28.06.2021
Meie puhkuse viimaseks linnaks oli Milano. Seal oli meil kaks eesmärki – vaadata üle Leonardo da Vinci “Püha õhtusöömaaeg” ja imetleda ilusaid ning stiilseid inimesi. Sitsiilias on selliseid väga vähe ja kogu oma reisi ajal nägime üksikuid ilusaid ja stiilseid, hing ihkas näha tõeliselt kenasid inimesi. Õnneks täitusid mõlemad eesmärgid! Ilusaid ja stiilseid inimesi oli tõesti päris palju ja muidugi modellimõõtu neidusid ja noormehi samuti, nende stiilseid riideid ma muidugi väga hinnata ei osanud, kui sihvakust ja pikki jalgu küll 😉
Seekord uurisime eelmisel õhtul natuke rohkem, kuidas me oma seinamaali vaatama saaksime minna. Tuli samuti veebist pilet osta ning 15 minutit enne piletil olevat kellaaega kassast välja võtta. Selleks, et piletit osta, tuli mingisse Itaalia süsteemi kasutajakonto luua ja alles siis sai tehingu sooritada. Saime aja alles 15:45, seega oli meil terve päev aega Milanos ringi hulkuda. Leidsime üsna kesklinnas, sellesama kiriku juures, kus pilt on, mõistliku hinnaga parkimismaja ja lootsime, et see ei ole täis, kui me kohale jõuame. Õhtul teekonda vaadates näitas, et 35 minutit sõiduaega, kui hommikul uuesti vaatasin näitas 58 minutit, sujuvalt oli peaaegu pool tundi juurde tulnud 😀 Tere tulemast suurlinnade ummikud! Kohale saime ilusti ja parkimismaja leidsime ka kohe esimesel katsel üles ning mahtusime isegi ära. Sellega läks nüüd küll hästi. Alustasime oma viimast pingutust, Milano vallutamist. Majad on seal üsna ilusad, kuid paraku sisehoovidesse hästi ei näe, kuid need on neil kenad. Niipalju, kui osades kohtades väravad lahti olid, sai sisse piiluda.
Rasmus tahtis vaatama minna ühte huvitavat maja, mis oli rohelistest taimedest läbi põimunud ja sealt natuke edasi oli surnuaed, kuhu mina kindlasti minna tahtsin. Parklast otse minnes oli sinna ca 5km, kuna me tegime väikeseid põikeid vahele, siis kõndisime ca 7km. Seekord oli raske, kuna see lubatud kuumus (35-37 kraadi) oli kohale jõudnud ning päike paistis. Kõndisime võimalikult palju majade varjus. Peale lõunat see enam ei aidanud ning kuumus hakkas lõpuks liiga tegema. Vaatasime üle nende keskväljaku ja Milano toomkiriku, mis oli samuti väga suur ja ilus, vähemalt väljast. Sisse ei hakanud me minema, kuigi aega oli ja oleks võinud. Tegime väikese puhkepausi, nautisime külmi jooke ning imetlesime vaadet. Jaak sai infopunktist paberil linnakaardi ka, tal tuleb sellega orienteerumine palju paremini välja, kui Google mapsiga ning saime edasi seigelda.
Edasi viis meid tee läbi Galleria Vittorio Emanuele II kaubandustänava. Kauplused on ehitatud vanasse 19 sajandil ehitatud klaaskatusega kaaristusse. Brändid olid muidugi väga uhked, kuid lagi ja põrand pakkusid rohkem huvi. Läbi jalutamiseks oli tõesti väga ilus galerii. Mõlemal pool sisse-/väljapääsude juurde olid pandud võred, et tuvid sisse ei lendaks.
Milanos on erakordselt palju aedasid katustele rajatud, seal kõrgustes on väga palju rohelust. Seal trammiga pildi peal on ka näha, puud paistavad katusel. Igati vahva oli vaadata! Leidsime ühest pargist ka mu lemmikud – magnooliad! Need on ikka nii ilusad, lumivalged ja lõhnavad nii hästi 🥰 Peale seda, kui ma olin pildid ära teinud ja lõhnad ära nuusutanud, tuli mingi papi ja murdis selle õie ära 😮 Väga ebaviisakas temast!
Ühel hetkel hakkas paistma väga modernne linnaosa, meenutas väga Tallinna Rotermanni kvartalit, tegelikult on hoopis Piazza Gae Aulenti. Sattusime 21 sajandisse, suured majad, kõik oli väga moodne, kohvikud, veesilm ja maa all suur kaubanduskeskus. Seal asus ka see tore tornmaja, mis oli üleni rohelusse mattunud. Selgus, et seal oli teine selline veel. Rasmusele seal väga meeldis, hästi leitud koht!
Kõige kaugem punkt – surnuaed. Ma olen siia kolimisest saati tahtnud käia mõnes siinses surnuaias, need on ju hoopis teistsugused, kui Eestis. Suured, uhked, palju kujusid, perekondadel omad kabelid – ühed suuremad, teised väiksemad. Mööda Sitsiiliat ringi sõites olen neid ikka silmanud ja võtnud pähe, et vähemalt ühte neist tuleb külastada. Juhtus siis nii, et külastasime Cimitero Monumentale di Milanot. See oli meeletult suur, ikka nagu väga suur. Selleks ajaks oli ilm juba üsna kurjaks muutunud ning Rasmus päris väsinud. Seega lubasin neil lahkelt varjus istuda ja mind oodata, kui ma kiirelt läbi käin. Natuke kõndisid nad ikka ka, sest sellist ilmaimet nagu seal oli, ei näe kusagil mujal. Õnneks oli surnuaias veekaevud ja sai veepudelit täita ning külma veega natuke ennast jahutada, see tegi olemise kergemaks. Aga surnuaed – üks haud uhkem kui teine, rohkem ja vähem nikerdusi ning kujusid. Mõned olid ka päris lihtsad, kuid terviklikult kokku tekitas tunde nagu oleks muuseumis. Mulle väga meeldis, paraku jõudsin käia ainult peatee ja sedagi poole peale ning natuke kõrvalt ka, sest pere oli väsinud ja kuumus tegi liiga. Kuid sain oma uudishimu rahuldatud ning osa kogu sellest hiilgusest nähtud.
Tagasi kesklinna sõitsime me metrooga. Otse surnuaia ees oli peatus. Ühe korra istusime ümber ja kokku sõitsime umbes 4-5 peatust. Tagasi linnas olles tegime kerge lõuna ja läksime eelviimast vaatamisväärsust Castello Sforzesco vaatama ning aega parajaks tegema. Meil oli oma piletite lunastamiseni veel 2 tundi aega. Ma ei tea, kuidas me kõik kohad nii ruttu läbi käime 😀 Kindlusesse sisse ei saanud, kuid sisehoovis ja selle ümber olevas pargis sai jalutada ning aega parajaks teha.
Päeva lõpetuseks jõudsime siis lõpuks Santa Maria delle Grazie kirikuni, mille söögisaalis on meie Milano päeva teine tähtsaim eesmärk, seinamaal. Kuna jalad olid juba väsinud, siis ootasime pool tunnikest varjus istudes, millal pileteid lunastama saab minna. Täpselt pool lubati sisse, näitasin mobiilist netist ostetud kviitungit ning tädi printis meile piletid välja. Arusaamatu oli, miks me kõik kolmekesi pidime sisse minema, kuigi nende enda kodulehel on kirjas, et kassa juurde peab tulema üks inimene, kuid igaüks peab oma piletile ise järgi tulema. No ma ei tea, majake oli väike ja kui need 15 inimest, keda korraga seinamaalingut vaatama lubatakse piletit võtavad, on see ilmselgelt üle rahvastatud. Kotid tuli taas lukustatud kappi jätta ning temperatuuri mõõdeti kassade juures. Saime veel 10 minutit oodata ja siis tehti uksed lahti ning meid lasti sisse. Saime sees veel 5 minutit oodata, kuni eelmine grupp välja läks ning seejärel lasti meid ka maali imetlema. Midagi pole teha, seda vaadates mõtlesin ma ainult filmile “Da Vinci kood”, tänu millele see pilt kindlasti suurematele massidele ka tuttavaks on saanud, kui kunstis eriti tähelepanelik pole olnud. Lugedes maali ajalugu jäi üsna segaseks palju sellest veel originaali on, väidetavalt olid säilinud ainult piirjooned ja mõned üksikud värvilaigud. Maalingut on läbi aastate korduvalt taastatud Leonardo da Vinci märkmete põhjal. Aga nähtud see sai ja suur oli ka!
Sellega saigi meie Itaalia ringreis lõpu. Oleme nüüd Itaaliale ka ringi peale teinud ning ausalt öeldes on see tsiviliseeritud Põhja-Itaalia väga igav. Kui me Veneetsiast ära sõitsime, siis mingil hetkel küsis Rasmus, et millal me Eestisse jõudsime?! 😀 Loodus oli täpselt sama – mõlemal pool teed lehtpuude võsad, sirge igav tee ja kõik sõidavad piirkiiruse piires. Mitte ühtegi õitsvat põõsast keset kiirteed ega kiirtee ääres, ei mingeid palme ega kaktuseid 😀 Tsivilisatsioonis oli vahelduseks päris tore olla, kuid igatsesime tagasi oma kuuma, kaootilisse ning kergelt anarhistlikku Sitsiiliasse.
Enne hotelli minekut käisime sama linnakese poes süüa ostmas. Me ööbisime 4 tärni hotellis, kus öö oli võrdlemisi odav, ca 80€ öö, kuid muud hinnad olid nelja tärni väärilised, näiteks Jaak võttis esimesel õhtul ühe õlle ja maksis selle eest 7€. Seega õhtusöögile me hotelli ei läinud. Need jutud, et Itaalias räägitakse ainult itaalia keelt ei vasta tõele. Selles suvalises pisikeses linnapoekeses rääkis kulinaarialetis olev tädi vägagi vabalt meiega inglise keeles, hmmmm. Kõikides söögikohtades, hotellides, muuseumides jne. suheldi meiega täiesti vabalt inglise keeles. Lisaks muidugi igasugused pudukaupmehed ning turumüüjad, kõik oskasid inglise keeles oma kaupa müüa. Ma olen nõus, et Roomast alla poole ja Sitsiilias on see häda, et nad eriti muud keelt peale itaalia keele ei valda, kuid kõik mis jääb Roomast üles poole, seal pole inglise keeles suhtlemine mingi probleem.
Mina soovitan igal juhul Itaalias puhata, aga pigem lõunas ja saartel. Siin on tõesti seda nn. ehedat Itaaliat, eriti muidugi Sitsiilias. Kus Catania piirkonnas valitseb tõeline anarhia 😀 Jaak tunneb ennast siin muidugi superhästi 😉 Põhi on kindlasti suurepärane puhkamiskoht, kui oled mägede fänn, kas siis matkasell või naudid suusatamist, nendeks tegevusteks on see ideaalne sihtpunkt! Lugesin just hiljuti ühte artiklit, kus kohalikelt uuriti, kuhu nad sel aastal puhkama lähevad ja 80% itaallastest plaanivad jääda Itaaliasse. Kõige populaarsemad sihtkohad on Sardiina, Sitsiilia, Amalfi, Apulia (Trulli) ja teised lõuna piirkonnad. Seega enamus põhjast tulevad ka lõunasse, kus on tunduvalt odavam puhata.
Söögi osas – no ma ei tea, ma siis otsisin neid maitseelamusi, igal pool kirjutati, et sööge ja nautige, kõik on nii võrratu. Brunates köisraudtee poole tagasi kõndides ma igatahes mõtlesin, et peaks kodus midagi head süüa tegema, maitsemeel igatseb millegi hea järgi 😀 😀 😀 Lisaks muidugi ma lootsin supelda helesinistes laguunides ja nautida imelisi vaateid, kuid taaskord, ei midagi jalustrabavat, meil siin on palju sinisemad veed ja vaated sama lummavad. Ütleme siis nii, et eelmise aasta lõuna poolse Itaalia külastus jättis meile palju sügavama mulje, kui praegu see põhja poolne osa. Jah, tõesti kunsti ja hiilgust oli rohkem, puhtam ja tsiviliseeritum samuti. Samas hinnad olid ka kordades kallimad. Kõik kohad olid omamoodi vahvad ja jätsid oma jälje, kuid tagasi ma nendesse enam minna ei taha, eelistaksin igal juhul lõuna piirkonda või Sitsiiliat.
Kokkuvõte sai natuke jorisev, kuid vahest ju tohib 😀 Imelise suve jätku!
