16.04.2021
Viimastel päevadel on mu regulaarsed lugejad huvi tundnud, kas ikka kõik on hästi ja ega ei jäänudki muud üle, kui ennast käsile võtta ja kirjutada. See on muidugi nii armas, et te ikka uurite niisama ka, et kuidas meil läheb 🙂
Viimane kord ma siin rõõmustasin, et kevad on lõpuks ometi käes ja saab “talveriided” ehk kampsunid ja teksapüksid ära pakkida, aga tühjagi. Ilusat ilma oligi umbes üks nädal ja siis hakkas temperatuur kõikuma. Kohalik ilmateade kirjutas ka, et juunikuistest temperatuuridest tagasi veebruarikuistesse. Üksikud üle 20 kraadiseid päevi on ka ikka olnud, aga muidu jääb sinna 17-20 kanti ja külmematel päevadel 13-17 Jah, Eestis ma oleksin selliste temperatuuride üle õnnelik, kuid Sitsiiliast ootan ma siiski enamat. Lisaks on olnud väga kuiv, eile jõudsid vihmapilved meieni ja sadas südamest. Koolist koju sõites olid tee peale “toredad basseinid” tekkinud, kuna siin on väga halb aru saada, kus see vesi täpsemalt on, siis kahel korral sõitsin nii 50-ga nendesse basseinidesse sisse ja toimus selline pidurdus ja purskkaevu segune efekt. Rasmusele muidugi väga meeldis, ma ise küll sellises tegutsemises väga kindel ei olnud, et see nüüd väga hea mõte oli … Poe tee peal sõitsin tavapärasest aeglasemalt, vihmaga sõidavad nagunii kõik, peale Jaagu väga aeglaselt, et selliseid vette sõite vältida. Õnneks on enamus aukude ja lohkude kohad juba meelde ka jäänud, kuigi osades kohtades olid basseinid üllatuseks. Täna on lihtsalt kole tugev tuul ja palju pilvi, veel õnneks ei saja, aga päev on veel noor.
Vahepeal olid munadepühad, mis on siin riigis siis vägaväga suur usupüha. Sattusime ühel päeval Augustasse toimetama, kui just missa lõppes. Me pargime alati kiriku juurde, seal on tavaliselt ruumi. Seekord oli seal muidugi meeletus koguses inimesi ja autosid ning lisaks ka üks kiirabiauto, mis teed blokeeris. Keegi oli seal ära minestanud ja turgutati teda. Olime tol päeval ka nende suurte šokolaadimunade “jahil”, aga suured oli juba ära ostetud, seega leppisime väiksematega. Kingiks sees olid põrkepallid ja Lidli omas ikka see veider limapall … Lisaks värvisin sibulakoortega mune. Seekord hakkasin juba varakult koori koguma, kuid vägagi kitsas oli valgete munadega. Sitsiilia poodides, ei olnud kusagil valgeid mune, nad minu teada neid ei värvigi, vaid teevad erinevaid küpsetisi, kuhu siis neid terveid koortega mune külge küpsetatakse. Õnneks USA poes olid olemas ja sai ikka värvilisi mune ning neid koksida ka. Lisaks muidugi USA traditsioon mune ära peita, sellega tegelesime usinasti mitu päeva, kõik said peita ja otsida. Rasmusel olid sel aastal juba üsna kavalad peidukohad. Jaak muidugi hiilgas kõrgustesse peitmisega 😀
Naabrite koha pealt – naabripoissi pole käinud juba väga kaua, vanakesed käisid ükspäev natuke koristamas, seega on seal pool väga rahulik. Teine naaber – see on ikka väga sotsiaalne tüüp, tal on kogu aeg keegi külas. Eelmisel nädalavahetusel oli tänav autosid täis pargitud, vähemalt 6-7 autot, mingi suurem kogunemine ja grillimine. Kusagil seal eriti olla ei ole, aga kui on krunt ja midagi pea kohal, siis saab ju ikka koguneda. Kõik see muidugi on hetkel kehtivate reeglite vastane, külas tohib olla maksimaalselt kaks täiskasvanut, kes ei ole samas majas elavad inimesed. Kuna nad meid eriti ei häirinud, kisaga ja tossutamisega oleme juba ära harjunud, siis väga välja neist ei teinud. Naabrimees käib peaaegu iga päev siin natuke toimetamas, küll ta saeb ja põletab või siis lõhub ja pühib. Ehitamiseni veel ei ole jõudnud. Lisaks on nüüd siin koerad, see koer elab muidu tänav all pool, iga kord kui mööda minna, siis haugub, nagu valimatult kõigi ja kõige peale. Nüüd on tal pojad, tundub, et ema poegadega on toodud siia krundile ja isane on omas kodus edasi. Alguses oli kaks kutsikat, siis neli ja nüüd on kolme näha olnud. Üks oli selline väiksem ja väetim, Rasmus on täiesti veendunud, et ema sõi selle ära … Ma siiski loodan, et koerad oma järglasi ei söö, isegi kui nad väga näljased on. Kuid see koeraema on kiuslik küll, ma ei tea, võibolla see koeramaailmas käibki nii, igatahes ta kräunutab oma poegi kogu aeg. Esimesel korral, kui ma seda hädakisa kuulsin, mõtlesin, et kedagi tapetakse. Vaadates selgus, et koeraema tahtis ühel pojal pead otsast hammustada, või vähemalt selline mulje jäi, kutsikas nuttis ja kiunus ta lõugade vahel. Rasmus hiljem nägi, et hammustas kõhust. No ma ei tea, kas see on mingi õpetus või mis iganes, igatahes ta neid poegi siin kordamööda käib ja hammustab. Nüüdseks on pojad juba suuremad ja ei tee sellist nutusegust hädakisa võid juba hauguvad ja urisevad, mõni aeg tagasi just sain sellest osa. Ma ise loodan, et see väetim anti kellelegi ära ja temaga midagi halba ei juhtunud. Kas ja kui palju nende koerte eest üldse hoolitsetakse, ma ei teagi. Enamus ajast on nad siin omapäi, närivad seda mis teele ette jääb ning kolistavad tühja veekausiga. Loodetavasti nende endi pererahvas ikka käib neid toitmas ja ma lihtsalt ei pane tähele. Nüüd sadas vihma, siis äkki kogunes kuhugi mõni lombike, et nad vähemalt natuke juua saavad. Väiksemad on ka julgemaks muutunud, ning ema eeskujul hauguvad kõigi ja kõige peale. Jaak on selle peale üsna kuri, kui oma aias ringi liigud või tänaval, siis hakkab neljahäälne koor kisama. Mina küll räägin nendega, et ei ole vaja kisada, peaksin ju juba tuttav olema, siis nad jäävad üldiselt vait ja vahivad veidike aega segaduses, et mis asi see nüüd on 😀
Alanud on maasikahooaeg, küll sel aastal mul veel nii palju maasikaid ei ole, kui eelmisel aastal. Eelmise aasta taimede pojad on praegu ilusad suured marjad kasvatanud, kuid kuna sooja ei ole olnud, siis punaseks nad veel küpsenud ei ole. Apelsini hooajale võib kriipsu alla tõmmata, viimasel korral ostetud olid võrdlemisi kehva kvaliteediga, aga see eest nii veripunased, kui vähegi olla annab. Kui ei teaks, siis arvaks, et see on tomatimahl … Sidrunipuud kärpisin nädalavahetusel ja nii nagu ka eelmisel aastal, ei raatsinud eriti midagi maha lõigata, puu on paksult õisi täis, eelmise aastaga võrreldes muidugi kordi ja kordi rohkem. Peale lõikust ja suuremat tuult jäi neid muidugi tunduvalt vähemaks, kuid on siiski palju. Seega peaks taas sügisest mõnusat saaki oodata olema. Kuna talv ja kevad oli väga kuiv ja kastmine ei olnud eriti meeles, siis on me vastu müüri olev hekk ja põõsad suhteliselt pruuni karva 😀 Jaak hakkas siin paar nädalat tagasi neid kastma, juba hakkavad uued pungad tulema, seega tundub, et me neid välja ei suretanud. Küll suutsin ma oma tomatitaimedele liiga teha. Ükspäev, kui päike paistis, aga külm oli, selline 15 kraadi, siis mul jäi pooleks päevaks taimedele see kaane osa peale ja neil läks seal all kohe palavaks, seega pooled taimed kuivasid ära 🙁 Loodetavasti need, mis ellu jäid, need ikka kosuvad ja kui kunagi soojemaks läheb, siis saab maha ka istutada. Kurgiseemnetest ei ole ikka veel midagi tulnud, tundub, et ikkagi liiga külm on, eelmisel aastal pistsid juba nädala möödudes nina välja. Eks sel aastal siis saame saaki natuke hiljem.
Pühapäevad on meil taas pannkoogipäevad – Rasmus küll ei taha, aga Jaak sööb hea meelega, koos minu tehtud apelsinimoosiga. Endale teen banaanipannkooke. Sel pühapäeval sai ühte pannkooki eriti palju südant pandud ❤ Me saime tumedat leiba! Jaagu üks töökaaslane avastas ühes pagarikojas leiva, tõi meile maitsta. Väga hea oli. Rasmus muidugi jälle ei tahtnud, seega pakkide saatmine Eestist jätkub, lisaks ei ole me siin lähikonnas tatart ka leidnud … Kuid leib on hea teadmine, saab teinekordki paluda, et ta tooks. Kuna see pagarikoda on umbes täpselt sama kaugel teisel pool Cataniat, kui meie siin, siis niisama leiva pärast 2h maha sõita tundub suhteliselt raiskamisena.
Rasmusel sai enne koolivaheaega taas üks veerand läbi ja hinded pani välja. Ta on ikka väga tubli koolilaps, kõik olid “A”-d! Võib uhke olla! Lisaks toimuvad neile, kelle emakeel ei ole inglise keel, keele taseme hindamine. Ma ei mäleta enam, kas see on kord või kaks korda aastas, igatahes nüüd taas oli ja Rasmus on tõusnud 4-tasemele. Eks ta väike ameeriklane ongi, ükspäev pidi kuhugi kirjutama, mis te arvate mille: “viimase nime” nagu ta ise ütles. Lisaks on veel tupiku asemel “surnud lõpp” ja midagi on ta veel öelnud, kuid ei mäleta enam. Hakkasin neid inglise keelest ostetõlkeid nüüd üles kirjutama. Kui tal eesti keeles sõna või väljend meelde ei tule, teeb ta otsetõlke inglise keelest ja kui me ei saa aru mida ta räägib, siis omakorda tõlgime tema öeldud inglise keelde, siis saame aru, mida ta tahtis öelda ja lisaks ütleme, kuidas see eesti keeles on. Seega meil toimub vahest selline suuremat sorti tõlkimistegevus 😀 Kooli aastaraamat sai valmis, Eestis neid eriti ei tehta, küll aga USA-s ilma nendeta ei saa. Seekord oli see väga paks ja väga-väga värviline! Seal on eraldi lehed lõpuklassi omadele, kus nad siis saavad öelda mõne mõttetera või ise midagi arvata, paar mõtet olid päris head! Rasmus sai seal ka uue “viimase nime” ja on nüüd Koivi 😀
Koolivaheajal käisime ostlemas. Rasmus valis omale nutikella, ta ikkagi arvas, et tal võiks see olla ja meeldis Samsung Active2. Kuna me nägime seda Euronicsis ja ka siin on see hinnatasemelt kallim, kui teised poed, siis Jaak tellis selle talle veebist. Mina sain oma sünnipäevakingi kohe kätte, USA poes oli Fitbit Versa3 täitsa olemas ja dollarites samas hinnas, mis eurodes, seega Jaak ostis kohe ära. Jaagul endal on nutikas kell juba üsna ammu. Esimestel päevadel oli Rasmus väga usin jälgima, kas tal sammud tulevad täis ja käis spetsiaalselt õues jalutamas või ümber maja jooksmas. Nüüd muidugi on vaimustus juba natuke jahtunud 😀 Eks mul oli sama, kogu aeg jälgisin ja kandsin, kuni peale paari nädalat hakkasid osad sõrmed tõmblema ja käsi suri tihti ära. Nüüd öösiti enam ei kanna ja kui tean, et päev tuleb laisk, nagu viimasel ajal pühapäevad on olnud, ka ei kanna. Juba on parem 🙂 Eks ma seda rohkem trennide jaoks ju tahtsingi, et pulssi jälgida. Seda ülesannet täidab see kell ideaalselt. Õpin iga päev seda paremini tundma ning leian uusi seadistusi ning funktsioone, väga tore mänguasi. Mulle ju kellad meeldivad, erinevat värvi ja tegumoega, need on aksessuaarid, mida erinevate riietega kanda. Selles on “süüdi” tegelikult Relika, kes mulle reisidelt neid tooma hakkas, lihtsad ja odavad kellad, kuid näevad väga stiilsed välja. Need ei peagi õiget aega näitama, lihtsalt on käel kenad. Ühesõnaga, ma juba ammu jälgin Sitsiilia stiilis ehete ja kellade lehte “Isola Bella” ning olen silma peale pannud, et tahan kindlasti mälestuseks kella saada. Ükskord varem sattusime ühes poes sellele peale, ehted väga ilusad ei ole, liiga suured. Mõne ripatsi äkki ikka ostan veel, aga kellad! Nii palju ja nii ilusad! Nüüd kui Porte di Catanias ringi kolasime kiikasin sisse ühte ehete poodi ja seal olid need kellad müügil ja 25% allahinnatud, ma muidugi pidin ju ostma. Nüüd on mul emadepäeva kingitus ka olemas. Lisaks me muidugi avastasime mingi aeg tagasi, et USA baasi poes müüakse ka “Isola Bella” toodangut, et kui tulevad allahindlused, siis saab midagi ehk soetada. Ma seal juveeli nurgas ei käi ja nüüd peale 1,5 aastat jalutasime sealt läbi ja leidsime igasuguseid toredaid kaupu 🙂 Lisaks müüakse siin USA poes Natura Siberica tooteid, ma olin väga väga üllatunud ja nii südant soojendav on pakendilt lugeda, Made in Estonia 😍
Nutikellade perekond 
Luban olla edaspidi usinam kirjutaja, praegu olen kuidagi oma päevad igasuguseid tegevusi täis toppinud ja õhtul enam ei jaksa midagi asjalikku teha ja nii see blogi natuke unarusse jäi. Kindlasti on suur osa ka sellel, et kuna me ju jätkuvalt ei saa kusagil käia, siis ei ole midagi juhtunud ega uusi kogemusi tekkinud, seega ei ole ka midagi jagada. Maist peaks taas aega rohkem tekkima, sest siis saab läbi itaalia keele kursus, mida ma kindlasti taga igatsema hakkan. Lisaks, kui Eestis taas reeglid lõdvenevad ja spordisaalid avatakse, siis jäävad ära mu veebitrennid, mida ma praegu olenevalt tunniplaanist teen 3-4 korda nädalas. Väga mõnusa energiaga trennid! Õnneks jäävad küll salvestused FB-sse alles, aga olen avastanud, et otse on väga lahe teha ja oma emotsioone teistega jagada. Lisaks võtsin Tartu Ülikooli tasuta kursuse “Sissevaade psühholoogiasse”, mis kestab 7 nädalat ja iga nädal on uus teema. Esimesel nädalal oli sissejuhatus ja see oli suhteliselt lihtne, kuulasin loengud ära, tegin mõned märkmed ja lõputesti sipsti 95% ära. Teine nädal enam nii lihtsalt ei läinud, keerulisemaks läks ja rohkem infot tuli peale. Kuna hakkasin alles laupäeva õhtul õppima, siis testi ajaks olin juba üsna väsinud, kuid vägagi jonni täis, kuid kui peale 6-dat katset ikka 90% täis ei tulnud, mis on miinimumnõue, maksimum oli 88%, siis lõpetasin ära ja tõdesin fakti, et hommik on õhtust targem ning värske peaga materjalid uuesti läbi töötades, sain 100%. Neljapäeva õhtuti mängin ma internetis Telia inimestega lauamänge . Mulle lauamängud väga meeldivad, kuid kolmekesi on suhteliselt igav mängida ja Jaak eriti ei viitsi ka. Seega olin väga rõõmus, kui endine kolleeg mind sinna kutsus. Seega alates kella 17:00 paar-kolm kuni neli tundi olen klapid peas ja lauamängude maailmas. Väga lahe on, ma enamus inimesi ei tunne, kuna nad on peamiselt IT-poolelt, kuid me tunneme ühiseid inimesi ja Telia teemadel rääkides, saan aru, millest jutt. Üldiselt me lobiseme niisama maast ja ilmast ning aeg kaob lennates. Ma küll väga hea mängija ei ole, keegi peab ju kaotama ka, seega ma mängin pigem seltskonna pärast ja eks väike hasart tuleb ka sisse, kuid enamus vastas on suured fännid ja strateegid, seega ma seal lihtsalt osades mängudes klõpsin ja loodan, et ehk mõni punkt ikka tuleb 😀 Lisaks on FB täis tasuta webinare, osad on päris asjalikud ja teised mitte niiväga. See koroona aeg on selles mõttes küll väga tänuväärne, et väga palju huvitavaid ja tasuta asju tehakse, ole ainult meister ja leia need üles. Seega sinna mu aeg viimasel ajal kaobki ja lisaks muidugi kokkamine ning vähemalt kahel nädalal Rasmusel järgi käimine, mis ka omakorda olenevalt päevast 2-2,5 kõige magusamat päevast aega “ära röövib”. Aga eks need tegevused saavad mõne aja pärast nagunii otsa, kui olukord koroona rindel normaliseerub ning lapsel koolivaheaeg algab, kaugel see juuni enam on 😉
Lisaks muidugi ootame uudiseid, mis tsooni Sitsiilia kukub, kuna kuulujutud käivad, et meid tahetakse nüüd “punasesse” lükata, kui mandril olukord stabiliseerub ja numbrid kukuvad, siis meil jällegi tõusevad. Eks siin on suurem segadus ka selle statistikaga. Aprilli alguses oli Itaalias suur skandaal, eriti muidugi Sitsiilias, kus siinne tervishoiu minister koos viie kaaslasega võltsisid alates novembrist andmeid, et me “punasesse” ei kukuks. Nüüd lapitakse neid numbreid ja näidatakse väidetavalt õiget infot ja haigestumise numbrid kasvasid päevade lõikes keskeltläbi 400-500 võrra, seega oleme nüüd stabiilselt viimastel nädalatel üle 1000 uue juhtumiga olnud. Tegelikult ei ole mul enam vahet, kas “punane” või “oranž”, nagunii on kindel, et enne mai algust keegi “kollasesse” ei saa ja seega mingit lõdvenemist loota ei ole. Küll Roomas protestitakse ja nõutakse reeglite lõdvendamist, eks siis näis, mida otsustatakse. Õigem oleks kinni olla ja mais lõdvendada, siis võiks ju suvi sama tšill tulla nagu eelmisel aastal 🌞
Imelist kevadet ja püsige terved!