Milano – moepealinn

28.06.2021

Meie puhkuse viimaseks linnaks oli Milano. Seal oli meil kaks eesmärki – vaadata üle Leonardo da Vinci “Püha õhtusöömaaeg” ja imetleda ilusaid ning stiilseid inimesi. Sitsiilias on selliseid väga vähe ja kogu oma reisi ajal nägime üksikuid ilusaid ja stiilseid, hing ihkas näha tõeliselt kenasid inimesi. Õnneks täitusid mõlemad eesmärgid! Ilusaid ja stiilseid inimesi oli tõesti päris palju ja muidugi modellimõõtu neidusid ja noormehi samuti, nende stiilseid riideid ma muidugi väga hinnata ei osanud, kui sihvakust ja pikki jalgu küll 😉

Seekord uurisime eelmisel õhtul natuke rohkem, kuidas me oma seinamaali vaatama saaksime minna. Tuli samuti veebist pilet osta ning 15 minutit enne piletil olevat kellaaega kassast välja võtta. Selleks, et piletit osta, tuli mingisse Itaalia süsteemi kasutajakonto luua ja alles siis sai tehingu sooritada. Saime aja alles 15:45, seega oli meil terve päev aega Milanos ringi hulkuda. Leidsime üsna kesklinnas, sellesama kiriku juures, kus pilt on, mõistliku hinnaga parkimismaja ja lootsime, et see ei ole täis, kui me kohale jõuame. Õhtul teekonda vaadates näitas, et 35 minutit sõiduaega, kui hommikul uuesti vaatasin näitas 58 minutit, sujuvalt oli peaaegu pool tundi juurde tulnud 😀 Tere tulemast suurlinnade ummikud! Kohale saime ilusti ja parkimismaja leidsime ka kohe esimesel katsel üles ning mahtusime isegi ära. Sellega läks nüüd küll hästi. Alustasime oma viimast pingutust, Milano vallutamist. Majad on seal üsna ilusad, kuid paraku sisehoovidesse hästi ei näe, kuid need on neil kenad. Niipalju, kui osades kohtades väravad lahti olid, sai sisse piiluda.

Esimene vaatamisväärsus Colonne di San Lorenzo

Rasmus tahtis vaatama minna ühte huvitavat maja, mis oli rohelistest taimedest läbi põimunud ja sealt natuke edasi oli surnuaed, kuhu mina kindlasti minna tahtsin. Parklast otse minnes oli sinna ca 5km, kuna me tegime väikeseid põikeid vahele, siis kõndisime ca 7km. Seekord oli raske, kuna see lubatud kuumus (35-37 kraadi) oli kohale jõudnud ning päike paistis. Kõndisime võimalikult palju majade varjus. Peale lõunat see enam ei aidanud ning kuumus hakkas lõpuks liiga tegema. Vaatasime üle nende keskväljaku ja Milano toomkiriku, mis oli samuti väga suur ja ilus, vähemalt väljast. Sisse ei hakanud me minema, kuigi aega oli ja oleks võinud. Tegime väikese puhkepausi, nautisime külmi jooke ning imetlesime vaadet. Jaak sai infopunktist paberil linnakaardi ka, tal tuleb sellega orienteerumine palju paremini välja, kui Google mapsiga ning saime edasi seigelda.

Milano katedraal, linnaplats ja Galleria Vittorio Emanuele II sissepääs
Tuvisid oli keskplatsil rohkem kui inimesi …

Edasi viis meid tee läbi Galleria Vittorio Emanuele II kaubandustänava. Kauplused on ehitatud vanasse 19 sajandil ehitatud klaaskatusega kaaristusse. Brändid olid muidugi väga uhked, kuid lagi ja põrand pakkusid rohkem huvi. Läbi jalutamiseks oli tõesti väga ilus galerii. Mõlemal pool sisse-/väljapääsude juurde olid pandud võred, et tuvid sisse ei lendaks.

Milanos on erakordselt palju aedasid katustele rajatud, seal kõrgustes on väga palju rohelust. Seal trammiga pildi peal on ka näha, puud paistavad katusel. Igati vahva oli vaadata! Leidsime ühest pargist ka mu lemmikud – magnooliad! Need on ikka nii ilusad, lumivalged ja lõhnavad nii hästi 🥰 Peale seda, kui ma olin pildid ära teinud ja lõhnad ära nuusutanud, tuli mingi papi ja murdis selle õie ära 😮 Väga ebaviisakas temast!

Ühel hetkel hakkas paistma väga modernne linnaosa, meenutas väga Tallinna Rotermanni kvartalit, tegelikult on hoopis Piazza Gae Aulenti. Sattusime 21 sajandisse, suured majad, kõik oli väga moodne, kohvikud, veesilm ja maa all suur kaubanduskeskus. Seal asus ka see tore tornmaja, mis oli üleni rohelusse mattunud. Selgus, et seal oli teine selline veel. Rasmusele seal väga meeldis, hästi leitud koht!

Kõige kaugem punkt – surnuaed. Ma olen siia kolimisest saati tahtnud käia mõnes siinses surnuaias, need on ju hoopis teistsugused, kui Eestis. Suured, uhked, palju kujusid, perekondadel omad kabelid – ühed suuremad, teised väiksemad. Mööda Sitsiiliat ringi sõites olen neid ikka silmanud ja võtnud pähe, et vähemalt ühte neist tuleb külastada. Juhtus siis nii, et külastasime Cimitero Monumentale di Milanot. See oli meeletult suur, ikka nagu väga suur. Selleks ajaks oli ilm juba üsna kurjaks muutunud ning Rasmus päris väsinud. Seega lubasin neil lahkelt varjus istuda ja mind oodata, kui ma kiirelt läbi käin. Natuke kõndisid nad ikka ka, sest sellist ilmaimet nagu seal oli, ei näe kusagil mujal. Õnneks oli surnuaias veekaevud ja sai veepudelit täita ning külma veega natuke ennast jahutada, see tegi olemise kergemaks. Aga surnuaed – üks haud uhkem kui teine, rohkem ja vähem nikerdusi ning kujusid. Mõned olid ka päris lihtsad, kuid terviklikult kokku tekitas tunde nagu oleks muuseumis. Mulle väga meeldis, paraku jõudsin käia ainult peatee ja sedagi poole peale ning natuke kõrvalt ka, sest pere oli väsinud ja kuumus tegi liiga. Kuid sain oma uudishimu rahuldatud ning osa kogu sellest hiilgusest nähtud.

Sissepääs ja surnuaia peahoone.
Perekondlikud kabelid
Hauad ja kabelid, hästi huvitav kujudest torn oli ka, see kindlasti tähendas midagi…

Tagasi kesklinna sõitsime me metrooga. Otse surnuaia ees oli peatus. Ühe korra istusime ümber ja kokku sõitsime umbes 4-5 peatust. Tagasi linnas olles tegime kerge lõuna ja läksime eelviimast vaatamisväärsust Castello Sforzesco vaatama ning aega parajaks tegema. Meil oli oma piletite lunastamiseni veel 2 tundi aega. Ma ei tea, kuidas me kõik kohad nii ruttu läbi käime 😀 Kindlusesse sisse ei saanud, kuid sisehoovis ja selle ümber olevas pargis sai jalutada ning aega parajaks teha.

Kindluse sisehoov

Päeva lõpetuseks jõudsime siis lõpuks Santa Maria delle Grazie kirikuni, mille söögisaalis on meie Milano päeva teine tähtsaim eesmärk, seinamaal. Kuna jalad olid juba väsinud, siis ootasime pool tunnikest varjus istudes, millal pileteid lunastama saab minna. Täpselt pool lubati sisse, näitasin mobiilist netist ostetud kviitungit ning tädi printis meile piletid välja. Arusaamatu oli, miks me kõik kolmekesi pidime sisse minema, kuigi nende enda kodulehel on kirjas, et kassa juurde peab tulema üks inimene, kuid igaüks peab oma piletile ise järgi tulema. No ma ei tea, majake oli väike ja kui need 15 inimest, keda korraga seinamaalingut vaatama lubatakse piletit võtavad, on see ilmselgelt üle rahvastatud. Kotid tuli taas lukustatud kappi jätta ning temperatuuri mõõdeti kassade juures. Saime veel 10 minutit oodata ja siis tehti uksed lahti ning meid lasti sisse. Saime sees veel 5 minutit oodata, kuni eelmine grupp välja läks ning seejärel lasti meid ka maali imetlema. Midagi pole teha, seda vaadates mõtlesin ma ainult filmile “Da Vinci kood”, tänu millele see pilt kindlasti suurematele massidele ka tuttavaks on saanud, kui kunstis eriti tähelepanelik pole olnud. Lugedes maali ajalugu jäi üsna segaseks palju sellest veel originaali on, väidetavalt olid säilinud ainult piirjooned ja mõned üksikud värvilaigud. Maalingut on läbi aastate korduvalt taastatud Leonardo da Vinci märkmete põhjal. Aga nähtud see sai ja suur oli ka!

Leonardo da Vinci “Püha õhtusöömaaeg” täies hiilguses.
Telefoni sai tõmmata äpi, kust sai kuulata infot maali kohta. Me seda ei teinud, lugesime pärast õues olnud silte.

Sellega saigi meie Itaalia ringreis lõpu. Oleme nüüd Itaaliale ka ringi peale teinud ning ausalt öeldes on see tsiviliseeritud Põhja-Itaalia väga igav. Kui me Veneetsiast ära sõitsime, siis mingil hetkel küsis Rasmus, et millal me Eestisse jõudsime?! 😀 Loodus oli täpselt sama – mõlemal pool teed lehtpuude võsad, sirge igav tee ja kõik sõidavad piirkiiruse piires. Mitte ühtegi õitsvat põõsast keset kiirteed ega kiirtee ääres, ei mingeid palme ega kaktuseid 😀 Tsivilisatsioonis oli vahelduseks päris tore olla, kuid igatsesime tagasi oma kuuma, kaootilisse ning kergelt anarhistlikku Sitsiiliasse.

Enne hotelli minekut käisime sama linnakese poes süüa ostmas. Me ööbisime 4 tärni hotellis, kus öö oli võrdlemisi odav, ca 80€ öö, kuid muud hinnad olid nelja tärni väärilised, näiteks Jaak võttis esimesel õhtul ühe õlle ja maksis selle eest 7€. Seega õhtusöögile me hotelli ei läinud. Need jutud, et Itaalias räägitakse ainult itaalia keelt ei vasta tõele. Selles suvalises pisikeses linnapoekeses rääkis kulinaarialetis olev tädi vägagi vabalt meiega inglise keeles, hmmmm. Kõikides söögikohtades, hotellides, muuseumides jne. suheldi meiega täiesti vabalt inglise keeles. Lisaks muidugi igasugused pudukaupmehed ning turumüüjad, kõik oskasid inglise keeles oma kaupa müüa. Ma olen nõus, et Roomast alla poole ja Sitsiilias on see häda, et nad eriti muud keelt peale itaalia keele ei valda, kuid kõik mis jääb Roomast üles poole, seal pole inglise keeles suhtlemine mingi probleem.

Mina soovitan igal juhul Itaalias puhata, aga pigem lõunas ja saartel. Siin on tõesti seda nn. ehedat Itaaliat, eriti muidugi Sitsiilias. Kus Catania piirkonnas valitseb tõeline anarhia 😀 Jaak tunneb ennast siin muidugi superhästi 😉 Põhi on kindlasti suurepärane puhkamiskoht, kui oled mägede fänn, kas siis matkasell või naudid suusatamist, nendeks tegevusteks on see ideaalne sihtpunkt! Lugesin just hiljuti ühte artiklit, kus kohalikelt uuriti, kuhu nad sel aastal puhkama lähevad ja 80% itaallastest plaanivad jääda Itaaliasse. Kõige populaarsemad sihtkohad on Sardiina, Sitsiilia, Amalfi, Apulia (Trulli) ja teised lõuna piirkonnad. Seega enamus põhjast tulevad ka lõunasse, kus on tunduvalt odavam puhata.

Söögi osas – no ma ei tea, ma siis otsisin neid maitseelamusi, igal pool kirjutati, et sööge ja nautige, kõik on nii võrratu. Brunates köisraudtee poole tagasi kõndides ma igatahes mõtlesin, et peaks kodus midagi head süüa tegema, maitsemeel igatseb millegi hea järgi 😀 😀 😀 Lisaks muidugi ma lootsin supelda helesinistes laguunides ja nautida imelisi vaateid, kuid taaskord, ei midagi jalustrabavat, meil siin on palju sinisemad veed ja vaated sama lummavad. Ütleme siis nii, et eelmise aasta lõuna poolse Itaalia külastus jättis meile palju sügavama mulje, kui praegu see põhja poolne osa. Jah, tõesti kunsti ja hiilgust oli rohkem, puhtam ja tsiviliseeritum samuti. Samas hinnad olid ka kordades kallimad. Kõik kohad olid omamoodi vahvad ja jätsid oma jälje, kuid tagasi ma nendesse enam minna ei taha, eelistaksin igal juhul lõuna piirkonda või Sitsiiliat.

Kokkuvõte sai natuke jorisev, kuid vahest ju tohib 😀 Imelise suve jätku!

Como linn ja järv

27.06.2021

Firenzest suundusime edasi Pisasse, millest juba kirjutasin ning sealt liikusime edasi Massasse, kus oli meie mere äärne hotell. Lugesin hotelli arvustusi ja need olid üldiselt positiivsed ning suur pluss oli privaatne parkimine hoovis. Värav käis lahti telefoniga helistades, väga turvaline ja mugav. Järgmisel päeval sattusin ühele kommentaarile, kus oldi väga rahulolematu, et seal on nunnad, kirikuga ühendatud, igal pool ristid ja üleüldse on usu teemat liiga palju. Otsisin täiendavat infot ja selgus, et tegemist on spirituaalse kohaga, hmmmm, kuidas siis nüüd jälle nii läks, et selline imelik koht … Tühistada oli juba hilja ja perele ma enne midagi ei öelnud, kui kohal olime 😀 Meie pettumus oli väga suur – nägime ainult kahte risti kogu hoone peale, toas ei olnud piiblit – oleme ka sellistes hotellides ööbinud, kus piibel on olemas. Nunnadega oli ka kitsas käes, ainult ühte nägime õhtusöögilauas ja pärast õues jalutamas. Ei tea, kas hotell oli peale seda tagasisidet muudatusi teinud või sattus sellel külastajal lihtsalt halb päev olema. Meie olime rahul, tuba oli suur, küll ei saanud me vaatega tuba, aga sellest polnud hullu. Rentisime õhtuks rannatoolid, siin maksis see 15€, alguses küsiti 20€, siis Jaak hakkas eesti keeles kurtma, et kallis ja kas meil on ikka vaja ja selle peale administraator ütles, et te ainult täna õhtul kasutate, et siis 15€. Ta vist sai Jaagu näoilmest aru, et liiga soolane hind paariks tunniks pikutama minna. No olgu, see sobib. Rand oli kivine, väga palju armsaid kive oli, pidime ikka mingi koguse kaasa ka tassima 😀 Rand ja alguses vette minek olid kivised ning hästi ruttu läks sügavaks, kuid siis läks jälle madalaks ning tuli liivane põhi. Väga mõnus oli sulistada, vesi oli ka lõpuks ometi soe.

Õhtune inimtühi rand.

Esmaspäeval 21.06 sõitsime Como järve äärde, algselt oli meil plaanis Milanosse minna, aga Jaak avastas, et üks kirik, mille söögitoas asub maailmakuulus Leonardo da Vinci teos “Püha õhtusöömaaeg”, on esmaspäeviti kinni, seega Milano külastus lükkus teisipäevale.

Como järv – üks eestlaste lemmik sihtkohti Itaalias. Tahtsin aru saada, mis neid sinna tõmbab ja mis seal nii erakordselt on. Jaak on seal kandis käinud, kunagi kui ta kolis, siis nad paarilisega sõitsid Itaalias kõvasti ringi ning sattusid ka Como äärde. Tema seal midagi erakordset ei leia, arvab jätkuvalt, et on lihtsalt üle reklaamitud ning ülehinnatud koht. Küll jah, tõesti, seal on palju ilusaid suuri villasid ning hirmkalleid uhkeid autosid. Jõukust on näha igal sammul! Arvatavasti selleks, et kogu elamus kätte saada, oleks vaja kindlasti sõita jahiga või nende saarte vaheliste laevaliinidega erinevate külakeste vahel. See on kindlasti väga ilus ja romantiline, kui suurel järvel mägedest ümbritsetuna ringi seilata. Kuna me Veneetsias juba sõitsime erinevate veesõiduvahenditega ning mäed on meil endal ka siin olemas, siis see mööda järve ringi sõitmine ei tundunud ahvatlev. Liina andis vihje, et nad sõitsid Comost köisraudteega üles mäkke Brunatesse. Kui lugeda, kuhu Como ääres üldse minna, siis üks koht mida kindlasti soovitatakse külastada on Bellagio, see on suisa kohustuslik. Kui vaadata veebis olevaid pilte, siis ma ei leidnud seal küll mitte midagi erakordset, et sinna sõitma peaks. Reklaamitakse villade aedu, mida peab külastama, et need on nii erakordsed. Kui vaatasin tutvustavaid videoid, siis ma ei leidnud mitte midagi erakordset, isegi lilli ei olnud. Niisama puude vahel jalutamine ei ahvatlenud, seega me sinna ei sõitnudki. Arvatavasti on meid ära rikkunud need Inglismaa aiad, mida me korduvalt nautimas käisime. Seega otsustasin Liina vihje peale hoopis Brunates ära käia ning vaateid Como linnale ja järvele nautida. Liina muidugi hoiatas, et järjekord köisraudteele on väga pikk ja nende külastuse ajal lookles pikalt tänaval.

Funikulöör sõidab iga 15 minuti tagant, korraga on kaks tükki töös, üks viib alt üles ja teine toob ülevalt alla. Alla tulles oli meid kokku 10. Seega tundub, et turismihooaeg ei ole sealkandis veel täie hooga alanud. Inimesi oli linnapildis ka vähe. Võibolla oli asi selles, et me jõudsime siesta ajal ning ilm oli ka erakordselt kuum. Päike paistis ja kraadid olid 35 kanti, seega oli väga palav. Üleval Brunates näitas alguses kraadiklaas varjus mäe küljes 23 kraadi, aga varjust välja tulles näitas kirikutorni küljes olev termomeeter juba 29. Hmmmm, ilmateade lubas kuni 27 kraadi, ma lootsin, et tuleb mõnusalt jahedapoolne päev. Brunate on imepisike linnake, paari vaatamisväärsusega, kuid tõepoolest väga ilusate vaadetega. Jalutasime linnakese lõppu, kus oli väike vaateplatvorm ning kohvik, kus sõime lõunat. Imetlesime vaadet, jalutasime veel natuke linnas ringi ning suundusime tagasi Comosse. Linnas võtsime loomulikult gelatot ning sõitsime Milanosse hotelli.

Palju paate ja vaated Alpidele
Vaated on ju ilusad! Villad on ka ilusad 🙂
Vaade vaateplatvormilt Como järvele ja Alpidele.
Vaade kohvikust
Como linn oma hiilguses
Como järv

Kui Como järve äärde puhkama minna, siis peaks rahakoti puuga selga võtma ning kasutama kõiki võimalusi maksimaalselt. Jahi või linnade vahel sõitva liinilaevaga sõitma minema. Kui olla julge, siis sõita vesilennukiga ka. Kindlasti ööbida villas, mis on järve ääres ning vaatega mägedele ja loomulikult basseiniga, kuna järvevesi on külm ja ujuda seal eriti ei kannata. Ma usun, et siis on tõeline elamus tagatud!

Viimane hotell oli meil Milano Malpensa lennujaama vahetusläheduses, kuna meil läks lennuk juba kell 8:40,siis oli eesmärk, et oleks mugav lahkumise hommikul kohale jõuda. Selles hotellis oli ka välibassein, mis oli 19:00-ni avatud. Jõudsime 17:30 hotelli ja läksime kohe ujuma. Hmmm, vesi tundus jube külm, kuid kraadiklaas näitas 24,9 kraadi, eeee tõesti või 😀 Siis meie merevesi oli ära minnes ka umbes sama soe ja meile tundus see hirmus külm ning arutasime just, et vesi taha mitte kuidagi soojaks minna 😀

Õhtune sulla-mulla.

Meie puhkus hakkabki lõppema. Jäänud on veel Milano külastusest kirjutada ja siis tagasi Sitsiiliasse.

Imelist suve jätku ja püsige terved!

Firenze – kaunite kunstide meka

26.06.2021

Firenzesse jõudmine võttis arvatust kauem aega, kuna suurlinnade juures on ju ootamatud kiirtee ummikud ja nii ka siin. Midagi ei olnud juhtunud, lihtsalt teetööd ja kui äkki kolmerealisest saab kahene, on ummikud kerged tekkima. Otsisime hotelli kesklinna lähedale, et ei peaks autoga seiklema, vaatasime kaarti natuke valesti ja kohale jõudes selgus, et hotell on keskusest üsna kaugel. Kuid plussiks olid trammipeatus suure tee ääres – ühe suuna pilet maksis “tervelt” 1.50€, suur toidupood otse hotelli väljapääsu ees ning päevane parkimistariif 8€ maa-aluses kinnises parklas, mujal oli ca 30€ ja üle selle päevane tasu. Need plussi kaalusid üles selle, et hotelli tuba oli selline väike ja nigel, kuid 85€ öö, suhteliselt odav ja selle hinna eest vägagi okei. Rasmusele seal üldse ei meeldinud ja ta tahtis kohe minema minna ning oli väga pettunud, kui sai teada, et peame suisa kaks ööd seal olema 😀 Vaene laps!

Firenzes oli meil kaks kõige olulisemat eesmärki – külastada kahte galeriid (muuseumi) -Galleria dell’Accademia, kus asub maailmakuulus Michelangelo loodud kuju Taavet (1501–1504) ning Uffizi galeriid, kus asuvad kõik maailmakuulsate kunstnike teosed nt. Michelangelo, Da Vinci, Rafael jne.jne. Hommikul vara sõitsime trammiga linna, 4 peatust vist oli, kui ma õigesti mäletan, või 5. Trammide lõpp-peatus on tore, tee lihtsalt lõppeb ära ja trammijuht läheb trammi teise otsa nagu Eestis rongid, sama süsteem.

Trammitee sai lihtsalt otsa …

Võtsime suuna Galleria dell’Accademiale, et minna ja vaadata üle Taavet. Kohale jõudes selgus, et piletid tuleb netist broneerida, kuid tänaseks ei ole enam kohti saada. Hähhh, eelmine aasta oli see netist piletite ostmine ja broneerimine mul nagu rohkem käe sees, sel aastal on kõik olnud kuidagi nii, et läheme kohale ja vaatame, kuna me ju ei tea, mis kell me kusagil oleme. Õnneks tädi ütles, et ta laseb kassast uurida, kas on vabu aegu ja broneerib meile aja. Õnneks oli ja pidime ainult 20 minutit ootama. Jõime lähedal asuvas kohvikus kohvi ja smuutit ning läksime siis uuesti järjekorda seisma. Kõikides muuseumites mõõdetakse sisenemisel temperatuuri, valgustatakse kotid läbi ja kõnnitakse läbi turvaväravate. Sitsiilias sellist asja ei kohta, kuid mandril küll, nad on terrorismi hirmus muuseumite sissepääsudesse korralikud turvakontrollid ehitanud. Isegi Pisa torni juures oli ka, seal kontrollitakse käsiseadmega, kotte nagunii ei tohi olla. Rahvast oli päris korralikult, kuid õnneks ei pidanud külg külje kõrval trügima, sai vabalt liikuma. Eks see ajavahemikel piiratud inimeste hulk mõjub mahutavusele ju ka. Galerii oli Jaagu sõnul väga halvasti üles ehitatud – maalid ja skulptuurid segamini ning puudus loogiline rütm, lisaks olid osad maalid pimedates nurkades, üldse mitte Itaaliale iseloomulikult, nemad peaksid ju küll oskama kunsti õigesti eksponeerida. Kuid peamine, Taavet sai nähtud!

Taavet ise!
Kui me järjekorras olime, siis oli umbes kaks korda sama palju inimesi.

Sattusin Firenzes täiesti vaimustusse erinevatest koputitest ning majadel olevatest nikerdustest, need olid täiesti teistsugused, kui ma siiani näinud olen.

Kuna esimeses galeriis oli sisse saamine suht õnnemäng, siis otsustasime kohe teise juurde minna, et vaadata kuidas sinna sisse võiks saada, kuna sama päevale veebis samuti enam aegu ei pakutud. Uffizi galerii juures oli kaks järjekorda, ühes olid külastajad, kellel oli kassast pilet ostetud ja teine oli kassa järjekord, kus sai veebis broneeritud pileti välja osta. Väga keeruline süsteem, eelmine aasta Vaticani muuseumisse sai veebis pileti osta ja seda telefonis näidata, hetkel on Firenze muuseumid lasknud veebis pileti broneerida/osta, kuid kassasse peab ikka minema, et pilet kätte saada. Pisas piisas ka telefonis näidatud piletist. Läksime siis sinna kassa järjekorda ning küsisin turvonu käest, kas me saame siin pileti broneerida. Onu ütles, et peame seest küsima. Kui ükskord sisse saime, siis Jaak kohe ütles, et tahame piletit osta. Onu müüs meile kiirelt kolm piletit ja käskis ruttu sissepääsu juurde joosta. Alguses ei saanud ma aru, miks peab ruttu jooksma, aga kui sissepääsu järjekorras olime ja vaatasin, et piletitel oli kellaaeg 10:45, mis oligi juba see aeg, siis saime aru küll, miks pidi jooksma 😀 Mööda järjekorda kõndis üks tädi, kes vaatas piletilt kellaaega ja kuna meil oli kohe aeg, siis saime kõigist mööda ja kohe sisse. Huvitav oli muidugi see, et Rasmuse piletil oli aeg 14:30 ja ma alguses vaatasin seda piletit. Õnneks meie piletitel oli 10:45, seega saime kohe sisse. Tähed olid meie poolt sel päeval! Galerii ise oli muidugi hiigelsuur ja otsast otsani kunsti täis, eriti Jessukest, Neitis Maarjat ja kõike sellega seotud – see oli ikka väga väsitav. Kui lõpuks tuli üks lihtne maastikumaal, siis me kõik kolmekesi ohhetasime selle ees, et küll on lihtne ja nii ilus pilt! Jäägi või vaatama. Meie eesmärk oli üle vaadata üks näituse pärleid “Veenuse sünd” Sandro Botticelli maalitud 1485a. ja lisaks avastasin oma üllatuseks, et seal oli ka “Ingel mängib lautot” Rosso Fiorentino maalitud 1521. Kui Rasmusel kunst oli, siis ta pidi igas ajastus valima ühe teose ning seda joonistama ning renessansi ajastust valis ta just selle pildi. Kusjuures lugesin eile uudist, et Uffisi galeriist viiakse järgmise 5 aasta jooksul tähtteoseid mööda Toscana erinevaid muuseumeid ja galeriisid laiali. Eesmärk on läbi selle hajutada turistide horde Firenzes ning edendada turismi ka teistes Toscana piirkondades. Seega meil jälle läks hästi 🙂

Mulle hakkas Vatikani muuseumis käies väga meeldima nende nikerdustega kirstud, mis ma alguses arvasin, et on vannid … Need on lihtsalt nii ilusad, kogu suur lugu on sinna ära nikerdatud. Ja lisaks muidugi laemaalingud, need on täiesti võrratud! Ma seal galeriis peamiselt nina taeva poole käisingi, sest neid erinevaid kujusid ja Jessukese maale olen piisavalt palju näinud, kuid need laemaalid on taas täis väikeseid detaile ning need on nii lahedalt värvilised. Mul täielik nõrkus nende vastu tekkinud. Mis sest, et need ka peamiselt Jessukesega on seotud, need lihtsalt näevad nii lahedad välja!

Sleeping Hermaphrodite – maailma esimene mees-naise kuju 2sajandil tehtud kuju koopia, tundub, et neid kujusid on rohkem, sest Googeldades tuleb neid üsna mitu ja erinevates muuseumides.

Veel üks Firenze tõmbenumbreid on sild, kus küljes on majad … Ei saagi hästi aru, kas majad on silla külge ehitatud või sild majade külge … Praegu on see kaubandus- ja toitlustustänav. Jaak leidis, et piltide pealt näeb see sild palju ägedam välja, kui lähedalt silmaga vaadates. Panen siis kohe kaks pilti 😉

Majadega sild – Uffizist pildistatud
Sild lähemalt pildistatud

Vaatasime üle ka vana turu, kus ka praegu on turg, kuid need sambad pärinevad taaskord väga vanast ajast. Lisaks on siin kuldi kuju, mis õnne toomiseks on inimeste katsumise tulemusena kenasti läikima löödud 😉 Peamine kaup, mida müüdi oli ikka ja taas nahktooted.

Firenze Santa Maria del Fiore katedraal – üüratu, mõõtmatult suur! Ikka nagu väga-väga suur! Meil ei olnud selle külastust plaani võetud, seega me seda ei külastanud. Hommikupoole oli seal muidugi täiesti ebareaalselt pikk järjekord ka, pealelõunal juba tunduvalt väiksem, kuid kuna me olime käinud juba kahes galeriis, läbi kõmpinud peaaegu terve linna, siis ei ahvatlenud meid veel ühte Jessukestega seotud kunstiteoste vaatamine. Seega otsustasime sinna mitte minna, kuigi natukene nagu oleks ikka tahtnud ka … Ehitis ise on kolossaalne, paraku ei leidnud ma veebist ühtegi linnulennul tehtud pilti, et saaks selle üldpildi kätte 🙁 Lisaks on see ehitatud väga vahvalt triibuliselt. Kui keegi sinna satub ja külastab, siis võiks jagada muljeid, kuidas see seest välja näeb. Kuna välimus võib olla väga petlik, kogesime seda Neuschwansteini lossi külastades.

Santa Maria del Fiore katedraal

Kui ma Firenze kohta uurisin, et mida teha, siis leidsin ühe lehe, kus olid soovitused ühe, kahe, kolme ja rohkemate päevade reisiks. Ma vaatasin siis seda kahe päeva oma, et mida teha soovitatakse. Me käisime peaaegu kogu selle nimekirja kuue (6) tunniga läbi … Siia sisse mahtus üks gelato paus, lõunasöök ja kaks galeriid … Jah me jätsime mõned kirikud käimata ja katedraalis sees ei käinud ning galeriides ka kõiki silte ei lugenud, kuid ikkagi, mida seal kolm päeva teha oleks 🤔 Õhtul külastasime Michelangelo platsi, kust avaneb imeline vaade Firenzele. Tundub, et see on ka kohalike seas väga populaarne koht, sest parkimiskohaga oli suhteliselt kitsas. Aga vaated olid muidugi imelised 🥰

Firenze omas täies hiilguses

Ilmast ka, siin lubati kuumalainet, piigid mandril 37 kraadini. Tipp pidi olema pühapäeval, kui meil oli Pisa päev. Õnneks temperatuurid nii kõrgele ei tõusnud ja jäid sinna mõistliku 30-33 kraadi piirile. Seega kannatas vabalt ringi liikuda ja õhku oli ka. Õnneks olid ka pilved taevas, seega otsest päikest ei olnud ja see tegi ka kindlasti ilma veidikene pehmemaks.

Imelist suve jätku ja püsige terved!

Mini-Itaalia ja Pisa

25.06.2021

Peale San Marinot me läksime sööma McDonaldsisse, sest see oli meie järgmise turisti koha juures, Mini-Itaalia. Me saime pileti ja astusime sisse. Me kõndisime alt poolt üles ja sealt üles kõndides me nägime kohvikannu, mis kallas kohvi tassi. See hirmutas Rasmust, sest ta arvas, et see on ohtlik, kuna suurt kannu, mis kohvi tassi kallas, hoiti ainult kohviga. Siis me jõudsime sissepääsu ja olime mägede juures. Me kõndisime mägedesse ja vaatasime, mis teisel pool parki on. Me kõndisime natuke veel ja Rasmus pani mõned rongid tööle, mis sõitsid ringi mööda Itaaliat. Siis me läksime Itaaliast välja ja hoopis vaatasime losse teistest Euroopa riikidest. Peale seda me läksime sektsiooni, kus, kui majade kelli helistades, kes seal elab, viskab vett aknast välja. Seejärel me läksime tagasi Itaaliasse ja kõndisime ida Itaaliasee. Me kõndisime mööda Veneetsiast, kus me nägime keskväljakut.

Sissejuhatus oli tehtud Rasmuse poolt, kes soovis samuti blogi kirjutamisel kätt valgeks saada. Rohkem ta ei jaksanud – pidi raske olema ja natuke oli meelest ka juba läinud, mis sedasi sai 😀 Ma kõiki asju ei korrigeerinud, muidu oleks tema stiil kaduma läinud, seega mõnes kohas väljendus jätab soovida, aga esimese korra kohta täitsa hästi ju!

Kõige olulisem oli muidugi McDonalds, tänu sellele me üldse sinna Mini-Itaalia parki läksime. Kui eeltööd tegin ja pidime otsustama, kas läheme teemaparki või pigem Riminisse barokki vaatama, siis Rasmus otsustas baroki kasuks … Emmm, me oleme ta ära rikkunud 😀 Kohale jõudes otsustasime siiski, et võiksime teemaparki külastada, et suured linnad on veel ees ja küll me seda barokki jõuame imetleda. Kuna tee San Marinosse viis Mini-Itaalia teemapargist mööda ja seal oli McDonalds, siis oli asi otsustatud, me läheme sinna. Rasmus sai üle väga-väga pika aja süüa midagi sellist, mis talle ka maitseb – kananagitsaid ja friikartuleid, laps oli rahul! Teemapark on õige nimetusega “Italia in miniatura” ja tähistas eelmisel aastal oma 50 juubelit. Park oli suur ja vahva, kõik kõige olulisemad vaatamisväärsused olid olemas. Lisaks oli seal ka väike lõbustuspargi osa, kuid seal me asjadega ei sõitnud, kuna pidime veel Firenzesse jõudma. Seega jalutasime pargis ja vaatasime üle, mida me oleme näinud ja mida veel vaatama peaks.

Edasi viis meid teed küll Firenzesse, kuid sellest teen eraldi pikema postituse. Panin Mini-Itaalia ja peale Firenzet külastatud Pisa kokku, kuna need on sellised lühikesed külastused.

Minul on ammu juba kinnisidee, et Pisa torn tuleb üle vaadata. Jaak oli, on ja jääb seisukohale, et arhitektuurilise ehitusvea vea tõttu viltu vajunud ehitis on nüüd äkki vaatamisväärsus ning see on täiega üle haibitud ning tõeline turistikas. Nii ongi, aga see on omaette vaatamisväärsus ja üks Itaalia kõige olulisemaid turismiatraktsioone. Mitte iga päev ei näe nii viltust torni ja ei saa selle otsa ronida. Meil oli eeltöö tegemata ja koha peal selgus, et korraga lastakse torni 18 inimest ning piletid tuleb internetist ette osta. Õnneks saime ikka samale päevale ja pidime ainult 1,5h parajaks tegema. Külastasime muuseumi, nautisime kohvikut ning jalutasime natuke linna peal ja juba oligi aeg torni minna. Kõik kotid tuli pakihoidu ära anda, enne sisenemist mõõdeti temperatuuri ning onu andis kaela mingi vidina, mis hakkas põrisema, kui keegi lähemale kui 1m tuli. Kuna torn on kitsas ja ringi liikudes ikka sattusid kellegagi kõrvuti, siis need vidinad aina põrisesid. Saime taas mööda treppe ronida, polegi ju ammu roninud. Trepp oli marmorist ja juba üsna lohku kõnnitud. Torn oli üleval tõesti viltu ning üsnagi kõrge ka veel. Ma hoidusin võimalikult palju torni ligi ja toetasin ühe käega vastu seina, et ikka torn püsti jääks ja ma ise ka 😀 Tornis sai olla kokku 15 minutit, siis tuli uus seltskond peale. Tore kogemus oli, soovitan. Pisa oli meie reisi ajal ka ainuke koht, kus oli tõesti palju inimesi ning siin oli juba erinevate maade turiste, eesti keelt ei olnud ainult kuulda. Linn ise on muidu väike ja igav, peale torni ei ole seal mitte midagi põnevat.

Suur katedraal ja eemal viltune torn
Kohustuslik – lükkan püsti/pikali torni pilt!

Imeilusat suve jätku ja püsige terved!

Riik riigis – San Marino

22.06.2021

Reedel, 18.06, jätkus me reis San Marinosse – ka see koht oli Rasmuse välja valitud, et ta tahab sinna minna. Rasmuse valitud kohad said meie reisi lemmikuteks ehk siis värviliste majadega Burano saar ning San Marino. Olime omast arust piisavalt varajased, nii 9:30 paiku olime köisraudtee parklas aga see oli juba autosid täis ning linna vahel oli väga palju turiste. Köisraudtee sõitis iga 15 minuti tagant, üks väike vagun ja umbes 5 minutit kestis sõit. Majast väljudes tervitas kohe miski sürrealistlik kuju 😀 Üldse oli seal väga palju kujusid. Üks karjuv poiss oli 2003 katastroofis hukkunud vene poisile. Ma aasta arvu osas ei ole enam kindel ja mis katastroof seal Venemaal siis oli ja miks selline kuju San Marinos on, see on jätkuvalt segane … Lisaks oli neil infopunktis kaardid ja inforaamat ka vene keelsena olemas … ja eesti keeles, ei kusagil …

Kohale jõudes vaatab vastu selline vaade 🙂

San Marino elab ja hingab küll ainult turistide najal, vähemalt see vana ülemine osa. Kõik tänavad on täis suveniiripoode, kohvikuid, restorane ja veelkord suveniiri müüjaid. Väga palju müüdi nahast tooteid. Inimesi oli ka muidugi erakordselt palju, sellise väikese vanalinna jaoks. Me läksime kõigepealt linna kõige kaugemasse punkti – kolmanda torni juurde ja hakkasime sealt tagasi kõndima. Seal on kaks muuseumi teises ja esimeses tornis, kuhu saab ühispiletiga sisse minna, ronida tornides ja imetleda vaateid ja vaated on jätkuvalt kõrgelt väga ilusad. Palju rohelust on ka, see on natuke harjumatu.

Muidugi ei puudunud trepid, mida polnudki ju ammu käia saanud 😀 Lisaks veel kujusid. Mulle hullult meeldib San Marioni vapp, see näeb väga lahe välja. Ostsime mälestuseks kohe lipu ja külmkapimagneti ka, et oleks ikka vapp olemas!

Nägime natuke õhtuse etenduse proovi, neil oli seal mingi pidu tulemas ning linnavalituse maja oli kinni, kuna seal olid pulmad sees ja sinna katusele vaateid imetlema ei saanudki minna.

Panime auto 2h parkima, oleks pidanud natuke pikemalt panema, et oleks saanud rahulikumalt uudistada ning kohvikus istuda, nüüd läks lõpus natuke tormamiseks ja kuna rendiautoga on oht trahvi ka saada, siis üritasime mitte väga ajast üle minna. Mõned huvitavad leiud ja vaated veel.

San Marinot me soovitame igal juhul külastada, see on väga armas väike riigike, mille vanalinna osa on igal juhul külastamist väärt.

Ilusat suve jätku ja püsige terved!