16.02.2021
Meil jääb sel aastal liug laskmata, Suur Tossutaja on täiesti lumevaba … Kuna draakon on iga päev aktiivne olnud, siis mägi on soe ja lumi ei kipu püsima. Lisaks ei ole ka lumepilve mäe kohal ammu olnud, kuigi meil on nüüd oi-oi kui külm. Mul külmub niiviisi saba ära 😀 See “suurepärane” arktiline külm, mis Eestiski oli, jõudis nüüd siia kohale. Pühapäevast keeras ilm täiesti ära, temperatuuri maksimum päeval oli 13, eile oli ainult 9 ja mõlemal päeval oli tuul, eile oli veel eriti külm ja läbilõikav. Pühapäeva õhtul umbes 20:00 paiku sai tuul tormi mõõtme ja ei lõpetanud enne, kui alles eile õhtul kella 22:00 paiku. Meeletu möll ja nii külm, nii külm … Öine temperatuur meie kodukandis jäi sinna 5 kanti. Täna baasi sõites oli auto näidiku järgi vahepeal 3 kraadi ja baasis ainult 1 kraad. Talv on jõudnud ka siia. Kuid, homsest peaks jälle paremaks minema ning 18 kraadi ja päike ootab meid ees 🙂
Sitsiilia on eilsest alates kaheks nädalaks “kollases” tsoonis, jeiiiii! Mu rõõm jäi muidugi üürikeseks, kui kõigepealt pühapäeva õhtul otsustati, et ei, suusakeskused jäävad suletuks ning kui eile õhtul hakkasid levima artiklid, et see Briti versioon on maad vallutamas ja peaks ikka riigi uuesti kaheks nädalaks täiesti lukku panema. No ei, palun ei 😢 EI jaksa enam, tahaks vabadust ja võimalust ringi liikuda, siis kui ise otsustan. Ma väga väga loodan, et uus valitsus seda otsust ei tee. Hetkel on ju kõik kontrolli all, haiglad ei aja üle ning haigestunute numbrid on langustrendis. Mis iganes teaduskoda see ka ei ole, kes neid ettepanekuid teeb, võiks tegeleda uuringute, vaktsiinide ja ravi välja töötamisega ning andmeid analüüsida, mitte jagada ettepanekuid taas kõiki “punasesse” lükata. Ma küll proovin leida kõiges selles positiivset ja seda on ju ka päris palju, kuid see, et vabalt ringi liikuda ei saa, muutub juba ahistavaks …
Eelmine esmaspäev oli Jaagul vaba päev ja selle puhul käisime Sitsiilia Outletis, kasutasime ära allahindluste perioodi ja nädala keskset vaba päeva. Meie lemmikpood nagu ikka oli Asic 🙂 Sain uuendada oma spordiriideid, millest kõige kallim oli lühikesed retuusid 21€, ülejäänud oli 10€ (jooksusärk, top, sportrinnahoidja), Jaak sai uued jooksutossud, mis Eestis maksavad 140€, siit 72€-ga. See on ikka nii tore pood 🙂 Lisaks oma teisest lemmikpoest Villeroy & Boch ostsime mulle ühe toreda kruusi, mille disain mulle hullult meeldib ja mida ma olen juba väga pikalt tahtnud. Seekord oli linna piltidega kruusid, mille peale laps teatas, et ta tahab ka sellist, aga Londoni oma. Jaak lubas talle netist osta, kui nägi hinda 23€ pluss saatekulu, siis ta leidis, et tuleb Outleti tagasi minna, sest seal maksis see kruus 7.90 😀 Kuna tal see nädal vaba nädal, siis täna on meil taas shopingu päev. Eelmine esmaspäev oli mul vägagi planeeritud kõik, kuidas taas Ikeasse lihapalle sööma läheme ja lapsele ka neid koju ostame, kui kaubanduskeskuses kolades tuli mulle meelde, et kohal peal söömine on ju kinni … Aga täna saame uuesti katsetada, kuna “kollases” tsoonis tohib kuni 18:00 koha peal süüa, jeiii.
Kuna meie eluke kulgeb vaikselt ja igavalt, siis kirjutan ühest suuremast draamast naabripoisiga, mis leidis aset ühel imeilusal suvehõngulisel kuuendal veebruarikuu laupäeval. Too päev oli ju imeilus – selline suvine, ma siis käisin ju ka kepikõnnil. Sehkendasin just rõdul pesudega, kui nägin, et naabripoiss tuli mingi neiuga. Kuna ta üsna tihti käib siin tšillimas, siis ma sellele väga tähelepanu ei pööranud. Ühel hetkel, väljas oli veel valge, seega kell võis olla 17:30 kanti, kuulsime väljas mingit meeletut kisa. Kuna nad karjuvad ju siin kogu aeg, siis me väga ei süvenenud. Ühel hetkel läks see lärm ikka suureks ja hääletoon oli selline kuri, ma siis kardina vahelt piilusin, et mis värk on. Mingi tüüp oli naabri hoovis ja röökis kellegi peale, ma kedagi ei näinud , seega arvasin, et karjub naabriga, mis tundus imelik, sest kedagi ju ei olnud. Kuna kaks autot olid ja mõlemad sõitsid ära, siis ma mõtlesin, et naabripoiss läks ka ära. Värav pandi lukku ja tundus, et sellega asi lõppes, aga ei, siis just kõik algas. Äkki näen, et naabri abihoone aknast ronib trussikute väel naabripoiss välja 🤷♂️ Hüüab neiu nime ja tuigerdab majja. Emmmm olgu, see oli veider. Selle kisa ja lärmi peale oli Rasmus ja Jaak ka juba ennast liigutama hakanud, aga kuna autod läksid ära ja jäi vaikseks, siis neil kadus huvi. Õues hakkas juba hämarduma, seega kell oli saanud 18:00 ja ma läksin pesusid ära korjama ning nägin rõdult hommikumantlis naabripoissi hoovil ringi kõndimas. Ma veel imestasin, et miks ta riides ei ole ja miks ta autota on … Jaak läks mõne aja pärast välja ja selle peale ta hüüdis appi. Palus telefoni laenata … Okei, veider. Hoidsime nüüd esiust lahti, et kuulda, kui ta midagi ütleb, sest kui meil kõik sinna poole olevad uksed-aknad on kinni, siis me ei kuule midagi, kui just südamest ei röögita. Naabripoiss helistas kiirabisse ja kellelegi veel, me saime pärast mitu kõnet veel nendelt numbritelt. Tundub, et ta oli vale tüdrukuga mehkeldanud, kas siis kellegi õe, sugulase või pruudiga ning mingid tüübid tulid ja andsid talle kere peale, võtsid plika kaasa ja panid tüübi luku taha, kuna võtmed võeti kaasa. Samuti oli kuti telefon autos, seega oli ta saanud vastu vahtimist ning ilma võtmete ja telefonita maha jäetud … Kuna me nüüd liikusime, siis ta oigas kogu aeg. Andsime talle oma külmakoti, mis nüüd on jäädavalt oma teed läinud ning vastasime ta kõnedele. Kuna ta läks tuppa riidesse panema, siis ta enam aia äärde telefoni võtma ei tulnud ja Jaak pidi üle aia ta juurde ronima. Meie juurest otse ei saa, aga tänavalt nende värava kõrvalt saab üle ronida. Jaak ütles pärast, et üks näopool oli paistes olnud, eks oli vastu vahtimist pandud ja võibolla vastu pead ja ribidesse ka, et nüüd on uimane ja valus olla. Ühesõnaga, sai ta kiirabiga räägitud. Lõpuks sai ta riidesse ka ja kui see teine number tagasi helistas, siis sellele kõnele ta tuli aia juurde vastu. Natuke aega oli kõik rahul, kui äkki oli uksekell, vaatasime, et kiirabi on aia taga. Eks nad hüüdsid naabripoissi, aga see ei reageerinud. Läksime ka siis välja ja karjusime kõik koos teda, mingi hetk hakkas ta toas hääli tegema ja kiirabiga suhtlema. Jaak arvas, et nüüd on asi kontrolli all ja läks kõndima. Mõne aja pärast oli jälle uksekell. Kiirabi küsis redelit. Viisin selle siis neile, naabripoiss ronis enda poolelt aiatoolide abil müüri peale ja teiselt poolt redeli abiga alla ning viidi kiirabiga minema. Pool nägu oli tal tõesti üles paistetanud ja punase-lillaks värvunud … Samas oli tal jõudu üle aia tulla, seega päris puruks ta ikka ei olnud. Mõne aja pärast tulid mingid sõbrad, siis veel helistati meile, need inimesed rääkisid muidugi ainult itaalia keelt, aga me ütlesime, et Saladoret ei ole ja ambulanca ning pärast seda enam ei helistatud. Naabritel jäid majas kõik tuled põlema ja aknad kõik lahti, ma veel imestasin, et miks ta vanematele või õele ei helistanud, et neil on ju võtmed … Küllap tal oli natuke häbi ka selle pärast, mis juhtus. Mingi aeg avastasin, et kõrval käib mingi liikumine ning vanakesed olid kohale tulnud. Käisid taskulambiga aia taga ja otsisid midagi, ma läksin siis ka välja ja ütlesin, et ambulance viis Salvadore minema. Nad tänasid ja sehkendasid edasi. Kuna õhtu oli ärev olnud, siis Rasmus pani välisukse lukku ja mul ei tulnud eriti und. Kui ma lõpuks magama sättisin, siis kuulsin auto häält ja olin muidugi krõpsti jälle üleval. Õnneks olid naabrid vanad, koos poisiga, seega olid nad poisi haiglast kätte saanud ning sehkendasid maja ümbruses. Tundub, et poisil oli kõik hästi, kuna oli vanematele üle antud, mul oli ikka natuke mure ka, et kas tal ikka on kõik ok. Vastu pead saamisel võivad ju kurvad tagajärjed olla. Siin loos on muidugi väga palju segast, lisaks sellele, et miks ta varem appi ei hüüdnud ja ma ei saanud tükk aega lahti tundest, et äkki me oleks pidanud siis sekkuma, kui see jube kisa pihta hakkas, aga mida me teha oleks saanud? Vihaste noorte itaalia poistega arusaamatus keeles seletama hakanud? No saime vähemalt telefoni laenamisel ja kiirabi abistamisel kasuks olla. Ning jätkuvalt, ei tasu olla loomulikult lärmakas, keegi ei saa aru, millal päriselt probleem tekib, kui kogu aeg nagunii kõva häälega karjutakse ….
Eelmisel nädala teisipäeval oli meil suurem sebimine. Aednik koos abilisega tulid lõpuks tagahoovi puud kärpima. Me näeme nüüd magamistoa aknast taas välja! Pidi tulema 8:00, jõudsid kell 8:15 – seekord väga täpsed. Lisaks tuli majaperenaine koos uue maakleri ning remondimehega. Nad pidi jõudma 9:30, aga olid kohal 10:15, mitte just kõige täpsemad 😀 Perenaine jäi remondimehega maja üle vaatama, meil välistrepi all kobrutab kõik ning selgus, et vesi tuleb plaatide vahelt sisse, seega peab tulema terrassi lahti kiskuma ja parandama. Töid tuleb ta tegema siis, kui ilmad paranevad … Eks näis siis, kas jõuab enne aprilli 😀 Pererahvas soovib jätkuvalt ju maja maha müüa ja kuna eelmine kinnisvarafirma sellega väga hakkama ei ole saanud, siis võttis ta uue ettevõtte. Käisin siis maakleriga maja läbi, nautisime vaateid ja viimase korruse rõdul olles nägime kotkast! Ma pole siin meie kodu juures enne neid näinud, muidu neid lendab siin igal pool ringi või noh teatud kohtades on nad kogu aeg olemas. Magamistoa vaate peale ta teatas, et see on ta unistuste vaade, et magamistoast avaneb vaade merele ja Etnale, meile ka meeldib jah, eriti kui puu on ära kärbitud ja välja ka näeb 😀 Maakler lubas ilusa ilmaga tagasi tulla ja pilte teha. Ma ise küll mõtlesin, et maja sisemusest ma küll ei taha, et ta pilte teeks, kui me asjad sees kõik on. Iial ei tea, kes neid vaatab ja mis mõtted tekkida võivad, aga noh, eks sellega tegeleb siis kui ta ükskord kohale tuleb.
Mõned Suure Tossutaja aktiivse draakoni pilte ka lõpetuseks. Kõik FB grupist laenatud, inimesed on taas natuke pildistanud.
Püsige terved!
