23.12.2020
Peale eilset päeva võime 100% veendumusega tõdeda, et Sistiilia ei ole üldse Eesti moodi. Kui siiani võis selles kahelda, olenemata päikesest, soojusest, palmidest, söögist, anarhiast liikluses ja veel tuhandest muust asjast, siis peale eilset Suure Tossutaja vulkaanipurset ning õhtul toimunud maavärinat, saame täiesti kindlalt väita, et Sitsiilia ei ole nagu Eesti.
Eile, 22.12, Itaalia aja järgi 21.27 registreeriti meist ca 85km kaugusel maavärn, mida oli ka meil tunda. Igaüks oli oma korrusel – mina esimesel diivanil, heegeldasin lõpuni kaks aastat tagasi alustatud laudlina, Jaak oli teisel korrusel käsipõsakil arvuti taga ning Rasmus oma korrusel voodis ja mängis arvutimängu. Äkki hakkas kõik värisema, alguses ei saanud aru, mis see on – selline tunne nagu väga suur veoauto sõidab mööda ja sellest tekib vibratsioon. Kõik me olime väga ärevuses ja jooksime kohe üles vaatama, kas Suur Tossutaja teeb mingit eriti võimsat purset, aga ei, seal oli kõik rahulik. Olime Rasmuse rõdul ja kuulsime, kuidas küla vahel olid inimesed õue tulnud ja seletasid midagi. Tegin siis ruttu maavärina äpi lahti ja selgus, et oligi maavärn. Erinevatel andmetel 4,8 – 5,2 palli ja oli tunda kuni Palermoni välja. Mitte midagi hullu ei juhtunud ja siiani ei ole teatatud, et oleks olnud inimohvreid või majad/teed kannatada saanud, aga seal piirkonnas vaadatakse kahjustusi jätkuvalt üle. Mõni nõrgem maja kindlasti pragunes. Meil lihtsalt kergelt vibreeris kõik ja midagi katki ei kukkunud ega ümber ei läinud, aga elamus oli ikkagi väga võimas! Maavärin ei sõltunud Etnast, need olid täiesti eraldiseisvad juhtumid. Küll oli Etna purske tulemusel maavärin täpselt kaks aastat tagasi, kui Etna jalamil olevates linnades nõrgemad majad kannatada said ja pragunesid päris korralikult. Kui omale kodu otsimas käisime, siis nägime päris mitut sellist maja, millel praod sees olid. Rasmus muidugi kartis, et tal kukub lagi kaela, sest seal on praod sees – arvatavasti ka eelmisest maavärinast. Kuid seekord ei juhtunud midagi halba, ei kukkunud meile kaela ei lagi ega taevas 🙂
Meie Suur Tossutaja on olnud juba viimased 10 päeva väga ärev. Muudkui purskab. Nüüd on nädalase vahega pakkunud meile kahte võimsat vaatepilti. Esimene suurem vulkaanipurse oli 13.12 hilisõhtul, umbes 23:00 paiku. Seda oli palja silmaga näha, binokliga paremini, aga pildile suurt midagi ei jäänud. Nüüd oli 22.12 varahommikul, kell 4:00 hakkas möllama ja umbes 7:00 paiku vaibus ära, siis läks valgeks ka ja enam midagi ei näinud. Magasime rahumeeli, kui äkki Rasmus tormas tuppa, tõmbas kardina eest ja teatas, et vulkaan purskab. Ajasin ennast üles ja tõesti väga võimsalt möllas. Läksin Rasmuse rõdule ja tegin mõned pildid, seekord on ikka näha ka, et purskas. Ma nüüd kohe väga rahul, tõendus kodust pildistades on ka olemas! Ütlesin poisile, et väga äge, aga läheme nüüd magama tagasi, mille peale ta väga konkreetselt teatas “Kell on juba 6:38, ma ei lähe enam magama!”. Nojahhh, siis küll. Erinevalt Rasmusest ja Jaagust keerasin ma ikkagi uuesti magama, vabatahtlikult vabal päeval sellisel ajal üles tõusta on kuritegu oma keha vastu! Kui esimesel korral oli tuul meie poole, siis seekord õnneks mitte. Sain usinasti rõdusid ja maja ümbrust pühkida, selline kena tuhahunnik tuli jälle kokku. Kui kõnnid, siis on tunne nagu liiva peal, tuhk ei ole üldse pehme, vaid on nagu väikesed liivaterad. Tänu sellele soovitatakse alati autol klaasid ennem pehme lapiga üle pühkida, kui kojamehi kasutad, sest need võivad aknad ära kriipida. Seekord tuhast õnneks pääsesime. Mõlemast purskest on tehtud ka YouTube videod vulkaaniinstituudi teaduri poolt – 13.12 ja 22.12. Lisaks oli muidugi internetis instituudi sait ja Sitsiilia lehed pilte täis, panen ilusamad mälestuseks siia ka ja enda tehtud ka.
19.12 laupäeval käisime taas tuult otsimas, väidetavalt pidi saare lõuna tipus olema surfituul. Kuna ma ei uurinud, kuhu me täpsemalt läheme, siis saime väga positiivse üllatuse osaliseks – sattusime Itaalia kõige lõunapoolsemasse tippu – nii oli kujul kirjas, kuigi Lampedusa saar, mis asub veel rohkem lõunas ja kuulub ka Itaaliale, oleks nagu õigem, aga selgub, et Itaali kõige lõunapoolsem tipp on siin, meie saarel 🙂 Lisaks olime kahe mere vahel, ühele poole jäi Vahemeri ja teisele poole Joonia meri! Sellist kogemust just iga päev ei saa 🙂 Lisaks oli koht ise väga lahe, pikk liivarand ja väga palju luiteid, Rasmus luuras seal nende varjus. Ideaalne suvituskoht, kuid nagu siin kombeks, siis parkimiskohtadega oli väga-väga kitsas. Surfata ei saanudki, kuna Vahemeres, kus oli mõnus lahesopp, puhus tuul maalt merele ning Joonia meri oli liiga kivine ning surfamiseks sobiv koht oli kas kaugemal merel või imelühike rannajoon, seega Jaak surfama ei saanudki, kuid see-eest käisime täiesti kogemata Itaalia lõunapoolseimas tipus ning olime kahe mere vahel 👍🙌
Lõunat sattusime Marzamemisse sööma – teist nädalavahetust järjest selles linnakeses 😉 Toidud olid üsna krõbeda hinnaga, aga inimesi oli restoranides üsna palju. Valisime koha, kus sai sees istuda, kuna seekord oli tuuline ja tänu sellele mitte just kõige soojem ilm, kuigi kraade näitas 16 ringis. Sõime taas mereandidest koosnevat eelrooga, seekord oli ühel suurel taldrikul kokku miksitud erinevad variandid ja kogus mõistlik. Rasmus ja mina sõime grillitud mõõkkala, sest tuunikala oli otsas ning Jaak sõi meriahvenat, mida serveeriti tervena. Restoranis olid ka kaks kohalikku kassi, kellest üks tuli Jaagu juurde süüa nuiama, tundub, et see kala on vist tema lemmik aga Jaak oli kade 😀
Jõulukuusega läks meil sel aastal natuke kehvasti. Plaanisime Ikeast osta, aga 16.12 olid kõik kuused juba ära müüdud ja linnade vahel meil ka neid enam silma ei jäänud. Seega ei jäänudki muud üle, kui olla loov ja seekord on meil teistsugune jõulukuusk, värskelt täna valminud.
Imeilusat jõuluaega ja hoidke ennast!
