Month: February 2021

26.02.2021

Meil ei ole üldse vihma sadanud, ma ei mäletagi millal viimati sadas … Mitte, et ma kurdaks, aga ma unustan aeda kasta 😀 Avastasin ükspäev, et maasikad on nukralt lössi vajunud ja tulbipeenar on selline kuivavõitu ning sidrunipuu all maapind juba lõhenenud. Proovin pingsalt meeles hoida, et kastma peab. Pole ju harjunud … Tundub, et Jaak peab kastmissüsteemi uuesti üles installeerima 😀 Ilmad on olnud imeliselt kevadised, loodame, et nüüd mingit ootamatut külmalainet koos koleda vihma ja muu jamaga ei tule.

Söömisega on meil olnud hästi. Kui ma muidu olen Dunkin Donutsit vaadanud pilguga, et ehhhh ei isuta, siis sõbrapäeva paiku donutseid nähes tekkis vastupandamatu isu ja tuli muidugi osta. Nüüd on jälle pikaks ajaks rahu majas 🙂 Veel tegin esimest korda elus tuunikala-muna pirukaid – maitsesid väga hästi! No ja ciabatta küpsetamine tuleb mul ka juba üsna hästi välja, katsetan siin taignaga, et kord on liiga paks ja siis liiga vedel, et milline see paras on. Õige ciabatta on ju õhuline ja aukudega, aga apelsini marmelaad kukub ju akudest läbi, seega ükskord kui tihkem tuli, oli moosisaia palju parem süüa 😀 Kuna leidsin lihtsa retsepti ja nüüd õnnestub järjest paremini, siis ma mõtlen, et jäängi ise küpsetama, kuni selle hetkeni, mil väljas 30 kraadi on ja ahju lähedalegi ei taha minna, siis ostan saiapoiste käest rõõmuga seda edasi 😉 Ja see aeg saabub üsna varsti … Ahjaaa, vastlakukleid tegin ka, aga pilt jäi tegemata, mul oli sel õhtul just üks veebipidu, ning lisaks pakkus Suur Tossutaja oma esimese show, kus see tuhk meie maja peale tuli, seega ma sebisin mitut asja korraga ja pildi tegemine läks täitsa meelest 😀 Tegin kukleid kaks korda, Jaak tellis katsetuse ka, hea, et tellis, esimesed läksid millegipärast untsu, teised õnnestusid ideaalselt! Kirsimoosi ja vahukoorega – mmmmm, ideaalsed!

Tegin paar päeva tagasi lõpuks sidrunimarmelaadi. Jaak juba ammu uurib, et kus on, kast sidrunitega on nurgas – puu peal aina kasvavad ja marmelaadi ikka ei ole. No ma ei tea, millistest apelsinidest ja sidrunitest Lia Virkus siin Sitsiilias neid tegi, mul igatahes sellised ei tule nagu tema retsepti ja piltide järgi olema peaks. Mõlemas retseptis on kirjas, et lisa niipalju vett, et viljaliha oleks kaetud – mul tuleb kilost viljast juba niipalju mahla, et viljaliha on mitmekordselt kaetud. Järgmine kord tuleb osa mahlast ära juua, muidu jääb liiga vedel. Sidrunimarmelaad iseenesest läks marmelaadiks, arvatavasti seal oli seda haput piisavalt palju, et pärast taheneda. Väga omapärase maitsega, ciabattaga ei kannata süüa, liiga hapu, paneme nüüd seda õhtuse tee sisse. Ma suhkruga ju koonerdasin ka 😀

Meie suured plaanid koolivaheajal Itaalisse trippima minna, said eile õnnetu lõpu, kui tuli teatavaks, et Itaalia valitsus otsustas pikendada regioonide vahelist liikumiskeeldu kuni 7.04. Proovivad ära hoida rahvaste liikumise pühade perioodil. Loodame, et siis “punasesse” ei panda, jõulude ajal ju tehti nii. Eks tuleb siis vaadata kuhu meil siin veel minna on vaja ja ainult loota, et püsime nii kaua “kollases”. Hetkel ei ole veel infot, et midagi meil muutuks, eile oli mingi uudis juba väljas, kus ennustati, kes kuhu jääb või kukub ja me olime ikka “kollased”. Samas pool mandri oma oli juba “oranžiks” värvunud. Kui ikka rahvas taas liikuma lasta, siis läheb levima, midagi ei ole teha … Elame nädala kaupa ja teeme otsuseid vastavalt sellele, kuhu värvitsoonidesse me kukume. Eelmine teisipäev käisime siis taas poodides, saime Rasmusele ja Jaagule ka uued kruusid, nüüd on meil väga ilusad kruusid. Jaak valis olude sunnil Saksamaa, kuna teised ei olnud väga atraktiivsed. Lisaks võtsime seekord shoppamist tõsiselt ja ostsime riideid. Sunnime oma mõtteid liigutama sinna suunda, et kui Eestisse tuleme, siis on garderoob ka uuendatud, sest siin on allahindlused, mis päriselt on ka allahindlused. Jube raske on muidugi vaadata, selle pilguga, et oleks vaja pintsakut, jopet või mõnda muud paksemat riideeset, kui siin seda kohe üldse mitte vaja ei ole … Jaak on olnud hädas nn. casual pintsakutega, Eestis käib mööda poode ja ükski ei sobi. Siin läksime ühte pintsakupoodi, meil olid muidugi suured kõhklused, et kohalikud on nii pisikesed, et suuri numbreid nagunii ei ole, kuid tulime poest kahe pintsaku ja õhema kampsuniga. Pintsakud olid nagu selga õmmeldud, jah ühel peab natuke nööpe taha poole õmblema, muidu on liiga lai, aga uskumatu, suisa kaks erinevat pintsakut ja kohe sobisid. Ma sain Desigualist kaks pluusi, ma üldiselt ei käi seal poes, sest see on ju jube kallis. Iseenesest mulle Desigual meeldib, eristub ja omapärane, aga hinna pärast ei käi ma seal. Sattusime pakkumisele, kus teatud tooted koos ostes on lisaallahindlus 60% ja juhtumisi mu need kaks pluusi sinna sobisidki, ning sain pikkade varrukatega polo moodi pluusi ning suvise pluusi kokku 30€. Sellise raha eest olen ma seal poes küll nõus käima 🙂

Meil on maja peal ehitajad. Õigemini nad remondivad trepi alust, see kobrutas ja oli lahti. Lisaks parandasid veel mõned postid ja värvivad seina. Nad tulid toimetama juba eelmise nädala neljapäevast. Kaks pikka päeva rassisid, mul oli kohe päevakava sassis 😀 Ei lähe ju kodust ära, äkki neil on midagi vaja. Esmaspäeval pidid nad tulema värvima ja teisipäeval pidi tulema maakler majast pilte tegema. Esmaspäeval ootan ja ootan ning kedagi ei tule, lõpuks uurisin perenaiselt, et kuhu töömehed jäävad. Selgus, et värv ei ole valmis … Eeee, mh?! Värvinäidise võtsid nad juba neljapäeval, kas tõesti ei suudeta siin kahe päevaga + nädalavahetus juurde värvi kokku segada. Tundub, et mitte. Sain perenaisest aru, et maakler ka ei tule, kuna remont pole valmis. Võtsin siis esmaspäeva väga vabalt, laisklesin ja lillegi ei liigutanud. Teisipäeva hommikul, kui perenaine kirjutas, et maakler jääb hiljaks, sest unustas midagi maha, siis läks mul kole kiireks. Ega maja väga must ju ei olnud, lihtsalt asjad tuli ära panna, niipalju kui sai. Magamistoa aken puhtaks pesta, et vaadet näeks ning pindadelt tolm võtta ehk kõik asjad, millega ma arvasin, et on aega küll, tuli kiirelt 40 minutiga ära teha. Ma olin pärast päris väsinud kohe 😀 Maakler siis pildistas ja tegi 360 kraadi pilte ja oli üle tunni aja siin toimetamas. Ta oli selline omapärane meesterahvas, kui tavaliselt inimesed pigem saavad keelest aru ja ise vastu ei räägi, siis tema oskas piiratud määral inglise keelt rääkida, kuid ta ei saanud midagi aru, mida ma vastu rääkisin 😀 😀 😀 Teistega seda probleemi nagu ei ole olnud, seega ma ei arva, et viga on minus 😀 Siia lõppu sobib hästi mu itaalia keele õpetaja ütlus, kui olin tunnis õpikust midagi ette lugenud: “Väga tubli! Ilusa hispaania keele hääldusega lugesid, palun nüüd itaalia keele reeglite järgi.” 😀 😀 😀

Kaubanduskeskuses sattusime raamatupoodi, sain Rasmusele kassikalendri. See on selline tore kalender, kus ühel lehel on pikk jutt selle kassi tõu kohta ning teisel poolel on siis kalendri osa. Kõik muidugi puha itaalia keeles, saabki nüüd natuke keeleõpet harjutada. Jaagule jäi silma üks väga omapärane teos. Vaata pilti …

Rasmus tuli üleeile koju ühe raamatuga. Me olime väga üllatunud, et ta üleüldse sellises mõõdus raamatut vaatab! Nad olid kirjanduse tunnis Poe luuletust lugenud ja Rasmusele see meeldis, seega ta võttis raamatukogus Poe kogutud teosed, mis meenutab ühte korraliku entsüklopeediat.

Paar väikest asja veel, millest mul aina läheb meelest rääkida, kuid mis on USA baasile väga iseloomulik. Baasi värvas mõõdetakse jätkuvalt temperatuuri. Ükskord baasi minnes unustati mõõtmine sootuks ära, sest poisid lõid usinasti kulpi ja tervitasid Jaaku. Ma ei saanud aru, kust see nüüd tuli, enne pole ma seda tähele pannud. Kuna USA sõjaväes jälgitakse väga hoolega, millises auastmes ollakse, siis kõiki ülemaid tervitatakse kulbi löömise ja korrektse tervitusega, see on neil kohe veres. Jaagul on läbipääsu loal kirjas, et ta on kapteni auastmes, siis kõik kohe tõmbavad selja sirgeks ja tervitavad. Väga võõras ja minule naljakas 😀 Vastlapäeval poisile baasi järgi sõites kuulsime valves olevate poiste raadiotes teadet:”This is a test, this is not a war!” ja nii mitu korda järjest. Ma hoidsin naeru tagasi, sest see kõlas jälle väga naljakalt. Jaagul oli juba info, et teises baasis on nn. evakueerimise õppused, seega saime kohe aru, millest jutt käis. Täna just oli FB Sigonella grupis ka kerge segadus, kuna Marinais, kus kõik nad elavad, selline eraldatud USA linnak, olid tulnud ruuporitest hädaohu teated. Testiti süsteeme, kas töötavad, kui ikka Suur Tossutaja mingi hetk lõplikult üle käte läheb, siis saab häire anda. Olen jooksvalt täiendanud vulkaani postituses olevat piltide linki, kuna Suur Tossutaja on nüüd üle nädala iga päev silmailu pakkunud. Mõni päev rohkem mõni päev vähem. Eesti sünnipäeva auks, tegi ta eriti uhke etteaste, kus tulesammas oli ca 1km kõrgune. Looduslik ilutulestik! Seega võite sinna postitusele ka pilgu peale visata ning albumist pilte juurde vaadata. Panen kodust tehtud ja netist leitud parimad palad siia lõppu ka.

Ahjaaaa, taaskord suured tänud Liinale, kes on meie armas pakisaatja. Seekord saabus pakk 10 päevaga! Uskumatu, mul oli vaim täiesti valmis taas kuu aega ootama, hea, et ma teisipäeval paki jälgimise lehte piilusin. Saadetis oli jõudnud Milani ja eile saime paki kätte. Nüüd on meil musta leiba ja suur Eesti lipp. Teeme täna Eesti sünnipäev vol.2 tähistada! Veelkord aitäh lisanänni ja armsate tervituste eest!

18.02.2021

Suur Tossutaja on kaks viimast päeva olnud ülimalt aktiivne ja pakkunud imelisi vaateid. Teisipäeval, kui Eestis vastlaliugu lasti, vaatasime meie kuidas Suure Tossutaja tuhapilv meie maja “ründas”. Umbes kella 17:00 ajal oli see pursanud ja kui Rasmus ning Jaak õue vaatasid, liikus see tuhapilv otse meie poole. Tegime sellest pilte ja videosid, kuna ma ikka veel ei saa hästi aru, kuidas siia videoid panna saab, siis ma tegin eraldi Google Photos albumi, kus Suure Tossutaja kahe päeva tegutsemine on kokku kogutud. Olen sinna kokku pannud enda tehtud pildid ja FB gruppides jagatud erinevaid vaateid. Osad on vulkaani instituudi enda pildid, osad inimeste tehtud. Album on leitav SIIT.

Mul oli samal õhtul väike veebipidu ja sain tüdrukutele ka näidata, kuidas õu oli tuhaliivaga kaetud ja pärast pead kratsides jäid mustad liivatükid küünte alla 😀 Jaak teatas selle peale, et nüüd saad tunda kuidas Pompeis inimesed ennast tundsid, kui see tuhapilv kohale tuli. Õnneks siin nii hulluks ei läinud ja meieni jõudis peenike liiv, mitte suured tükid nagu lähimates külades.

Me pole enne siin NII palju seda tuhka kokku kogunud ja kui tavaliselt on peenikese tuhana, siis seekord oli ikka liivana. Jaak pühkis tund aega aeda ja teatas, et kui keegi tuleb ja ütleb, et ta on vulkaani näinud ja vulkaani juures käinud ja et jube äge on, siis ta lubab lahkelt sellel inimesel järgmine kord vulkaani tagajärgi likvideerima tulla, et kas siis ka veel äge on 😀 Tegelikult on ikka äge ja natuke hirmus ka, sellistel hetkedel on mul hea meel, et me nii kaugel oleme (linnulennult ca 40km) ja et meri vahepeal on 🙂 Eriti meeldib trikitav Suur Tossutaja meile siis, kui kogu see tuhapilv teise suuna läheb, aga meie saame showd ikka näha 😀

Arvasime, et nüüdseks on vaatemäng läbi ja rahu maa peal, aga ei kus Sa sellega. Rasmus ärkas öösel üles, kuna tal kaisukad kukkus kolksuga voodist välja ja kui ta voodist välja ronis nägi ta Suure Tossutaja tulemöllu. No ja ma ärkasin selle peale, et keegi ütles midagi ja et päta-päta käis mööda maja. Arvasin alguses, et Rasmus kolib külaliste tuppa, aga siis kuulsin, et üleval tehti rõduuks lahti, öösel kell 2:30 … Emmm, mis toimub!? Kobisin ka välja ja no küll oli ilus vaade! Laava voolas mööda mäge alla ja ikka nagu kaugele alla, palju kaugemale ja palju rohkem, kui 16.02. Pildistasime, me muidugi väga häid pilte paraku ei saanud ning imetlesime binokliga. Vaatepilt oli ikka võimas ja väga hästi paistis kätte. Hommikul FB-d lugedes selgus, et 22:30 paiku oli purse toimunud ning peale seda oli poolde öösse laavamöll olnud, millest meiegi osa saime. Hommikul oli mägi muidugi jumala rahulik, nagu poleks mitte midagi juhtunud 😀

Sel korral õnneks läks see tuhapilv Acriale poole, seega me pääsesime. Kerge tuhk küll tuli, aga ootame paar päeva veel ja siis teen uue pühkimise, iial ei tea, mis Suurel Tossutajal veel siin lähipäevil plaanis on. Need muidugi, kes lähedal elasid, said taas suuremaid tükke kaela, aga kuna oli sügav öö, siis eriti palju pilte seekordsest möllust ei ole. Küll on aga instituut ise väga toreda video kokku pannud, mis on leitav SIIT. Kogu see kohin ja mühin käib muidugi asja juurde ja lähemad külad seda kõike ka kuulevad. 16.02 tehtud video on SIIN.

Mitte kummalgi korral keegi kannatada ei saanud, külade/linnadeni laava ei jõudnud. Kuna see valgus teistesse suundadesse, siis ei jõudnud ka see üleval olevasse parklasse, seega mingeid kahjusid ei ole, kui siis ainult neil, kellel autod suuremate tükkidega pihta said. Küll katkestati 16.02 kella 17:00 kuni 17.02 kella 9:00-ni lennuliiklus Catania lennujaamas. Esiteks oli rada kive täis ja teiseks segas pilv lendamist. Lisaks keelati Catanias kaherattalistega sõitmine ning autode kiirus tõmmati 30km/h peale, ma pole siiani veel kohanud, et Catanias üldse sellise kiirusega saaks sõita, pigem liigudki seal 10km/H 😀 Järgmisel hommikul oli FB täis hoiatusi, et teed on libedad ja tuleb ettevaatlikult sõita ning sõidukiirust vähendada. Nagu lumi oleks maha sadanud 😀 Jaak küll midagi aru ei saanud, et libe või ohtlik oleks olnud, kui Rasmust kooli viis.

Kel rohkem huvi, siis vulkaani instituudi ametlik FB leht on SIIN, aga ma jälgin rohkem ühte töötaja lehte (SIIN), kes jagab enda ja ka instituudi pilte ning teeb instituudi YouTube lehele videoid (YouTubli LINK). Kõik on muidugi itaalia keeles, aga õnneks Google Translate aitab, soovitan muidugi võimalusel inglise või vene keelde tõlkida, saate natuke parema info, sest eesti keelne tõlge on vahest täiesti arusaamatu sõnade jada 😀

Põnevaid kogemusi ning püsige terved!

16.02.2021

Meil jääb sel aastal liug laskmata, Suur Tossutaja on täiesti lumevaba … Kuna draakon on iga päev aktiivne olnud, siis mägi on soe ja lumi ei kipu püsima. Lisaks ei ole ka lumepilve mäe kohal ammu olnud, kuigi meil on nüüd oi-oi kui külm. Mul külmub niiviisi saba ära 😀 See “suurepärane” arktiline külm, mis Eestiski oli, jõudis nüüd siia kohale. Pühapäevast keeras ilm täiesti ära, temperatuuri maksimum päeval oli 13, eile oli ainult 9 ja mõlemal päeval oli tuul, eile oli veel eriti külm ja läbilõikav. Pühapäeva õhtul umbes 20:00 paiku sai tuul tormi mõõtme ja ei lõpetanud enne, kui alles eile õhtul kella 22:00 paiku. Meeletu möll ja nii külm, nii külm … Öine temperatuur meie kodukandis jäi sinna 5 kanti. Täna baasi sõites oli auto näidiku järgi vahepeal 3 kraadi ja baasis ainult 1 kraad. Talv on jõudnud ka siia. Kuid, homsest peaks jälle paremaks minema ning 18 kraadi ja päike ootab meid ees 🙂

Sitsiilia on eilsest alates kaheks nädalaks “kollases” tsoonis, jeiiiii! Mu rõõm jäi muidugi üürikeseks, kui kõigepealt pühapäeva õhtul otsustati, et ei, suusakeskused jäävad suletuks ning kui eile õhtul hakkasid levima artiklid, et see Briti versioon on maad vallutamas ja peaks ikka riigi uuesti kaheks nädalaks täiesti lukku panema. No ei, palun ei 😢 EI jaksa enam, tahaks vabadust ja võimalust ringi liikuda, siis kui ise otsustan. Ma väga väga loodan, et uus valitsus seda otsust ei tee. Hetkel on ju kõik kontrolli all, haiglad ei aja üle ning haigestunute numbrid on langustrendis. Mis iganes teaduskoda see ka ei ole, kes neid ettepanekuid teeb, võiks tegeleda uuringute, vaktsiinide ja ravi välja töötamisega ning andmeid analüüsida, mitte jagada ettepanekuid taas kõiki “punasesse” lükata. Ma küll proovin leida kõiges selles positiivset ja seda on ju ka päris palju, kuid see, et vabalt ringi liikuda ei saa, muutub juba ahistavaks …

Eelmine esmaspäev oli Jaagul vaba päev ja selle puhul käisime Sitsiilia Outletis, kasutasime ära allahindluste perioodi ja nädala keskset vaba päeva. Meie lemmikpood nagu ikka oli Asic 🙂 Sain uuendada oma spordiriideid, millest kõige kallim oli lühikesed retuusid 21€, ülejäänud oli 10€ (jooksusärk, top, sportrinnahoidja), Jaak sai uued jooksutossud, mis Eestis maksavad 140€, siit 72€-ga. See on ikka nii tore pood 🙂 Lisaks oma teisest lemmikpoest Villeroy & Boch ostsime mulle ühe toreda kruusi, mille disain mulle hullult meeldib ja mida ma olen juba väga pikalt tahtnud. Seekord oli linna piltidega kruusid, mille peale laps teatas, et ta tahab ka sellist, aga Londoni oma. Jaak lubas talle netist osta, kui nägi hinda 23€ pluss saatekulu, siis ta leidis, et tuleb Outleti tagasi minna, sest seal maksis see kruus 7.90 😀 Kuna tal see nädal vaba nädal, siis täna on meil taas shopingu päev. Eelmine esmaspäev oli mul vägagi planeeritud kõik, kuidas taas Ikeasse lihapalle sööma läheme ja lapsele ka neid koju ostame, kui kaubanduskeskuses kolades tuli mulle meelde, et kohal peal söömine on ju kinni … Aga täna saame uuesti katsetada, kuna “kollases” tsoonis tohib kuni 18:00 koha peal süüa, jeiii.

Kuna meie eluke kulgeb vaikselt ja igavalt, siis kirjutan ühest suuremast draamast naabripoisiga, mis leidis aset ühel imeilusal suvehõngulisel kuuendal veebruarikuu laupäeval. Too päev oli ju imeilus – selline suvine, ma siis käisin ju ka kepikõnnil. Sehkendasin just rõdul pesudega, kui nägin, et naabripoiss tuli mingi neiuga. Kuna ta üsna tihti käib siin tšillimas, siis ma sellele väga tähelepanu ei pööranud. Ühel hetkel, väljas oli veel valge, seega kell võis olla 17:30 kanti, kuulsime väljas mingit meeletut kisa. Kuna nad karjuvad ju siin kogu aeg, siis me väga ei süvenenud. Ühel hetkel läks see lärm ikka suureks ja hääletoon oli selline kuri, ma siis kardina vahelt piilusin, et mis värk on. Mingi tüüp oli naabri hoovis ja röökis kellegi peale, ma kedagi ei näinud , seega arvasin, et karjub naabriga, mis tundus imelik, sest kedagi ju ei olnud. Kuna kaks autot olid ja mõlemad sõitsid ära, siis ma mõtlesin, et naabripoiss läks ka ära. Värav pandi lukku ja tundus, et sellega asi lõppes, aga ei, siis just kõik algas. Äkki näen, et naabri abihoone aknast ronib trussikute väel naabripoiss välja 🤷‍♂️ Hüüab neiu nime ja tuigerdab majja. Emmmm olgu, see oli veider. Selle kisa ja lärmi peale oli Rasmus ja Jaak ka juba ennast liigutama hakanud, aga kuna autod läksid ära ja jäi vaikseks, siis neil kadus huvi. Õues hakkas juba hämarduma, seega kell oli saanud 18:00 ja ma läksin pesusid ära korjama ning nägin rõdult hommikumantlis naabripoissi hoovil ringi kõndimas. Ma veel imestasin, et miks ta riides ei ole ja miks ta autota on … Jaak läks mõne aja pärast välja ja selle peale ta hüüdis appi. Palus telefoni laenata … Okei, veider. Hoidsime nüüd esiust lahti, et kuulda, kui ta midagi ütleb, sest kui meil kõik sinna poole olevad uksed-aknad on kinni, siis me ei kuule midagi, kui just südamest ei röögita. Naabripoiss helistas kiirabisse ja kellelegi veel, me saime pärast mitu kõnet veel nendelt numbritelt. Tundub, et ta oli vale tüdrukuga mehkeldanud, kas siis kellegi õe, sugulase või pruudiga ning mingid tüübid tulid ja andsid talle kere peale, võtsid plika kaasa ja panid tüübi luku taha, kuna võtmed võeti kaasa. Samuti oli kuti telefon autos, seega oli ta saanud vastu vahtimist ning ilma võtmete ja telefonita maha jäetud … Kuna me nüüd liikusime, siis ta oigas kogu aeg. Andsime talle oma külmakoti, mis nüüd on jäädavalt oma teed läinud ning vastasime ta kõnedele. Kuna ta läks tuppa riidesse panema, siis ta enam aia äärde telefoni võtma ei tulnud ja Jaak pidi üle aia ta juurde ronima. Meie juurest otse ei saa, aga tänavalt nende värava kõrvalt saab üle ronida. Jaak ütles pärast, et üks näopool oli paistes olnud, eks oli vastu vahtimist pandud ja võibolla vastu pead ja ribidesse ka, et nüüd on uimane ja valus olla. Ühesõnaga, sai ta kiirabiga räägitud. Lõpuks sai ta riidesse ka ja kui see teine number tagasi helistas, siis sellele kõnele ta tuli aia juurde vastu. Natuke aega oli kõik rahul, kui äkki oli uksekell, vaatasime, et kiirabi on aia taga. Eks nad hüüdsid naabripoissi, aga see ei reageerinud. Läksime ka siis välja ja karjusime kõik koos teda, mingi hetk hakkas ta toas hääli tegema ja kiirabiga suhtlema. Jaak arvas, et nüüd on asi kontrolli all ja läks kõndima. Mõne aja pärast oli jälle uksekell. Kiirabi küsis redelit. Viisin selle siis neile, naabripoiss ronis enda poolelt aiatoolide abil müüri peale ja teiselt poolt redeli abiga alla ning viidi kiirabiga minema. Pool nägu oli tal tõesti üles paistetanud ja punase-lillaks värvunud … Samas oli tal jõudu üle aia tulla, seega päris puruks ta ikka ei olnud. Mõne aja pärast tulid mingid sõbrad, siis veel helistati meile, need inimesed rääkisid muidugi ainult itaalia keelt, aga me ütlesime, et Saladoret ei ole ja ambulanca ning pärast seda enam ei helistatud. Naabritel jäid majas kõik tuled põlema ja aknad kõik lahti, ma veel imestasin, et miks ta vanematele või õele ei helistanud, et neil on ju võtmed … Küllap tal oli natuke häbi ka selle pärast, mis juhtus. Mingi aeg avastasin, et kõrval käib mingi liikumine ning vanakesed olid kohale tulnud. Käisid taskulambiga aia taga ja otsisid midagi, ma läksin siis ka välja ja ütlesin, et ambulance viis Salvadore minema. Nad tänasid ja sehkendasid edasi. Kuna õhtu oli ärev olnud, siis Rasmus pani välisukse lukku ja mul ei tulnud eriti und. Kui ma lõpuks magama sättisin, siis kuulsin auto häält ja olin muidugi krõpsti jälle üleval. Õnneks olid naabrid vanad, koos poisiga, seega olid nad poisi haiglast kätte saanud ning sehkendasid maja ümbruses. Tundub, et poisil oli kõik hästi, kuna oli vanematele üle antud, mul oli ikka natuke mure ka, et kas tal ikka on kõik ok. Vastu pead saamisel võivad ju kurvad tagajärjed olla. Siin loos on muidugi väga palju segast, lisaks sellele, et miks ta varem appi ei hüüdnud ja ma ei saanud tükk aega lahti tundest, et äkki me oleks pidanud siis sekkuma, kui see jube kisa pihta hakkas, aga mida me teha oleks saanud? Vihaste noorte itaalia poistega arusaamatus keeles seletama hakanud? No saime vähemalt telefoni laenamisel ja kiirabi abistamisel kasuks olla. Ning jätkuvalt, ei tasu olla loomulikult lärmakas, keegi ei saa aru, millal päriselt probleem tekib, kui kogu aeg nagunii kõva häälega karjutakse ….

Eelmisel nädala teisipäeval oli meil suurem sebimine. Aednik koos abilisega tulid lõpuks tagahoovi puud kärpima. Me näeme nüüd magamistoa aknast taas välja! Pidi tulema 8:00, jõudsid kell 8:15 – seekord väga täpsed. Lisaks tuli majaperenaine koos uue maakleri ning remondimehega. Nad pidi jõudma 9:30, aga olid kohal 10:15, mitte just kõige täpsemad 😀 Perenaine jäi remondimehega maja üle vaatama, meil välistrepi all kobrutab kõik ning selgus, et vesi tuleb plaatide vahelt sisse, seega peab tulema terrassi lahti kiskuma ja parandama. Töid tuleb ta tegema siis, kui ilmad paranevad … Eks näis siis, kas jõuab enne aprilli 😀 Pererahvas soovib jätkuvalt ju maja maha müüa ja kuna eelmine kinnisvarafirma sellega väga hakkama ei ole saanud, siis võttis ta uue ettevõtte. Käisin siis maakleriga maja läbi, nautisime vaateid ja viimase korruse rõdul olles nägime kotkast! Ma pole siin meie kodu juures enne neid näinud, muidu neid lendab siin igal pool ringi või noh teatud kohtades on nad kogu aeg olemas. Magamistoa vaate peale ta teatas, et see on ta unistuste vaade, et magamistoast avaneb vaade merele ja Etnale, meile ka meeldib jah, eriti kui puu on ära kärbitud ja välja ka näeb 😀 Maakler lubas ilusa ilmaga tagasi tulla ja pilte teha. Ma ise küll mõtlesin, et maja sisemusest ma küll ei taha, et ta pilte teeks, kui me asjad sees kõik on. Iial ei tea, kes neid vaatab ja mis mõtted tekkida võivad, aga noh, eks sellega tegeleb siis kui ta ükskord kohale tuleb.

Mõned Suure Tossutaja aktiivse draakoni pilte ka lõpetuseks. Kõik FB grupist laenatud, inimesed on taas natuke pildistanud.

Püsige terved!

8.02.2021

Eelmisel nädalal olid erakordselt ilusad ilmad – päike paistis ja temperatuurid tõusid parimatel päevadel kuni 25 kraadini. Varjus jäi sinna 20 kanti. Sain mõnuga aias toimetada, esimese päikesevõtu teha – mis muidugi lõppes sellega, et olin pool õhtut näost punane 😀 , kuigi ma peesitasin päikese käes ainult 30 minutit. Laupäeval oli erakordselt ilus, tõeline rannailm, soe ja päikseline ning ei mingit tuult. Selle puhul läksin üle väga pika aja, nii ühekuise pausi järel, uuesti kepikõnnile. Jeerum, ma nagu poleks iialgi enne aktiivset kõndi tegemas käinud 😀 Esimese kilomeetri peal pidin juba “otsad” andma. Palav, nii palav oli ja keegi oli need mäed tee peale ette pannud ja jalgades ei olnud üldse mitte mingit jaksu. Kuigi ma olen ju iga päev viimased kuu aega kodus hoogsalt joogat teinud ja mõni päev nädalas neid teisi trenne ka. Kuid õigus on neil, kes ütlevad, et kui järjepidevalt ei tee, siis keha unustab väga ruttu kõik ära ja kui uuesti liigutama hakata, siis on nagu esimene kord. Vaatamata sellele, et see oli kole väsitav, oli ikkagi väga mõnus 🙂 Lapselt sain ka komplimendi, kui trenniriideid selga panin teatas ta mingi hetk, et “emme Sulle on kõhu peale need noh need kastid tekkinud” 😀 Ei, ei mul ei ole mingit sixpacki ega midagi sellist, lihtsalt kehakuju ei ole enam nii ümar ja tõepoolest mingid lihased on kõhule tõesti moodustuma hakanud. Üldpildis olen ikka selliselt meeldivalt pehmeke 🙂

Lisaks muidugi mulle meeldib, kui keset sügavat talve ja kõige külmemat perioodi tuleb kevadine soojalaine! Seda võiks tihedamini juhtuda. Sellest nädalast tuleb talv taas tagasi, aga kevad ei ole enam kaugel. Nartsissid on ka otsustanud vaikselt õitsema hakata ning maasikad jätkavad valmimist. Mul veel roosid ei õitse, aga külavahel nii mõnelgi need juba õitsevad.

Rasmus on jätkuvat virk ja kraps koolilaps. Esimese poolaasta lõpetas kahe “B”-ga ja ülejäänud olid “A”-d. Uued õpetajad pidid toredad olema, kuigi see kes Social Studies ja Journalismi annab ajab aeg ajalt segamini, mida ta õpetama peab, eriti Journalismi tunnis. Kui teda tutvustamas käidi, siis ainus asi, mis Rasmusel meele jäi, oli see, et tal oli suur habe 😀 Eelmise nädala reedel anti lastele koolikapid – veidikene elevust koolipäeva algusesse. Rasmusel on kõige rohkem tunde kolmandal korrusel, seega ta sai ta kapi sinna ja ülemisele reale. Harjutasid koodiga avamist, kuid sisse ta sinna ikka midagi ei pannud 😀 Eks ta veits pelgab, et unustab koodi või õpikud maha, kui midagi õppida on vaja. Aga eks see ole harjumise asi ja küll ta lõpuks selle uuenduse ka omaks võtab. Varba saaga läheb meil jätkuvalt edasi. Tal tekkis käe peale lööbe moodi asi ja kuna see sügeleb ning me ei saanud sellele kuidagi leevendust saatsin Jaagu Rasmusega baasi arsti juurde. Selgus, et tegemist on mingi seenega, sai kreemi, mida nüüd määrime. Lisaks vaatas arst ta üleni üle – esimene asi, mis ta ütles, et selgroog on kõver. Varbale soovitas teha “bleach” ehk siis valgendajaga jalavanne, mis meie kõrvale kõlab täiesti uskumatult. Meie arust see ei aidanud ja läksime üle soolale ning leotame jalga selles, see mõjub paremini. Samuti kirjutas ta välja mingi uue salvi, kuid see ka ei aita ning läksime vanale kreemile tagasi. Küll ütles arst, et varvas peab olema paigal ehk igasugune ringi jooksmine tuleb ära lõpetada ning siis ehk on lootust, et saab ilma sekkumiseta lahti. Muidu ei jää muud üle, kui küüs eemaldada, kas siis tervelt või poolikult … Eeee, emmm, ei aitähhh …. Eks me siis ravime nüüd nädalakese ja siis peab uuesti arstile minema ning uued otsused edasi tegema.

Rasmusel oli koolis projekt, kus nad tegid teokarbi jäljendi. Ta proovis kodus ka kohe järgi – teokarp surutakse plastiliini sisse, et tekiks jäljend, see täidetakse PVA liimiga, lastakse kuivada ning võetakse plastiliini seest välja. Kodus oli must plastiliin, seega tuli jäljend ka must 🙂

Eelmisel teisipäeval, kui olin pere ära saatnud, Nunnu tööle pannud ja valmistusin just joogaks, helistas äkki Jaak ja käskis kiiresti riidesse panna ning kärmelt Tiger baari juurde sõita, kuna Pegueoti mootor hakkas veidralt käituma. Nii kiiresti ei ole ma riidesse, ega meie külavahelt enne sõitnud kui seekord. Noppisin lapse peale ja sõitsin kooli, Jaak sõitis Augustasse töökoja juurde. Rasmus jäi esimest korda siin kooli hiljaks, küll ainult 7 minutit, aga ikkagi. Siin on reegel, et kui 7:45 kohal ei ole, siis peab vanem kirjutama seletuse. Nägi see välja siis nii, et sisenesime peauksest – ma pidin suurde kaustikusse märkima lapse nime, kellaaja ning hilinemise põhjuse. Rasmusele kirjutati lipikule luba, et ta tohib tundide ajal koridoris liikuda ning arvutisse kanti sisse, et ta hilines. Ikka selline korralik protseduur. Laps kooli ja ma ise suundusin Augustasse, et äkki tuleb Jaak peale võtta, kui Peugeot remonti jääb. Mehhaaniku poiss tegi diagnostika, sõitis ringi ja ütles, et hetkel ei ole nagu midagi viga. Jaak ütles ka, et see mootori vibra jäi töökotta sõites järgi. Mehhaanik tegi süsteemi vigadest tühjaks ja palus tagasi tulla, kui viga kordub. Kuna me juba seal olime, siis kasutasin juhust ja kurtsin oma auto mure ka talle ära. Kompuuter näitas viite arusaamatut viga, ta kustutas need ära ning ütles sama, et kui viga kordub tule tagasi. Neljapäeval muidugi kordus, Deco juurest ära saamisega oli raskusi, auto lihtsalt jällegi ei tahtnud käivituda. Lõpuks läks käima, jõudsin Lidlisse ja Lidlist ära minnes läks kohe käima ja ei mingit probleemi. Mootori tuli küll põleb, aga sõidab ilma probleemideta. Järgmine nädal peaks Jaak vaba olema, siis tuleb ikka Seat sinna viia ja lasta neil kõik andurid üle kontrollida.

Autode teemadel veel. Eelmise kuu lõpus käisin bensiini võtmas, jah ma õppisin selle selgeks ja saan ise nüüd hakkama, hetkel küll jah ainult selles ühes kindas Augusta tanklas 😀 Bensiinijaam oli täiesti tühi ja iseteeninduse pumpasid on kokku neli, mille vahel valida saab, kokku on neid vist 8, teised on teenindusega. Sõitsin ühe juurde ja suundusin maksma. Samal ajal jõudis veel üks auto, samuti naisterahvas roolis, lisaks oli veel autos üks vanem proua ja väike tüdruk. Auto sõitis mu auto taha, ma just maksin sellel ajal ja mõtlesin, et äkki ta tahab mööda sõita. Ei tahtnud, panin siis auto tankima, teine auto tiirutas ringiga uuesti mu auto taha. Tädi roolis mind vaatamas. Mõtlesin, et otsib sobivat tankurit. Istusin autosse, et bensiinikaart ära panna – tädi tuututab mu auto taga. Eeee, mh!? Tulin välja ja näitan, et vali teine tankur, mul ju bensiin jookseb, kuhu ma minema peaks. Tädi vaatab sellise hävitava pilguga nagu ma rikuks ta inimõigust. Samal ajal tuli ka bensiinijaama töötaja, kes siis tädi teenindusega tankuri juurde suunas. Tädi oli autost välja tulles kuri ja vaatas mind jätkuvalt surmava pilguga. Ma küll hästi aru ei saanud, mida ma siis valesti tegin, aga küllap ma siis olin ta lemmiku tankuri juures ja ta teistest ei oska tankida …. 😉

Uus ciabatta katsetus õnnestus 🙂 Küll ei saa ma aru, miks seda jahu niipalju olema peab. Noh, natuke ju saan aru küll, tainas on võrdlemisi vedel ja kleepuv, kuid ikkagi … Esiteks, kuna seda peab alguses maksimum temperatuuril küpsetama siis läheb jahu kärssama. Teiseks, hiljem lõigates ja süües jahu pudeneb. Proovisin seda küll enne söömist niipalju maha saada, kui vähegi võimalik, kuid ikka jäi seda palju. Proovin järgmine kord jahuga koonerdada. Ciabatta läks nagu kuum sai, mis see ju tegelikult on ka, ülimaitsev, eriti koos apelsinimoosiga. Jaak teatas, et ma pean järgmine päev uued tegema … Kui isu täis oli söödud, siis keelas üldse tegemise ära, et nii võib asi kontrolli alt väljuda 😀 Eks ma teen seda kindlasti millalgi veel, kuid enne tuleb vastlakuklid valmis meisterdada 😉

Inimene on ikka üks imelik loom, me oleme nüüd juba nii ära harjunud, et Suur Tossutaja iga päev tuld purskab ja ei pea seda enam väga millekski, pigem tekib küsimus, kui punast kuma otsas ei ole, et hmmmm, mis siis täna lahti on 😉 FB gruppides ei jagata enam pilte ega videosid ka, tundub, et kõigil on suurem vaimustus üle läinud. Küll on Etna jõudnud välismeediasse – eelmisel nädalal käis info läbi Austraalia, USA meediast ja ka Eestis AK-s oli Etnast räägitud. Meil ikka kuulus vulkaan!

Imekena talve jätku ja püsige terved!