Vendicari looduspark ja Siracusa Ortiga

23.02.2021

Elagu “kollane” tsoon! Oleme eelmisest esmaspäevast 15.02 “kollases” tsoonis ja võtame nädalavahetustest viimast, enne kui taas täielikult lukku läheme või tagasi “oranži” kukume. Siiani on numbrid olnud viisakad ja tuleb ainult loota, et jääme nüüd mõneks ajaks “kollaseks” ning natuke peaaegu normaalset elu elada.

Laupäeval käisime looduses, vaatasime üle Vendicari looduspargi. Sissepääs on tasuline – täiskasvanu 3.50, lapsed 1.50 ja perepilet 7.-€. Lootsime kohata flamingosid, kuna seal on rändlindude vahepaus enne kui nad Aafrikast Euroopasse lendavad ja sügisel siis vastupidi. Paraku flamingosid kodus ei olnud, aga koht iseenesest oli väga ilus. Taaskord imelised vaated, meri, tundmatud linnud, kaktusepõllud ning tärkavad lilled. Inimesi oli üsna palju, õnneks on territoorium suur ja väga külg külje kõrval ei ole. Sissepääsu juures olid meil maskid ilusti ees, aga pärast nihverdasime eest ära, ei taha üldse seal looduses neid ees hoida. Ma südamest loodan, et varsti maski kandmise reegleid lihtsustatakse, et looduses enam ei pea kandma, kuna päike juba võtab, seega eelmisel kevadel ringlema hakanud meemid, kus mask näkku on päevitunud, võibki sel aastal reaalsuseks saada … Looduspark on väga suur, kui asja tõsiselt võtta, siis saab seal terve päeva mööda saata. Sealt sissepääsu juurest, kus me olime, oli Calamosche rand, see väidetavalt kõige ilusam rand, ca 7km kaugusel. Kuna oleme korra seal juba käinud, siis seekord sinna matkama ei hakanud.

Lindude vaatamise platvormilt – vaade ühe nurga alt
Vaade tee pealt teise nurga alt
Ühed tõelised linnuvaatlejad on varustatud korraliku matkavarustuse, binokli ning lindude välimäärajaga, lisaks muidugi jook ja söök ka. Me olime nende kõrval nagu läbikäigu turistid 🙂

Lisaks on antud territooriumil tuunikalatehas. Me alguses arvasime, et see on kasvandus, tegelikult selgus, et see oli tehas. Esimesed mainimised on 1665 aastast ning juba sel ajal tehti mädandatud tuunikala, seega ei ole see midagi uut ega põhjamaade teema, juba vanal ajal arvati, et see on midagi väga head 😀

Kunagine tuunikalatehas
Vana Kreeka aegne tuletorn
Sinises majas toimuvad erinevad tegevused lastele ja saab pidada sünnipäevasid. Hetkel oli see kinni.
Lihtsalt imeline … Sinna inimesi ei lasta, kui tahad randa, tuleb Calamoschesse matkata 🙂
Imelised vaated …
Kaktused kasvavad niikaugel kui silm paistab

Pühapäeval käisime Siracusas – esiteks oioi kui palju oli inimesi! Olime juba unustanud, et pühapäeval on ju kõik vabad ja seiklevad samuti ringi ning linnad on eriti ülekoormatud. Teiseks – turg oli kinni, sellist asja pole enne olnud, et turg kinni oleks olnud … Väga kahju, meil oli plaanis kala osta, eks peab siis mõni teine kord uuesti katsetama. Lisaks sellele, et inimesi oli palju, olid ka pudipadi kaupmehed platsis 😀 Jätkuvalt – Siracusa on alles, sama armas ja tore nagu alati, lihtsalt liiga palju inimesi oli, pole enam harjunud sellise vaatepildiga 😀 Jõudsime õigel ajal ka oma lemmiksöögikohta sööma, peale seda tekkis elav järjekord ja inimesed seisid ja ootasidki, kuni keegi lõpetab, milline pühendumus!

Uuel tänaval seiklemas – ketsid ripuvad taevas tänav 😀
Piirded roostetavad – meri suudab päris hoolega rauda hävitada
Üks veidikene katkine kuju ja taustal Siracusa

Ilusat lähenevat Eesti sünnipäeva!

Author: Margit Kõiv

Naine, abikaasa, ema, tudeng, koduperenaine - need on mu praegused tiitlid, kui kolisime elama Sitsiiliasse. Blogi otsustasin kirjutamata hakata, et ei läheks meelest, kuidas ja mismoodi on elu Sitsiilias läbi meie kogemuste.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *