Neljapäeval 17.06 jätkasime oma teekonda ning sihiks oli Rimini külje all olev väike linnake Bellaria, kus mul oli broneeritud imeodav hotell otse rannas. Jaak oli enam kui veendunud, et saame omale rendiautoks toreda Panda, kuid saime hoopis Opel Corsa, millel puudub igasugune võime kiirendada. Algselt mõtlesime, et vaatame Ravennas üle kõik nende katedraalid ja kirikud, kus on ajaloolised teosed ja ilusad mosaiigid. Paraku pakuvad nad komplektis pileteid, kas kolm või viis kohta ning muidugi on need kohad eraldi pakettides, mida me vaadata tahtsime. Lõpuks otsustasime, et vaatame suuremas koguses kunsti Firenzes ja Ravennas lihtsalt natuke jalutame ning sööme lõunat. Linnake on väga väike, väga puhas, väga korralike majadega – üldse ei sarnanenud Sitsiiliaga ning söögikoha ümbrus meenutas meile Telliskivi kvartalit. Ravennas sõitsid enamus inimesi jalgrattaga, mis oli väga kummaline, kuna pole ammu näinud, et linnas niiviisi usinasti kõik oma asju jalgrattaga ajavad. Lisaks oli muidugi tore see, et olid olemas kõnniteed, nähtus, mida Sitsiilias eriti tihti ei kohta … Jaagul oli muidugi harjumatu, et kõik piirkiirust jälgisid, ta on juba Catania ümbruses valitseva liiklusanarhiaga nii ära harjunud, et reeglitest kinni pidavad liiklejad on tema jaoks “imelikud” 😀
Kirikuid ja torne jagub ka siia.
Siin on ka Paks Margareeta! Linnavärav.
Palju rattaid, niisama parkimas kui ka kaunistuseks.
Söögikohtade osas tegin kiire Google otsingu, et mis on kõrgema reitinguga ja sattusime väga populaarsesse pasta söögikohta, rahvast oli palju, aga õnneks sees ikka mõni laud oli vaba ka ja mahtusime ära. Rasmusele tellisin Itaalia stiilis lihapallid, mis on nagu kartulipudru, liha on imepeenikeseks tehtud. Ma tean, et need talle eriti ei maitse, aga no ega mina süüdi ei ole, et ta ikka veel makarone ei söö … Ise me sõime pastat, ma proovisin musta pastat. Midagi väga erakordset ei olnud, aga maitses hea, pastat nad oskavad siin teha. Lisaks on ka hinnad rahakotisõbralikud, see meile sobib!
Pasta ja veelkord pasta
Veel torne ja keskväljak
Ravenna on pisike, armas, puhas ja tore linnake, kus oli imevähe inimesi, peamiseks liiklusvahendiks jalgratas ning mitte midagi ei ole teha. Lisaks ei olnud neil mitte ühtegi gelato kohvikut – ainult istumisega korralikud kohvikud, kus sai gelatot tellida, aga see meid ei ahvatlenud.
Ilma oli väga palav ja seega võtsime suuna oma hotelli poole, et saaks ujuma ja jõuaks natuke rannas ka ikka vedeleda. Hotell oli Bellarias, ca 15km Riminist, mis on siinse piirkonna kõige populaarseim suvituspiirkond. Siin on ca 25km pikkune liivaranna joon ja Bellaria on umbes keskel.
Õhtul jalutades leidsime Bellaria tervituse
Meie hotell oli rannast ca 20m kaugusel. Parkimine oli maja esisel platsil ja autod lihtsalt parkisid üksteise taga ja kõrval. Ma unustasin pilti teha, aga süsteem toimis nii, et autovõti jäi alla administraatori juurde ja kui keegi tahtis ära sõita ja oli keskmine auto, siis administraatorid manööverdasid teised autod eest, et välja saaks. Me olime oma reas viimane nii saabudes, kui lahkudes, seega me saime ise hakkama. Tegemist oli perehotelliga, tuba oli küll väike, võrreldes Veneetsia hotellitoaga, kuid puhas ja meile piisav. Vannituba oli suur ja korralik, kuid mis selle hotelli täiesti eriliseks tegi oli hommikusöök. Kõike oli ja kõike sai. Kui tavaliselt on ainult saiakesed, siis seal sai tellida mitut erinevat moodi tehtud muna – munaputru, praemuna, keedumuna ning peekonit või vorstikesi ning lisaks pannkooke! Kõigele sellele lisaks oli neil buffe laud ka lookas igasugustest huvitavatest söökidest. Tuli välja, et kogu hommikusöögi saiade ja kookide valiku teeb igal hommikul mamma – administraator ütles, et ta ema igal hommikul küpsetab uusi asju. Väga tubli mamma ja tõesti kõik oli supermaitsev!
Hommikusöök
Hotellil on rannas kahe teenusepakkujaga tehtud kokkulepe, kus saavad hotelli külastajad odavamalt päikesevarju all pikutada. Üks päev maksis 12€. Saime oma koha üsna ranna lähedale. Vesi oli külm, kodus oli vesi külm ja siin ka. Huvitav, millal see lõpuks soojaks kavatseb minna … Natuke ujusime ja Jaak läks tuppa magama. Talle meeldib autoga sõita, aga see väsitab teda hirmsasti ja kui meil on pikemad otsad nt 3h ja enam, siis ta tahab pärast seda natuke magada. Kuna meil oli ainult üks toa võti, siis Rasmus oli sunnitud vähemalt tunni minuga koos rannas pikutama. Iga 10 minuti tagant ta muidugi küsis, kas tund on juba möödas 😀 Nagu kiuste tulid just siis koledad vihmapilved, kui me randa jõudsime, kuid peale ujumist kadusid need sama kiiresti, kui ilmusid ning taevas oli täiesti selge. Seega saime natuke ikka päikese käes ka vedeleda. Kuigi mulle meeldib läbi pilve rohkem päikest võtta, siis ei ole nii kuum.
Tüdinenud Rasmus ja päikesevanni nautiv mina 🙂
Rand ühele poole ja teisele poole.
Eriti ringi jalutada me seal ei jõudnud, kuna õhtu tuli suhteliselt ruttu ja me suundusime söögikoha otsingutele. Me enam mingit väga eriti peent restorani ei tahtnud, seega sattusime meie mõistes bubi sarnasesse söögikohta. See on praeguseni reisi üks toredamaid söögikohti. Jaagule toodi õlle kõrvale väga suur snäkkide vaagen. Neil olid menüüs huvitavad alkoholivabad kokteilid, mis Rasmuse poolt lõpuks ära joodi, ma sain mõlemast natuke maitsta 😀 Ise me sõime salateid ja Rasmusele tellisime pannkooke, mille peale ta muidugi alguses nägusid tegi, aga kui kohale toodi ja sööma hakkas, siis ainult mõmises ning limpsis peaaegu taldriku ka puhtaks 😀 Lõpuks maiustasime ka gelato ja kohvidega ning arve jäi selle suure prassimise peale 50€ kanti, peaaegu tasuta sellise koguse peale, mis me hävitasime. Jalutasime pärast natuke rannas ja oligi juba tuttu mineku aeg.
Õhtusöök
Õhtune rand ja meie hotell oli selle väiksema valge maja taga.
Imelise suve jätku, jooge palju vett ja ärge kuuma käes endale liiga tehke!
Kolmapäeval 16.06 külastasime Burano saart. Rasmus vaatab YouTubest ühe Inglismaalt pärit noormehe videoid, kes tavaliselt teeb kassiteemalisi postitusi, kuid aeg-ajalt ka reisimisega seotud. Mõned aastad tagasi käis ta Burinol ja Rasmus arvas, et me võiks ka sinna minna, et näeb lahe välja. Käisime ja vaatasime selle saarekese üle. Tõesti on väga tore ja värviline saar! Kui mul alguses oli plaan, et piilume ka Cinque Terre üle, kuna seal on ka lahedad värvilised majad, siis peale Burano külastamist olen ma enam kui veendunud, et Cinque Terre ei ole külastamist väärt. Kuna seal on need värvilised majad ühe koha peal ja sellise ilusa postkaardi pildi saab kusagilt eemalt pildistades, et efekt tekiks. Buranol ongi kõik värviline, kogu aeg. Saare elanikud elatuvadki peamiselt turismist ning kui algselt oli värviliste majade eesmärk meremehed turvaliselt koju tagasi juhatada, siis nüüd on see lihtsalt turistidele meelelahutus. Majad värvitakse iga paari-kolme aasta tagant uuesti üle, et värv värske püsiks.
Väga erksavärvilised ja ilusad majad!
Kohustuslikud kitsad tänavad ja isegi ehitustellingud on neil värvilised 🙂
Taaskord sõitsime veetranspordiga ning maksime piletite eest edasi-tagasi kokku 45€. Seega Veneetsias pole mingit probleemi ca 100€ piletite peale hakkama panna. Lisaks on Buranos oma “Pisa torn”, samuti viltu vajunud kirikutorn, mitte küll nii viltu, kui Pisa, aga siiski.
Praamisõit ja Burano viltune torn paistab
Ka siin leidus oma kanal, mis saarekest läbis, kuid siin olid kõik sillad ratastoolidega läbitavad. Meile jäi mulje, et kõik Veneetsia vanurid, kes vajavad liikumisel abivahendit, lisaks liikumispuudega ja ratastoolis inimesed elavad Burano saarel. Tänaval liikus väga palju kõikide abivahenditega vanureid ning ratastoolis inimesi.
Kanal ja ikka need värvilised majad!
Buranol kohtasime ka kasse ning üsna mitut. Rasmusele mälestuseks tegin lahedamatest pildid ka 😉
Kassid siin ja kassid seal, kassid iga nurga peal
Tänava ääred olid täis kauplejaid. Väga populaarne oli pits ning erinevad erksavärvilised kleidid-seelikud. Oi need olid nii ilusad! Vaatasin ja mõtlesin, et kui ostaks, siis kuhu ma nendega läheks? Pole kusagil nendega uhkeldada ja isegi Eestisse tagasi tulles, kas ma siis seal käiksin sellistega … Jaak külla arvas, et võin vabalt kodus aias rohida nendega, endal ilus olla ja teistel ilus vaadata 😀 Ei ahvatlenud mind see mõte ja ostmata need jäidki. Seelikuid käisin küll piilumas ja katsumas, kuid lähedalt vaadates olid need ikkagi liiga kirjust kangast ning kangas tundus samuti imelik, seega minust need sinna maha jäid. Lisaks oli seal palju klaasist asju, nagu Veneetsiaski, sellel klaasikunstil on ikka mingi lugu, peaks seda lähemalt uurima …
Kes mind teavad, need saavad aru 😉 Lihtsalt nii võrratud kleidid 🥰 Parempoolsel pildil on suur klaaskujukeste fänn – terve väravapealne oli neid täis!
Kirik oli kinni, seega sinna lähemalt uudistama ei saanud minna ega viltust torni ligemalt vaatama. Mere pealt paistab see rohkem viltu, kui lähedalt vaadates/pildistades, kuid natuke ikkagi.
Kohalik “Pisa torn”
Veel toredaid värvilisi maju ja isegi voodipesu on neil toredasti värviline 😀
Palju värve!
Pilte täis joonistatud majake ja peaväljak.
Enne lahkumist tegime külmad joogid ja Rasmuse mahl oli tehtud Sitsiilia apelsinidest, pidin ikka kohe pilti ka tegema 😉
Lahkumisjoogid -üks on vähemalt 100% Sicilia
Burano on koht, mida igal juhul soovitan külastada, kui Veneetsias olla. Selline armas väike saareke oma värviliste majadega. Me jalutasime selle ca 1h läbi ja ühe otsa paadisõit võttis ca 50minutit. Selline poole päeva üritus, kui vähe shopata ja lõunat mitte süüa.
Veneetsia – tõeline labürindi linn – ühest otsast lähed sisse ja eks siis näis kuhu välja jõuad. Peale mitmekordset ära eksimist kindlasti ka sinna, kuhu Sul vaja minna on 😀 Lisaks on seal meeletus koguses sildasid, suuremaid ja väiksemaid ning sama lugematu arv kanaleid. Mitte ühtegi mootorsõidukit, mis mööda maad liigub ega jalgrattureid. Linna on vallutanud kahel jalal kõndivad inimesed ja see on midagi nii teistmoodi, et suisa naudid seda kõike! See linn meie perele meeldis ja väga! Küll ei meeldi see meie rahakotile – raha peale peab ikka väga kuri olema, kui tahta seal pikemalt aega veeta ning kõike nautida.
Veneetsia oma hiilguses! Peaaegu nagu kilukarbi siluett ju 😉
Ma kohe ei oskagi kusagilt alustada, emotsiooni on nii palju! Selgus, et pilte valisin ka siia postitusse 110 😀 😀 😀 Aga alustan siis algusest. Veneetsiasse plaanisime me minna juba viimased kaks aastat, mõnel Rasmuse pikal kooli nädalavahetusel, kuid siis tuli koroona ning igasugune liikumiskeeld. Iga kord, kui oli taas lootust, et äkki nüüd ikka saab, läks jälle kõik hullemaks ja taas olime, kas “punases” või “oranžis” ja ikka kuhugi minna ei saanud. Praeguse Jaagu puhkuse ajal oli meil algselt plaan ju hoopis USA-sse puhkama sõita, kuid siis selgus, et USA ei lasegi turiste sisse. Aitäh Triin, et sellele tähelepanu juhtisid, me peale Sinu vihjet hakkasime ka uurima, mis seis sellega on. Selgus, et seis on halb ja tegime plaanid ümber ning tulime hoopis Itaaliasse puhkama. Esimeseks sihtkohaks sai Veneetsia. WizzAiril oli suurepärane pakkumine 9.99 üks ots, üks inimene ja loomulikult võtsime selle. Viimane öö enne äralendu oli mul väga ärev öö, kaks päeva enne oli Suur Tossutaja taas hullama hakanud ning lennujaam oli ca 12 tundi pooleldi kinni, tunnis tohtis kolm lennukit kas tõusta või maanduda. Ärkasin öösel mingi mürina peale üles ja oi küll ma olin pahur, kui avastasin, et öösel enne meie lendu Suur Tossutaja aktiivselt tegutses. Hommikul esimese asjana kohe uurisin lennujaama infot, kas lennukid ikka lendavad, õnneks lendasid. Üle aasta aja sai taas lennata, väga tore oli 🙂
Lennujaamast Veneetsiasse otsustasime minna merd mööda, kui juba, siis juba kogu turistidele mõeldud lahendused. Edasi-tagasi pilet kehtib 30 päeva ja kokku maksis see meile kolmele 45€. Läksime pikka teed mööda ehk sõitsime ca 1h 15min, saaks ka 40 minutiga, aga otsustasime, et sõidame siiski pikemalt, siis saame rohkem vaadata. Veetee oli vees olevate suurte puidust postidega tähistatud. Küll oli mul tunne, et mingid paadid seda küll ei jälginud. Eriti tuimalt suhtusid sellesse vanarauda ja prügi vedavad alused. Minnes oli mõnusalt vähe inimesi ja sai nii ühelt kui teiselt poolt paati välja vahtida ning pilte teha. Esimese meresõidu ajal Veneetsiasse nägime kohe ära – posti-, matuse-, prügi- ja kiirabipaadid. Matusepaadist ma paraku pilti ei jõudnud teha, aga see oli tagant lahtine paati, mille peal oli kirst ja selle kummalgi pool olid mustades ülikondadest meesterahvad. Vaatepilt oli üsna sürrealistlik. Otse Veneetsia vastas on neil suur saar, kus asub surnuaed. See on üsna haigla vastas, Rasmus arvas selle peale, et sellepärast see surnuaed seal ongi, et saaks otse haiglast kiiresti kohale 😀 Kiirabipaat töötas ka täis tulede ja viledega ning hiljem nägime, kuidas paadist haige haiglasse viidi. Merel me politseid ei näinud, kuid kanalis küll. Lisaks nägime veel taksopaati. Ainus, mida me ei näinud, oli tuletõrje, ülejäänud olid kõik esindatud, näiteks tellingutega paadist ehitusmehed tööd tegemas, suuri rekkasid vedav kargo, prügi- ja kaubapaadid. Ühesõnaga, kõike, mida muidu mööda maad transporditakse, veetakse siin mööda vett.
Sellised puidust postid tähistasid veeteed, eemal paistab Veneetsia – on veidi kilukarbi nägu?!
Transpordi alused, millest õnnestus pilte teha – postivedu, rekkavedu, kiirabi.
Kanalis nägime politseid ja taksosid ning täna lennujaama ligidal ka eriväge, tegid vist politseiga mingit õppust seal.
Paadist otse haiglasse või haiglast otse meresõidukile, tavaliinide peatus oli väljapääsu ees.
Vaated teele jäänud saartele ja Veneetsiale.
Jaagu kindel soov ja nõue oli, et Veneetsias tema tahab hotelli kanali ääres, et saaks hommikul terrassil kohvi limpsida ja vaadet nautida, oli nõus öö eest rohkem maksma, kui muidu. Leidsin väga mõistliku hinnaga hotelli – kaks ööd kolmele 190€, hommikusöögid hinnas. Lennujaamast ära sõites oli piletimüüja onu väga abivalmis – seletas, et meie hotell asub täpselt saare keskel, seega on meil võimalik kolmes peatuses maha minna, mis on enam vähem ühe kaugusel, kuid viimased peatused on lihtsalt teisel pool saart ja seega kulub rohkem aega. Andis meile paadi sõidu ajagraafiku ka kaasa. Rasmus otsustas, et läheme kõige viimases maha ning sealt oli meie hotelli 5 minutit kõndida, teisest oli ca 10 minutit. Leidsime oma hotelli tänava väga lihtsalt üles, küll ei leidnud me hotelli 😀 Meie hotelli ees oli lisaks mitu erinevat restorani ja seal kargasid kohe kõik ligi, et tule ikka meile sööma ja mul on siin head hinnad ja parim toit. Ja kuna nad aina meid segasid, siis me marssisime oma hotellist lihtsalt mööda. Viimase restorani onu oli lahkelt meid nõus tagasi juhatama ja siis leidsime oma hotelli ukse ka üles. Hotell oli selline tõeliselt Itaalia hõnguline ning nad andsid meile sama hinna eest juuniorsviidi toa. See oli suur, väga suur! Vaade oli küll paraku sisehoovi, kuid polnud hullu, söögisaalist avanes imeline vaade kanalile.
Meie tuba – hotell oli üllatavalt tühi – esimesel ööl üks tuba veel ja teisel kaks veel.
Mehed hotelli rõdul kohvi nautimas ja söögisaali vaade – täna hommikul olid saksa või austria neiud ka varakult söömas.
Vaade söögitoa rõdult vastasmajale ja paremale poole.
Jõudsime Veneetsiasse täpselt lõuna ajaks, hotellist administraator soovitas meile ühte mitte turistikat restorani, mis oli hotelli restoran ning mille leidmine tundus suhteliselt lootusetu ülesanne, kuna tädi tegi täpi kaardil valesse kohta. Lõpuks ikka leidsime üles ja me siiski arvame, et see oli ka ikkagi turistikas, kuna hinnad olid ebareaalsed, meil läks lõuna 94€ maksma!!! Ja minu prae unustas kelner õnneks tellimata, muidu oleks veel suurem summa olnud.
Ma ei saa kuidagi mereandidest mööda vaadata ning Rasmuse tuunikala. Tellisime põhiroa kõrvale lisandid ka, kuna nii oli menüüs kirjas, kuid seda ei olekski vaja olnud. See lisand oli lõpuks minu lõunasöök 😀
Veetsime kaks päeva mööda linna ringi kolades, eile käisime ka Burano saarel, mis on kuulus oma värviliste majade poolest, aga selle kohta teen eraldi postituse, muidu see postitus veniks siin kahe kilomeetri pikkuseks. Kuna me ei ole ammu nii palju kõndinud, siis õhtuks olid jalad ikka täiegi läbi ja valutasid – meil kõigil muideks 😀 Me ei käinud üheski muuseumis ega katedraalis, lihtsalt avastasime Veneetsia tänavaid ja käisime läbi kõik üle suure kanali ehitatud sillad, mida on kokku neli.
Kõige kuulsam ja kõige enim pildistatud sild päeval ja hilisõhtul ning me ei ole eriti kindlad, kas see on kõige vanem või vanuselt teine.
Puidust sild – äkki see on hoopiski kõige vanem …
Kõige uuem, kalleim ja kõige koledam sild – maha visatud miljonid ja kohalikke välja vihastanud sild. Pildil on neljas sild, mis paistab klaassillalt ära – see on ka üks pahameele allikaid, et miks kaks silda nii kõrvuti tehti … Sealt kaudu läksime tagasi linna peale.
Kui elus üks ja ainus kord gondliga sõita, siis see on kohustuslik Veneetsias ära teha! Ilma gondlisõiduta nagu polekski Veneetsia võlusid üldse tunda saanud. Siltide peal on kirjas, et päevane sõit 80€ ja hilisõhtul 100€, alates 19:00. Gondlimehed (poisid) seisavad peaaegu iga kolmanda silla juures ja aina pakuvad seda teenust. Kujutage nüüd ette, et jalutate mööda linna ja iga vähemalt kolmanda silla juures on need gondlimehed ja müüvad oma teenust, lisaks iga restorani ees on kelner, kes oma restorani kiidab ja sööma kutsub ehk lõpuks on nendest kõikidest pakkujatest-kutsujatest väga-väga kõrini! Kõige tüütum on, et nad on nii järjekindlad, iga kord kui mööda lähed, ikka pakuvad-kutsuvad ja nii iga kord, kuigi oled korduvalt “ei” öelnud. No ikka väga tüütu! Gondlimehed muidugi alati ütlevad, et spetsiaalne hind, ainult täna ja ainult teile nagu ikka, et kliente meelitada. Selgus, et see spetsiaalne hind oli 60€, Jaak oli nõus maksimaalselt 70€ maksma, seega andis ta 5€ jootraha ka veel peale. Sõit oli lahe, soovitan igal juhul! Vee peal on elamusi ning uudistamist küllaga.
Kohustuslik gondlisõit ca 30 minutit.
Hotellid, kuhu pääseb ligi veeteed pidid – mööda sõites Jaak muidugi nõudis, et miks me sellistes ei ole – ma siis küsisin, kas ta oleks öömaja eest topelt nõus maksma olnud … Mustad triibud tähistavad läbi aegade kõige kõrgemat Veneetsias olnud veetaset.
Veest räsida saanud uksed, vesi esikus ning palju merikarpe
Seiklused kanalit mööda – turistid pildistavad meid ja meie neid 🙂 Paremal pildil, see tagumine tumekollane maja on meie hotell.
Tegime väikese tiiru merel ka – see oli gondliga suhteliselt kõhe – kõikus palju ja teised alused tundusid kõik nii suured! Kuid vaated olid see-eest imelised!
Kui Stockholmis on üks hästi kitsas tänav, kus kõik pildistamas käivad, siis Veneetsias leiab selliseid iga nurga peal. Alguses ei saa hästi aru, kas see on läbitav tee, kuid lõpuks võid leida ennast silla, suurema tee või kanali äärest. Avastamisrõõmu on küllaga. Tundub ka, et inimesed on taas reisima hakanud, võrreldes eelmise aasta Roomaga oli Veneetsia ikka täielikult ülerahvastatud 😀 Kuid siiski me arvasime, et tavalise olukorraga võrreldes oli inimesi ikka väga vähe, kohalikud ise hakkavad augustist puhkama ja paljud ei viitsi tegeleda reisimisega kaasneva testimise ning paberimajandusega. Liikuma pääses vabalt, järjekordasid ei olnud ja meie hotell oli ju praktiliselt tühi. Küll olid lahti kõik restoranid ning hotellid, mis meie tee peale nendel päevadel ette jäid, seega Veneetsia on ennast täielikult avanud. Nad on muidugi juba mitu nädalat ka “valges” tsoonis olnud, mis tähendab, et enam mingeid piiranguid ei ole v.a üleriigiline maski kandmise nõue alati ja igal pool v.a päevitades ja ujudes.
Need lahedad Veneetsia tänavad! Mõned on koletänavad ikka ka 😉
Need lõputud kanalid ja lugematu arv sildu.
Ilusaid maju oli palju ja muidugi ka kolemaju ning nende San Marco väljak oma ajalooliste hoonetega oli tõeliselt kaunis. Seal nägime ka ainukest järjekorda, kuidas inimesed katedraali sissepääsu ootasid. Kuna me oleme neid katedraale juba piisavas koguses näinud, siis me otsustasime, et me seda siin ei külasta.
San Marco väljak
Lõvilõrr San Marco väljaku juures ning teisi ilusaid hooneid.
Öeldakse, et Pisa torn on kõver, kuid meile tundus, et Veneetsias on ka kõik tornid natukene viltu. Palja silmaga oli paremini aru saada, kuid piltidelt on ka natukene näha, et need tornid ei ole päris otse.
Viltuste tornide linn.
Kes siis ei teaks Veneetsia karnevali?! Minu pere näiteks 😀 Nad oldi teadlikud Rio karnevalist, kuid Veneetsiast ei teadnud nad midagi. Küll oli linn täis neid toredaid poode, kus igasugust karnevali kraami müüakse, eriti neid maske. Lisaks on palju klaasist ehteid ja nikerdusi, see oli mulle üllatuseks, et siin mingi klaas nii kuulus ja oluline on. Rasmusel tekkis kohe soov omale ka mask saada, lubasime endale siis selle väljamineku. Teada tuntud kassi fanaatikuna, otsis ta endale sobivat kassimaski. Lõpuks ühest poest leidsime, kus tädi ise tegi klaasist ehteid ja tema abikaasa valmistas maske. Saime kaasa ka sertifikaadi, et tegemist on Veneetsia originaaliga, mitte Hiina masstoodanguga. Meie hotelli tänaval oli ka üks maskimeister, kuid tema maskid olid kaks korda kallimad, aga neis oli ka rohkem kulda-karda-kalliskive. Need maskipoed olid väga lahedad, igal juhul tasub läbi astuda, ainuüksi elamuse pärast.
Klaasist nänn ja maskipood ning Rasmuse mask.
Veneetsias toimub praegu ka biennaal, kuid me ei külastanud seda. Kuna see toimub erinevates kohtades üle kogu linna ja igal sissepääsul on oma eraldi pilet. Ma ei viitsinud väga kodutööd ka teha, et kus oleks midagi huvitavat mida vaadata. Suur kompleks, nende paviljonidega, on eraldi pargi alal, mis oli samuti pileti eest ja teatud aegadel lahti. Kui me sinna jõudsime oli, see juba kinni. Sain ainult sissepääsu ka esimest näha olevat paviljoni pildistada.
Seal eemal paistvas pargis biennaali paviljonid asuvadki.
Iga kahe aasta tagant toimuv Veneetsia biennaal – sissepääs ja Taani paviljon
Suure kanali äärne tänav päeval ja õhtul.
Mõned pildid veel. Seal oli veel päris palju vanu telefoniputkasid ja tundus, et need isegi töötasid. Nägime palju kerjuseid, seisid treppidel mütsid näpus ja kerjasid. Ühe leidsime teel biennaali poole ka pingilt magamas. Silla pildiga on lugu ka – kaardi järgi oli see ammustel aegadel prostituutide sild, läksime kohe üle vaatama, kas kohtame mõnda, kuid peale meie ei olnud seal kedagi 😀
Meie jaoks juba ajaloo hõlmas – telefoniputkad, kodutu ja kunagine prostituutide sild.
Suvi ja gelato käivad käsikäes! Leidsime siit oma pere uue lemmiku – marjamaistelise jäätise, see maitses ülihästi! Isegi Rasmus sõi, kuigi tema vaieldamatu lemmik on stracciatella. Lisaks sain ma siin süüa oma elu esimest homaari, maitses päris hästi. Kuna rahakotis oli lõunate ja eelmise päeva õhtusöögi osas toimunud ikka korralik röövimine, siis viimasel õhtul otsustasime pizza kasuks. Kui me muidu oleme hotellist alati vasakule tormanud, siis viimasel õhtul läksime paremale poole luusima ja avastasime seal väga palju toredaid maju, mingi kindluse ja hunniku söögikohti. Tagasi tulles, nosisime taas gelatot ning tellisime kaasa pizza – suur maksis 12€ ja väike 6€, see on peaaegu tasuta ning need olid väga suured ja täitsa söödavad! Ooteaeg oli 40 minutit, tundus ülimalt popp koht olema, rahvast oli kogu aeg. Kuna see oli meie hotellile nii lähedal, siis me tänaval ei oodanud.
Gelato – Itaalias kohustuslik! Minu õhtusöök ja viimase päeva pidusöök.
Veneetsia – tõeliselt teistsugune linn – igas mõttes. Tasub külastamist! Küll jah, selleks, et täit elamust saada tuleb rahakott puuga selga võtta. Kindlasti saab kogu reisi ka pizza, panini ning gelato najal üle elada ja eelarve ongi kohe tunduvalt väiksem, kuid teades eestlaste lembust Itaalia köögi vastu, siis võiks mõnes restoranis ka siiski süüa. Kuigi meid on see kaks aastat Sitsiilias ära rikkunud ja Veneetsiast me ühtegi vau toiduelamust ei saanud. Jah, kõik oli maitsev ja spagette oskavad nad jätkuvalt võrratult hästi teha, kuid vau elamust ei mingit. Valetan – see marja gelato oli tõeline vau elamus! Lisaks peavad jalad korras olema, et siin ringi liigelda, ühtegi ratastel liikuvat vahendist kasutada ei saa. Tänavapildis nägime väga üksikuid vapraid kärudega mässajaid ning mitte ühtegi ratastooli ega muude abivahenditega liikuvaid vanureid. Osadest tänavatest ei mahukski ei käru, vankri ega ratastooliga läbigi. Kuid linn oli lahe, majad olid muidugi täiesti tavalised, kuid kogu see kontseptsioon – kanalid, sillad, kitsad tänavad, veeteele üles ehitatud infra – see kõik on lihtsalt nii äge, et peab ise kogema!
Eile võtsime lennujaamast oma rendiauto ja reis jätkub – Rimini, San Marino, Firenze, Pisa, Milano ja kui jõuame, siis põikame ka Como järve äärde. Siis on Itaalia tehtud! Kuna praegu on jalgpall, siis mul on arvutile ligipääs raskendatud ja postitused tulevad viitega. Imelist suve jätku ning püsige terved!
Mul ei olnud üldse plaanis sellest kirjutada, aga kuna emotsioon on nii uus ja kogemus nii-nii teistsugune, siis pean selle ikka endast välja kirjutama. Ühesõnaga, kunagi ammu tuli info, et kaaslasi hakatakse nüüd vaktsineerima ja esimesed 40 õnnelikku saavad esimese vaktsiini 25.05. Päev enne süstimist tuli info, et lükkub. Eile, s.o. kolmapäeval 9.06 sain umbes 12:00 paiku e-kirja, et homme, s.o. 10.06 kell 12:00 on aeg vaktsineerima minna. Emmmm, ähhhh …. homme?! Nojahhh, eks siis tuli tänased plaanid ümber teha, Rasmusel oli täna kool ainult 11:00 ja Jaak algselt arvas, et ta ei saa töölt ära, nüüd ei jäänud tal muud üle, kui pidi ära tulema. Muidu oleks mul mitu korda edasi-tagasi sõitmist olnud, kuna see vaktsineerimise keskus asub Catania lennujaama lähedal, kodust ca 35min. sõitu. Oi, kuidas mulle ei meeldi üksi sellistes kohtades käia, eriti sinna sõitmine ning parkimine. Ma kohe satun täielikku stressi, kui pean iseseisvalt kuhugi uude kohta sõitma. Vaatasime enne hoolega kaarti, kuidas sõitma peab. Õnneks on peaaegu kogu tee nagu lennujaama sõitmine, viimased 2km on ainult teistmoodi, seega ei olnudki kohale sõitmises mitte midagi hirmsat. Minu järgmine stressiallikas on parkimine. Ma olen nõus üksi sõitma kohtadesse, kus on olemas parklad – näiteks poed, kaubanduskeskused jm. sellised kohad, kus eksisteerib normaalne parkla. Olgem ausad, eks selle keskuse ees oli ju ka parkla, aga see oli silmini ja rohkemgi veel autosid täis. Sõitsin siis tänava lõppu ja uuesti tagasi ning sain võrdlemisi kaugele koha, kuid ma olen nõus need mõned sammud rohkem ka tegema, kui sinna kitsastesse kohtadesse võimalikult lähedale parkimiskohta otsima hakata 🙂
Parkla, mis oli totaalselt täis ning mõlemal poole tee ääres pargiti ka, nii pikalt kui teed oli ja see tänav oli üsna pikk.
Kohale jõudes olin natuke ähmi täis ka, seega ma pilte väga ei teinud. Kuid loodetavasti on mu kirjeldus piisavalt värvikas, et kujutate seda ette. Keskusesse on kaks sissepääsu – vasakul saab anda proove ehk teha testi ja paremal saab vaktsiini. Kui Jaak veebruaris esimest süsti käis saamas, siis oli testi järjekord üsna pikk ja vaktsiini ei oodanud keegi, siis nüüd oli vastupidi. Kuna Jaak oli enne käinud, siis oli mul teada, mis tegema peab, kuid ikkagi suutsid nad mind üllatada 😀 Ma küll proovin enam mitte üllatuda, aga nad on selles osas osavad 😉 Enne territooriumile sisse pääsemist pidi näitama ID ja vaktsineerimise järjekorra broneeringut. Enne mind oli kaks neiut, kes seal midagi sehkendasid ja järjekord jäi toppama, kui äkki üks turvaonudest hüüdis kõva häälega: “NATO” ning mina ja veel üks naisterahvas hakkasime oma NATO lubadega lehvitama. Onu näitas käega, et minge sinna. Kõndisime siis rõõmsalt üle platsi ja vaatasime, kui meeletus koguses inimesi järjekorras oli. See oli meeletu rahvamass. See naisterahvas, kellega koos kõndisin, oli Hispaaniast ja õnneks oskas ka itaalia keelt. Sattusime järgmisesse ristumiskohta, kus küsisime järgmine turvaonu käest, et kus see NATO koht on. See näitas ühe telgi suunas, olgu, sobib, läksime siis sinna. Ma veel rõõmustasin, et nii tore, et seekord eraldi koht on tehtud. Jaak pidi teise süsti saamiseks ca 2h õues päikese käes ootama, enne kui majja toimetama pääses. Mind üldse see mõte ei ahvatlenud, kuigi olin selleks vaimselt ette valmistanud, et pean terve igaviku ca 30 kraadises kuumuses ootama. Jõudsime telki ja siis see hispaanlanna ütles, et ta ootab oma sõbrannat ja läks minema. No, ma siis seisin seal õnnetu näoga ja lootsin, et kõik lõpuks sujub. Telgis vehkis järgmine turvamees käega ja liikusin teise järjekorda. Äkki tuli see teine turvamees, kes meid sinna poole juhatas ja ütles telgis olevale turvamehele midagi. Telgi turvamees käis järjekorras olevatele inimestele midagi seletamas. Ma selle peale sinisilmselt arvasin, et laseb mu vahele, et seda räägib, selgus hoopis, et ta viis mu kuhugi hoopis kolmandasse kohta. Sattusin ka eraldi sissepääsu juurde, kus üldse järjekorda ei olnud.
Siin oli NATO inimeste esimene nn. üle kontrollimise koht – pilt tehtud ära tulles.
Korra olen juba kirjutanud, et siin peab täitma hunniku pabereid, ca 10 lehte vist oli. Esimene neiu vaatas paberid üle, tegi mhmhm ja suunas edasi majja. Tahtsin kohe sisse tormata, aga mingi onu ikka mõõtis temperatuuri, enne kui sisse lasi. NATO järjekord oli kohe esimeses registreerimislauas. Enne mind oli vast umbes 8-9 inimest ja jeerum, ma seisin seal 40minutit! Ma tõepoolest ei saanud aru, miks neil teenindajatel nii kaua läks! Kõrval registratuurid liikusid tunduvalt kiiremini, kas tõesti on nii suur erinevus süsteemi veebilehel, kui sinna on sisse kantud kohalik või välismaalane. No ja kuna tegemist oli muidugi suuremas jaos hispaanlastega, siis nagu itaallasedki, need peavad ju kogu aeg midagi rääkima. Lisaks olid muidugi teenindajad megaaeglased – mulle meenus kohe Zootopia multifilmis laiskloomad (SIIN treileris alates 1:00 minutist ja te saate aru, mida ma silmas pean 😀 ). Lõpuks jõudis järjekord minuni, andsin kogu selle pataka pabereid ning oma nn. haigekassakaardi ning tädi tegi ca 1 minutiga kõik ära. Ma nagu tõepoolest ei saanud aru, mida te enne nende inimestega tegi, et nii kaua aega võttis?! Ta muidugi otsis sellest e-kirjast, kus me nimed kõik kirjas oli, minu nime ka. Õnneks olin kohe nr.6 ja näitasin siis talle näpuga, et see olen mina 🙂 Äkki teistel ta seda nime 5 minutit otsiski 🤔 Tädi toksis midagi arvutisse, kontrollis kõik paberid üle ja andis uue QR koodiga paberi. Läksin järgmisesse järjekorda, kus sain veel ca 5 minutit oodata. Neiu suunas järgmise inimese juurde, sattusin mingi toreda onu juurde, kes uuesti kõik paberid üle vaatas, küsis millist vaktsiini ma tahan – valida oli pfizer või janssen, pani oma allkirju, mõned templid ja küsis kumba kätte tahan, valisin vasaku. Ahjaaa ja otsustasin pfizeri kasuks lõpuks, janssen ahvatles muidugi hullupööra, et üks süst ja rohkem ei pea ennast vaevama, kuid pfizer on ikkagi kõige parema reputatsiooniga ja kuu aja pärast saab juba teise, siis võtsin siiski selle. Onu suunas nüüd edasi järgmisesse kohta, üks neiudest oskas imeliselt hästi inglise keelt ja rääkis, mis mind ees ootab. Edasi sattusin siis inimese juurde, kes reaalselt süsti teeb. Oli selline tore tätoveeritud ja ägedate ehetega neiu. Lappas jälle kõik paberid läbi, kirjutas veel midagi paari kohta juurde ning lõpuks tegi süsti. Siis liikusin edasi järgmisesse järjekorda, kus siis tehti nn. välja registreerimine ja uue aja registreerimine, seal võeti lõpuks kogu paberipatakas käest ning anti järgmise süstiajaga paber. Wohooo, oligi “ainult” nelja inimese juures vaja toimetada 😀 Ja meeletud paberikuhjad, milline kohutav raiskamine! Ja oleks siis, et neid pabereid on ainult üks kord vaja, ei, kui teise süsti järgi lähed, siis peab uuesti kogu selle pataka ära täitma. Kuigi siis ehk jääb see esimene registreerimine ära, ma loodan. Kuna minu taha järjekorda tuli üks vanem proua, kellele ma küll ütlesin, et see on NATO/Sigonella järjekord, et ta peaks äkki ikka kõrvale minema. Mille peale ta teatas, et no,no, ta on õiges kohas. No ma ei tea, ma ei oleks selles niiväga kindel. No ja kui ta oli ka kogu selle 40 minutit ära seisnud ja oma pabereid näitama läks, siis registratuuri neiu ütles talle, et ta oleks kohe pidanud minema sinna teise järjekorda, kust otse süstima saab, kuna tal oli teise süsti aeg. Vaene memmeke! Peale süstimist ja välja registreerimist suundus tee edasi ootealale, kus tuli 15 minutit mööda veeta. Esimese asjana jäi silma sein, kuhu sai panna oma nime ja aja, millal vaktsineerimas käisid. See oli päris korralikult täis soditud. See lõpu aeg läks kiiresti, sain istuma ja mul oli vaja ju ringi vahtida ning sain natuke rahulikult FB-s isegi surfata ja juba oligi 15 möödas.
Esimene registreerimine – paremal siis järjekord registreerimisele ning vasakul keskel vaktsiini saamiseks. 15 minuti ooteruum, otse ees on siis sein, kuhu sai panna kirja, et oled vaktsineeritud.
Paberipatakas ning järjekord “välja registreerimisele” .
Ära minnes tegin mõned pildid veel, aga nüüd peate ette kujutama, et kõik need vahed on paksult inimesi täis. Mingist 1m vahemaast ei ole juttugi, kõik on palju tihedamalt üksteise kõrval. Natuke oli toole ka pandud, et vanemad inimesed istuda saaks. Kui ma kella 13:15 paiku lahkusin, ei olnudki seal enam üldse inimesi, võrreldes sellega, mis 12:00 paiku toimus. Minul läks sisse saamisest kuna välja tulekuni täpsel 1h ja 15 minutit. Imekiiresti, võrreldes Jaagu teise korraga, kuid tiguaeglaselt võrreldes Eestiga, kus digiregistratuuris ootad tunde, kuid süsti saad ca 15 minutiga. Ma eelistaks iga kell seda Eesti varianti 😀 Inimene on ikka üks imelik loom, kui mulle süsti tehti, siis ma kohe tundsin, kuidas käsi tuimaks muutus ja ära tahtis “surra”, tegelikult ju ei olnud mitte midagi, kiire suts ja valmis. Pärast oma 15 minutit istudes üritasin ka aru saada, et kas on mingi kõrvalekalle või mitte. Noh, kõht oli äkki tühi ja juua tahtsin ka hirmsasti, vesi oli kaasas, teisiti siin ei saakski, käsi oli kuidagi tuim ja pea nagu käis veidike ringi ja üldse, hakkaks nagu haigeks jääma 😀 😀 Tegelikult taas, mitte midagi ei olnud viga. Kuid kui loed enne põgusalt ning kui aina räägitakse, mis need levinumad kõrvalmõjud on, siis tundub, et ongi kõik kohe küljes. Süsti kohta on ainult tunda, eriti kui millegagi sinna pihta minna. Muidu hetkel on olemine imeline! Peale nn. välja registreerimist sain telefonile SMS-i, et tule 15.07 kl 13:35 teise doosi järgi, see muidugi oli sellel paberil ka kirjas, mis poiss mulle andis. Seega, ma nüüd ka esimese doosiga vaktsineeritu ning üks neist üle 3 miljonist vaktsineeritud sitsiillasest 🙂 Eks näis, kuidas 15.07 see kõik välja näeb. Kuna on lõuna aeg, siis ma ise loodan, et on tühjus, nagu täna 13:15 ära tulles, kui inimesi enam praktiliselt ei olnudki. Lisaks oli selleks ajaks ka pilved olid tulnud, seega ei olnud enam nii palav.
Siin siis kujutage ette, et rahvast on terve see vahe täis, nagu seal eemal paistab. Ja siin samamoodi, need vahed, kus need katused on, on otsast lõpuni tihedalt inimesi täis … Ja see kõige tähtsam paber ka!
Laupäeval (5.06) seiklesime Messina ja Cefalu vahelisel alal, kuhu me veel jõudnud ei olnud. Seal oli paar loodusliku kohta, mis mulle silma olid jäänud ning Jaak tahtis kindlasti mööda sealset rannikut sõita. Lisaks leidis ta kiirtee ääres paar vaatamisväärsust veel. FB grupis soovitati ühte koobast, mis Suure Tossutaja põhja poolsel küljel on, ma väga ei süvenenud, vaatasin mõnda pilti ja tundus väga äge. Reisiplaani kokku panema hakates, süvenesin natuke rohkem ja selgus, et see on ikka tõelise mägironimisega koobas. Vahepeal tuleb kalju serval seigelda ning ilma korraliku varustuseta väga minna ei tohiks. Ma isegi ei tea, kas omal käel võib või on see ainult organiseeritud kujul. Jaak leidis selle asemel teise koopa – laudtee ja valgustusega, sellise tsiviliseeritud verisooni 😀
Esimesena külastasime Taorminast ca 15km kaugusel sisemaa pool olevat looduskaitseala Gole dell’Alcantara, kus oli mägijõgi. Mingi info pärineb, et see on juba 300 000 aastat eksisteerinud, kuid tõendid ja praegune kindel teadmine on, et see on vähemalt 8 000 aastat vana. Seal pakutakse igasuguseid vaba aja veetmise võimalusi, tõeline turistikas. Hind oli ka üsna korralik, kõik üle 12 aastased 10€ inimene, kui tahad külastada jõge ning üleval asuvat puuviljaaeda. Ilma aiata oleks odavam olnud, aga kui juba seal olla, tuleb ikka kõik üle vaadata. Rasmusele tehti soodustus, seega tema eest tuli 5€ maksta. Koht oli äge! Ikka tõeliselt tore, mulle väga meeldis. Jõgi oli väga tugeva vooluga ning ülikülm. Oleme nüüd tavapärasest rohkem tatistama pidanud 😀 Jões saab soovi korral lõpuni kõndida, me enam hästi ei mäleta, kui pikk see oli, vist ca 300m. Palja varbaga oli väga ebamugav, sinna peab ikka saabaste või kummikutega minema, et jalad külmetama ei hakkaks. Kalju oli hoopis teistsugune, kui siin lõunas, tume ja sellise draakoni soomuse kujuga, väga originaalne. Inimesi oli üsna palju, osad olid võtnud need ekskursioonid ka, kahlasid seal vees, me pärast ülevat vaatasime. Rasmus sai oma isu täis ronida ja turnida, püksid ka kenasti märjaks teha. Jõgi oli mõne koha pealt ikka üsna sügav ja kui natuke tasakaalu ka kaotada, siis juhtubki, et saab rohkem märjaks, kui planeeritud oli. Külastuse lõpuks olid tal need muidugi juba ära jõudnud kuivada. Jõe äärde saab liftiga, ma ju kirjutasin, et tõeline turistikas 😀 Trepp pidi ka olema, aga onu ei olnud väga kindel, kas see lahti on, igatahes oli täitsa tore vaheldus ronimise asemel liftiga sõita.
Parki sissepääs – vana värav ja purskkaevVasakul lift, millega siis alla kanjonisse sai.Kanjon, mägijõgi ja üsna mitu inimest.
Lihtsalt nii lahe!
Kalju ja jõgi, niikaugele, kui silm ulatub 🙂Sain oma vahutava vee ka!
Paremal, me olime ka seal all! Keskel, koledasti kohises, aga näha oli väga vähe … Paremal, kui luubiga vaadata ja väga hästi ette kujutada, siis seal sumpab üks grupp inimesi – kiivrid kenasti peas ja punased ürbid seljas, hanereas mööda kanjoni parempoolset äärt. See kivim nägi lihtsalt nii äge välja, et peab kohe palju pilte sellest panema!
Vaade teisele poole ja lihtsalt üks äge kaljunukk, nagu suu lahti inimese pea oleks …
Puuvilja aias – selle koha maskotiks on roheline sisalik Zazza Mike ning parmal pildil, mulle väga need punased tupsud meeldivad ja vaade muidugi ka 🙂Viimane vaade ülevalt, lihtalt nii ilus!
Edasi oli plaan minna koske vaatama. Paraku oli tee, mis meid sinna põhjarannikule viis sinka-vonka ja mul läks süda nii-nii pahaks, et ma ei mäletagi millal mul viimati nii halb oli … Igatahes ahmisin vahepeal autoaknast õhku, panin konditsioneeri hästi külmaks – võibolla tuli see nohusem nina ka sellest, mitte mägijõest 🤔, kuid paremaks ei tahtnud üldse minna. Me oleme siin neid käänulisi ja veelgi rohkem käänulisi teid sõitnud ju küll ja veel ning enne pole midagi olnud. Süüdistasin söödud arancinit ning Rasmusest üle jäänud gelatot, mis ma endale ka sisse pigistasin. See kooslus arvatavasti ei olnud mu kõhule hea … Peale väikest bensiinijaama peatust otsustasime, et me seda koske vaatama ei lähe, kuna viimased kose vaatlused on näidanud, et veega on suhteliselt kitsas, siis koske peab vaatama, kas Põhja-Itaalias või minema Norra 😉 Seega tegime plaanid ümber ning võtsime järgmiseks tsiviliseeritud koopa. Teel sinna ronisime muidugi taas pilvedesse ning leidsime ühe ilusa koha, kust sai Suurt Tossutajat teiselt poolt ka imetleda ja pildistada. Kusjuures, sellelt küljelt on see peaaegu õige kujuga 😉
Peaaegu pilvedes ning Suur Tossutaja oma ilus. Seal kõrgel, sõna otseses mõttes, mitte kusagil, olid sellised ehitised. Me ei saanudki aru, kas pooleli jäänud või maha jäetud ja neid oli teisel pool veel, kaks korda rohkem. Väga kummituslik …
Peale väga piinarikast 2h sõitu, millest viimased 30 minutit kulges mööda mõistliku teed ja ei olnud üldse midagi hullu, jõudsime tsiviliseeritud koopani Grotta di San Teodoro. Meie armas Google Maps suutis meid lõpus, kui juba jala pidi kõndima, taas ma ei tea kuhu suunata. Alguses läksime isegi õigesti, nägime silti ka, aga meile tundus, et me läheme kellegi koduhoovi ja Mapsi järgi tuli minna teist teed. No saime siis natuke rohkem kõndida, mis seal ikka. Pärast tuli välja, et see koduhoov oligi tegelikult õige koht. Meid võttis vastu tumedas ülikonnas onu, kes meid siis koopasse juhatas. Mul oli temast suhteliselt kahju, väljas oli üle 30 kraadi ja päike paistis lagipähe … Onu inglise keelt ei rääkinud, kuid Google Translate aitas hädast välja. Tegemist on väga vana kohaga, kust on väljakaevamiste käigus leitud igasuguste loomade s.h. jõuhobude ning elevantide skelette. Me olime väga üllatunud, et sellises kohas sellised loomad olid! Jõehobu, mida teeb jõehobu siin!? Koobas oli ilusasti valgustatud, et näeks kuhu astud ning väljakaevamise kohta ka. Laes olid dolomiidid, mille otsast kenasti vesi tilkus ning koobas ise oli võrdlemisi suur. Pärast käisime väikeses muuseumis, kus olid välja kaevatud skeletid ning onu käskis meil ühel juhul nuputada, mis kivistisega tegu on. Me muidugi ei osanud midagi pakkuda, pärast selgus, et oli hüääni kaka 😀 Rasmus käis pärast sõrmed harali ning auto juures loputas ruttu veega käsi 😀 Koht oli hästi hoolitsetud ning mõistlikult ligipääsetav ning tasuta, mis oli imelik, arvestades, kui korras kõik oli ja kuidas nii esinduslikult riides onu ekskursiooni teeb. Lisaks ei pidanud kuhugi mäkke ega kanjonisse ronima. Koobas ise on väidetavalt 8-9 miljonit aastat vana ning esimene inimene asus sinna elama ca 8 000 e.k . Taaskord tegemist väga vana ja ajaloolise paigaga.
Üks võimas kalju ja koopasuu
Skelettide leiukohad õues ning koopas sees.
Koobas seest ning väike valik välja kaevatud leidudest.
Viimaseks külastatud kohaks jäi moodsa kunsti installatsioon Fiumara d’Arte – Pyramid Parallel 38. No ja see asus taas kusagil peale pilvi ja jeerum, mis tee sinna viis. Õnneks oli see ühesuunaline, vähemalt lõpuoas ning esimest korda sattusime viimase osa sõitma teel, millel puudus igasugune kate. Minu jaoks oli see taas päris kohutav, tegin oma hingamisharjutusi ning mõtlesin ainult positiivseid mõtteid, et sisikond sisse jääks. Lõpuks kohale jõudes oli see vaev muidugi kõik mitmekordselt tasutud, sest vaated olid lihtsalt imelised! Pildid ei anna seda üldse nii hästi edasi, kuid endal vähemalt meenub, kui pilti vaadata, kui võimsad vaated sealt avanesid. Sattusime õigel ajal kohale, mingi onu tegi püramiidi sisemusse väikese ekskursiooni, puha itaalia keeles, kuid me läksime ikkagi, õnneks raha ei küsitud. Teekond sinna kulges läbi pimeda rauast torukujulise moodustise. Püramiid oli seest meeletult palav ja õhuga oli ka väga kitsas, kuna inimesi oli piisavalt palju ja suletud ruum, siis oli maksis päris raske hingata. Onu rääkis palju tarka juttu, saime aru niipalju, et pööripäeval pidi valgus õige nurga alt langema, nii et püramiidi sisemuses on valgusetriip täpselt keskel, sellest ka see nimi. Lisaks oli püramiidi keskel kividest labürint, mille lõpus oli väike trepp ja seda rituaali läbides saab endasse positiivset energiat. Tegime selle rituaali ka kenasti läbi. Täitsa tore kogemus oli. Tagasi tuli sõita mingi osa teist teed mööda ja ühe koha peal oli nii kitsas pöörde koht, et me jõudsime juba mõelda, et me auto ei pööragi välja. Jaak kiusas vaesekest päris palju ja auto reageeris korraliku siduri vinguga lõpuks selle peale. Aga ära me sealt saime!
Moodne kunst, püramiid pilve piiril
Sissepääs püramiidi ja püramiid seest
Kividest labürint Vaade Messina poole, seal meres udu sees on ähmaselt näha ka siitkandi kõige kurjem vulkaan Stromboli.Vaade Palermo poole, lihtsalt nii palju ilu 🥰 All vasakul nurgas on näha kiirteed, mis siin saarel väga suures osas sellised ongi … Siin kiirteel on muidugi lugematu arv ja kõige pikemad tunnelid ka. Seega, kui tuleb väga suur vajadus tunnelites sõita, peab ühe Messina Cefalu otsa tegema 😉
Ja nii saigi meil ka põhjarannikul käidud ning kirkamad kohad üle vaadatud. Võime südamerahus nüüd öelda, et saarele on ring peale tehtud ning risti rästi suures osas ka läbi sõidetud. Jäänud on üksikud kohad, mida veel vaatama tahaks minna ning muudel juhtudel uudistame juba tuttavaks saanud kohti, mis meile meeldivad ja kuhu me alati nõus tagasi oleme minema.
