lõpuks see kõige olulisem – me nägime Suurt Tossutajat purskamas! Oma kodu rõdu pealt! Olin juba magama sättimas ja ma ei tea miks, tavaliselt ma voodis olles enam telefoni ei vaata, aga seekord lasin pilgu FB uudistel üle käia ja seal ühes grupis jagati infot, et vaadake, mis Etna teeb! No seda, et vaadake, mis Etna teeb on jagatud juba mitu nädalat, see on olnud väga aktiivne, aga kogu aeg on need pursked olnud teisel pool mäge ja meile ei paista. Seekord oli näha! Olime kõik Rasmuse rõdul ja vaatasime binokliga korda mööda, kuidas punane kuma üleval Suure Tossutaja otsas mängis. Väga võimas vaatepilt oli! Paraku pilti jagada ei ole, kuna see oli ikkagi piisavalt kaugel ning telefon ega tahvel ei suuda seda jäädvustada, eriti pimedas ei saa meie nutiseadmed pildistamisega hakkama. Aga nüüd on oma silmaga pursked nähtud ja mul süda rahul ehk siis ajalooline fakt: 24.09 kell 22:00 kohaliku aja järgi vaatasime me Suure Tossutaja tulemängu.

Püsige terved!