31.05.2021
Lõpuks pikk nädalavahetus, mida “oranž” tsoon ei seganud ja me saime oma väljateenitud puhkust nautima minna. Kuna ameeriklastel oli pikk nädalavahetus, täna on neil riigipüha ja reede oli lastel ka vaba päev, õpetajatel olid kursused, siis olid erinevad Sitsiilia hotellid ameeriklastele pakkumised kokku pannud. Enamus läks Cefalusse ja Taorminasse, meie aga valisime lääne kalda ja Sciacca, kuna ma tahtsin sinna kanti nagunii minna. Kasutasime pakutud võimalust – üks inimene kõik hinnas 170€ kaks ööd, veebis näitas muidu 1 öö 200€. Algas saabumise päeva õhtusöögiga ja lõppes lahkumise päeva lõunasöögiga. Kuid lõunaks me tagasi ei hakanud sõitma, kuna chek-out oli kell 10:00 ja lõuna kell 12:30 ja me tahtsime veel sealkandis ringi uudistada, seega oleks muidu asjatult edasi-tagasi sõitmist olnud.
Algselt plaanisime reedel juba varakult startida, kuid Jaak pidi olude sunnil pikemalt tööl olema, seega startisime peale 14:00 ja olimegi “juba” 3,5 tunni möödudes hotellis. Hotell ise oli väga uhke, nagu ei olekski Sitsiilias – puhas, väga Euro, väga modernsete lahendustega ja väga suurte tubadega. Harjumatult bling-bling oli kõik, nagu kusagil Põhja-Euroopas oleks. Lisaks oli seal muidugi omapärane see, et personal rääkis, kas itaalia või prantsuse keelt, leidsime ka mõne üksiku, kes inglise keelt oskas. Koduleht on ka, kas itaalia või prantsuse keeles. Külastajad olid suuremas enamuses prantslased, neid jagus kõikjale, samuti itaallased ning üks ameerika perekond oli ka, nad paigutati meie kõrvallauda sööma. Aga “oui” oli igal sammul, tervitused siinkohal Liinale, kes meil külas olles ka itaallastele aina “oui” ütles 😀 puhkuse lõpuks jäi “sì” ka külge 😉 Seega meil oli ka “oui”, “bonjour” ja meie poolt boonusena “mazöönzuää” 😀
Sisse registreerimine läks suhteliselt lihtsasti, sel hetkel juhtus tööl olema inimene, kes inglise keelt oskas 😉 Meilt võeti dokumendid, mis tuli järgmine hommik tagasi küsida ja anti toakaardid. Toakaardid olid nimelised ning lisaks oli peale trükitud ka toa number. Huvitav, kas need on üle trükitavad või nad päriselt vorbivadki alati uusi kaarte teha. Looduskaitsjad teevad siin kohal kindlasti kõva lärmi, kui need tõesti ühekordsed on … Korrused olid ehitatud ülevalt alla ehk kõige ülemine korrus oli vastuvõtu ala, restoran, baar, suveniiripood ja lobby. Edasi oli esimene korrus, siis korrus alla oli teine ja siis kolmas. Kõige alumisel neljandal oli basseinide ja päevitusala ning rannabaar. Meie tuba oli nn 1 korrusel ja otsustasime liftiga minna, kuna me ei teadnud, kui all see 1 korrus neil on. Liftid olid tellimisel küll kole aeglased, kuid sõita oli tõeline elamus, need liikusid diagonaalis! Mitte alla-üles, nagu me harjunud oleme, vaid diagonaali – väga huvitav kogemus, startides ja seisma jäädes tegi ikka korraliku jõnksatuse. Edaspidi kõndisime trepist, nii õues kui ka sees olid ainult keerdtrepid 😀 Korra küll sõitmise veel liftiga, Jaak oli nõksu selgeks saanud, et tuleb seina vastu toetuda, kui stardib ja peatub, siis ei olegi väga ebamugav tunne. Igatahes tore kogemus, mida me enne kogenud ei olnud.
Süüa anti kolm korda päevas – esimesel päeval oli õhtusöök, teisel hommiku-, lõuna- ja õhtusöök ning viimasel päeva hommiku- ja lõunasöök. Söögivalik oli väga korralik. Külastajatele anti oma laud, mille taga siis antud päevadel sööma pidi. Hommikusöögi lauad olid vabalt valitavad, meie laud näiteks hommikusöögiks üldse avatud ei olnudki. Söögi jagamine oli lahendatud nii, et iga buffe-laua juures olid teenindajad, tipptundidel oli neid kohe mitu, et ei tekiks suuremaid inimeste gruppe. Meie näitasime siis kätega, mida me tahame, kuna kõikide asjade nimesid me küll ei teadnud või siis lihtsalt ei suutnud hääldada. Eeloogi ma ei jaksanudki kokku lugeda, valik oli suurepärane. Järgmisel käigul ehk primi piatti valikus oli kuus erinevat rooga, millest kaks oli liha, kala või kana. Järgmisel käigul ehk secondo piatto valikus oli neli rooga, millest kaks oli samuti liha, kala või kana. Primi piatti valikus oli alati ka mingit sorti pastaroog, kuid meist jäi see puutumata. Viimaseks käiguks oli magustoit ehk dolce – 5-6 erinevat torti-kooki ja palju erinevaid puuvilju. Lisaks kolme erinevat veini – valge, roosa ja punane – Jaagu sõnul, just mitte kõige parem, kuid kuna oli piiramatult hinna sees, siis tuli tarbida. Samuti vesi oli niisama – mullidega ja mullideta. Vein ja vesi oli ka ainus asi, mida inimesed ise võtsid. Hommikusöögilauas oli kohvi- ja mahlaautomaadid, mida inimesed samuti ise näppisid, ülejäänud asju tõsteti. Lisaks võileiva materjalile ja vähemalt 8 erinevale saiakesele oli ka praemuna, munapuder, vorstikesed või peekon. Juhuuuu, inimeste sööki ka! Puuvilju ja Actimeli jogurtit oli ka. Lisaks veetsime me aega ka baaris. Toakaardile tuli raha peale laadida ja sai baaris jooke nautida. Jaak tarbis peamiselt õlut, ma jõin erinevaid alkoholivabasid kokteile, mis olid päris head ning Rasmus sai apelsinimahla. Iga kord toodi meile ka väike snäkk juurde. Mingi hetk jagati niisama õuna, banaani, juustuküpsiseid ja kreemiga täidetud pontšikuid. Nälga küll tundma ei pidanud 😀
Laupäeval käisime vaatasime kolme tunniga üle muuseumi ja Sciacca linna, sellest järgmises postituses lähemalt. Lõunasöögiks tulime tagasi hotelli, mugisime kõhu täis. Jaak läks magama ja meie Rasmusega basseini äärde. Me olime sel hetkel seal ainsad, palju ruumi ja hea rahulik vaikne, muusika küll mängis, aga mitte väga kõvasti. Rasmus sulistas mõnuga basseinis ning ma vedelesin niisama, kuna mulle tundus see vesi ikka jube külm. Logelesime seal peaaegu üle tunni, kuni Rasmus tuppa kolis. Mõne aja pärast tuli Jaak ja logelesime edasi. Vähehaaval hakkas järjest rohkem inimesi kogunema ja lõpuks oli päris korralik rahvamass koos. Üks seltskond oli juba üsnagi lõbusas tujus ja tegid seal rahvale showd. Vahepeal oli vesivõimlemine, millest üsna heas vormis inimesed osa võtsid, kõik kes oleks võinud, vedelesid rahulikult toolidel edasi 😀 Igatahes oli meil seal uudistamist küll ja veel, seega aeg möödus üsna lõbusalt. Huvitav oli see, et täiskasvanud inimesed üksteist vette viskasid … Nägi väga kummaline välja … Vetelpääste reageeris kohe ja käis nende seltskondade juures küsimas, kas kõik on ok ja palus seda edaspidi enam mitte teha. Ühel hetkel saabus mingi onu, kes oli punases kleidis ja suurte õhupallirindadega, lasi ennast pildistada ja jalutas inimeste vahel ringi. Väga veider nägi ta igatahes välja. Lõpuks käisime basseinis ujumas ka, ei tundunudki enam nii külm. Esimest korda, kus me puhates päriselt niisama basseini ääres vedeleme ja nii kohe mitu tundi! Taas uus kogemus 🙂
Mere äärde ujuma me ei jõudnudki, käisime Rasmusega seal ainult jalutamas. Reedel piilusime eemalt ja laupäeva õhtul käisime rannas ka, kuid siis oli juba pime, aga varbad saime liivaseks. Koht ja vaated on muidugi võrratud, see hotell oli tõeliselt hea leid!
Hotelli lobby oli väga lahe, see isegi natuke meenutas Sitsiiliat.
Puhkuse ajal käimistest ja tegemistest järgmistes postitustes. Püsige terved ja mõnusat suveootust!
