4.10.2020
Taas on aja jooksul kogunenud tähelepanekuid või teemasid, mis mul on jäänud kirja panemata. Seega tuleb seekord selline teemalt teemale hüppamise postitus 🙂
Meil oli täna suur plaan minna Agrigentosse Giro d’Italia etappi vaatama. Seekord algas Itaalia etapp Sitsiiliast ja kui see peaaegu koju kätte tuuakse, tuleks ju vaatama minna. Paraku tunneb Jaak ennast juba mitu päeva haiglaselt ja peame leppima teleülekandega. RAI näitab täitsa tasuta, on küll itaalia keeles, aga näeb kuidas võistlus kulgeb ning ehk õnnestub ka Eesti meest Tanel Kangertit näha 🙂 Telekast tundub see Sitsiilia väga roheline ja ilus 🙂 Jaagu peamine kommentaar muidugi oli see, et huvitav, kas need, kes raja tegid valisid ainult head teed välja 😀
Mul on suurem laiskus üle läinud ja olen sel nädalal taas hommikuti oma virgutusvõimlemist tegema hakanud ja õhtupoole külavahel väikese 30minutilise jalutuskäigu teinud. Ujuma küll ei ole enam jõudnud, vesi ei kutsu enam 🙂 Paar viimast päeva olen Rasmuse jalutuskäikudele ka kaasa võtnud. Ta on ikka tõeline kasside magnet. Reedel nägime ühes kohas kokku 16(!) kassi, kellest 9 olid pojad. Paraku ei olnud mul siis telefoni kaasas ja eile oli neid selles kohas “ainult” 9.
Meie tädi on tagasi! Ta on tagasi juba septembri algusest, aga mul on meelest läinud kirjutada. Suvel kui olukord parem oli, siis teda ei olnud näha. Küll nägime neid tädisid teiste teede ääres. Palusin Rasmusel teda pildistada ka, muidu aina räägin, et tädi tee ääres, aga fotosüüdistust ei olegi. Reedel sai Rasmus temast päris hea kaadri.
Reedel viisin Rasmuse ise kooli, kuna Jaak tundis ennast kuidagi “hõredalt”. Tal on selline palaviku tunne, muid vaevusi ei ole, aga kuna ennast hästi ei tunne, siis pigem tööle ei lähe. Nägime kooli minnes Misterbianco tee peal avariid, mis oli üsna äsja juhtunud. Ma ei saanud hästi aru, mitu autot selles osales, kokku seisis neid seal 5 ja üks oli sisse sõitnud. Auto esiots oli täitsa kortsus ning alles tossas veel. Jõudsime just sel hetkel, kui naisterahvas tagant turvatoolist last välja tõstis. Kuna seal teel on vasakut kätt tööstushooned ja kohalikud kipuvad keerama ilma suunatuleta, siis Jaagu arvamus oli, et üks lihtsalt pidurdas ja hakkas keerama ja tagumine sõitis sisse. Tänasin õnne, et me jõudsime siis kui me jõudsime ja õnneks tundus, et midagi eluohtliku seal ei olnud. Suunatuli on siin küll moe pärast ja see komme jääb jube kergelt külge, et seda ei näita. Ma näitan ka ainult siis, kui mõni auto on taga või olen kohas, kus ma tahaks, et mulle ka kindlasti suunatuld näidatakse. Lisaks oleme alati imestanud, kuidas siin kiirtee peal täiesti sirgel teel suurte rekkadega õnnetused juhtuvad. Tundub, et ühe põhjuse saime me teada. Ühel korral oleks üks rekka meie ees ennast kummuli keeranud. Nimelt sõitis rekka teises reas mööda – õnneks olime Catania juures ja siin on palju autosid ning kiirus jääb 80-90 km/h piiresse, mitte 130-150 km/h nagu tavaliselt sõidetakse. Ja äkki põrkas meie ees sõitva rekka järelhaagis vastu teepiiret ning hakkas edasi-tagasi tee peal vibama. Päris kõhe tunne oli! Midagi hullu õnneks ei juhtunud, haagis jäi püsti ning juht suutis auto kontrolli alla saada. Mööda sõites vaatasin, et juht istus ninapidi telefonis, mis on ka siin täiesti tavaline tegevus. Ime, et nad siis teelt kõrvale kalduvad ja oma haagised ümber ajavad … Sõiduauto juhid üldiselt võtavad selleks ajaks, kui telefonis vaja toimetada, esimesse ritta ja kiirus on umbes 100 km/h, toimetavad oma telefoniga ära ja kihutavad siis uuesti 150-ga edasi. Mõne aja pärast sõidad jälle sellest autost mööda ja näed, et juht on ninapidi telefonis … Vähemalt on niipalju viisakad, et tõmbavad kiiruse natukenegi maha ja sõidavad esimeses reas.
Käisime ühel nädalavahetusel Augustas, võtsime plaani, et käime selle nn. vanalinna osa, mis poolsaare peal asub, nüüd siis läbi ja vaatame, mis poed ja kohvikud meil siin ka siis on. Asi lõppes sellega, et sõitsime need peatänavad läbi, parkimiskohaga oli väga kitsas ning lõpuks leidsime, et see ei ole üldse tore koht ja suundusime tagasi äärelinna. Seni kuni Jaak oma tossutajale vedelikku ostis, käisime me Rasmusega saiapoes. Müüja oli väga sõbralik ja tahtis kohe juttu puhuda. Ma küll ütlesin, täitsa itaalia keeles, Rasmuse materjalidest õppisin, et ma ei oska itaalia keelt, aga see teda ei heidutanud. Nad hakkavad siis kõik natuke aeglasemalt rääkima, nagu ma 2 sekundiga saan imeväel keele selgeks ja nüüd aru, mida nad räägivad 😀 Ostsin sealt paar saia ja marmelaadisaiakesed. Kuna mulle need marmelaadi sisuga väga ei maitse, sõi Jaak mõlemad ära. Kui ta esimest sõi, siis ta mõmises ja nautis seda söömist kuidagi erakordselt. Ma mõtlesin, et see tuli sellest, et pole ammu saanud. Kui ta õhtul teise ka nahka pistis ja teatas, et edaspidi tuleme ainult siia puhkama ja ainult sealt kohvikust ostame neid täidisega saiu, sest ta pole elu sees nii head saia enne saanud! Emmm, mh? Kuna ma ise ei maitsnud, siis ma nüüd ei teagi, mis seal nii jumalikku oli, aga tema sõnade järgi oli see parajalt tainane, mitte nii õhuline nagu poiste ja Il Baretos müüdavad ning marmelaad pidi ka palju parem olema. Nojahh, eks peab siis proovima teinekord taas sealt neid saiu osta ja ise ka järgi proovima.
Meil korrastati alumise parkimisplatsi äravoolu kraavi. Viimaste vihmade ajal ajas see üle ja nüüd olid mehed platsis ja tegid kõik puhtaks. Lõikasid maha võsa, mis seal ääres kasvas, tegid kraavi sodist täielikult puhtaks ning panid uue võrkaia. Täita ilus on nüüd. Lisaks on meil joonistatud seina peale üks hästi suur pilt. Me olime kusagil ära ja kui pühapäeva õhtul koju tagasi jõudsime, oli suur pilt joonistatud. Mingi üritus oli arvatavasti külaplatsil, mille käigus see tehti, me mingeid kuulutusi nägime, et midagi toimub, aga kuna me ei olnud nagunii kodus, siis me väga ei süvenenud. Tänaseks on ka kõik suvitajad ära kolinud ja jäänud ainult nn. põliselanikud. Nädalavahetustel veel käiakse, aga järjest vähem. Sel nädalavahetusel on väga-väga vaikne võrreldes eelmisega. Fikseerin selle ka ära, et sel aastal pakkis külaplatsi müügiauto ennast juba 28.08 kokku.
Lõpuks see kõige olulisem – me nägime Suurt Tossutajat purskamas! Oma kodu rõdu pealt! Olin juba magama sättimas ja ma ei tea miks, tavaliselt ma voodis olles enam telefoni ei vaata, aga seekord lasin pilgu FB uudistel üle käia ja seal ühes grupis jagati infot, et vaadake, mis Etna teeb! No seda, et vaadake, mis Etna teeb on jagatud juba mitu nädalat, see on olnud väga aktiivne, aga kogu aeg on need pursked olnud teisel pool mäge ja meile ei paista. Seekord oli näha! Olime kõik Rasmuse rõdul ja vaatasime binokliga korda mööda, kuidas punane kuma üleval Suure Tossutaja otsas mängis. Väga võimas vaatepilt oli! Paraku pilti jagada ei ole, kuna see oli ikkagi piisavalt kaugel ning telefon ega tahvel ei suuda seda jäädvustada, eriti pimedas ei saa meie nutiseadmed pildistamisega hakkama. Aga nüüd on oma silmaga pursked nähtud ja mul süda rahul ehk siis ajalooline fakt: 24.09 kell 22:00 kohaliku aja järgi vaatasime me Suure Tossutaja tulemängu.
Püsige terved!
