27.11.2020
Sügis jõudis ka siiamaale, eelmisest laupäevast alates on iga päev sadanud, ühel päeval on olnud ka suur torm, arvatavasti oli see esimesel ööl, kui kogu maailma vihm maha sadas ja tuul raevutses. Olen alati mõelnud, et kui sajab, siis pigem öösel, et päeval oleks ilus ilm. Nüüd ma enam ei tea, mis parem on, kuna siinsed vihmahood toovad kaasa kohutava lärmi – Rasmusel peksab vihm vastu katust ning kui tuul on mere poolt, siis peksab vastu meie magamistoa akent ning rõdu ja sellega kaasnev müra ei lase magada. Seega esimesed ööd olid selle lärmi keskel väga rahutud, isegi kõrvatropid väga ei aidanud, müristamist kuulsin ikka! Rasmus kolis esimesel öösel külalistetuppa, seal oli vähemalt vaiksem, edaspidi teda see vihm enam ei seganud, sadas arvatavasti ka natuke vähem. Jaak muidugi ei teadnud midagi, teda need hääled ei häiri. Elekter käis ka paar korda ära, aga õnneks väga lühiajaliselt, seega koduseid tegevusi see ei seganud. Rannas olid lained peksnud peaaegu müürideni välja, mille tulemusel on rannas nüüd veidi kehva kõndinda ja palju sodi on kaldale uhutud ning tagumises rannas on alumine platvorm puruks. Täna aga oli imeilus – soe ca 20 kraadi ja päike 🙂 Kõik ainult selleks, et homne torm koos vihma ja äiksega rahulikult saabuda saaks …
Ma olen kogu aeg arvanud, et olen pigem hommiku, kui õhtu inimene. Hommikune virgutusvõimlemine on see kõige õigem tegevus, kuna kõik ju seda soovitavad, sest pealelõunal on juba väsimus ja õhtul ei jaksa üldse midagi teha. Nüüd olen avastanud, et mulle meeldivad pikad ärkamised ehk magangi niikaua kui und jätkub – praegu saab, sest Rasmus õpib ju kodus. Järgneb hommikupesu, seejärel latte ja hommikusöök ning selle kõrvale Hommikuterevisioon. Kuna kõik kulgeb rahulikus tempos ja Hommikuterevisioon kestab ju ikkagi 2h, siis reeglina enne 11:00 ma asjalikuks kuidagi ei jõua hakata 😀 Seejärel on kas koristamine, söögitegemine, aias toimetamine, poes käik vm toimekas tegevus. Peale lõunasööki, kui oleme tunnikese seedinud käime Rasmusega külaringil. See komme tekkis peale seda, kui Jaak hakkas jooksmas käima. Kui tal on tööst vaba nädal ja ta trennis ei ole käinud, siis üle päeva jookseb küla vahel. Nüüd on juhtunud nii, et mina teen oma kiirkõndi – vahepeal väikesed treeningharjutused nagu kätekõverdused ja kükid ning Rasmus, kas sõidab rattaga Jaaguga kaasa, jalutab koos minuga või proovib joosta. Ma teen vähemalt 5km ringi, et saaks ikka võhmale ja oleks tunne, et olen ikka veidikene ennast liigutanud ka. Hakkasime nii toimetama novembri teisest nädalast ja siiani üsna edukalt, kui ilm vähegi lubab oleme seda traditsiooni jätkanud. Meie Rasmusega igapäevaselt, Jaak jookseb üle päeva. Rahulikult küla vahel jalutamas käib ta jätkuvalt iga päev, kui vihma ei kalla. Eile jäin ma oma jalutuskäigul külla lõksu 😀 Mina ju kardan paaniliselt koeri, öelgu need koerte peremehed, mida iganes tahavad, kui need koerad ikka hooga mu poole jooksevad, siis ma kardan neid, iial ei või teada, mis eesmärgil see loom niiviisi kappab. Oleks siis need koerad mingid väikesed nähvitsad, kes on tegelikult isegi agressiivsemad, kuid nende tormamine ei tundu nii hirmus, ei, need on sellised poni mõõtu tegelased. Eile tormas kõigepealt üks lahtine suur must koer mu poole, sellel oli õnneks peremees suhteliselt ligidal ja ta pani koera rihma otsa. Tegin oma ringi edasi ja kui tagumise mere äärest trepist ja järsakust suurte pingutustega üles olin saanud, seisis see koer jälle mul seal tee peal risti põiki ees, kuna peremeest ei paistnud, keerasin kärmelt otsa ringi ja läksin tegin veel ühe tiiru treppidel – väga hea trenn ju. Selleks ajaks oli õnneks koer kadunud. Jätkasin oma viimast ringi ja alumise suure värava juures nägin järgmist suurt lahtist koera, seekord heledat karva. Ma ei osanud enam kuhugi poole liikuda ja lihtsalt seisin seal ning mõtlesin paaniliselt kuhu poole ma nüüd liikuma saan. Lõpuks helistasin Jaagule ja tellisin ta endale järgi 😀 No mul oli ju hirmus. Kuna ta tuli vahetee pealt mõtlesin, et lähen siis risti talle vastu ja nii kui ma teeristi jõudsin tormas see hele koer hooga mu poole, mis muud kui keerasin sihuti otsa ümber ja kiiresti tuldud teed mööda tagasi. Kuna olin kasside tänavas, siis need olid küll veidikene segaduses, et kõnnib siin edasi tagasi ja süüa üldse ei anna … Kuna ma nüüd teadsin, et koer on teises kohas julgesin ma oma teekonda jätkata. Tormasin siis nii kiiresti kui sain, joosta ma ei jaksanud, tee oli ikkagi ülesmäge, kodu poole. Olin juba peaaegu koduvärava juures, kui nägin, et see koer mäest alla jooksis – nagu mida!? Tegin siis suu lahti ja karjusin, et mis mõttes, kasi minema, kasi minema ja ohhh, mis üllatust, koer keeras otsa ringi ja jooksiski minema … Selgus, et ma kartsin meie küla kõige aremat koera, kes tavaliselt ise inimest nähes ära jookseb 😀 See koer alguses tormab täie hooga Su poole ja kui edasi kõnnid või midagi ütled, siis keerab otsa ringi kaob kui tuul. Nojahhh, mis seal siis ikka. Pere sai muidugi mu üle naerda, sest olin nad asjata välja ajanud ja pealegi veel enne minema jõudnud kõndida, kui nad kohale jõudsid. Aga no ma tõesti ei julgenud kuhugi poole liikuda, meil on neid erinevaid koeri siin ju mitmeid, kust ma tean, et see just see arg loom on … Edaspidi võtan hantlite asemel käimiskepid ja teen kepikõndi, siis on vähemalt mingi toigas käes ja natuke julgem tunne … äkki … 🤔 Kassidest ka – mul on nendest mööda kõndides kogu aeg tunne, et nad kargavad mingi hetk jalga kinni. Ma saan aru, et nad on seal madalal ja kõrgemale ei näe, aga kuidas nad ennast kerra tõmbavad ja ainiti jalgu vahivad on suhteliselt hirmutav. Pealegi on suur võimalus hämaras neile lihtsalt peale astuda – need hallikirjud kassid ei paista hämaras üldse välja! Lisaks ei karda need kassid mitte kedagi – lihtsalt lebavad seal kus nad lebavad ja otsi ise tee, kuidas neist mööda saad. Koerte eest nad üldiselt panevad jooksu, aga inimene või auto neis küll mingit emotsiooni ei tekita.
Kui siin ikka vihma sajab, siis kõik ujub. Taaskord sai meie piirkond kõige suurema valangu kaela ja nii mõneski kohas olid teed jõed ja autod ujusid nabani vees. Vaatepilt, mida me enne nii suurelt siin näinud ei ole ja mis väga rõõmu ei valmista oli see, kuidas jõest kogu siinse piirkonna sodi merre voolas ja kuidas meri täielikult oma värvi muutis. Kuna pikalt-pikalt oli kuiv, praktiliselt kaks kuud, siis meri oli ülimalt puhas ja ilus sinine. Nüüd teisipäeval, kui taaskord meeletu kogus vihma alla kallas muutus meri lihtsalt sopa värvi. Tänaseks on ta taaskord natuke sinisemaks läinud, aga vägagi omapärane oli jälgida kuidas see teedelt ja mägedest tulnud vesi järjest kaugemale merre tungis.
Täna oli ju ka Must Reede – suur shopinguhulluse päev. Jaak on veebipoodides pakkumistel hoolega silma peal hoidnud ja üht-teist plaaninud osta. Täna ta muidugi leidis, et kõik on pettus ja paremad pakkumised olid selle nädala jooksul ja täna midagi ekstra head ei olegi 😀 Küll jah, ta tellis ära robottolmuimeja, mida me eelmine aasta ei saanud, tellimus tühistati, ehk sel aastal õnnestub. Teised ostud läksid vett vedama, kuna siia ei tarnita või ikkagi niiväga neid asju ei ole ikkagi vaja – näiteks telekas, käisime Euronicsis seda piilumas, aga lõpuks otsustasime, et ei, sel aastal siiski ei osta, pigem järgmine aasta või vahetult enne siit ära kolimist. Küll aga ostsime mulle uue ja väga peene Philpsi triikraua, mis teoreetiliselt peaks nüüd kõik imeväel ära triikima. Ma ei ole triikraudade vastu eriti huvi tundnud, kuid viimane kord poes käies jäi mulle silma selline suure paagiga uut moodi triikraud – ise reguleerib, tunneb materjali ära ja annab igast asjast märku, tundus huvitav ja ehk on ka kergem triikida 🙂 Eks ma annan siis teada, kui esimene katse tehtud on. Jaak proovis baasi NEX-i pakkumisi ka vaatama minna, aga sinna oli mega järjekord, korraga lubati sisse 100 inimest ja see päev on ameeriklaste seal ülim püha üritus, siis kõik vähegi siin töötavad inimesed olid ennast kohale sättinud. Kuna ma ei näidanud just eriti vaimustust üles baasi sõitmisel – tegin kodus hoopis leiba selle asemel :), siis jäi tal sinna minemata ja ta oli üsna pahur selles osas, et äkki oli midagi head, millest me nüüd ilma jäime 😀 Õnneks on NEX-is Blue Navi Weekend – seega kõik pakkumised on kuni pühapäeva õhtuni, küll jah on arvatavasti kõik head pakkumised tänasega ära ostetud ja järgi ainult riismed.
Rasmus on edukalt juba 1,5 nädalat distantsõppel olnud, eile ja täna oli tal vaba, ikkagi Tänupühad ju ja lastel vabad päevad. Seekord on õpe palju paremini üles ehitatud, kui kevadel. Esmaspäeviti on iseseisvalt õppimise päev – õpetajad on olemas, seega kui on vaja konsulteerida, siis Google Classroom vahendusel saab otse õpetajaga ühendust võtta. T-R on 9:00-9:45 ja 10:00-10:45 üle Google Classroomi õpetajaga tunnid. Osad lähevad väga kiiresti nagu matemaatika ja kunst, need on reeglina 10-15min. Seega on nädalas iga aine kohta üks vahetu 45min õpe. Õppimine on veebis üleval ja tähtajad juures, seega lapsed saavad aega planeerida, et asjad tehtud saaks. Päevad on vahest isegi pikemad, kui koolis, kuna infot peab ise rohkem läbi töötama. Kuid siiani on Rasmus väga tubli olnud ja jätkab A-dega ning ühe B-ga.
Aeg kaob kuidagi kiiresti ja juba järgmine nädal otsustatakse uute reeglite üle. Eelmine reede arvutati uued tsoonid ja Sitsiilia jäi edasi oma oranži tsooni, hea seegi. Peale karmimate piirangute kehtestamist on haigestunute kõver taas langema hakanud ja need, kes kõik enne suure hooga haigeks jäid, saavad usinasti terveks, seega viimastel päevadel on neto isegi miinustes olnud. Seega olukord stabiliseerub, aga arvatavasti kiiresti midagi ei avata, kuna kardetakse siis uuesti haiguse suuremat levikut. Haiglad saavad taas vabamalt hingata, kuna patsientide arv väheneb iga päevaga ja juurde praktiliselt enam inimesi ei tule. Küll kasvab jätkuvalt surmade arv, kui veel kolm nädalat tagasi jäi see sinna 300 kanti, siis viimased kaks päeva on jälle üle 800. Me arvasime, et kevad võttis juba kõik keda võtta andis, kuid tundub, et neid vanureid on siin rohkem kui küll. Statistika vaates – jätkuvalt on suurim suremus 70+ ja eriti 80+ vanusegruppides. Loodame, et uues regulatsioonis lubatakse Itaalia piires taas liikuda, tahaks kuhugi sõita ja midagi teha, kui muidugi muuseumid ja restoranid kinni jäävad, ei ole mõtet kaugele seigelda, aga saaks vähemalt saarel jälle natuke ringi sõita, kui ilm kannatab. Kogu selle koroonajama ainus pluss on see, et saab hommikul magada 😀 Rasmus peab kell 9:00 arvuti taga olema, seega saame kõik välja puhata. Jaak käib üle nädala tööl ja kui ta töö nädalal 7:30 paiku kodust ära läheb, näen ma veel magusaid unenägusid. Millest on enim kahju – reisida ei saa, kõik pikad nädalavahetused ja vaheajad lähevad kaotsi, kuna piirangud on peal. Nojahhh, tegelikult ju ei keela keegi reisida, kuid kui hotellid, muuseumid ja restoranid on kinni, siis pole sellel ju mõtet. Midagi teha ei saa ega kuhugi minna. Mujale minnes on vaja 10 päeva isolatsioonis olla ja jällegi ei ole asjal mõtet. Jah, võib teha enne ja pärast neid teste, kuid ka nende tulemused võtavad aega. Lisaks on lennuliiklus praegu nii hõre, et kuhugi kaugemale sõitmiseks tuleb mitu päeva aega varuda ja sellel ei ole mõtet. Kuid lootus sureb viimasena ja kevad tuleb helgem ning siis saab taas kaugemale seigelda, seni lepime oma saarega, juhul kui Itaalia sisest liikumist ei taastata.
Võõrasemadega seostub mulle kevad ja mu sünnipäev, kuna tellin alati oma sünnipäevaks võõrasemad, mis ma rõdule istutan. Novembri keskel tulid Lidlisse võõrasemad müüki ja ma muidugi ei suutnud neid ostmata jätta. Tundub, et traditsiooni tuli väike nihe sisse 🙂
Ilusat sügise jätku ja püsige terved!
