25.06.2021
Peale San Marinot me läksime sööma McDonaldsisse, sest see oli meie järgmise turisti koha juures, Mini-Itaalia. Me saime pileti ja astusime sisse. Me kõndisime alt poolt üles ja sealt üles kõndides me nägime kohvikannu, mis kallas kohvi tassi. See hirmutas Rasmust, sest ta arvas, et see on ohtlik, kuna suurt kannu, mis kohvi tassi kallas, hoiti ainult kohviga. Siis me jõudsime sissepääsu ja olime mägede juures. Me kõndisime mägedesse ja vaatasime, mis teisel pool parki on. Me kõndisime natuke veel ja Rasmus pani mõned rongid tööle, mis sõitsid ringi mööda Itaaliat. Siis me läksime Itaaliast välja ja hoopis vaatasime losse teistest Euroopa riikidest. Peale seda me läksime sektsiooni, kus, kui majade kelli helistades, kes seal elab, viskab vett aknast välja. Seejärel me läksime tagasi Itaaliasse ja kõndisime ida Itaaliasee. Me kõndisime mööda Veneetsiast, kus me nägime keskväljakut.
Sissejuhatus oli tehtud Rasmuse poolt, kes soovis samuti blogi kirjutamisel kätt valgeks saada. Rohkem ta ei jaksanud – pidi raske olema ja natuke oli meelest ka juba läinud, mis sedasi sai 😀 Ma kõiki asju ei korrigeerinud, muidu oleks tema stiil kaduma läinud, seega mõnes kohas väljendus jätab soovida, aga esimese korra kohta täitsa hästi ju!
Kõige olulisem oli muidugi McDonalds, tänu sellele me üldse sinna Mini-Itaalia parki läksime. Kui eeltööd tegin ja pidime otsustama, kas läheme teemaparki või pigem Riminisse barokki vaatama, siis Rasmus otsustas baroki kasuks … Emmm, me oleme ta ära rikkunud 😀 Kohale jõudes otsustasime siiski, et võiksime teemaparki külastada, et suured linnad on veel ees ja küll me seda barokki jõuame imetleda. Kuna tee San Marinosse viis Mini-Itaalia teemapargist mööda ja seal oli McDonalds, siis oli asi otsustatud, me läheme sinna. Rasmus sai üle väga-väga pika aja süüa midagi sellist, mis talle ka maitseb – kananagitsaid ja friikartuleid, laps oli rahul! Teemapark on õige nimetusega “Italia in miniatura” ja tähistas eelmisel aastal oma 50 juubelit. Park oli suur ja vahva, kõik kõige olulisemad vaatamisväärsused olid olemas. Lisaks oli seal ka väike lõbustuspargi osa, kuid seal me asjadega ei sõitnud, kuna pidime veel Firenzesse jõudma. Seega jalutasime pargis ja vaatasime üle, mida me oleme näinud ja mida veel vaatama peaks.
Edasi viis meid teed küll Firenzesse, kuid sellest teen eraldi pikema postituse. Panin Mini-Itaalia ja peale Firenzet külastatud Pisa kokku, kuna need on sellised lühikesed külastused.
Minul on ammu juba kinnisidee, et Pisa torn tuleb üle vaadata. Jaak oli, on ja jääb seisukohale, et arhitektuurilise ehitusvea vea tõttu viltu vajunud ehitis on nüüd äkki vaatamisväärsus ning see on täiega üle haibitud ning tõeline turistikas. Nii ongi, aga see on omaette vaatamisväärsus ja üks Itaalia kõige olulisemaid turismiatraktsioone. Mitte iga päev ei näe nii viltust torni ja ei saa selle otsa ronida. Meil oli eeltöö tegemata ja koha peal selgus, et korraga lastakse torni 18 inimest ning piletid tuleb internetist ette osta. Õnneks saime ikka samale päevale ja pidime ainult 1,5h parajaks tegema. Külastasime muuseumi, nautisime kohvikut ning jalutasime natuke linna peal ja juba oligi aeg torni minna. Kõik kotid tuli pakihoidu ära anda, enne sisenemist mõõdeti temperatuuri ning onu andis kaela mingi vidina, mis hakkas põrisema, kui keegi lähemale kui 1m tuli. Kuna torn on kitsas ja ringi liikudes ikka sattusid kellegagi kõrvuti, siis need vidinad aina põrisesid. Saime taas mööda treppe ronida, polegi ju ammu roninud. Trepp oli marmorist ja juba üsna lohku kõnnitud. Torn oli üleval tõesti viltu ning üsnagi kõrge ka veel. Ma hoidusin võimalikult palju torni ligi ja toetasin ühe käega vastu seina, et ikka torn püsti jääks ja ma ise ka 😀 Tornis sai olla kokku 15 minutit, siis tuli uus seltskond peale. Tore kogemus oli, soovitan. Pisa oli meie reisi ajal ka ainuke koht, kus oli tõesti palju inimesi ning siin oli juba erinevate maade turiste, eesti keelt ei olnud ainult kuulda. Linn ise on muidu väike ja igav, peale torni ei ole seal mitte midagi põnevat.
Imeilusat suve jätku ja püsige terved!
