09.06.2021
Laupäeval (5.06) seiklesime Messina ja Cefalu vahelisel alal, kuhu me veel jõudnud ei olnud. Seal oli paar loodusliku kohta, mis mulle silma olid jäänud ning Jaak tahtis kindlasti mööda sealset rannikut sõita. Lisaks leidis ta kiirtee ääres paar vaatamisväärsust veel. FB grupis soovitati ühte koobast, mis Suure Tossutaja põhja poolsel küljel on, ma väga ei süvenenud, vaatasin mõnda pilti ja tundus väga äge. Reisiplaani kokku panema hakates, süvenesin natuke rohkem ja selgus, et see on ikka tõelise mägironimisega koobas. Vahepeal tuleb kalju serval seigelda ning ilma korraliku varustuseta väga minna ei tohiks. Ma isegi ei tea, kas omal käel võib või on see ainult organiseeritud kujul. Jaak leidis selle asemel teise koopa – laudtee ja valgustusega, sellise tsiviliseeritud verisooni 😀
Esimesena külastasime Taorminast ca 15km kaugusel sisemaa pool olevat looduskaitseala Gole dell’Alcantara, kus oli mägijõgi. Mingi info pärineb, et see on juba 300 000 aastat eksisteerinud, kuid tõendid ja praegune kindel teadmine on, et see on vähemalt 8 000 aastat vana. Seal pakutakse igasuguseid vaba aja veetmise võimalusi, tõeline turistikas. Hind oli ka üsna korralik, kõik üle 12 aastased 10€ inimene, kui tahad külastada jõge ning üleval asuvat puuviljaaeda. Ilma aiata oleks odavam olnud, aga kui juba seal olla, tuleb ikka kõik üle vaadata. Rasmusele tehti soodustus, seega tema eest tuli 5€ maksta. Koht oli äge! Ikka tõeliselt tore, mulle väga meeldis. Jõgi oli väga tugeva vooluga ning ülikülm. Oleme nüüd tavapärasest rohkem tatistama pidanud 😀 Jões saab soovi korral lõpuni kõndida, me enam hästi ei mäleta, kui pikk see oli, vist ca 300m. Palja varbaga oli väga ebamugav, sinna peab ikka saabaste või kummikutega minema, et jalad külmetama ei hakkaks. Kalju oli hoopis teistsugune, kui siin lõunas, tume ja sellise draakoni soomuse kujuga, väga originaalne. Inimesi oli üsna palju, osad olid võtnud need ekskursioonid ka, kahlasid seal vees, me pärast ülevat vaatasime. Rasmus sai oma isu täis ronida ja turnida, püksid ka kenasti märjaks teha. Jõgi oli mõne koha pealt ikka üsna sügav ja kui natuke tasakaalu ka kaotada, siis juhtubki, et saab rohkem märjaks, kui planeeritud oli. Külastuse lõpuks olid tal need muidugi juba ära jõudnud kuivada. Jõe äärde saab liftiga, ma ju kirjutasin, et tõeline turistikas 😀 Trepp pidi ka olema, aga onu ei olnud väga kindel, kas see lahti on, igatahes oli täitsa tore vaheldus ronimise asemel liftiga sõita.
Edasi oli plaan minna koske vaatama. Paraku oli tee, mis meid sinna põhjarannikule viis sinka-vonka ja mul läks süda nii-nii pahaks, et ma ei mäletagi millal mul viimati nii halb oli … Igatahes ahmisin vahepeal autoaknast õhku, panin konditsioneeri hästi külmaks – võibolla tuli see nohusem nina ka sellest, mitte mägijõest 🤔, kuid paremaks ei tahtnud üldse minna. Me oleme siin neid käänulisi ja veelgi rohkem käänulisi teid sõitnud ju küll ja veel ning enne pole midagi olnud. Süüdistasin söödud arancinit ning Rasmusest üle jäänud gelatot, mis ma endale ka sisse pigistasin. See kooslus arvatavasti ei olnud mu kõhule hea … Peale väikest bensiinijaama peatust otsustasime, et me seda koske vaatama ei lähe, kuna viimased kose vaatlused on näidanud, et veega on suhteliselt kitsas, siis koske peab vaatama, kas Põhja-Itaalias või minema Norra 😉 Seega tegime plaanid ümber ning võtsime järgmiseks tsiviliseeritud koopa. Teel sinna ronisime muidugi taas pilvedesse ning leidsime ühe ilusa koha, kust sai Suurt Tossutajat teiselt poolt ka imetleda ja pildistada. Kusjuures, sellelt küljelt on see peaaegu õige kujuga 😉
Peale väga piinarikast 2h sõitu, millest viimased 30 minutit kulges mööda mõistliku teed ja ei olnud üldse midagi hullu, jõudsime tsiviliseeritud koopani Grotta di San Teodoro. Meie armas Google Maps suutis meid lõpus, kui juba jala pidi kõndima, taas ma ei tea kuhu suunata. Alguses läksime isegi õigesti, nägime silti ka, aga meile tundus, et me läheme kellegi koduhoovi ja Mapsi järgi tuli minna teist teed. No saime siis natuke rohkem kõndida, mis seal ikka. Pärast tuli välja, et see koduhoov oligi tegelikult õige koht. Meid võttis vastu tumedas ülikonnas onu, kes meid siis koopasse juhatas. Mul oli temast suhteliselt kahju, väljas oli üle 30 kraadi ja päike paistis lagipähe … Onu inglise keelt ei rääkinud, kuid Google Translate aitas hädast välja. Tegemist on väga vana kohaga, kust on väljakaevamiste käigus leitud igasuguste loomade s.h. jõuhobude ning elevantide skelette. Me olime väga üllatunud, et sellises kohas sellised loomad olid! Jõehobu, mida teeb jõehobu siin!? Koobas oli ilusasti valgustatud, et näeks kuhu astud ning väljakaevamise kohta ka. Laes olid dolomiidid, mille otsast kenasti vesi tilkus ning koobas ise oli võrdlemisi suur. Pärast käisime väikeses muuseumis, kus olid välja kaevatud skeletid ning onu käskis meil ühel juhul nuputada, mis kivistisega tegu on. Me muidugi ei osanud midagi pakkuda, pärast selgus, et oli hüääni kaka 😀 Rasmus käis pärast sõrmed harali ning auto juures loputas ruttu veega käsi 😀 Koht oli hästi hoolitsetud ning mõistlikult ligipääsetav ning tasuta, mis oli imelik, arvestades, kui korras kõik oli ja kuidas nii esinduslikult riides onu ekskursiooni teeb. Lisaks ei pidanud kuhugi mäkke ega kanjonisse ronima. Koobas ise on väidetavalt 8-9 miljonit aastat vana ning esimene inimene asus sinna elama ca 8 000 e.k . Taaskord tegemist väga vana ja ajaloolise paigaga.
Viimaseks külastatud kohaks jäi moodsa kunsti installatsioon Fiumara d’Arte – Pyramid Parallel 38. No ja see asus taas kusagil peale pilvi ja jeerum, mis tee sinna viis. Õnneks oli see ühesuunaline, vähemalt lõpuoas ning esimest korda sattusime viimase osa sõitma teel, millel puudus igasugune kate. Minu jaoks oli see taas päris kohutav, tegin oma hingamisharjutusi ning mõtlesin ainult positiivseid mõtteid, et sisikond sisse jääks. Lõpuks kohale jõudes oli see vaev muidugi kõik mitmekordselt tasutud, sest vaated olid lihtsalt imelised! Pildid ei anna seda üldse nii hästi edasi, kuid endal vähemalt meenub, kui pilti vaadata, kui võimsad vaated sealt avanesid. Sattusime õigel ajal kohale, mingi onu tegi püramiidi sisemusse väikese ekskursiooni, puha itaalia keeles, kuid me läksime ikkagi, õnneks raha ei küsitud. Teekond sinna kulges läbi pimeda rauast torukujulise moodustise. Püramiid oli seest meeletult palav ja õhuga oli ka väga kitsas, kuna inimesi oli piisavalt palju ja suletud ruum, siis oli maksis päris raske hingata. Onu rääkis palju tarka juttu, saime aru niipalju, et pööripäeval pidi valgus õige nurga alt langema, nii et püramiidi sisemuses on valgusetriip täpselt keskel, sellest ka see nimi. Lisaks oli püramiidi keskel kividest labürint, mille lõpus oli väike trepp ja seda rituaali läbides saab endasse positiivset energiat. Tegime selle rituaali ka kenasti läbi. Täitsa tore kogemus oli. Tagasi tuli sõita mingi osa teist teed mööda ja ühe koha peal oli nii kitsas pöörde koht, et me jõudsime juba mõelda, et me auto ei pööragi välja. Jaak kiusas vaesekest päris palju ja auto reageeris korraliku siduri vinguga lõpuks selle peale. Aga ära me sealt saime!
Ja nii saigi meil ka põhjarannikul käidud ning kirkamad kohad üle vaadatud. Võime südamerahus nüüd öelda, et saarele on ring peale tehtud ning risti rästi suures osas ka läbi sõidetud. Jäänud on üksikud kohad, mida veel vaatama tahaks minna ning muudel juhtudel uudistame juba tuttavaks saanud kohti, mis meile meeldivad ja kuhu me alati nõus tagasi oleme minema.
Püsige terved ja imelise suve jätku!
