14.03.2021
Reede õhtul tehti teatavaks uus määrus, mis meile midagi head ei toonud 🙁 Me oleme oma näitajatelt küll “kollases”, kuid otsustati, et meid määratakse ikkagi “oranži” tsooni, mis tähendab, et liikumine piirdub oma kodulinnaga. Pühade ajal, mis siin riigis on 3-5.04, on kogu Itaalia “punases”, sel ajal pole väga soovitatav nina kodust välja pista. Üldiselt oleks meil ükskõik, mis tsooni meid määratakse, kui Rasmusel just sel ajal koolivaheaega ei oleks … Taaskord on kogu meie ringi luusimisel kriips peal ja 10 vaba päeva lähevad lihtsalt niisama raisku 😢 Ega lapsel siis muud üle jää, kui eriti aktiivselt kõike need päevad eesti keelt õppida, sest selles on ta ikka ja jätkuvalt vägagi maas.
Võtsime sellest nädalavahetusest viimast ja kondasime looduses ringi. Eile, laupäeval 13.03, võtsime ette pikema teekonna ja alustasime Modica külje all olevatest arheoloogilistest koobastest – Archaeological area of Cava d’Ispica. Lisaks oli seal väike vanaaegne vesiveski, mis oli muuseumiks tehtud, aga kuna siin on muuseumid nädalavahetustel kinni ja esmaspäevast on taas jälle kõik kinni, siis seda me külastada ei saanud. Küll saime territooriumil ringi liikuda ja koopaid uudistada. Teerada jättis küll osades kohtades soovida, aga tegemist ongi ju väga vana kohaga 😀
Edasi viis meid tee Antiiksesse Notosse (Noto Antica)- sellest peale linnamüüride suur muud midagi järgi ei olnud jäänud, aga mul oli eesmärk minna järve äärde, kus oli kosk – piltide järgi tundus kuidagi suurem, aga kohal olles ei saanud muidugi Jaak mainimata jätta, et seda niret tulimegi vaatama või 😀 Eriti “tore” oli muidugi kullakallis Google Maps, et nagu päriselt ka, sellised teed ei ole sõidetavad, viimased 8km oli ikka tõeline õudusunenägu! Õnneks on Jaak suurepärane autojuht ja suutis laveerides olematu tee peal auto tervena sihtkohta viia. Teele jäi kaks jõe ületust – õnneks ei ole suurvee aeg, muidu sealt läbi ei pääseks. Lisaks ei mahu selle tee peale kaks autot kõrvuti sõitma. Kuna mul olid enamus ajast küüned tooli surutud, siis teest pildid jäid tegemata, kui ühe koha peal Jaak jäi seisma ja ütles, et tee nüüd pilti ka.
Kuna meie ees liikus üks auto, seega pidi see tee ju ikkagi kuhugi välja viima. Lisaks olid seal ka majad – osades veel elati sees isegi. Muidu olid viljapuu aiad ja mahajäetud istandused. Kohalikel olid autod muidugi Jeep tüüpi, täiesti arusaadav miks, madala autoga lihtsalt sõidad põhja alt ära. Lõpuks jõudsime sinna kuhu pidime ja seal parkis veel kaks autot, seega me ei olnud ainsad keda Google selle tee peale oli suunanud. Ära minnes saime ühe noorpaariga kokku, noormees oli väga ähmi täis, et kuidas ära saab, et see tee kust nad tulid olid ikka täiesti kohutav. Me siis ütlesime, et meid saatis sama teed kaudu, aga paanime minna vot seda teist teed kaudu, äkki on parem. Noormees rääkis väga hästi inglise keelt, uuris ka kust pärit oleme. Ma nüüd viimasel ajal rõhutan alati, et elame juba üle aasta Augustas, et kui ütled Estonia ja keegi suvatseb uurima hakata, siis esimene uudis on, et TOP1 koroonasse haigestumine … Pole mõtet neis paanikat tekitama hakata, vaevalt muidugi, et keegi üldse suvatseb uurida, aga noh, nii igaks juhuks ikkagi mainin juurde. Igatahes olime me õnnelikult kohal ja hakkas suuremat sorti mägironimine, üles turnides ristisime selle Cavagrande del Cassibile väikeseks vennaks – esiteks oli mitu korda lühem maa turnida, teiseks oli ainult üks pisike järveke ning väga-väga-väga väike koseke. Küll oli rohkem metsa ja väga pikk jõgi, lisaks ka koopad nii tee peal, kui all orus. Inimesi oli üsna palju, üks suurem seltskond oli ennast järve äärde istuma sättinud ja nosisid võileibu, üldse kõik, kes sinna kohale jõudsid pakkisid oma võileivad lahti ja tegid oma lõuna. Me uudistasime niisama ringi, Rasmus käis uuris koopad üle ja kõndisime natuke mööda jõe äärt edasi-tagasi ehk lihtsalt nautisime loodust.
Oligi aeg lahkuda, sõitsime korra veel edasi ühe vana kirikuni, kuid see ei olnud midagi erilist, Rasmus ei tulnud isegi autost välja, kuna teatas, et kui koopaid või kaljus auke ei ole, siis tema ei tule ja no neid ei olnud 😀 Liikusime enda arvates parema tee ja väljapääsu poole, õnneks ei olnud tee olukord nii hull, kui tulles, kuid paaris kohas hoidsin küll hinge kinni, et põhi alles jääks. Inimesed jalutasid meile vastu ja vaatasid natuke imelike nägudega, aga meil oli tegemist, et ära saada, seega sellele eriti tähelepanu ei pööranud ja siis me jõudsime linnamüürini, mis oli väga võimas! Õnneks mahtusime väravast läbi ja leidsime ennast parklast … ja siis nägime ka silti, mis teatas, et sissesõit keelatud, jalakäijate ala … Eeeee, no okei, vabandust … Kuigi teistest suundadest sõites ei olnud mitte kusagil silti, et keelatud oleks. Mul jäi seal Googlile tagasiside panemata, et tegemist on jalakäijate teega, et suuna sõitjad teist kaudu ja parklasse, mitte mingeid külavahe ja jalakäijate teid mööda sihtpunkti. Seega jätkuvalt peab olema siin ülimalt ettevaatlik Google juhatatud teede osas, iial ei või teada, kuhu jõkke või kellegi tagahoovi või kraatri servale, kus kunagi oli tee, võid sattuda. Koht iseenesest oli imeline!
Mõistlikku teed mööda tagasi sõites jäi meile ette ka üks suuremat sorti klooster või kirik või midagi taolist, igatahes tornil olid ilusad nikerdused.
Täna, pühapäeval 14.03, käisime ja vaatasime üle laavakoopa. Jaagul kolleeg oli käinud ja ütles, et äge oli, seega Jaak tahtis ka selle üle vaadata. Koht ise on meie juurest ca tunni aja sõidu kaugusel Nicolosi külje all. Internetist selle kohta väga infot ei leia, seega me ei tea, kui pikalt see pragu tegelikult peaks läbitav olema. Tahvlil oli küll kirjas 55m, aga praegu see nüüd nii kaugele küll ei viinud. Võibolla oleks saanud kaugemale, kui oleks edasi roomama hakanud, aga me ei olnud niiviisi riides, et seda teha. Rasmus arvas muidugi peale viite sammu, et nüüd on aeg lahkuda, et hirmus on ju! Aga suutsime siiski kogu perega vapralt koopa lõpuni minna, niipalju kui normaalselt kõndida sai. Päris kõhe oli – pime, niiske ja natuke jahe. Kuna seal voolas kunagi laava, siis oli kõik laavakivine – must ja kõva. Äge elamus igatahes! Pärast ronisime sealt edasi mäe otsa, imetlesime vaateid ja tõdesime, et loodus on siin jätkuvalt imeline!
Ilusat kevadet ja püsige terved!
