Month: March 2021

27.03.2021

Sellest kolmapäevast lõpuks ometi ilmad paranesid. Teisipäeval oli ainult +12 kraadi, tuul, äike, vihm ja selline tunne, et ei lähegi iial soojaks. Kogu see kole ilma trall kestis siis natuke üle nädala ja oli väga tüütu. Kuid iga kole saab ükskord otsa ja alates sellest kolmapäevast on kraadid usinasti üles poole roninud ja täna oli meie koduse kraadiklaasi järgi varjus suisa +21 kraadi. Käisin täna taas üle väga pika aja ka kepikõndi tegemas, seekord ei olnud üldse nii kole raske, kui eelmine kord, kui pikk paus sisse jäi. Õhk oli mõnusalt soe, isegi kui oli vari ja tuul puhus, siis oli selline kevadiselt soe õhk – teate ju küll, kui soe suvebriiz peale puhub ning enam ei teki tungivat soovi midagi peale tõmmata. Just selline ilm on täna ja vaadates ilmateadet, siis nii peakski jääma ja aina soojemaks minema. Mulle see sobib! Ükspäev avastasin, et olen endale kuus (!) erinevat ilmaäppi kokku ahnitsenud 😀 Vaatan küll ainult seda, mis telefonil automaatselt ees on, kuid kui see ennustab halba ilma, siis klikin teised ka läbi, äkki mõni ennustab midagi paremat, siiani on need kõik suht sarnaselt käitunud … Peaks mõnest äkki loobuma 🤔

Mul oli kolmapäeval plaanis suurem vannitubade koristus, kuid meie kallis Suur Tossutaja otsustas teisti. Nüüd on ilm jälle selge ja miski ei sega tuha teekonda, seega on paras aeg taaskord meid väikese tuhapilvega kostitada. Seega olid mu hommikused koristamisele planeeritud 1,5 tundi täidetud hoopiski rõdudelt ja majaümbrusest tuhaliiva kokku pühkimisega …

Peale koleilmasid hakkasid mu tomatid ka kasvama. Need pistsid oma ninad sõna otseses mõttes välja tundidega, kui hommikul katte pealt võtsin oli kolm taimekest, õhtuks juba 11! Seega on lootust, et mõne tomatitaime ikka saame 🙂 Kurgid plaanime homme maha panna, seega on ka aiandushooaeg saanud piduliku alguse.

Eile oli Rasmuse sünnipäev – kuraditosin täis! Kinkide osas oli ta taas väga tagasihoidlik – arhitektuuri seeriast lego ja 3D öö versiooni puzzle. Käisime veel poes lisaks, et äkki ta tahab veel midagi, mille peale enne ei mõelnud. Sai ühe 3D puzzle juurde ja avaldas soovi nutikella osas. Jaak ostis siin mingi aeg tagasi omale nutika kella ja nüüd Rasmus ikka käib ja uurib, mida see kell näitab ja aegajalt leiab, et täitsa tore kell on, et tal võiks ka olla. Minu Huawei nutikell ei ühildu enam mu telefoniga korralikult ja lisaks saab kellal aku imekiiresti tühjaks, seega Jaak otsustas, et kingib mulle sünnipäevaks uue nutikella. Peab nüüd hakkama otsima, milline see kõige vingem on 🙂

Ülestõusmispühad on siin väga suured pühad. Lisaks on suur šokolaadimunade hullus. Kuna eelmine aasta käisime me sel ajal ainult Lidlis, siis oli ju totaalne lockdown siin, siis seal on selline tagasihoidlik valik. Neljapäeval sattusime Decosse ja kui jõulude ajal on kõik need kohad neid keeksi laadseid kooke täis, siis seekord olid kõik kohad neid mune täis. Ja inimesed ostsid ja hulgi, kohe väga hulgi! Ma ei ole süvenenud, mis traditsioon siin sellega on või mida tehakse, igatahes valik oli meeletu. Me ostsime mõni aeg tagasi juba Lidlist need ära, sel aastal on Lidli munade üllatused väga tobedad ja igavad, sarnanevad limapommidele ja kui katki lähevad, siis sees on suhteliselt ebameeldiv vedelik. Rasmus sai seda juba koristada 😀 Jaak ei ole rohkem lubanud neid osta, aga ma arvan, et ühe siiski lubame veel, et munadepüha ajal saaks ka suure šokolaadimuna avada. Jaak on pildil siis selle kõige suurema Lidli šokolaadimuna versiooniga.

Külmade ilmadega tekib mul kohe vastupandamatu soov midagi küpsetada, esiteks annab köögis sooja ahju ees toimetamine sooja ja kõik magus ning hea, mis ahjust välja tuleb on väga lohutav süüa! Tegin siis taaskord sotšnikke, seekord väiksemaid, eelmine kord tegin selle läbimõõduga, mis retsept soovitas ja need ei olnud eriti ahvatlevad. Seekord tulid sellised armsad väikesed ampsud, mis väga ruttu ainult otsa said … Esimest korda elus tegin tuuletaskuid, küll jah Ragne kokkab retsepti järgi, kus need pigem nägid välja nagu kohupiimatäidisega ekleerid. Mul on juba ammu mõte neid teha olnud ja täiesti enese teadmata tegin seda Itaalia isadepäeval. Eriti huvitav kokkulangevus oli see, et sama maius on üks Itaalia isadepäeva koogikestest, nimeks sel “bignè di San Giuseppe”. Nemad siin lihtsalt teevad taignast rõnga ning panevad pärast ohtralt peale kas keedukreemi või ricotta kohupiima ning kaunistuseks kirsi, igatahes läks seekord küll kogemata väga hästi – isadepäeva puhul täiesti kohalik maius, lihtsalt natuke teisel kujul. Juuni alguses on USA isadepäev ja novembris siis Eesti oma, küll Jaagul on ikka palju tähistamist 😀 Lisaks leidsin lõpuks saia retsepti, mis ei ole potisai ega ciabatta vaid normaalne sai. Retsept on peaaegu samasugune nagu ciabattal aga küpsetatakse keeksi vormis, seega saab sellise toreda vormisaia. Seega, kui edaspidi tuleb soov saia järgi, teen seda.

Vahepeal oli St. Patricu päev, mida ameeriklased väga suurelt tähistavad. Algselt pidi “meeleheitel koduperenaiste” klubi kogunema ühe eestvedaja juures, kuid kuna just siis hakkas kehtima “oranž” tsoon kolis üritus üle veebi. Sega otsustasin osaleda, kohale ma ei oleks viitsinud sõita, ta elab ca 1h autosõidu tee kaugusel, arvestades siinseid vahemaid ei ole see üldse mingi aeg ega kaugus, kuid lihtsalt ei olnud tunnet, et peaks minema. Lisaks kehtis ka siis reegel, et väljapool oma pere võib kuni kaks võõrast olla. Ma ei tea, kas nad tegid nii julgelt selle üleskutse, kuna enamus ameeriklasi siin on juba vaktsineeritud või mida nad mõtlesid. Igatahes oli plaan mängida St. Patricu Bingot ja natuke niisama lobiseda. Ma arvasin, et läheb ikka pikalt, aga kuna Zoomis on 40 minutit tasuta, siis oli üritus 40 minutit. Päris tore oli vahelduseks midagi muud teha ja osasid tuttavaid nägusid jälle näha. Tutvuste tegemise osas on küll väga kehvad lood, kuna kõik üritused ja kokkusaamised on tühistatud, siis väga siin uusi tuttavaid endale ei leia, mina ei leia, Jaak töökaaslastega ikka tutvub ja saab oma tutvusringkonda laiendada, ma paraku sellega väga kiidelda ei saa …

Natuke ka naabritest – eelmisel kolmapäeval tulid vanakesed siia, koristasid veidi ja viisid poisi ära. Ja nüüd on täielik vaikus olnud, poiss pole selle 1,5 nädala jooksul kordagi siin käinud, valitseb mõnus vaikus ja rahu. Eelmisel neljapäeval käis jälle politsei, seisis natuke naabri aia taga ja sõitis siis edasi. Täna kepikõndi tehes, trehvasin ka politseiautoga, nad hakkasid just alumisest väravast välja sõitma. Ei teagi, kas peaks õnnelik olema, et politsei siin nüüd silma peal käib hoidmas ja seda narko asja nii tõsiselt võtab või pigem peaks olema häritud, et nad siin tiirutavad. Siin ringi liikudes me ju maske ei kanna ja “punase” tsooni ajal liigume ikka külas ringi, kuigi mõlemad tegevused on keelatud ja trahvitavad. Loodetavasti nad ei keskendu trahvimisele vaid narko teemale ja fookus on pigem seal. Sel nädalal, äkki oli kolmapäeval, käisid vanakesed koos tütrega koristamas, tegid väga põhjaliku koristuse. Koer oli ka neil kaasas, Rasmus oli sellest eriti vaimustuses ning nentis fakti, et koeral on kuidagi paksem kasukas seljas 😀

Suur Tossutaja on märtsikuu jooksul 20 korda pursanud … Vahepeal kuulutas Sitsiilia president välja hädaolukorra, kuna lähedal olevad linnad ei jõudnud eelmist kiviklibu veel lõpuni koristada, kui uus juba kaela sadas. Viimane kord oli lennujaam ka taas kinni, just selle tuhaliiva pärast, lennukitel on libedavõitu õhku tõusta ja maanduda. Üldiselt meile Suur Tossutaja meeldib, aga peamiselt siis kui ta ta oma tuhapilve teistesse suundadesse ajab, mitte meie peale. See tuhaliiva kokku pühkimine hakkab juba tüütuks muutuma …

Püsige terved ja imeilusat alanud kevadet! Tädi Pille, veelkord palju palju õnne tänase sünnipäeva puhul!

17.03.2021

Pühapäevaga lõppes kevad ja nüüd on meil jälle talv. Öine temperatuur langeb sinna +7 kanti ning päeval jääb sinna +17 kanti. Esmaspäeval oli väga suur tuul ja eile vihmane. Samasugust ilma ennustatakse terveks selleks nädalaks – jahedad temperatuurid, tugevad tuuled ning vihmahood. Eelmise aasta pilte vaadates selgus, et sellel ajal olid meil juba tomatid ja kurgid maha istutatud, esimesed päikesevannid võetud ning üldse tundus, et muru oli rohelisem ja päike soojem 😀 Tegelikult läks päriselt soojaks ikkagi aprillist, seega see aeg ei ole enam kaugel. Sel aastal olen ma oma taimedega koledasti hilja peale jäänud. Kurgiseemned otsustasin kohe otse peenrasse istutada aga paraku ei ole me leidnud kusagilt peenrakatet, kurkidele ma tahaks seda alla panna, seega need veel ei ole maha istutatud. Tomatiseemned on kaks nädalat eelkasvanud, kuid ninad veel välja pole pistnud. Eks siis paistab, mis sel aastal nende taimedega saab, loodetavasti ikka midagi saab.

Mõni aeg tagasi käisime me Siracusas turul ja saime oma kalad kätte. Ostsime seekord esimesest letist, mis on ülipikk ja kus on vähemalt 5 müüjat, kes kõik segamini kõva häälega midagi seletavad. Mulle jäi seekord silma mereannisegu – võtsin selle ühe karbi ca 400g ja 5€, Lidli külmutatud segu on odavam aga see oli ikkagi värske ja otse turult. Eelmine kord ostsime tuunikala (1kg 18€), siis seekord oli kord mõõkkala käes, selle 1kg hind on 14€. Jaak on vaadanud Eestis ka nende hindasid ja leiab, et me peame siin neid kalu võimalikult palju sööma, sest Eestis olevate hindadega ta keeldub neid ostmast. Ma ei ole kunagi vaadanud, mis need maksavad, kuna ka lõhefilee soodushind tundub mulle kole kallis 😀 Ega ma muud nende kalafileedega teha ei oska, kui pannil ära praadida. Väga maitsvad on need igal juhul!

Vahepeal oli naistepäev. Sattusime sel päeval Augustas ringi sõitma ja iga nurga peal müüdi mimosasid – kõik oli kollane 🙂 See on siinne naistepäeva lill või noh tegelikult on need sellised väikesed kollased pallikesed, mis kasvavad puu otsas. Nüüd me muidugi näeme neid igal pool, enne ei osanud arvata, mis need on, nüüd kui teame, siis jäävad kohe silma. Eelmine aasta ei saanudki neid näha, kuna sel ajal olime me ju totaalses lock downis ja ringi ei sõitnud. Lisaks lubasime omale kreemisaiakesed, üks kaalus ca 500g 😀 Paksult kreemi täis, peale ära söömist oli tunne nagu oleks pool kreemitorti ära söönud, aga ikkagi väga hea oli!

Naabripoisi saaga jätkub! Mina vana teada tuntud muretseja ja kui tundub, et midagi on valesti, siis tuleks aidata või abi pakkuda. Ühesõnaga, eile oli Rasmusel väga lühike päev ja tulime umbes 12:00 paiku juba koju. Naabritel kõik välistuled põlesid, ka majakatusel, kus tavaliselt ei põle. Lisaks märkasin, et aia küljes nagu oleks midagi. Läksin siis lähemalt vaatama ja seal oli käsitsi kirjutatud kiri. Tegin pildi ja tõlkisin Google abiga ära … See oli suur viga – kiri oli imelik, kuid ärevaks tegi mind üks osa sellest, mis kõlas umbes nii:” … ma lähen ja võtan oma elu Palermos, kus minusuguseid aktsepteeritakse … ” Eeeee, mh!? No ja see jäi mind hullult vaevama, eriti ju inimesi siin ei liigu, et kes seda kirja veel näeb. Samas oli ta auto maja ees, seega kuidas see tüüp siis sinna Palermosse pidi saama … No ühesõnaga ma olin ikka võrdlemisi mures ja kirjutasin perenaisele ja palusin, et ta helistaks naabritele, et nad oma pojaga ühendust võtaks. Liza neile kirjast ei rääkinud, lihtsalt ütles, et ma olen mures. No ja kui Liza pärast tagasi helistas, kui ta naabrinaisega oli pikemalt rääkinud, said asjad selgemaks ja minu jaoks ka palju murettekitavamaks. Ehk naabripoisil on tekkinud väga suured probleemid – vanemad on talle korduvalt politseid kutsunud, kasutab narkootikume ja pidi eksnaist öösiti kontrollimas käima. Väidetavalt oli ta mõni aeg tagasi oma naisest lahku läinud ja pärast seda tal ka need probleemid tekkisid. Okei, see arusaamatu käitumine ja udused silmad – neile on nüüd seletus olemas. Naabrid ise politseid ei tahtnud kutsuda, sest kui poiss saab teada, et nemad kutsusid, siis ta pidi väga kurjaks saama ja vanemad kardavad teda. Arutasime siis Lizaga, et mida teha, kas ignoreerida, kutsuda politsei või paluda valvuri abi. Kuna mr. Francol oli vaba päev, suhtles Liza mingi teise administratsiooni inimesega, kes ütles, et kutsuge politsei. No igatahes nende helistamiste vahepeal ärkas naabripoiss üles, käis kiskus kirja maha, samal ajal sõitis keegi ka ta värava taha, midagi nad rääkisid ja naabripoiss sõitis minema. Väravad jättis lahti. Umbes 16:00 paiku jõudis Jaak koju ja ütles, et politsei tiirutab siin meil ringi. Emmm, mh!? Kes selle nüüd kutsus? Kolm politseiniku kõndisid ringi, olid naabri hoovis ja mõne aja pärast sõitsid ära. Millalgi öösel on naabripoiss ka tagasi tulnud, auto on hoovis ja värvad kinni. Ma ei oskagi nüüd mingit seisukohta selle tralli peale võtta. Esiteks selline nalja tegemise kiri, ei ole üldse naljakas, arvestades praegust aega, kus inimesed ongi täiesti viimase piiri peale viidud, eriti siin, kus nagu reaalselt kehtivadki piirangud, mis inimeste ringi liikumist piiravad. Ma ei tea, kas naabripoiss ise kirjutas selle või tegi keegi talle halba nalja, sest see oli väljapoolt täpselt väravapoolte ristumiskohta teibitud. Mul on siinkohal väga vastu käivad tunded, kas ma oleks pidanud ignoreerima, aga kui oleks päriselt olnud, mis siis … Kuidas edaspidi käituda, ei võta seda tõsiselt, vähemalt mitte tema puhul? Lisaks, kui ta on tihti narkouimas, siis kuidas ma aru saan, et ta on ohtlik? Narkomaanid on ju ettearvamatud … Avariisse ta siiani veel sattunud ei ole, seega tuleb loota, et midagi ei juhtu ka. Meid ta seganud ega tüüdanud ei ole, seega tuleb loota, et nii jääbki. Igatahes mul on väga kõhe tunne väljas käia, kui ma tean, et ta siin on, kerge hirm ja väga tugev tema vältimise soov on … Lisaks ma ju ei tea, kas ta teab, et eile politsei siin käis ja kes muu vihje sai anda, kui mitte meie … Kas ta nüüd peab meie peale ka vimma? Väga palju agasid ja olekseid on siin loos. Ei ole kerge elada teadmises, et Su kõrval majas on probleemne noormees …

Lõpetuseks rõõmsamal teemal. Meie Suur Tossutaja on märtsis 15 korda pursanud, mis tähendab, et tervelt 2 päeva on ta rahulik olnud. Kuna pühapäeva öösel vastu esmaspäeva läks külmaks, siis on mägi taas valge, kuni tänase hommikuni 😀 Mõned pildid on saadud ka valge lumega, ma ise tegin ka ühe. Täna ma magasin väga rahutult, iga natukese aja tagant käis nagu kõmin, see ei olnud kõu ega plahvatus vaid selline väga kummaline heli, ma ei oska seda kuidagi seletada. Jaak muidugi ei kuulnud mitte midagi, ka siis kui ta juba üleval oli ja ma ütlesin, et kuula nüüd, praegu on. Pärast FB-s vulkaaniinstituudi postitust lugedes selgus, et Etna tegi seda seda häält ja see pidi täiesti normaalne olema, ainus oht, mis sellega kaasneb ongi see, et magada ei saa 😀 Küll ei ole see konkreetne heli iga kord, vaid teatud juhtudel, kui õhurõhud ja niiskus jm faktorid kokku langevad. Kui juba mina siia kaugele kuulsin, siis ma ei kujuta ette, kuidas lähemal elavad inimesed täna magada said … Mägi teeb ikka korralikku häält, kui ta aktiivne on.

Püsige terved ja ilusat kevade ootust!

05.03.2021

Kuhu sel ajal nüüd äkki kiire hakkas!? Me lähetus saab ju niiviisi jube kiiresti läbi ja me peame, õigemini mina pean, tagasi reaalsusesse ehk töö, kodu, rutiin, masendus, stress, pime ja külm Eesti, rütmi tagasi kolima, prrrrr … Ainus hea asi, mis tagasi kolimisel ees ootab, et saab taas oma kalleid inimesi näost näkku näha, selleks ajaks on see koroona jura juba taandunud. Igatahes, ma ei ole üldse rahul, et see kõik läbi saab, nüüd kus ma lõpuks sisse olen elanud … Hetkel olen baasis ja teen aega parajaks, kuni Jaak trennis on, nägin ka Igorit, kes teatas, et nad jäävad vähemalt aastaks veel ja pühendavad viimase aasta Sitsiilias ringi reisimisele ja kui Sloveenias uut inimest koolitatud ei saada, siis jäävad nad veelgi pikemaks … Eestis sellest asja ei tehta, igaüks on täpselt niikaua, kui ette nähtud ja pikendamist ei toimu. Eks peab nüüd siis võtma kõigest viimast, niipalju kui vähegi annab. Itaalia värvub järjest enam “oranži” ja “punast” värvi, seega sinna reisimine on jätkuvalt raskendatud. Sitsiilia on õnneks jätkuvalt “kollane” ja liigub “valge” suunal ning Sardiina on juba nädal aega “valge” olnud. Seega on meil lootust jätkuvale liikumisvabadusele Sitsiilia piires 🙂

Kolmapäeva hommikul olin ma üle väga pika aja täiesti endast väljas ja vägagi nõutu. Olin rõõmsalt oma hommiku jooga ära teinud, võtnud hommikuse dušši ning kolinud alla korrusele, et hommikusööki teha, kõht oli selle aja peale jube tühjaks läinud. Tegin alumise korruse luuke lahti ja pilk jäi jalgväravale, hmmmm, mis narts see seal ripub, kas keegi on meile midagi aia külge pannud. Ei, issand, see on vist kass! Nojahhh, tormasin üles binokli järgi ja piilusin distantsilt, oligi kass. Värava vahele kinni jäänud ja rippus seal niisama. Võtsin julguse kokku ja läksin õue, oligi kass ja vist surnud, vähemalt ta ei liigutanud. Jeerum, kui vastik, kassilaip ripub meie värava küljes, kuidas ma ta kätte saan, kuhu ma selle laiba panema peaks?! Kui siin mõni väiksem loom auto alla jääb nt. kass, siis sinna see jääbki, kuni on asfaldiga üheks sõidetud … No ma ei osanud mitte midagi teha ja kirjutasin perenaisele, sest tõesti, kuhu see elutu keha panna tuleks … Olin üsna endast väljas, kui äkki kuulsin, et naabripoiss sõitis ära ja nagu tal viimasel ajal kombeks, siis kummi vilistades ja tuututades, temast kirjutan ma hiljem natuke veel. Vaatasin sel ajal aknast välja ja kass liigutas! Huhhhh, ta on elus, jumal tänatud! Tõmbasin siis kummikindad kätte, igaks juhuks võtsin harja ja kühvli ka, juhul kui ma kätega teda haarata ei saa ja läksin vapralt värava juurde. Kass näugus, hammustas väravat ja sebis oma esimeste käppadega. Võtsin siis temast kinni ja tõstsin nii kõrgele, et ta värava vahelt läbi mahuks, kass kukkus teisele poole maha ja kiiresti esimeste käppadega, tagakeha järgi lohistades, liikus mäest üles. Rumalad kassid, mida nad turnivad väravate otsa, kui pole vaja. Väga jube kogemus ja ma loodan, et rohkem sellist asja kogema ei pea. Kui see oleks juhtunud siis, kui meid kodus poleks olnud, siis olekski kassi laip meid ees oodanud. Minu jaoks väga šokeeriv kogemus igatahes. Ahjaaa ja õnneks perenaine ei olnud veel mu sõnumeid lugenud, seega kustutasin kiirelt need ära … Ja hommikusöök oli väga dieedikas, sest söögiisu oli laksust kadunud 😀

Naabripoisist – ta on tagasi ja on sehkendanud umbes nädal aega iga päev ja mõnikord ka öö maja juures. Meil on tunne, et ta ei ole peale seda obadust enam väga normaalne … Nüüd on tal kombeks tulla keset ööd, nii 2:00 paiku või siis sel ajal jällegi kuhugi ära sõita. Kusjuures siinsete majade juures on see imelik, et kui maja on vaikne, siis kuuleb ja tunnetab peaaegu kõike, mis ümberringi toimub. Seega kui mul öösel on sel hetkel kergema une faas, siis ma ärkan üles, et sest kutt prõmmib auto ustega ja nagu mitte üks kord, vaid nagu ikka mitu korda ning südamest ja meie maja väriseb selle peale. Kui ta on koos sõpradega, siis on kosta ka seda jutukõminat, ühel öösel ärkas ka Rasmus selle peale üles ja oli suhtliselt hirmul, et mis toimub. Suvel on seda lärmi rohkem ja harjud ära, kuid praegusel perioodil on see harjumatu. Teiseks, ta jätab kõik välistuled põlema, terveks ööks ja aeg ajalt ka terveks päevaks. Värava jätab samuti lahti ning sõidab ta viimasel ajal täiesti pööraselt, kihutab, vilistab kummi ning tuututab. Nagu poolearuline! Ühel päeval pühkisin taas tuhaliiva kokku ja ta kihutas just sel hetkel koju. Kuna olin maja ees, siis tervitasin teda, ta ei pannud mind alguses tähele ja ehmatas päris korralikult. Ma siis tegelesin oma asjadega edasi ja kutt hakkas äkki lihtsalt kõva häälega laulma ja jalgpalli taguma … Emmm okei, õnneks liikusin ma maja teisele poole, aga laulmist kuulsin ma ikka edasi 😀 Õnneks sõitis ta enne ära, kui mul oli vaja ära minna, põrka temaga veel kusagil tee peal kokku. Täna varahommikul oli ta näiteks all parkimisplatsil ja rääkis telefoniga … Igatahes käitub ta väga veidralt ja natuke häirivalt, Jaak pakkus, et peaks korra veel ühe obaduse andma, äkki siis loksub paika tagasi 😀

Suur Tossutaja on taas viimastel päevadel kõvasti tossutanud. Õnneks on tuhka meie poole tulnud ainult ühel korral. Taaskord suleti lennujaam, kuna kõik kohad olid tuhaliiva täis ja see on ju libe. Lisaks liikus tuhapilv ühel päeval Maltani välja. Eile käis ka üks korralik purts, Jaak nägi seda töölt ja kohe helistas, et kas see pilv tuleb meie kodu peale. Hommikul oli ka näha, et Suur Tossutaja tossas, aga ma ei pannud tähele, et see vahepeal pauku oli teinud. Õnneks liikus pilv mere peale ja meieni ei jõudnud, aga toreda pildi sain ikkagi. Baasis on tänavad pühkimata ja lastel on rõõmu palju, saab mööda tuhaliiva uisutada. See on ju libe, sellepärast ka aina hoiatatakse, et piirake kiirust ja et pidurdusteekond pikeneb, nagu Eestis jää peal sõidaks. Kodus on sidruneid ka tore korjata, saad korraliku tuhaliiva krae vahele 😀

Meie kõrval pikalt tühjalt seisnud majal on omanikud. Paar nädalat on käinud seal suuremat sorti toimetamine. Aia on nad korda saanud, saaginud, pühkinud, lõikunud ja põletanud. Neil on ikka väga suur aed, peale puhastamist on sealt igast huvitavaid asju välja tulnud, näiteks üks trepp, mis viib alumisse aeda, aias on teed ja peenra ääred, mis enne ühtlaselt võsa oli. Maja juures on välidušš ning maja alune garaaž. Tänaseks on nad kolinud majja ja lõhuvad seal hoolega. Tundub, et meie rahu ja vaikus on leidnud lõpu 🙁 Lisaks käib neil seal palju inimesi läbi ja mitmel õhtul on nad juba terrassil istunud, jutustanud ja veini joonud. Peremees on sellise halli peaga keskealine meesterahvas, kes oskab väga hästi inglise keelt. Ma ükspäev viisin prügi välja ja ta kõnetas mind. Ta ütles oma nime ka, aga mul on nimede peale megahalb mälu, aga kõlas väga tüüpilise Itaalia nime moodi, Lorenzo vmt. Mulle tundub, et ta on kas ülevalt külast või on tema ongi seal enne elanud, sest kõik tunnevad teda ja ülevalt külast käivad neile need külalised. Ühesõnaga müra, lärmi ja inimesi on tunduvalt rohkem liikvel, kui me harjunud oleme. Varajane ettevalmistus suveks 😉

Meie maja peale remonti pildid ka, kus kõik on ilus ja uus 🙂

Eesti sünnipäev vol2, kui olime kätte saanud oma musta leiva. Lisaks oli Lidlis müügil õlis anšoovised, mis on peaaegu nagu kodumaine kilu, seega lasime hea maitsta 🙂

Ma ei tea, kuidas tulp peaks kasvama, kuid minu peenras kasvavad nad nii:

Ahjaaa ja nii tore, et Terevisiooni satuvad lehti lugema tuttavad näod. Müni päev tagasi oli endine kolleeg Helen, kõigepealt näidati teda uudistes, kus Arvamusfestivalist räägiti ja järgmisel hetkel oli ta lehti lappamas. Kuna too päev vaatasin salvestust õhtul, hommikul ei olnud aega, siis kohe kirjutasin ka temaga. Nii südant soojendav on toredaid inimesi telekast vaadata. Lisaks on olnud Jüri, kellega ka kohe suhtlema pidin ja perekond Pinod, Kajale ma ei kirjutanud, ta jagas ise sotsiaalmeedias ise seda infot 🙂 Elagu Terevisioon!

Püsige terved!