30.10.2020
Meil oli täna “Virtual Parent-Teacher Conferences” ehk teisisõnu arenguvestlused. Kokku on Rasmusel kuus (6) õpetajat seega oli meil kuus 10 minutilist sessiooni, kus me saime õpetajaga suhelda. Eelmise reede kooli uudiskirjaga saadeti link, kus tuli valida õpetaja, endale meelepärane kellaaeg ning ära registreerida. Sain vastu Google Meetroomi lingi ja õigel kellajajal võtsime õpetajatega ühendust. Kuuest õpetajast viis ütlesid, et Rasmus on nende üks parimatest õpilastest ning nad on temaga väga-väga rahul. Awwww! Üks õpetaja ütles põhimõtteliselt teise lausena, et ta armastab Rasmust, emmmm okeiiii …. Kuna Rasmusel on hinded korras (A+ kuni B-) ja ta ise ütleb, et koolis on ok, raske, aga ok ning mingeid probleeme ega küsimusi ei ole, siis meil endil õpetajatelt suurt midagi küsida ei olnudki. Kõik kiitsid teda ja olid temaga väga-väga rahul. Üks õpetaja on selline “vanakooli” mees, mulle meenus kohe ta sellise omal ajal olnud TTÜ õppejõuna 😀 ja erinevalt teistest ei kiitnud ta Rasmust taevani, vaid jäi väga reserveerituks. Esimene tsükkel, Eesti mõistes siis veerand on edukalt läbitud ja tulemusega võib väga rahule jääda. Edu Rasmusele edaspidiseks ja loodetavasti jätkab ta sama usinasti!
Jaak on suhtunud väga skeptiliselt inglise keele ja kirjanduse A+-desse (hinnetelehel esimene aine), kuna talle tundub kahtlane, et kuidas saab võõramaalane nii head tulemused saada. Õpetaja vastus pani jällegi mind mõtlema. Ta ütles, et ta näeb Rasmuses suurt potensiaali kirjutaja või tõlkijana ning kui ta tunnis teeb mõne töö, siis ta vaatab selle üle ja kui talle tundub, et Rasmus “jookseb lati alt läbi”, siis suunab ja annab juhiseid, kuidas oma kirjatööd veelgi paremaks teha. Seeläbi Rasmus areneb ning eesmärgid on järjest kõrgemad. Mulle selline suhtumine väga meeldib, selline toetav, innustav ja motiveeriv! Selle aastaga on toimunud tohutu hüpe Rasmuse lugemises – kui ennem pidi teda sundima ja ta valis võimalikult lihtsad raamatud, et oleks kerge ja saaks ruttu läbi, siis sel aastal on asjad teisiti. Eesti koolis oli suvelugemine Palacio “Ime”. Kuna me eesti keelsena seda ei saanud, luges ta seda inglise keeles ja see on praegu ta lemmikraamat, mille me talle isegi ostsime. Vaatasin ka kunagi temaga “A Series of Unfortunate Events”, mis kaldub sinna fantaasiamaailma. Kuna see talle meeldis, siis otsis ta selle kohta infot edasi ja leidis Netflixist üles seriaali – kolm täispikka osa. Vaatas need ära ja lõpuks hakkas lugema raamatuid – neid on kokku 13 osa. Ta jõudis neli osa ära lugeda ja siis tuli “Ime” ning selle loomuliku jätkuna “Auggie ja mina” ning plaanib selle kolmanda raamatu samast seeriast ka läbi lugeda. Seega “A Series of Unfortunate Events” on jäänud tahaplaanile. Juhtus kuidagi nii, et sama raamat on ka siinse kooli inglise keele õpetaja lemmikraamat ja ta andis koolis olevad selle seeria raamatud, mis tal oli, Rasmusele. Seega on tal on nüüd sealt seeriast osad raamatud kodus ka olemas. Ma olen väga positiivselt üllatunud, et ta on hakanud lugema, leidis raamatud, mis talle meeldivad ning naudib nende lugemist. Mulle meeldib siinse kooli süsteem, et laps valib ise mida loeb, mitte ei ole ette antud kohustuslikku kirjandust, mis kipub huvi lugemise vastu pigem kahandama, kui motiveerima. Lisaks sellele kirjutas Rasmus suvel juba lühijutte – arvutisse ja inglise keeles. Nüüd oli neil kooli pildistamine – ametlik pildistamine jäi küll ära, aga kunstiõpetaja on ka hobifotograaf ja tegi lastest portreepilte aastaraamatusse – ja seal pidi ootama, siis Rasmus otsustas ootamise aja täita loo kirjutamisega, A4 kaks poolt kirjutas täis. Tundub, et mingigi sügavam huvi mõne asja vastu hakkab tal lõpuks ometi tekkima 🙂
Sügishooaja saabudes ehk siis kui inimesed ära kolisid leidis Rasmus taas ratta üles. Juba eelmine aasta sõitis ta ringi sel ajal, kui kedagi ei olnud. Sel aastal samamoodi, hakkas uuesti sõitma siis, kui inimesed ära olid kolinud. Seega rattahooaeg sai taasavatud 3.10. Tiirutab külavahel päris pikalt ja viitsib ning jaksab ka mäest üles vändata. Üles väravani välja ta pole veel sõitnud, aga poole tee peale küll.
Sel aastal oleme natuke jännis koduse eesti keele õppega. Kuna siinses koolis on koormus päris suur ja teha on palju, siis kulub tal suurem aeg kodutööde tegemisele. Lisaks on teisipäeva õhtuti jätkuvalt Miksikese programmi eesti keele tunnid. Sel aastal on koos korraga neli last ja uus õpetaja. Antud õpetaja annab poole rohkem kodutöid, kui eelmine. Seega on võrdlemisi vähe aega teha Õismäe kooli õpetajale eesti keelt ja kirjandust, kuna kõik tegevused võtavad oma aja ning tahaks, et lapsel oleks niisama mängimise ja laisklemise aega ka. Kuna lisaks siinse kooli lugemisele on vaja lugeda ka Eesti kooli kohustuslikku kirjandust ja sealsed raamatud ei ole just eriti ahvatlevad … Kuna osasid raamatuid ei ole meil kusagilt võtta, siis asendame nendega, mis Rasmusele meeldivad ja mida ta tahab lugeda. Seega loodetavasti saab ta lõpuks ka nendega hakkama. Õismäe koolis on ka uus eesti keele ja kirjanduse õpetaja, täiesti tuttuus ja esimest aastat tööl. Tundub noor ja avatud meelega, seega oleme saanud paindlikud lahendused ja kokkulepped. Ise ma küll natuke põen, et meil see õppimise tempo nii aeglane on, aga no tõesti, kirjanduse teemad on hetkel sellised, kus ma üldse kaasa ei oska rääkida – õnneks on Jaak luulesoonega ja aitab siin hädast välja 😉
Rasmusest praeguseks kõik. Meil on üks väga tubli laps! Ahjaaaa, mille üle mul kogu selle õpetajatega vestluse tulemusena kõige suurem hea meel on, et kõik õpetajad ütlesid, et Rasmus alati küsib üle, kui aru ei saa või hätta jääb. Jeiii, aastate pikkuse töö tulemus on lõpuks vilja kandma hakanud! Kui palju aastaid me oleme rääkinud, et ära karda küsida, alati tuleb täpsustada ja küsida, kui aru ei saa. Nüüd on see aeg käes! Vähemalt hetkel ja siin koolis ja siinsete õpetajatega 🙂 Õnnelik mina!
Muudel teemadel natuke ka. Kunagi kirjutasin, et me ei saa enam oma kohvimasinale kapsleid, kuna neid ei ole enam jaemüügis saadaval, saavad osta ainult ettevõtted. Jaak ei viitsinud Eesti Illy esindusse helistada ega küsida, et kuidas neid ikkagi saaks ja see edasi uurimine jäi soiku. Seega oli masin peamiselt piimavahustajana kasutuses. Eelmise nädala alguses tegi aga vahustaja nupp krõks ja selle sees olev vedru läks puruks ning kogu vahustamise rõõm lõppes ära. Mul oli meeles, et Jaak on oma kohvivideotes näinud, et piima saab ka presskannuga vahustada. Otsisin siis õpetused üles ja katsetasin kohe järgi. Paraku meie presskannuga seda teha ei saa. Me kann on liiga suur ja on see termose versioon, mis vahustamiseks hästi ei sobi. Kuna olin ükskord varem juba IKEA-s käinud neid hästi lihtsaid piimavahustajaid vaatamas, et kas müüakse ja mida müüakse. Ühte lihtsamatest lihtsamat verisooni müüdi ja tervelt 1,50€ maksis 🙂 Tookord ma seda ära ei ostnud, aga nüüd jäänud muud üle, kui tuli minna ja see endale soetada, sest hommikune latte peab mu laual olema. Lisaks oli nagunii oli vaja osta juurde lihapalle, seega enne Rasmusele järgi minekut käisin ka IKEA-s ära. Seekord oli väga imelik – parklas oli palju ruumi ja IKEA oli inimestest praktiliselt tühi … Kuigi olin samal kellaajal nagu tavaliselt, sest olen sättinud seal käimise enne Rasmusele järgi minekut. Reeglina on parkla täis, vaba kohta tuleb pikalt otsida ja inimesi on palju, eriti kohvikus. Inimesi on üldse viimasel ajal vähem liikvel, olen seda ka Lidlis käis tunnetanud. Inimesed võtavad seda valitsuse üleskutset – käige nii vähe väljas kui võimalik – vist tõsiselt … Rasmus ükspäev avaldas soovi saada päris piparkooke, pidin hakkama otsima, kas siin on müügil vajalikke vürtse, et ise taigen kokku keerata, aga ohh seda rõõmu, kui leidsin IKEA toidupoes müügilt piparkoogid! Need päris õiged piparkoogid – lõhn on õige ja maitse ka, nüüd krõbistame piparkooke ja ma ei peagi ise vaeva nägema. Ühe karbi peab kindlasti veel ostma 🙂
Meil on nüüd uus kohvimasin. Selline väike nunnu ja punane 🙂 Illy oma jätkuvalt, muud meie ju kodus ei joo 😀 Jaak ostis masina Illy internetipoest ja siin maksis see koduskastujale mõeldud kohvimasin 139€ versus Eesti 279€ vastu. Siinse hinnaga oli ta nõus selle ära ostma 😀 Masin tuli võrdlemisi kiiresti, sain oma IKEA piimavahustajat ainult loetud päevad kasutada. Olen meie kulleri kogemustest eelnevalt ka kirjutanud, et me pakid antakse Mr. Franco kätte hoiule, siis seekord kuller helistas. Jaak suunas kõned mulle, et kuller mu kätte saaks. Nojahhh, tema ei rääkinud sõnagi inglise keelt ja ma ei osanud kuidagi öelda, et kohtume väravas. Igatahes sellest sain aru, et ta kuller ja toob meile kohvimasina. Lõpuks ütlesin kulleri pika jutu peale “Si” (jah) ja tuiskasin autoga üles väravasse. Kedagi ei olnud, mõtlesin juba, et mis ma nüüd siis teen, kui nägin, et Mr. Franco toimetas maja juures ja juba suundusin abi paluma, kui TNT kirjadega auto kohale jõudis. Tundub, et kõik kullerid ei ole siin käinud ja ei tea, et ei pea helistama ning pakid võib jätta valvuri kätte. Kuller oli muidugi huvitav – sigar, mitte suits, vaid sigar hambus ning otsis kaubikust pakki. Tundus, et tegemist oli suuremõõtmeliste veosega, kuna kaubik oli suuremat sorti pakke täis. Natuke läks aega ja käes me pakk oligi. Seekord läks õnneks! Jaak just teatas, et tellis samast poest Illy kohvikapsleid, kuna on Halloweeni soodusmüük … Emmm tundub, et kohtume järgmine nädal uuesti kulleriga …
Esimesel päeval ei saanud ma piima vahustamisega üldse hakkama, see ei läinud vahtu ja piim jäi külmaks. Lisaks suutsin vett ja piima laiali pritsida. Uurisin siis veidikene interneti videoid ja selgus, et siin peab kannu rahulikult paigal hoidma ja ootama, kuni piim vahtu läheb. Võtsin aega, see protseduur võtab umbes 1 minut ja 30 sekundit, versus vana masin 30 sekundit. Vaht nii tugev ei jää ja piim väga kuumaks ei lähe. Taaskord tuleb tõdeda, et profimasinatel ja kodukasutajatele mõeldud masinatel on ikka mäekõrgune kvaliteedivahe. Aga vähemalt on meil nüüd kohvimasin ja kui tuleb isu kiiresti üks ekspresso juua, saab selle mugavalt kätte 🙂
Mõnusat sügise jätku ja püsige terved!
