Eelmisel teisipäeval, 22.12, käisime enne “punasesse tsooni” kukkumist üle väga väga pika aja Catanias. Jaak algselt plaanis Siracusasse jalutama minna, aga Rasmus soovis minna Catania parki ja väljakule jalutama ning nn. turismirongiga ka sõitma, nagu Tallinna vanalinnas tiirutab, ta klassiga siin käis ja talle väga meeldis. Ma tahtsin üles leida nn. vihmavarjude tänava ja näha jõulutulesid põlemas. Seega sai asi otsustatud ja läksime pealelõunasel ajal, et ikka pimedam oleks ja jõulutulesid ka näeks, hoopis Cataniasse. Ma pole Catanias väga ammu käinud, kevadel korra turul. Rasmus käis enne kevadist lukku panekut kooliga. Jaak on rohkem sattunud, kuna ta käis vahepeal massaažis ja see asub Catanias.
Mitte midagi ei ole muutunud, liiklus on jätkuvalt täiesti kohutav! Kui keegi kurdab, et Tallinnas on kaos – kutsun lahkesti Cataniasse sõitma, Tallinnasse naastes te naudite seda korda, mis seal valitseb. Ühesõnaga, liikluses on jätkuv kaos, silmad peavad olema kogu aeg 180 kraadi, et kõike näha ning ootamatusteks valmis olla. Tänavad, eriti kõrvaltänavad on jätkuvalt räpased, parkimiskohti jätkuvalt ei ole, inimesi on palju – väga palju! Nagu tõeline suurlinn olema peabki.
Pargis ei ole me enne nii palju rahvast kohanud, kuna kõik meelelahutus- ja spordiasutused on suletud, siis kogunevad noored väljas ja neid oli igal pool ning väga palju. Pargis oli päris mitu seltskonda, kes tegid trenni, kuid enamjaolt jõlguti niisama ringi. Rasmus sai oma kiikumise isu üle väga pika aja taas täis ning pargis ringi jalutades oli näha, et sügis on käes või noh talv 😀
Sai südamest kiikuda ja turnida
Sügis täitsa olemas – lehed kollased ja mõned puud isegi raagus
Isegi mõned kujud järgivad reegleid …
Pargis on jätkuvalt ilus!
Olen näinud pilte ja lugenud kirjutisi, et Catanias on tänav, kus ripub väga palju vihmavarjusid. Googeldamine eriti tulemust ei andnud, kui seda, et see on kusagil kalaturu juures. Kui me siia kodu otsisime ja me Catanias elasime, siis kondasime selle ümbruse kõik läbi, aga ometi midagi ei näinud, ma siis muidugi ei teadnud, et see seal olema peaks ja ei osanud sihikindlalt otsida. Tarisin Rasmuse kaasa ja läksime läbi suletud kalaturu, seal oli “meeldiv” aroom, neid otsima, ma ei saanud ju ilma neid leidmata ära minna 😀 Tiirutasime seal natuke ja voila, oligi! Leitud! Ma väga rahul 🙂 Tegemist on mingi kunstiinstallatsiooniga, ühes tänavas olid tuuletiivikud või kuidas neid iganes nimetada ja teises olid toredad väikesed vihmavarjud! Lisaks oli Etna tänava ääres ühes kõrvaltänavas lindikestest tehtud installatsioon. Toredad värvilised näevad välja!
Värvi ja kunsti
Kuna Jaak meiega kaasa ei tulnud, siis ta jäi elevandi platsile ringi kondama, kus teda lõpuks neegrid oma müüdava kraamiga “ahistama” hakkasid. Jaak sai kaks käevõru ning kõndis selle peale minema, ma kujutan ette, et see müügimees oli pisarateni solvunud, et Jaak raha vastu ei andnud … Jaak oli neile korduvalt “ei” öelnud, aga no kui niisama pihku pistetakse, siis tuleb ju vastu võtta. Siinkohal peaks Rasmusel piirama vandenõu teooriate lugemist ja sellega seotud filmide vaatamist, ta oli enam kui kindel, et nende võrude sees on jälitusseade … Emmm, okei 😀 Jaak rahustas, et sellel vaesel neegril küll sellist tehnoloogiat ei ole, et ta ei pea selle pärast murestema …
Värviline vant ja käevõrud – võru nahk on ebamugavalt kõva, seega need eriti hästi ei hoia …
Nägime ära ka jõulukaunistused, mingil põhjusel keskväljakul kuusel tuled ei põlenud, aga Etna tänav oli ilusti kaunistusi täis. Turistirong oli ka täitsa olemas, aga otsustasime, et me siiski ei sõida sellega. Rahvast oli erakordselt palju, nagu arvata oligi tegid paljud viimase hetke jõulukinkide oste ja osade poodide uste taga looklesid pikad järjekorrad. Siin peab jälgima palju inimesi poes on, turvamehed ukse peal peavad arvet ja mõõdavad temperatuuri. Carabinerid ei maga, need käivad ju kontrollimas. Söögikohtades oli ka väga palju inimesi, eriti arvestades seda, et nad peavad 18:00 kohal peal toitlustamise lõpetama. Me jalutasime neist mingi 17:30 paiku mööda. Sigimist ja sagimist oli seal omajagu ning selline suurlinn on ikka jätkuvalt väsitav, oma inimtühjas külakeses on ikka hea rahulik tiksuda 😉
Raha vajab teenimist – neegrid müüvad igal sammul mingeid asju … Palju inimesi, aga väga ilusad jõulukaunistused.
Autode tänav oli ka kaunistatud ning keskplatsil valitsushoonel olid lipuvärvid. Igati värviline värk 🙂
Mul oli küll suur plaan, et jõuan selle aasta kirjutamata asjad kõik kirja panna, aga tundub, et see nii ei lähe. Seega uue aasta alguses, kus nagunii jätkuvalt kodus kinni peame istuma, jätkan veel selle aasta meenutuste ja kokkuvõtetega. Püsige terved ja olge hoitud!
Rahulikku jõuluaega kõigile! Kuna meil on siin ekstrarahulik, ikkagi punane tsoon ja kodust nina välja pista ei tohi, siis kasutan võimalust ja proovin nüüd selle aasta tegemised ja mõtted kõik kirja panna, mis siiani on kirjutamata, et uuel aastal siis juba uute mõtete ja tegemistega alustada.
Sain oma jõulukingid sel aastal varakult kätte. Uhket ja võimsat triikraua pilti ma juba jagasin. Olen seda juba mitu korda kasutanud ka ja see on tõepoolest ülimugav. Väga kerge, kõik on kohe sirge ja triikimisele kulub vähemalt veerandi võrra vähem aega. Nii võib triikimine isegi meeldima hakata … või siiski mitte 😀 Teine, meie kogu pere lemmik, on robottolmuimeja Roborock S5 Max, hellitavalt Meie Nunnu. Neid on meil nüüd juhuse tahtel kaks tükki, kuna see esimene, mille kohta kirjutati, et saadeti saatjale tagasi, tuli ikkagi kohale. Sellele oli tehtud postiasutuses turvakontroll, oli täiendavas karbis ning Security Check kleepsuga kinni tõmmatud. Originaalpakend oli täiesti terve, ühtegi muljumise ega muud vigastuse jälge ei olnud näha. Me ei saanudki aru, miks see tagasi saatmise teade oli pandud. Igatahes installeerisime selle kohe lahti, tõmbasime praktiliselt igasse seadmesse äpi, kuhu vähegi sai ja lasime tal toimetama hakata. Robot on kaks ühes ehk tal on nii tolmuimemine kui ka lapiga pesu. Lasime alguses tal korra kõik korrused lihtsalt tolmust puhtaks pühkida ja järgmisel korral juba mopiga ka. Hiljem juhendist lugedes selgus, et enne kui lapiga pesu kasutada, tuleb tavalises tolmu režiimis kolm korda enne üle lasta … Emm nojahhh, niipalju siis sellest … Meie Nunnu suurim fänn on Rasmus. Kui ta kodus on, siis ma üldiselt lasen tal sellega toimetada. Talle meeldib äpist vaadata, kus ja kuidas Nunnu liigub ja ega see kuhugi kinni ei jää. Lisaks häälestas ta äpis korrused ära, tegi tsoonid ja keelatud piirkonnad, seega ta teab kõige paremini, kuidas sellega ümber tuleb käia. Mulle Meie Nunnu väga meeldib, sel ajal kui ta toimetab, saan ma kõike muud teha – näiteks tolmulapiga ringi käia või kraanikausse puhtaks nühkida või niisama vedeleda 🙂 Paari nädala tagant käin käsitsi mopiga trepid ka üle, sinna ju Meie Nunnu minna ei saa. Koristamisest on saanud samuti üsna meeldiv tegevus 🙂
Kui teistel käivad kassid järgi, siis meil käis Rasmus. Kui aus olla, siis esimesel korral luurasime kogu perega 😀
Pakkidest, saime Eestist 20.11 teele pandud paki 14.12 lõpuks kätte. Eestist välja saadeti 24.11. Milanosse jõudis 12.12, Rooma 13.12 ja 14.12 hommikul oli juba valvuri käes, seega Itaalia pinnale jõudes toimus paki edasiliikumine ülihelikiirusel. Kus ja miks ta transiidis kinni istus, ei teagi. Mõtlesin, et uurin Omnivalt, et miks see nii kaua aega võttis, ma saan aru, et kõik liigub mööda maad, sest lennuk ju ei lenda, aga ca kolm nädalat transiidis olla on ikka ilmselgelt liig. Lasen Omnival selle jõulumöllu mööda ja uuel aastal uurin. Teatavasti ei ole neil seal midagi muutunud, kõik on nii nagu alati jõulude ajal on olnud – ülekoormus, kontori rahvas on abiks ja lisaks muidugi koroona, mis neil samuti “külas” on ja tänu sellele tööjõudu vähem. Suured tänud Liinale, kes paki meie poole teele pani ja kellelt saime ka oma selle aasta esimese jõulukaardi 🙂 Rasmusel on nüüd mõneks ajaks jälle tatart, saigi paar päeva enne paki saabumist otsa ning leiba, saime Eesti leiba! Olime küll mures, et see on selle aja peale hallitama läinud, aga õnneks mitte 🙂 Talvisel ajal hoitakse pakke piisavalt jahedates kohtades, et käest ära õnneks ei lähe, suvel oleks hoopis teine lugu …
Kaua oodatud pakk on saabunud. Mõned asjad olid üllatusena lisaks pistetud, tänud Liina!
Söögist ja kokkamisest. Olen suurema osa Lia Virkuse “Sitsiilia köök. Päikseline Itaalia” kokaraamatus olevatest retseptidest läbi teinud. Olen natuke häiritud, kuna see raamat ei ole tal just kõige paremini õnnestunud. Osadel retseptidel on juhend väga puudulik või vead sees nt. retseptis on natuke soola aga õpetuses on äkki suhkur kirjutatud … Mõned toidud on päris maitsvad ja meie koduses menüüs tihti sees, teised on jälle, et korra teen ja rohkem ei ahvatle. Küll on see raamat tore selles osas, et seal on Palermo kohalik memmeke, kelle retseptide järgi kokatakse ning kõikidel on juures lugu. Neid on väga huvitav lugeda. Viimased katsetused sealt oli “Suhkrustatud apelsinikoored” ja apelsini marmelaad. Koored küll sellised ei tulnud nagu kokaraamatu pildil ning marmelaad jäi vedelaks, kuna panin suhkrut poole vähem. Maitsevad tuli ikkagi 🙂 Apelsinide hooaeg on jätkuvalt täies hoos, oleme juba paar korda suuremas koguses neid ostnud ja kord päevas vähemalt tarbime perekondlikult värskelt pressitud apelsinimahla. Sidrunid valmivad ka suure hooga, sel aastal on saak kordi suurem, kui eelmisel aastal oli. Nagu eelmisel aastal nii ka sel korral pressisin mahla välja ja panin jääkottidesse, edaspidi on hea sidrunkuubikuid tee või vee sisse pista.
Apelsinid ja nendest tehtud maiused, mandariinid ka, jõulud ju ikkagi 🙂 ning meie rikkaliku saaki kandev sidrunipuu
Juba üsna ammu, siis kui hakati taaselustama piiranguid, käisime Siracusas turul ja ostsime tuunikala. See on kole kallis, kilo hind jääb sinna 25€ kanti. Teisi kalu müüakse ka ja väga palju ning odavamalt, aga paraku ei oska ma nendega jätkuvalt mitte midagi peale hakata. Tuunikala tuli igatahes väga hea! Lisaks katsetasin ka artišokki, sellel on tüütult palju mitte söödavat osa. Katsetan nüüd lähipäevil ahjuversiooni ka ära, eelmine kord oli keedetud versioon. Täitsa söödav, aga ühest saab imeväikese koguse, seega sobib see pigem snäkiks, kui põhiroa kõrvale garneeringuks.
Nii ilusad tuunikala tükid ja artišokk.
Leidsin Decost lõpuks presspärmi! Pidin kohe ostma, aga saiakeste küpsetamisest sai mul isu vahepeal täis. Kuna sellel oli parim enne 1.12, pidin ikkagi ära tegema ja mõni päev tagasi võtsin kätte ja tegin kaneelirulle. Kuna see kerkis nii mühinal – täiesti õigus on neil, kes ütlevad, et presspärmist magusaid saiu tuleb teha, jäävad maitsvamad ja kerkivad ka paremini, sain nii pidusaia, kui ka rullid. Edaspidi tuleb teha pool kogust. Lisaks, ma ei teadnudki, et mul on suur isu maksa järgi, enne kui seda Decos ükskord müügil nägin. Kohe tulid neelud maksakastme järgi, mmmm, küll see maitses hea. Maksaga üldiselt on nii, et seda kas armastatakse või vihatakse. Ma niisama maksa ei oska eriti teha, kipub ära kuivama, aga kastme ja pasteedi tegu mul üldiselt on alati õnnestunud. Kuna Eestist saabus leib, tuli mul hirmus isu maksapasteedi järgi. Olen nüüd spetsiaalselt mitu korda Decos käinud, et äkki on maks taas müügil. Ma ei olegi aru saanud, kas seda pannakse müüki vähe ja inimesed ostavad ruttu ära või pigem seda ei osteta ja pannakse vähe ning haruharva müüki. Igatahes õnnestus nädal tagasi taas maksa saada ja sain ka maksapasteedi tehtud. See sai vahetult enne jõule muidugi otsa, nagu ka kõik saadetud leivad … Aga nii hea oli! Ostsime turult ka kaktusevilju, et ikka iga aasta ära proovida, kas on sama torkivad ja magusad. Torkisid küll, vaatamata mu ekstraettevaatlikule käsitlusele ja magusad olid nad ka. Seekord saime kahte eri värvi, maitselt need ei erinenud. Augusta kohvikus, kus müüakse maailma parimaid croissant’e pidin seekord ostma küpsiseid, kuna croissant’id olid kõik juba otsas. Ka need maitsesid väga hästi! Eile tegin pistaatsiapähkli küpsiseid, midagi läks natuke valesti, sest välimus ei ole päris see ja natuke liiga kleepuvad on, aga maitsevad jumalikult. Lisaks oli meie jõululaual magustoiduks cannolid ning Sitsiilia stiilis küpsisetort.
Kaneelirullid, mis erakordselt suureks paisusid. Kaktuseviljad ning kohalikud jõuluküpsised. Meie jõululaua magustoidud.
Peale USA poest saadud vürtse, tegin valmis ka piparkoogitaigna, mis jäi ikkagi natuke vedel ning esimene plaaditäis vajus täiesti laiali, kuna tainas jäi enne sooja võtmata. Peale soojenemist ja hulga jahu lisamist tulid väga ilusad piparkoogid. Krõmpsudest piparkookidest võib ainult unistada, isegi kui need ahjust tulles on kõvemat sorti, siis natuke seistes on need kõik vägagi pehmed, meie toa õhuniiskus sügis-talvisel hooajal on jätkuvalt lihtsalt ebareaalselt kõrge, seega midagi siin väljas krõmpsuna ei püsi.
Piparkoogimeister
Kohaliku jõulukeeksi ehk panettone degusteerisime me enne jõule juba ära. Decos oli nende valik erakordselt suur! Võtsin tavalise, mis on siis kuivataud puuviljadega ning pistaatsiakreemi versiooni, sellele oli seekord kõvasti kreemi pandud. Jõululauale me seda siiski ei ostnud, tegime degustatsiooni enne ära. Pealegi süüakse seda siin alates novembri algusest kuni jaanuari keskpaigani välja. Panettone valik on poodides sama suur nagu Eestis piparkookide oma, siin lihtsalt ei teata piparkookidest mitte midagi 🙂
Panettonede valik Decos.
Käisime veel kolmapäeval aianduskeskuses lootuses, et äkki ikka on kuuske müügil, paraku mitte. Kuid see eest kohtasime kitsekesi, keset Augusta linna ning ma sain alpikannid, mis praegu siin igal pool õitsevad, eriti toredad on need kooli baasis, kus need on palmi alla istutatud 😉
Kitsed linnas ja minu alpikannid.
Eilsel jõulusöömingul tundsin puudust verivorstidest. Sealihapraad oli väga hea, Jaak küpsetas grillil madalal kuumusel ca 6 tundi, lisaks tegime ahjukartulit ning Lidli hapukapsast. Jaak tuunis natuke kapsast – lisas õlut ning suhkrut ja maitses väga hästi. Ikeast leidsin viimane kord käies ka sinepit, mis maitseb sinepi moodi ning pohlamoos oli sealt juba enne soetatud. Seega laud oli üsna Eesti jõululaua moodi. Lisaks oli veel Ikeast saadud glögi, Jaagu arvates küll liiga magus, aga mõnusa jõulutunde tekitas siiski. Sitsiilias eraldi jõulusööke ei ole, osad koogid ja küpsised on ainult jõulude ajal, kuid soolane osa on nagu tavaliselt – valik eelroogasid, esimese põhiroana midagi pastast ning teine põhiroog on midagi kalast. Täiesti tavapärane igapäevane söögilaud …
Lõpetuseks mõned jõuluhõngulised pildid. Püsige terved ja olge hoitud!
Kaua tehtud kaunike jõululina, väike vapper jõulukaktus, jõulupuu ja kaminakaunistused.
Peale eilset päeva võime 100% veendumusega tõdeda, et Sistiilia ei ole üldse Eesti moodi. Kui siiani võis selles kahelda, olenemata päikesest, soojusest, palmidest, söögist, anarhiast liikluses ja veel tuhandest muust asjast, siis peale eilset Suure Tossutaja vulkaanipurset ning õhtul toimunud maavärinat, saame täiesti kindlalt väita, et Sitsiilia ei ole nagu Eesti.
Eile, 22.12, Itaalia aja järgi 21.27 registreeriti meist ca 85km kaugusel maavärn, mida oli ka meil tunda. Igaüks oli oma korrusel – mina esimesel diivanil, heegeldasin lõpuni kaks aastat tagasi alustatud laudlina, Jaak oli teisel korrusel käsipõsakil arvuti taga ning Rasmus oma korrusel voodis ja mängis arvutimängu. Äkki hakkas kõik värisema, alguses ei saanud aru, mis see on – selline tunne nagu väga suur veoauto sõidab mööda ja sellest tekib vibratsioon. Kõik me olime väga ärevuses ja jooksime kohe üles vaatama, kas Suur Tossutaja teeb mingit eriti võimsat purset, aga ei, seal oli kõik rahulik. Olime Rasmuse rõdul ja kuulsime, kuidas küla vahel olid inimesed õue tulnud ja seletasid midagi. Tegin siis ruttu maavärina äpi lahti ja selgus, et oligi maavärn. Erinevatel andmetel 4,8 – 5,2 palli ja oli tunda kuni Palermoni välja. Mitte midagi hullu ei juhtunud ja siiani ei ole teatatud, et oleks olnud inimohvreid või majad/teed kannatada saanud, aga seal piirkonnas vaadatakse kahjustusi jätkuvalt üle. Mõni nõrgem maja kindlasti pragunes. Meil lihtsalt kergelt vibreeris kõik ja midagi katki ei kukkunud ega ümber ei läinud, aga elamus oli ikkagi väga võimas! Maavärin ei sõltunud Etnast, need olid täiesti eraldiseisvad juhtumid. Küll oli Etna purske tulemusel maavärin täpselt kaks aastat tagasi, kui Etna jalamil olevates linnades nõrgemad majad kannatada said ja pragunesid päris korralikult. Kui omale kodu otsimas käisime, siis nägime päris mitut sellist maja, millel praod sees olid. Rasmus muidugi kartis, et tal kukub lagi kaela, sest seal on praod sees – arvatavasti ka eelmisest maavärinast. Kuid seekord ei juhtunud midagi halba, ei kukkunud meile kaela ei lagi ega taevas 🙂
Toimunud maavärina koht, meie asukoht ja äpi tagasiside küsimus, kas me tundsime või mitte. Tundsime küll 🙂
Meie Suur Tossutaja on olnud juba viimased 10 päeva väga ärev. Muudkui purskab. Nüüd on nädalase vahega pakkunud meile kahte võimsat vaatepilti. Esimene suurem vulkaanipurse oli 13.12 hilisõhtul, umbes 23:00 paiku. Seda oli palja silmaga näha, binokliga paremini, aga pildile suurt midagi ei jäänud. Nüüd oli 22.12 varahommikul, kell 4:00 hakkas möllama ja umbes 7:00 paiku vaibus ära, siis läks valgeks ka ja enam midagi ei näinud. Magasime rahumeeli, kui äkki Rasmus tormas tuppa, tõmbas kardina eest ja teatas, et vulkaan purskab. Ajasin ennast üles ja tõesti väga võimsalt möllas. Läksin Rasmuse rõdule ja tegin mõned pildid, seekord on ikka näha ka, et purskas. Ma nüüd kohe väga rahul, tõendus kodust pildistades on ka olemas! Ütlesin poisile, et väga äge, aga läheme nüüd magama tagasi, mille peale ta väga konkreetselt teatas “Kell on juba 6:38, ma ei lähe enam magama!”. Nojahhh, siis küll. Erinevalt Rasmusest ja Jaagust keerasin ma ikkagi uuesti magama, vabatahtlikult vabal päeval sellisel ajal üles tõusta on kuritegu oma keha vastu! Kui esimesel korral oli tuul meie poole, siis seekord õnneks mitte. Sain usinasti rõdusid ja maja ümbrust pühkida, selline kena tuhahunnik tuli jälle kokku. Kui kõnnid, siis on tunne nagu liiva peal, tuhk ei ole üldse pehme, vaid on nagu väikesed liivaterad. Tänu sellele soovitatakse alati autol klaasid ennem pehme lapiga üle pühkida, kui kojamehi kasutad, sest need võivad aknad ära kriipida. Seekord tuhast õnneks pääsesime. Mõlemast purskest on tehtud ka YouTube videod vulkaaniinstituudi teaduri poolt – 13.12 ja 22.12. Lisaks oli muidugi internetis instituudi sait ja Sitsiilia lehed pilte täis, panen ilusamad mälestuseks siia ka ja enda tehtud ka.
13-14.12 toimunud vulkaanipurse. Viimasel pildil see hele täpp seal mäe otsas on siis laava.
Suur Tossutaja oli ka 14.12 päeval jätkuvalt rahutu edasi, muudkui ajas tossu välja. Baasis Rasmusel koolis vastas.
22.12 toimunud vulkaanipurse. Viimasel pildil meie kodust, seekord on väga hästi näha!
19.12 laupäeval käisime taas tuult otsimas, väidetavalt pidi saare lõuna tipus olema surfituul. Kuna ma ei uurinud, kuhu me täpsemalt läheme, siis saime väga positiivse üllatuse osaliseks – sattusime Itaalia kõige lõunapoolsemasse tippu – nii oli kujul kirjas, kuigi Lampedusa saar, mis asub veel rohkem lõunas ja kuulub ka Itaaliale, oleks nagu õigem, aga selgub, et Itaali kõige lõunapoolsem tipp on siin, meie saarel 🙂 Lisaks olime kahe mere vahel, ühele poole jäi Vahemeri ja teisele poole Joonia meri! Sellist kogemust just iga päev ei saa 🙂 Lisaks oli koht ise väga lahe, pikk liivarand ja väga palju luiteid, Rasmus luuras seal nende varjus. Ideaalne suvituskoht, kuid nagu siin kombeks, siis parkimiskohtadega oli väga-väga kitsas. Surfata ei saanudki, kuna Vahemeres, kus oli mõnus lahesopp, puhus tuul maalt merele ning Joonia meri oli liiga kivine ning surfamiseks sobiv koht oli kas kaugemal merel või imelühike rannajoon, seega Jaak surfama ei saanudki, kuid see-eest käisime täiesti kogemata Itaalia lõunapoolseimas tipus ning olime kahe mere vahel 👍🙌
Väikese kaljunuki parkla olid hõivanud “kodud” – linnast eemale looduse keskele. Natuke oli punast liiva aga üldiselt oli ikka kollane puhas liiv. Kuju, kus on kirjas, et tegu on Itaalia kõige lõunapoolsema tipuga.
Siin pool on rahulik Vahemeri …
… ning siinpool rahutu Joonia meri
Vahvad liivaluited
Lõunat sattusime Marzamemisse sööma – teist nädalavahetust järjest selles linnakeses 😉 Toidud olid üsna krõbeda hinnaga, aga inimesi oli restoranides üsna palju. Valisime koha, kus sai sees istuda, kuna seekord oli tuuline ja tänu sellele mitte just kõige soojem ilm, kuigi kraade näitas 16 ringis. Sõime taas mereandidest koosnevat eelrooga, seekord oli ühel suurel taldrikul kokku miksitud erinevad variandid ja kogus mõistlik. Rasmus ja mina sõime grillitud mõõkkala, sest tuunikala oli otsas ning Jaak sõi meriahvenat, mida serveeriti tervena. Restoranis olid ka kaks kohalikku kassi, kellest üks tuli Jaagu juurde süüa nuiama, tundub, et see kala on vist tema lemmik aga Jaak oli kade 😀
Kiisul ka kõht tühi!Sitsiila on täis erinevaid jessukese sõimesid. Itaalias on 24.12 ainult ja ainult Jeesuse sündimise päev. Lapsed saavad kinke 6.01, mida toob korstna kaudu nõid Befana. Ka seekord olid magavad koerad olemas, seekord promenaadil.
Jõulukuusega läks meil sel aastal natuke kehvasti. Plaanisime Ikeast osta, aga 16.12 olid kõik kuused juba ära müüdud ja linnade vahel meil ka neid enam silma ei jäänud. Seega ei jäänudki muud üle, kui olla loov ja seekord on meil teistsugune jõulukuusk, värskelt täna valminud. Imeilusat jõuluaega ja hoidke ennast!
Kuusepuust meisterdatud jõulukuusk ning Rasmuse ehitud 🙂 Imelisi jõule!
Laupäeval, 12.12, käisime üle väga pika aja taas natuke seiklemas. Ilm oli fantastiline – tuuletu, päikseline ja väga soe (18 kraadi). Jälgin FB-s VisitSicily gruppi ning seal vahelduva eduga tutvustatakse erinevaid kohti. Pildid on muidugi väga ilusad ja tekib tahtmine uudistama minna. Olles paljudes kohtades juba käinud, tekib pilti vaadates juba see tunne, et jajahhh, väga hea nurga alt olete teinud või keegi on trooniga pildistanud, siis ongi kordi ilusam. Samamoodi on jagatud Marzamemi pilte, olen siiani seda ignoreerinud, kuna seal ei ole mitte midagi teha ega uudistada, selline pisike kalurilinnake. Reedel jagati jälle selle koha pilte ja kuna me polnud tõesti ammu kusagil käinud, siis otsustasin, et läheme vaatame Marzamemi nüüd lõpuks üle. Meie juurest on natuke üle tunni aja mööda kiirteed sinna sõitu. Tegemist ongi imepisikese linnaga, millel on üks pisike keskväljak, mida ümbritsevad restoranid. See peamine restoran, mis on ka Michelini kataloogis ära mainitud, oli kinni, ainult koer magas seal ees. Tavaliselt on seal platsil värvilised lauad-toolid ja suvel palju lilleilu ning kõik see teeb selle koha imearmsaks. Praegu oli ka täitsa ilus, olenemata sellest, et laudu-toole ja õitsvaid lilli ei olnud. Inimesi liikus suhteliselt vähe. Meie olime oma tavapärases teksad, pusa, tennised riietuses, kui kohalikud olid jopedes ja osad isegi tutimütsidega – kontrast oli suhteliselt suur 😀 Vaatasime üle ka ühe poe, mis kohalikku kraami müüs, kuna kõik oli kole kallis, siis me midagi ei ostnud. Tiirutasime seal maksimaalselt 30 minutit ja peamistele tänavatele oli ring peale tehtud. Mis väga omapärane oli, oli promenaad – see oli nagu müür, mille peal sai kõndida ja kust alla viisid trepid mere äärde või siis linnavahele. Lisaks loksus meri otse linna – sadama kõrval oli üks baar (eesti keeles: kohvik) ja selle lauad-toolid olid praktiliselt vee piiril. Ise imestasime, et kas see peabki nii olema või lihtsalt vee tase ongi praegu kõrgem ja tänu sellele on ka vesi “elutoas” 😉 Baaris nagu ikka, olid ainult mehed – ma ikka veel imestan selle üle ja ei ole leidnud veel kusagilt vastust, miks mehed nendes kohtades istuvad ja kus kõik naised-lapsed on …
Promenaad – peamiselt kivine rannik, natuke Catania poole on ka liivaranda.
Omapäraselt huvitavad nurgatagused Keskväljak
Kõige enam pildistatud koht – restoran, mille ees on tavaliselt värvilised lauad-toolid ning palju kauneid lilli. Hetkel siis lõunaund tegev koer 🙂
Veel põnevaid nurgataguseid ja värvilisi maju
Sadama restoranid – üks isegi oli avatud
Sadam ja väike muul koos ristiga
Jaht ning paadid ja eemal paistis suuremat sorti jahisadam
Väga vahva plastiku kogumise viis ning meri tuleb sõna otseses mõttes linna
Vasakul väga ilus tänav ja kiisu ning paremal – no mis teha, kui väsimus niidab jalust, siis sobib ka keset sõiduteed üks kosutav uinak teha 😉 Täiesti tüüpiline Sitsiilia majake
Edasi oli meil algselt plaan Siracusasse turule minna – apelsinide hooaeg on ju ikkagi täies hoos! Kuid ajaliselt oleksime jõudnud turu sulgemiseks. Seega otsustasime ümber ja võtsime suuna Avolale – ühele populaarsematest kuurortidest lõunas. Ma nüüd ei tea, kas see nimetus on kohalike seas levinud või kasutavad ameeriklased seda ise, aga see koht on ristitud “USA rannaks” ehk enamus baasis töötavaid ameeriklastest käib seal rannamõnusid nautimas. Hetkel oli seal muidugi väga rahulik, kogu promenaadi äär oli tühi, ruumi parkida ja liikuda rohkem kui küll. Kesklinna piirkonnas oli sebimist rohkem, aga saime parkimiskoha, uudistasime natuke muulil ja läksime sööma. Restoranis olid peaaegu kõik lauad reserveeritud, õnneks üks vaba laud oli ja saime sööma. Üsna pea tekkis elav järjekord, tundub, et sattusime kuhugi populaarsesse söögikohta. Otsustasime seekord natuke priisata ja tellisime 28€ eelroa, mis oli mõeldud kahele. Põhiroaks võtsime kaks Sitsiilia salatit, mis koosnes apelsinist, oliividest, mõõkkala fileelõikudest ning Rasmusele lõhe kartulitega. Menüüs oli eelroa kohta kirjas ainult, et hooajaline ja sellega kogu info piirdus. No ja siis hakkas tulema, üks liud teise järgi – peale kolmandat valikut oli mul juba kõht võrdlemisi täis. Ma kõikidest pilte ei teinud, aga osad said üles ka pildistatud, enamus asju oli kaks v.a frititud mereannid, kaheksajalg ja sinimerekarbid. Valikus olid – arancinid, paneeritud tuunikalafileelõigud, hiidrekevetid, austrid (! ma elus esimest korda sõin värskeid austreid, need olid arvatavasti sealtsamast merest püütud), taldrikutäis kaheksajala tükikeski, frititud mereannid (minikaheksajalad, krevetid, kalmaarid – seda süües oli mul kogu aeg Liina meelel ja ma vaimusilmas kujutasin ette, kuidas ta neid hea meelega söönud oleks ja mitte ükski ei oleks järgi jäänud – meist jäi ca veerand järgi, lihtsalt ei jaksanud), keskmine kausitäis keedetud sinimerekarpe, mis meil ka osaliselt järgi jäid, sest lihtsalt ei jaksanud – need olid otse merest vist toodud, lõhnasid küll nii 🙂 Ma eeldan, et Eestis maksab ainuüksi sinimerekarbid ja austrid sama palju kokku, kui me kogu selle valiku eest maksime. Kõik oli väga hea ja mul oli eriti hea meel, et sain vähemalt kokkamise vaba päeva ja nautida restorani sööki 🙂 Avolas me eriti ringi ei jalutanud, kodu poole sõitsime mööda promenaadi äärt, mis oli tõesti mitu kilomeetrit pikk ning seal on valikus nii kivi, kui ka liivarandasid. See sarnaneb natuke Pirita promenaadiga, umbes sama pikk ja sama loogikaga, lihtsalt siin lubatakse kogu promenaadi ulatuses ka mere äärde peesitama.
Vaade muulile
Kohustuslik jumalaemake … Miks käia mööda teed, kui saab turnida mööda müüri …
Tundub, et igas linnas on ka väike vana kindluse laadne ehitis mere ääres, see sarnaneb väga Siracusa ranniku lähedal olevale kindlusele, mida ka hiljuti uudistamas käisime …
Muulilt avaneb imeline vaade linnale – taustal võimsad mäed
Valik eelroogasid – arancinid, need tumedad, paneeritud tuunikalafilee, hiidkrevetid, austrid ja sinimerekarbid. Lõunasöögi lõpuks oli päike pilve taha läinud ning randa oli ennast pikutama sättinud üks lugemishuviline …
Me oleme jätkuvalt täiesti igavad ja täiesti kodused 😀 Ülemöödunud pühapäeval (29.11) oli kaks peamist kohalikku uudist, mida kogu meedia täis oli kõige olulisem – Sitsiilia on “kollases tsoonis” – juhuuu, elagu suurem liikumisvabadus ja palju õnne toitlustusettevõtetele, kes uuesti uksed lahti saavad teha ning teine uudis oli, et Cataniat tabas tornaado, mis pidi olema siinkandis üliharuldane loodusnähe – kõige enam sai kannatada lennujaama ümbrus, seal lõhkus piirdeid ja parklates olid autod katki. Päris karm võib olla, tuled reisilt ja avastad, et auto on sodiks … Lisaks muidugi teed katki, majadel kahjustused ning üleujutused – mis on siin suurema vihmaga juba tavapärane nähtus. Seoses “kollase tsooniga” tohime me taas oma saare piires ringi reisida. Eelmine nädalavahetus oleks ju võinud isegi minna, aga kuna peaaegu iga päev on suuremal või vähemal määral sadanud, siis loodusesse eriti ei kutsunud ning linnadest ei osanud enam midagi valida, kuhu võiks minna. Jaak käis laupäeval surfamas, seekord siis üksi ja lootuses, et ehk on ikka mõni surfar veel ja oli piisavalt. Pühapäeval läks päeva peale ilm vihmaseks, seega olime kodused.
Suur Tossutaja on järjest valgem 4.12.
28.11 oli siin lõpuks piisavalt palju tuult, et Jaak sai minna elus esimest korda väikese lohega surfama. Kuna tavaliselt pole rannas ühtegi surfarit, siis läksin temaga kaasa, et lohe üles ja alla aidata. Kohale jõudes selgus, et kõik olid kohal 😀 Merel lugesin kokku 8 lohe ja kaldal veel teist samapalju lisaks. Nii palju lohetajaid ma ei olegi siin enne korraga näinud. Mõned purjelaudurid olid ka, seega möll käis. Niisama kaasaelajaid oli ainult üks – mina 🙂 Selgus, et väikese lohega sõitmine on hoopis “teine sport” 😀 Pidi kiire olema ja kaldalt vaadates oli Jaak tõesti rohkem vees, kui sõitu tegemas. Vahepeal oli päris kõhe vaadata, kuidas ta seal lainetes hulpis, lohe kisub ühele poole, ise ta üritab kalda poole ujuda ja siis ootab, et laud ka kaldale jõuaks. Siin on ju kohe sügav, ei saa keset merd seista ja oodata, millal laud kohale hulbib. Peab peaaegu kaldale ujuma. No igatahes kogu see mässamine võttis ta üsna läbi ja üle tunni ta ei jaksanudki olla. Kogemus ja elamus on saadud ning üle pika aja taas surf ka nauditud 🙂
Surfaritel oli pidupäev
Surfarid igas suunas kuhu silm ulatub
Toetusmeeskond ja tormiga randa uhutud mingi huvitav pakike, ma lähemalt ei uurinud pärast on midagi kriminaalset 😀
Minu hommikused magamised on nüüd mõneks ajaks magatud. Kuna olukord Sitsiilias on paranenud ja oleme “kollases tsoonis”, siis otsustati kool taas avada. Seega Rasmus käib esmaspäevast uuesti koolis. Poolteist nädalat vaja vastu pidada ja siis tuleb õnneks koolivaheaeg. Jaagu suurim hirm sai ka tõeks – neil taastati ka 100% mehitatus 😀 Mis siis tähendab, et kõik tööle! Täna lõpuks tööle minnes – eile oli siin riigipüha ja Jaak oli vaba ning esmaspäev oli tal ka vaba – selgus, et ta siiski õnneks ei pea järgmine nädal tööle minema. Seega jäävad hommikused Rasmuse kooli viimised ja päevased toomised. Eile ja üleeile käisin mina järgi, eile oli eriti tore sõita, liiklus oli ülihõre, olematu ma ütleks – riigipüha puhul on ju kõik kohad suletud ja inimesed ei liigu. Rasmusele meeldib distantsõpe rohkem, saab ise rahulikult süveneda ja omas tempos asju teha. Harjus selle kuu ajaga ise toimetama ära ja nüüd koolis on kuidagi võõras. Eks see edasi tagasi liigutamine on kõigi jaoks keeruline ning ümber harjumine võtab jälle oma aja. Õnneks tuleb ju kohe koolivaheaeg 😉
Mõned kiisud on eriti nunnud – jalutuskäigu leid 1.12
Jõulud tulevad, kuhu nad pääsevad. Lasin taas Rasmusel kodu ära kaunistada. Seekord on väga toredasti tal välja tulnud, turnis taburetiga ja riputas karda igale poole. Kuusele karda enam ei jagu 😀 Eelmisel aastal meil kuuske ei olnud, kuid sel aastal on plaanis osta. IKEA-s on täiesti müügil sellised korralikud ca 2m kuused ja maksavad 15€ – jah, 15€! Kuused on kenasti mullapalliga, kuna siin ju need ei kasva, need on kusagilt kasvandustest sisse toodud. Meil nüüd muidugi ei ole kuusejalga, seega peame natuke nuputama, kuidas me selle kuusega saame. Augusta vahel nägin ka, et müüdi, aga seal ei ole hinda väljas, seega ma ei tea, mis hinnaga need on. Rasmusel on sel aastal kaks jõulukalendrit, üks nägi lahe välja ja pidin selle ostma ning teise lasin tal endal valida. Kuna ma ei ole suutnud kohalikest poodidest leida vajalikke vürtse, siis piparkoogitainast ma ise teha ei saanud ja piparkoogimaja mõtet ma üldse ei mõelnud. Rasmus üks päev siin hakkas rääkima, et ta ikka tahab piparkoogimaja ka. Tore, et on olemas IKEA, sain sealt kogu vajaliku komplekti – juba valmis tehtud majaosad, liimi ja kaunistamismaterjali. Eriti rõõmustasin liimi üle, et ei pea ise mässama. Rõõm oli muidugi enneaegne, kuna seda oli väga raske tuubist välja pigistada ja oli liiga kõva nagu ka glasuurid, mis olid samuti tuubide sees ja välja pigistades tulid need täiesti suvaliselt välja ja käitusid üldse mitte ootuspäraselt 😀 Aga kamba peale saime lõpuks tehtud ja välja kukkus täitsa kenake. Itaalias päkapikke ei käi, seega seekord meil päkapikk paraku majja elama ei koli, kuid nänni sussi sisse toob ikka 😀 Kuna järjest enam jagatakse pilte enda tehtud piparkookidest, siis mul on järjest suurem soov ka neid teha. Hea, et meil on olemas USA baasi pood, kus tõepoolest peaaegu kõike müüakse ja ma sain oma vajalikud vürtsid kätte! Seega saab taigna teo ette võtta ja nädalavahetusel piparkooke küpsetada 🙂
Piparkoogimaja meisterdamise komplekt – liimi peal olev pilt on eksitav – kahe käega peab pigistama 😀
Usin ehitamine ja valmis see lõpuks sai – esimene IKEA ja Sitsiilia päkapikumaja.
Minu väike vapper jõulukaktus hakkab õitsema, iga lehe otsas on õis ning Decost ostetud 3.99€ päkapikk – see oli mu kinnisidee, et mul on vaja just sellist päkapikku! Rippuv kard peab olema – mida siis muidu käega lüüa 😀
Eelmisel laupäeval korjasin viimase peotäie tomateid ja tõmbasin taimed välja. Rohelisi tomateid oli otsas veel palju, aga kuna taimed ise olid juba ära kuivanud ning päikest enam nii palju näha ei ole, siis tomat ei lähe punaseks, vaid pigem kasvab rohelisena juba katki. Seega lõppes nendega majandmaine ka nüüd ära. Maasikatel kestab suvi ikka veel edasi. Ma lõikan aina lehti maha, et suureks ei kasvaks ja need otsustavad selle peale hoopis hoogsamalt õitsema hakata 😀 Loodetavasti need ikka järgmine suvi ka saaki annavad … Sidrunid valmivad ka, jupikaupa järjest korjan neid, varsti saab jälle mahla välja pressida, mul on nüüd ju elektrooniline press ning kuubikutena külma panna. Lisaks on lahti läinud suur apelsini korjamise hooaeg. Jaak uuris tööl, et need õiged mahlaapelsinid, need kõige magusamad ja parimad, pidi valmima veebruaris. Aga eks peab nüüd ka turule ostma minema, novembri alguses ostetud ei olnud just eriti maitsvad.
Viimane oma koduaia kurk – 22.10
Mind on tabanud karmavõlg nagu Jaak üks päev teatas, nimelt saadeti kirjade järgi tagasi tellitud robottolmuimeja. Eelmine aasta tellimus kohe tühistati, sel aastal pandi Siracusa jaotuskeskuses märge külge, et pakend on saanud kahjustada ning on müüjale tagastatud ning Amazonis oli märge, et raha kantakse tagasi. Kuna kolm on kohtu seadus, siis Jaak otsustas veel ühe korra proovida ning tellis esmaspäeva õhtul uuesti. Seekord oli hind ca 70€ soodsam, saa nüüd nendest mustadest müükidest aru! Eile tuli aga Amazonist teade, et saadetis on kohale toimetatud, emmmm, me nüüd siis ei teagi, kas siis tuli ikkagi see vigase pakendiga saadetis kohale. Saame täna ehk selguse majja, kui Jaak mr. Francot näeb ja paki kätte saab. Pakkidest rääkides, oleme kõik oma tellitud pakid kätte saanud, rõdule mõeldud jõulutuled, mis algselt pidid jõudma 17.12, saabusid juba eile. Küll seikleb siia poole Liina poolt 20.11 Eestist teele pandud saadetis – meie tatrahunnik, kommid ja šokolaadid ning tänaseks päevaks arvatavasti veidikene käest ära läinud leivad 😀 Uurisin Omniva endise kolleegi käest, kes nägi, et viimati on saadetis 26.11 Poolas registreeritud, et kui järgmise nädala alguseks ei ole jõudnud, siis tuleb päring teha. Augustis pandi pakk teele 21.08 ja kätte sain 7.09, seega kokku 18 päeva. Olen arvestanud, et lähebki kaua aega, aga tänaseks võiks see ju juba Itaaliasse jõudnud olla. Ikka tõeline piin, kui lennukid ei lenda ja kogu kauba liiklus siia kanti käib mööda maad. Väga tüütu! Tundub, et Rasmus peab ikkagi õppima makarone sööma 😀
Siis kui palm ikka otsustab kasvama hakata, siis ei sega teda mitte miski. Netis levib palju pilte, kus on näha, et puu kasvab keset teed ja imestatakse, kuidas nii saab teed ehitada, aga mis siis, kui puu hakkas hoopis hiljem kasvama 😉
Eelmisest reedest hakkas Itaalias kehtima uus reeglistik kuni 15.01.2021. Enamjaolt jäävad kõik praegused kehtestatud reeglid ja piirangud kehtima. Lahti on kirjutatud pühade aegne liikumine ning reisimisega seonduv. Valitsus arvab, et järgmise nädala lõpuks kukub kogu riik “kollasesse tsooni”, kuna haigestub järjest vähem ja kordades rohkem saab terveks, mis tähendab, et inimesed tohivad rohkem liikuda. Seega on pühade ajal väga konkreetselt kirjas, mida tohib teha. Kuni tänaseni pidid ainult teatud riikidest tulijad tegema testi ja osadest loetletud riikides tulijad olema 14 päeva karantiinis. Ülejäänud said vabalt liikuda. 10-20.12 peavad kõik, kes Itaaliasse tulevad, ükskõik kust riigist esitama 48h enne reisi tehtud negatiivse testi tulemuse või istuma karantiinis. 21.12.2020-6.01.2021 kõik kes Itaaliasse tulevad peavad olema 14 päeva karantiinis, olenemata sellest, kas Sul on negatiivne test või mitte, karantiin on kohustuslik. Sitsiilia tahtis lisaks kehtestada kõikidele ükskõik, kust kaudu tulnud inimestele kohustusliku testimise ka. Hetkel on see toppama jäänud, kuna bussi- ja rongijaamad ei suuda seda tagada. Sitsiilia president on natuke närvis, kuna taaskord “ähvardab” pühade perioodiks ca 6000 inimest siia tulla, nagu kevadel, kui kogu see trall peale hakkas ja riik lukku pandi. Nüüd tahavad kõik põhjas töötavad või õppivad inimesed pühadeks koju tulla. Alitalia teatas siin paar päeva tagasi, et piletite müük enne 20.12 on kasvanud juba 50%. Kuna olukord on saadud kontrolli alla, siis paaniliselt kardetakse, et läheb jälle käest ära. Ja nagu ikka, on suurim hirm ja mure haiglatega, nende koormusega ning töötajatega. Nemad saavad ju kõige enam pihta, kui ikka töötajaid ja haigevoodeid ei ole, siis on asi ikka väga pahasti. Muidu oleks ju nendest piirangutest täiesti ükskõik, aga tervishoiu süsteemi toimimise pärast tuleb pingutada ja sellega olen ma täiesti nõus, et reegleid peab järgima, isegi kui need tunduvad täiesti mõttetud ja jaburad, kedagi need ikka kaitsevad. 7-15.01 kehtib sama reegel, mis 10-20.12 ehk kõik, kes Itaaliasse tulevad, ükskõik kust esitama 48h enne reisi tehtud negatiivse testi tulemuse või istuma karantiinis. Peale seda siis tulevad uued reeglid. Lisaks 25,26.12 ja 01.01.2021 on oma linna piirest välja liikumine keelatud, kui liigud ilma põhjuseta on trahv 400-1000€ ning kui muidu on liikumispiirang 22:00-5:00, siis 01.01 on liikumispiirang 22:00-7:00. Ahjaaa ja suusakeskused on kõik kuni 6.01.2021 suletud, kuigi Alpides on juba suur ja paks lumi maas. Tuli eelmine nädal suur ports ja korraga maha, nagu vihmagagi on, kui juba siis juba ja palju korraga.
Suur Tossutaja tegutseb jätkuvalt – internetis jagatud pilt 4.12.
