02.06.2021
Palju õnne Itaalia vabariigi 75 aastapäeva täitumise puhul! Täna on vaba päev ja itaallased pidutsevad.
Puhkuse viimasel päeval seiklesime natuke sisemaa poole, kus on kaks väikest kosekest. Piltide pealt nägid need eriti ilusad välja. Sõime hommikusöögi ära ja seiklus võis alata. Taaskord pahandasime “imelise” Google Mapsi peale, mis suutis meid jälle olematuid teid pidi juhendada. Eriti kurjaks saime me Corleones, kus see suurepärane rakendus saatis meid megakitsastele tänavatele ja inimeste tagahoovidesse, ühesuunaliste teede vastassuunda ning jalakäijate alale, urrrr, nagu päriselt ka, ei pea alati kõige otsemat teed pidi saatma! Jätkuvalt ei ole seal valikut – ära saada otseteid pidi, vaid sõidetavaid teid pidi! Täiesti kohutav rakendus, mida Sitsiilias kasutada ja paraku ei ole Here Maps kah parem, kuna siin sõidetakse nii harva, et saaks korralikult teid kaardistada. Kohalikud enamjaolt teavad kust peab sõitma, kuigi osad, kes ka rumalast peast Google Mapsi kasutavad ja satuvad samuti hätta nagu meiegi. Esimene peatuspunkt oli Gole del Drago, Googli piltide järgi nägi see väga lahe välja, kuid kohale jõudes selgus, et veega on natuke kitsas käes ja mingit veevulinat paraku kuulda ega näha ei olnud … Me jõudsime nii õigel ajal, peale meid tuli veel kolm autot ja kui tagasi jõudsime veel kaks. Parkimisplatsi seal ei ole, lihtsalt teede ristumiskohas peab teeservale ennast parkima. Umbes 1km tuleb jala kõndida. Juhtumisi oli pühapäev päikseline ja väga soe. Alguses polnud kõndimisel häda midagi, kuid mingil hetkel tulid kärbsed ja mingid pisikesed putukad, kes kõrva taha ja juuksepiirile ennast sättisid ning hirmsasti kõdi tegid ja segasid. Alguses läksime natuke vale rada pidi, mille tulemusena saime kõik väiksemat või suuremat sorti “sõjahaavad” ehk need kurjad okkalised taimed kriipisid meie jalgu. Alguses ei saanudki aru, et kriibitud on, hiljem kui rohkem higistanud olid ja päike peale paistis, kippus kipitama. Kohalikud jõudsid meile järgi ja läksime siis sinna, kus nemadki ja saime kosele ilusa vaate ning tõdemuse, et kuival ajal ikka vett ei ole 😀 Tagasi auto juurde minnes saime kokku teise osa kohalikega, nad hakkasid kohe minult uurima, kuidas seal vaade ka on. Ma olen viimasel ajal neid kiusama hakanud ning vastanud itaalia keeles, et ma ei räägi itaalia keelt, kuid äkki nemad räägivad eesti või inglise keelt. Üks papi hakkaski väga puiselt inglise keeles rääkima, nii tubli! Natukese aja pärast jõudsin sama seltskonna viimase noorpaarini ja küll see neiu hädaldas, vehkis kätega ja aina virises nagu väike laps!
Edasi sõitsime Corleonesse, kus põhimõtteliselt kesklinna serval on kosk. Taaskord, kuival ajal on see üsna väike nire, kuid midagi ikkagi oli. Ma sain oma kose! Rahvast oli üsna palju. Ühed noored üritasid kose juurde mööda kaljuäärt kõndida ja neiu sulpsatas korra poolenisti vette sellel teekonnal. Kohalikud muidugi plaksutasid väga tormiliselt, kui noormees ta välja õngitses 😉 Ära sõites saime kokku samade itaallastega, kes ka Gole del Drago juures olid ja neiu jälle virises 😀 Linnast välja saamine oli tõeline õudusunenägu, kui ma oleks sõitma pidanud, ma oleks auto lihtsalt seisma kuhugi jätnud ja kõva häälega nutma hakanud. Äkki mõni kohalik onu oleks välja navigeerinud sellest jamast. Jaak on ülihea autojuht ja puges igalt poolt läbi, ühes kohas läksid küll peeglid kokku aga õnneks ei lõhkunud me kummagi omasid ära, seega läks napilt hästi. See Google Maps võiks küll rohkem areneda!
Algas sõit kodu poole koos Scala dei Turchi külastusega. Kui me siia tulime ja esimest korda seal kandis käisime, august 2019, siis oli väga tugev tuul ja me ei saanud alla minna, et kaljunuki peal turnida. Lisaks ei olnud ka normaalset parkimiskohta ning pidime üsna kaugele parkima. Sattusime tookord vaateplatvormile, kust avanes väga ilus vaade. Seekord samuti kaljule turnima ei saanud, kuna kaks aastat tagasi sügisel pandi see inimestele kinni, et midagi ikka säiliks ka. Kuid seekord läksime ikka alla randa jalutama ja vaatasime ühe suurima ja olulisema turismiatraktsiooni Sitsiilias üle. Jaak küll leidis, et see on väga ülehinnatud! Mulle meeldis ja mul oli kinnisidee, et me peame selle üle vaatama! Nüüd on see tehtud ja rohkem sinna ei kibele. Rahvast oli rannas üllatavalt vähe, arvestades, et oli pühapäev ja väga päikseline. Võibolla oli asi ka selles, et jõudsime siesta ajal, söögikohad olid paksult inimesi täis, mis teele ette jäid. Üks noormees üritas drooni lennutada, kuid pakkis selle üsna ruttu tagasi kokku, ei teagi miks, tuul küll oli, aga ei tundunud nii tugev. Lisaks nägin siin riigis esimest korda topless päevitajat. Üldiselt kohalikud oma keha ei häbene, minust mitu korda korpulentsemad neiud käivad väga väikeste bikiinidega, nii, et kõik voldid ja kurrud on ilusti näha ja tissid vupsavad peaaegu välja 😀
Ja saigi meie puhkus läbi ning 2,5 tundi kojusõitu ootas ees. Tegime kaks bensiinijaama peatust, ühest ostsime süüa ja teisest bensiini ning kohvi. Teises saime muideks kokku hotellis kõrvallauas söönud ameeriklastega 😀 Kõigepealt sõitsime me neist mööda Scala dei Turchi juurest ära tulles, ka nende Google Maps saatis neid suurele teele mööda mingit veidrat teed pidi ja pärast olid nad Catania lähedal tanklas, väga naljakas kokkusattumis igatahes. Lisaks sattus samal ajal sinna terve bussitäis politseinike, üsna turvaline oli olla, kui nii palju korrakaitsjaid korraga kohal on 🙂 Imeilusat suve algust ja püsige terved!
