Uued kogemused ja muud juttu ka

04.06.2021

Mäletate, ma kunagi veebruaris kirjutasin, kuidas naabripoiss kere peale sai … See lugu ei olegi veel läbi. Millalgi maikuu keskel oli äkki uksekell. Piilusin aknast välja ja nägin mingeid meesterahvaid aia taga. Kuna üks oli mr. Franco, siis tegin julgelt värava lahti ja läksin välja. Aia taga olid kaks uurijat, kes natukene inglise keelt oskasid. Uurisid veebruaris toimunud intsidendi kohta. Nojahhh, ma siis rääkisin neile, mida ma nägin. Pika jutu lõpuks võtsid nad mult kontaktid ja ütlesid, et järgmine nädal helistatakse mulle ja lepitakse kokku aeg, millal jaoskonda tunnitust kirjutama tulla. Eeeee, emmm, okeiiii … Töönädal oli saanud lõpu ja keegi ei olnud helistanud ja ma arvasin, et nii see jääbki. Aga ohh üllatust, laupäeval helises telefon ja üks naisterahvas uuris, millal ma siis saaksin tunnistust kirjutama minna. Leppisime kokku uue nädala teisipäeva. Olin terve nädalavahetuse väga ärev, ma pole mitte kunagi pidanud kusagil politseis või uurijate juures käima ja nüüd siin, võõral maal, pean ma sellega kokku puutuma. Ei tundunud just kõige ahvatlevam … Pühapäeval olid naabrid ka siin ja kuna Tanja oli õues ning me tervitasime ja küsisime kuidas läheb ning ma uurisin ta venna kohta, siis jäime pikemalt vestlema. Ta saab inglise keelest suhteliselt hästi aru, vastu ainult ei oska rääkida, siis kasutas Google abi. Ühesõnaga, naabripoiss pidi praegu vangis olema 😮 Väidetavalt need, kes teda peksid, olid ta narkootikumide omamises süüdi lavastanud. Lisaks sosistas Tanja väga usaldavalt, et neil siin on maffia ja nendega ei ole üldse hea tegemist teha. Daaa, me teame ja ei teekski, kui ta vend neid meie kõrvalhoovi kohale ei meelitaks! Väidetavalt olid need pahad mehed ülevalt väravast tänu sellele sisse saanud, et nad olid mr. Francot ähvardanud. Lisaks olid need mehed naabrite majas laamendanud ja asju puruks peksnud. Ma sain aru, et nad olid ise ka kaebuse esitanud võõrale territooriumile tungimise ja vara lõhkumise eest. Teatasin siis Tanjale, et meid on ka uurijate juurde tunnistusi andma kutsutud. Ta ehmus selle peale väga ära ja vabandas ette taha. Lõpuks küsis, mis meile siinsest köögist maitseb ja pani kõik kirja. Vahepeal käis ta isa ka meie juures ning kui ta kuulis, et me peame uurijate juurde minema, rehmas käega ja oli näha, kuidas ta on sellest teemast häiritud. Ta on selline tavaline Sitsiilia papi, kuid ikkagi enda vastu lugupidav ja ei salli selliseid skandaale. Saabus teisipäev, Jaak võttis spetsiaalselt vaba päeva, kuna algselt pidin ma hommikul oma esimese vaktsiini saama ja ma ei olnud mõttest üksi sinna Catania külje alla seiklema minna, üldse vaimustuses. Paraku esmaspäeva päeval sai Jaak sõnumi, et meie ehk siis pereliikmete vaktsineerimine lükkub. Täna pidi uus info tulema, aga seda ei tulnud, seega minu vaktsineerimisega on ikka segased lood. Jaak sai siis lihtsalt vaba päeva, lisaks esmaspäevale, mil ta teise süsti kätte sai ja neil on lubatud sama päev vabaks võtta 🙂 Õhtul läksime Siracusa kohtumajja, kus ka asuvad nende uurijate ametiruumid. Mul oli üle väga pika aja põhjust ennast natuke paremini riidesse panna 😉 Väravas registreeriti meid ära, ID-kaarte vaadati küll nagu imeloomi ja küsiti, kas on mõnda teist dokumenti veel … Eeee, eiii, miks peaks, see on ametlik ID … Lõpuks said nad registreerimisega hakkama ja meile tuli vastu üks onu ja see tõlkija. Maja oli suur ja võrdlemisi kole. Onu läks trepist ja meid viidi liftiga. Lift tuletas meelde nõukogude aja 😀 Uurijad juba ootasid meid ja ma sain siis kogu jutu uuesti ära rääkida, tädi tõlkis ja üks uurijatest pani kõik itaalia keeles kirja. Meile näidati ka osade kahtlusaluste pilte, ühtegi neist ma ära ei tundnud ja kõik nägid selliste tavaliste pättide moodi välja, üldse mitte maffia tüüpi nagu me oleme harjunud nägema … Kõige kõhedam hetk kogu selle vestluse juures oli see, kui nad ühtäkki küsisid, kas me püssipauke ka kuulsime … Emmmm, mida, eiiiii …. Kui see paugutamine peaks nüüd tõele vastama, siis see on ikka väga halb lugu. Ma loodan, et kui see perepoeg sealt vangist välja saab, siis ta lõpetab valede inimestega läbi käimise ja siia ei satu enam soovimatuid külalisi. Veetsime seal meeldiva tunni ning Jaak võttis kogu mu pika jutu kokku ühe lausega, et me ise arvasime, et ta oli vale tüdrukuga ja sai selle pärast kere peale … Kogemus oli üsna meeldiv, ma kartsin ma ei tea mida, aga midagi hullemat 😀 Igatahes ma väga loodan, et see teema on meie jaoks nüüd lõppenud ning meid sellega enam ei tülitata. Nüüd pühapäeval reisilt tagasi tulles ootas Tanja meid juba pikisilmi, et anda üle lohutus magustoit. Oi, küll kõik maitses hea 🥰 Järgmine kord lubas tiramisut tuua … Huvitav, kas ta nüüd toob kogu selle pika nimekirja, mis ma kõik ette lugesin, meile suve jooksul ära?! 😀 Lisaks muidugi uuris, kuidas meil uurijate juures läks ja mida räägiti. Ega selle kohta midagi öelda ei olnudki, kui, et rääkisime seda mida nägime ja kõik. Eks siis paistab, mis see suvi meile sellega seoses toob, ega see perepoeg siis igavesti sinna vanglasse ei jää … Õnneks kolivad vanakesed juulis ise siia, siis vähemalt on lootust, et suvel mingit jama siin ei korraldata.


Ma leidsin Augustas turu üles! Kui me siia kunagi ammu-ammu tulime, siis Jaak vaatas, et neljapäevad on turupäevad. Käisime isegi seda kohta otsimas, aga ei leidnud. Mõni nädal tagasi otsustasin aianduspoodi minna, kuna mu tomatitaimed ei võtnud kuidagi kasvamisel vedu, et ostan sealt mõned taimed. Sinna sõites ei saanud ma aru, miks nii palju inimesi ja autosid on, arvasin, et Eurospinis on mingi imeline kampaania, aga kui ma nägin üle tee kilekotikestega inimesi, siis tabas mind rõõmus äratundmine, et nad tulevad ju turult! Kusagil on siin on turg! Ostsin aianduspoest oma taimed, mulla ja enda arust ka tilli, mis hiljem kodus selgus, et on metsik apteegitill ja maitseb nagu aniis ning mulle see maitse kohe mitte ei istu 🥴 Asjad ostetud läksin ka turule seiklema. Ütleme siis nii, et ma olin nagu puuga pähe saanud. Kui palju inimesi! Kui palju kauplejaid! Kui meeletult suur! Hea, et siin mask ikka veel igal pool kohustuslik on, mul oli terve see aeg suu ammuli ja ma lihtsalt ahmisin seda mäsu endasse. Olin nii suures hämmingus, et ma isegi ei taibanud, et võiks midagi osta. Vahepeal tekkis mul juba tunne, et ma eksin seal ära ja ei oska auto juurde enam minna. Müüdi kõike, absoluutselt kõike! Ehetest, juuste hooldustoodetest, majapidamistarvete, riiete, aluspesust kuni kõikvõimalike söökideni. Kõike oli ja kõike sai osta ning väga odavalt. Ma ostsin kirsse, mis minu jaoks ikkagi on murelid, sest need on nii magusad ning 1kg maksis 1€! Mis te nüüd arvate, et ma olen nõus kusagilt kallimalt ostma või?! 😀 Lidlis maksab praegu soodustusega 6.50€ kilo. Need on muidugi kaks korda suuremad, aga ikkagi. Nurga peal poisid müüvad 2.50€ kilo, selle hinnaga oleksin ma veel nõus ostma. Kuid varsti peaks tulema meie juurviljapoiss, küll ma siis tema käest ostma hakkan 🙂 Turg ise oli umbes kaks korda sama suur kui keskturg. Kuna ma olin terve aeg suures hämmingus, siis pildi või video tegemine ununes küll täiesti ära.


Mul oli sel aastal ju kaval plaan, et ma ei kasvata kurki ette, kuna eelmine aasta piisas sellest, kui seeme mulda visata ja hakkas mühinal kasvama. Sel aastal ei juhtunud midagi, seega pidin ka kurgid ette kasvatama. Sel aastal ei tahtnud üldse midagi kasvama hakata, kõik vindus nii kaua. Soojaks, lõplikult soojaks, nii 25 ja enam kanti läks ka ju alles eelmisest nädalast. Lõpuks oli Jaak nõus, et paneme natuke väetist. Ostis USA poest miski ökoloogilise väetise ja ohooo imet, see isegi töötas, taimed hakkaski kasvama, suisa silmaga nähtavalt on iga päev järjest suuremaks sirgunud. Küll kurkides käib mingi limukas neid söömas ja olen juba mitu taime pidanud asemele istutama. Viimasel korral, peale väetise panekut, läksid ka seemned lõpuks otse mulda pistes kasvama. Seega on lootust, et ikka saame sel aastal ka oma aia tomatit ja kurki.


Meil kõigil on nüüd esimene ujumine ka tehtud. Jaak ja Rasmus on mitu korda käinud. Mina ühe korra, 23.05, ja minu ujumine nägi välja siis nii, et ma hästi pikalt ja rahulikult läksin vette, külm oli ju. Kui ma lõpuks üleni vette sain, siis ma terve see kümme tõmmet hädaldasin “Oi, kui külm, oi, kui külm” ja ujusin kaldale, terve tee kurtes, kui külm on. Jaak muidugi naeris terve aeg ja oli arvamusel, et ta upub ära, kui ma nii jätkan. Rasmus ujus lohutavalt mu kõrval, et toob oma kehasoojusega mulle sooja vett külje alla, aga midagi ei aidanud ja ma olin kümme korda kiiremini väljas, kui sisse läksin. Jaak pärast muidugi ütles, et ühe koha peal niisama lesides ei ole väga külm, keha harjub ja vesi ei liigu. Arusaadav, miks kohalikud ühe koha peal seisid 😀 Ainsad, kes sulistasid olid lapsed … Me ei olegi sel aastal oma ujumishooaega korralikult käima saanud, ilmad on olnud ikkagi võrdlemisi külmad ja mina olen nõus ainult väga sooja vette minema. Lidlis olid müügil ujutamisvahendid ja meil on nüüd üks madrats ning kaks kummirõngast, millest üks on avokaado kujuga. Rasmus kibeleb küll nendega vette, kuid meil ei ole kuidagi õiget hetke olnud. Tänasest tuli Aafrika soojus meile ja mõned päevad peaks seal 30+ juures püsima, ka meie juures, seega ehk me ikka jõuame merre ka.

Pere on meres, seal eemal need kaks peanuppu 🙂 ja mina olen lihtsalt tuulest viidud 😀 12.05

Mu roosid otsustasid kõik koos korraga õitsema hakata. Tükk aega ei olnud mitte midagi ja siis äkki korraga kõik õitsesid. Üks roos eelmine aasta ei õitsenudki, seega ma enam ei mäletanud, milline see välja nägi. Natukene silmailu on nüüd aias juures, kuigi tundub, et seda eriti pikalt ei jätku. Oma kõrbenud aia oleme ka taas roheliseks saanud, üks põõsas ainult vindub ja ei saa hästi aru, kas on ära kuivanud või saab sellest veel asja.


Rasmus tellis ükskord Lidlist bambuse, kui neid müüdi. Need olid sellisesse ümmargusse vaasi ringiratast pandud. Lugesin, et neid võib vabalt ka mulda pista. Kuna meil maja ees üks lillekast oli veel vaba, istutas Rasmus oma bambused sinna ümber, sest seal vaasis tahtsid nad võrseid kasvatada, aga ruumi jõi väheks. Eks siis näis, mis neist seal peenras lõpuks saab.

Rasmuse bambused. 23.05

Suur Tossutaja pakub meile jällegi vahelduva eduga vaatemängu. Vahest teeb ta neid ägedaid “ufo” pilvi ka, mis mulle hullupööra meeldivad! Rasmus ei ole ikka veel nõus selle kohta teadustööd tegema, et miks ja kuidas need tekivad, hakka või ise uurima 😀


Mõnusat suve jätku ja püsige terved!

Puhkamas vol3 – koski otsimas ning Scala dei Turchi

02.06.2021

Palju õnne Itaalia vabariigi 75 aastapäeva täitumise puhul! Täna on vaba päev ja itaallased pidutsevad.

Puhkuse viimasel päeval seiklesime natuke sisemaa poole, kus on kaks väikest kosekest. Piltide pealt nägid need eriti ilusad välja. Sõime hommikusöögi ära ja seiklus võis alata. Taaskord pahandasime “imelise” Google Mapsi peale, mis suutis meid jälle olematuid teid pidi juhendada. Eriti kurjaks saime me Corleones, kus see suurepärane rakendus saatis meid megakitsastele tänavatele ja inimeste tagahoovidesse, ühesuunaliste teede vastassuunda ning jalakäijate alale, urrrr, nagu päriselt ka, ei pea alati kõige otsemat teed pidi saatma! Jätkuvalt ei ole seal valikut – ära saada otseteid pidi, vaid sõidetavaid teid pidi! Täiesti kohutav rakendus, mida Sitsiilias kasutada ja paraku ei ole Here Maps kah parem, kuna siin sõidetakse nii harva, et saaks korralikult teid kaardistada. Kohalikud enamjaolt teavad kust peab sõitma, kuigi osad, kes ka rumalast peast Google Mapsi kasutavad ja satuvad samuti hätta nagu meiegi. Esimene peatuspunkt oli Gole del Drago, Googli piltide järgi nägi see väga lahe välja, kuid kohale jõudes selgus, et veega on natuke kitsas käes ja mingit veevulinat paraku kuulda ega näha ei olnud … Me jõudsime nii õigel ajal, peale meid tuli veel kolm autot ja kui tagasi jõudsime veel kaks. Parkimisplatsi seal ei ole, lihtsalt teede ristumiskohas peab teeservale ennast parkima. Umbes 1km tuleb jala kõndida. Juhtumisi oli pühapäev päikseline ja väga soe. Alguses polnud kõndimisel häda midagi, kuid mingil hetkel tulid kärbsed ja mingid pisikesed putukad, kes kõrva taha ja juuksepiirile ennast sättisid ning hirmsasti kõdi tegid ja segasid. Alguses läksime natuke vale rada pidi, mille tulemusena saime kõik väiksemat või suuremat sorti “sõjahaavad” ehk need kurjad okkalised taimed kriipisid meie jalgu. Alguses ei saanudki aru, et kriibitud on, hiljem kui rohkem higistanud olid ja päike peale paistis, kippus kipitama. Kohalikud jõudsid meile järgi ja läksime siis sinna, kus nemadki ja saime kosele ilusa vaate ning tõdemuse, et kuival ajal ikka vett ei ole 😀 Tagasi auto juurde minnes saime kokku teise osa kohalikega, nad hakkasid kohe minult uurima, kuidas seal vaade ka on. Ma olen viimasel ajal neid kiusama hakanud ning vastanud itaalia keeles, et ma ei räägi itaalia keelt, kuid äkki nemad räägivad eesti või inglise keelt. Üks papi hakkaski väga puiselt inglise keeles rääkima, nii tubli! Natukese aja pärast jõudsin sama seltskonna viimase noorpaarini ja küll see neiu hädaldas, vehkis kätega ja aina virises nagu väike laps!

Vaade kose poolt – jätkuvalt ilus 🥰
Vaade väga vanale sillale – kui hoolega vaadata, siis Jaak ja Rasmus on seal peal 😉
Seal lähedal oli ka agrigento ning eemal toredad kaljud – ikka veel on ilus 😍

Edasi sõitsime Corleonesse, kus põhimõtteliselt kesklinna serval on kosk. Taaskord, kuival ajal on see üsna väike nire, kuid midagi ikkagi oli. Ma sain oma kose! Rahvast oli üsna palju. Ühed noored üritasid kose juurde mööda kaljuäärt kõndida ja neiu sulpsatas korra poolenisti vette sellel teekonnal. Kohalikud muidugi plaksutasid väga tormiliselt, kui noormees ta välja õngitses 😉 Ära sõites saime kokku samade itaallastega, kes ka Gole del Drago juures olid ja neiu jälle virises 😀 Linnast välja saamine oli tõeline õudusunenägu, kui ma oleks sõitma pidanud, ma oleks auto lihtsalt seisma kuhugi jätnud ja kõva häälega nutma hakanud. Äkki mõni kohalik onu oleks välja navigeerinud sellest jamast. Jaak on ülihea autojuht ja puges igalt poolt läbi, ühes kohas läksid küll peeglid kokku aga õnneks ei lõhkunud me kummagi omasid ära, seega läks napilt hästi. See Google Maps võiks küll rohkem areneda!

Eemal see kosk paistabki!
Ka siin kaljus on keegi elanud, Jaak arvas, et mungad äkki …
Siis kui ütled lapsele, et teeme koos ühe ilusa pildi 😀
Noored paremal nurgas üritavad kose alla jõuda – üsna pea kukub neiu sulpsti sisse …
Natuke on vett ka ikka näha ning palju kohalikke, kes ka koske uudistavad.
Vett on vähevõitu, aga ikkagi kosk!

Algas sõit kodu poole koos Scala dei Turchi külastusega. Kui me siia tulime ja esimest korda seal kandis käisime, august 2019, siis oli väga tugev tuul ja me ei saanud alla minna, et kaljunuki peal turnida. Lisaks ei olnud ka normaalset parkimiskohta ning pidime üsna kaugele parkima. Sattusime tookord vaateplatvormile, kust avanes väga ilus vaade. Seekord samuti kaljule turnima ei saanud, kuna kaks aastat tagasi sügisel pandi see inimestele kinni, et midagi ikka säiliks ka. Kuid seekord läksime ikka alla randa jalutama ja vaatasime ühe suurima ja olulisema turismiatraktsiooni Sitsiilias üle. Jaak küll leidis, et see on väga ülehinnatud! Mulle meeldis ja mul oli kinnisidee, et me peame selle üle vaatama! Nüüd on see tehtud ja rohkem sinna ei kibele. Rahvast oli rannas üllatavalt vähe, arvestades, et oli pühapäev ja väga päikseline. Võibolla oli asi ka selles, et jõudsime siesta ajal, söögikohad olid paksult inimesi täis, mis teele ette jäid. Üks noormees üritas drooni lennutada, kuid pakkis selle üsna ruttu tagasi kokku, ei teagi miks, tuul küll oli, aga ei tundunud nii tugev. Lisaks nägin siin riigis esimest korda topless päevitajat. Üldiselt kohalikud oma keha ei häbene, minust mitu korda korpulentsemad neiud käivad väga väikeste bikiinidega, nii, et kõik voldid ja kurrud on ilusti näha ja tissid vupsavad peaaegu välja 😀

Scala dei Turchi
Scala dei Turchi täies ilus

Ja saigi meie puhkus läbi ning 2,5 tundi kojusõitu ootas ees. Tegime kaks bensiinijaama peatust, ühest ostsime süüa ja teisest bensiini ning kohvi. Teises saime muideks kokku hotellis kõrvallauas söönud ameeriklastega 😀 Kõigepealt sõitsime me neist mööda Scala dei Turchi juurest ära tulles, ka nende Google Maps saatis neid suurele teele mööda mingit veidrat teed pidi ja pärast olid nad Catania lähedal tanklas, väga naljakas kokkusattumis igatahes. Lisaks sattus samal ajal sinna terve bussitäis politseinike, üsna turvaline oli olla, kui nii palju korrakaitsjaid korraga kohal on 🙂 Imeilusat suve algust ja püsige terved!

Puhkamas vol2 – Sciacca

01.06.2021

Puhkuse sihtkohaks oli Sciacca – väidetavalt teine keraamikalinn Sitsiilias. Lisaks on sealkandis ka Castello Incantato ehk kummituste kindlus, kus elas ekstsentriline skulptor Filippo Bentivegna ja ta elutööks oli kividesse ja puudesse nägusid toksida. Maa-ala ei olegi väga suur, kuid nägusid olid sadu ja sadu! Hea, et valges käisime, lõpuks oli see väga kummituslik ja üsna kõhe. Onu elas ise samas kohas imepisikeses majakeses. Küll olid lahedad koopad, mis ta sinna materjali saamiseks aja jooksul uuristanud oli. Igatahes tundub, et tal oli väga palju vaba aega. Nüüd tuleb palju pilte 🙂

Kivist nägude surnuaed …

Sciacca ise on väike igav sadamalinn, kus midagi suurt teha ei ole ja Sitsiiliale omaselt räpane. Küll on seal tõesti palju ägedaid treppe ja seinapilte, mõnusasti värviline on kõik. Peatänaval on palju keraamikapoode ja armsaid kohvikuid. Sattus kuidagi nii, et kui linna peal ringi kolasime, sadas vihma. Saime üsna märjaks, kuid kuivasime ka üsna ruttu ära, kuna oli üsnagi soe. Vihm oligi mõnusasti jahutav 🙂 Viimast zig-zag treppi otsisime üsna kaua aega, kui lõpuks leidsime olid mehed üsna nördinud, et tegemist on nii väikese trepiga, neil oli ootus, et tegemist on millegi suure ja erilisega 😀 Paraku oli kindlus kinni ja seda me lähedalt uudistama ei pääsenudki. Suutsime kolme tunniga üle vaadata nägude muuseumi ning linna. Taaskord on aeg piltide käes 🙂

Katedraal
Sees oli väga lahe altar, imelised nikerdused!
Lihtsalt oli ilus vaade …
Vaadake kui vahva kujuke rõdul istub 🙂 ja muidugi sadam

Üks postitus tuleb puhkusest veel, seniks püsige terved ja ilusat suvekuu algust!