23.10.2020
Rasmusel oli täna vaba päev ja me tervised on ka nüüd kõigil korras, seega võtsime ette ja läksime seiklema. Algselt oli mul plaanis minna rannikule ringi patseerima, aga Rasmus soovis koobaste juurde minna, seega hommikul vahetult enne minekut otsustasime ümber. See tõi kaasa selle, et mul oli kodutöö kõik tegemata ja me lihtsalt läksime kohale ning vaatasime, millega tegu. Väga ilus koht oli! Vaated olid imelised ja matkarajad oli väga erinevad – alustades tavalisest autoga sõidetavast teest kuni korralike mägiteedeni, mis taas hinge välja võtsid ning taaskord viisid arusaamani, et puudub igasugune sportlik vorm 😀
Koht, kus me seekord käisime oli Pantalica nekropol. Kole suurel maa-alal laiuv loodukaitseala, kus on üle 5 000 kaljusse raiutud haua. Koht on meie kodule suhteliselt lähedal ca 40 minutit autosõitu. Mõni km enne sihtkohta eksitas Google Maps meid teelt ja sattusime väga kitsale teele, mis sõitis läbi puuviljaistanduste. Saime lõpuks ühes kohas ümber keerata ja õnneks tuli vastu ainult üks auto, mis sai kõrvale tõmmata, kuna oli maja sissesõidu tee ning suundusime edasi õigele teele. Me ei olnud ainsad, kes valesti sõitsid, üks vanem paar taipas varem, et nad tulid valesti ja keerasid ennem ringi. Sõitsime koos õigesse kohta. Tee ääres parkis päris mitu autot, tundub popp koht olema. Seigeldes kohtasime lisaks meie koos jõudnud vanapaarile, ühte keskealist meesterahvast ja mäest alla laskudes rühkisid meile vastu prantslastest noorpaar. Parki sisenemisel raha õnneks ei küsitud, kuid väravas tuli registreerida, lükati mapp ette ja pisteti pastakas pihku. Üks pidi andmed kirja panema – nimi, telefoninumber, kust tuled, mis rahvusest oled, mis kell sisened, mitu inimest ja kehatemperatuur. Nad mõõtsid selle väikese nn. püstolimõõdikuga ja mul oli temperatuur 35,7, emmmm see on ju alapalavik või mis?! Teistel oli seal kirjas 36 ja 36,2, peamiselt jäi silma 36. Tundub, et sellele numbrile tuleb midagi juurde liita, et tõene temperatuur teada saada.
Kokku läbisime ca 10km ja aega veetsime 3 tundi. Hetkel ei ole trepid mu sõbrad ja proovin neid täna nii vähe kui võimalik kasutada 😀 Parki läbib autoga sõidetav tee, seega võib vabalt ka lihtsalt mööda seda teed kõndida ja vaateid imetleda, aga see on igav. Ma olen ja olin nõus mööda seda teed pärast väravasse tagasi kõndima 😀 Põikasime esimesel võimalusel suurelt teelt kõrvale ja sattusime kõndima jõe kõrvalt. Rada oli vägagi läbitav, ühes kohas pidi natuke suurte kivide otsas turnima, aga muidu täiesti jõukohane.
Suur tee, mida mööda me kõndisime oli kunagi raudtee, mis otstarbel see sinna ehitati, jäi meile arusaamatuks, sest seal ei ole mitte midagi. Kunagisest rongijaamast on tehtud muuseum.
Kõige kaugemale me kõndisimegi mööda suur teed selle muuseumini, või noh natuke kaugemale, kus oli infotahvel hauakoobaste asukohaga ja sealt võis välja lugeda, et suure tee äärest näeme neid ainult kaugelt, et tuleb ikka mäkke ronima hakata. Olime ühest mägiteest enne möödunud, seega otsustasime tagasi minna ja sealt üles ronida. Kuni siiani oli kõik väga ilus ja hea olnud – suur lai tee ja mõnusalt varjus ning väga kergesti läbitav jõeäärne matkarada. Nüüd läks asi vähekene käest ära – päike paistis lagipähe, jah, temperatuuri oli “ainult” 24 kraadi, aga mäkke ronides lõõskava päikese käes tundus see vähemalt 30 ja kuna rada oli suhteliselt raske, siis tegime mitu puhkepeatust ja Rasmus lubas korduvalt, et ta jääb meid poole tee peale ootama. Hing kippus taas kinni jääma ning jalad ei tahtnud lõpuks üldse sõna kuulata. Aga need vaated ja koopad, see oli seda kõike väärt!
Lõpuks, kui olime jõudnud omast arust mäe otsa tabas meid totaalne pettumus – jõudsime suure tee äärde ja üldse mitte koobaste koduni 😀 Nendeni tuli veel edasi matkata … Rasmus lubas tee äärde istuma jääda ja oodata, kuni me autoga mööda sõidame ja ta siis peale võtame. Meile ei tundunud see hea mõttena ja hakkasime alla tagasi suunduma. Kuna ülemises osas oli palju lahtisi kive ja me olime juba suhteliselt väsinud ning näljased, siis juhtus see, mis juhtuma ei pidanud. Rasmus kukkus kaks korda, õnneks väga õnnelikult, et midagi katki ega puruks ei läinud, lihtsalt sai haiget, aga ehmatus oli suur. Ma ise astusin ka korra valesti, aga õnneks ei väänanud jalga välja. Tugitoolisportlastele on mägironimine ohtlik 😀 Aga vaated, no need vaated olid seda kõike väärt!
Jõudsime ühes tükis ja tervetena tagasi suure tee peale ja suundusime supluskohta. Suplema me ei läinud – esiteks ei olnud seda üldse plaanis ning ma eeldasin ja õnneks nii ka oli, et vesi on külm. Küll natuke jahutasime ennast, et tagasitee autoni oleks “jahedam”.
Prügikastidele oli väga lahedasti müür ümber ehitatud. Väga tore lahendus, sulas loodusega ühte.
Lihtsalt veel mõned pildid.
Tänane jalutuskäik oli väsitav, aga väga paljusid positiivseid ja natuke ka negatiivseid elamusi täis. Palju ilusaid vaateid ning jahutavat jõevett. Korralik annus D-vitamiini ja värske jume põskedele. Ülimõnus oli taas nii üle pika aja looduses kolamas käia ja neid kohti on siin oi-oi kui palju! Konkreetselt siia kohta keeldub Rasmus tagasi minemast, kuna ta sai seal ju “peaaegu surma”. Õnneks jääb meile Cavagrande del Cassibile oma mägijärvedega, kuhu ta on iga kell uuesti nõus minema 😀
Kui puu tahab kasvada, siis tema kasvab – piisab õhust ja armastusest. Püsige terved!
