17.07.2021
Eelmine laupäev, 10.07, jõudsime lõpuks Villa Romana del Casale külastuseni. Olen selle juba ammu ära märkinud, et peaks minema, kuid kuidagi ei ole külastuseni jõudnud. Minekuks tuleb veebis aeg broneerida, teoreetiliselt peaksid saama e-mailile kinnituse, kuid nad juba ennetavalt on kirjutanud, et tee ekraanikuvast pilt ja salvesta. Kuna broneerisin arvutis, siis saatsin e-mailile ekraanipildid. Suur oli mu pahameel, kui kohale jõudes selgus, et telefon ei suuda mulle neid pilte kuvada. Mis seal siis ikka, tegin ruttu uue broneeringu. Kuna jäime nagunii hiljaks, siis tegin juba hilisemale ajale. Piletit ostes tuleb näidata broneeringu kinnitust ja ongi kõik. Nad ise kusagilt midagi ei kontrolli. Ma ei olegi hästi aru saanud, miks seda tegema peab. Äkki seal on ikka mingi süsteem taga, mis inimeste arvu loeb, et piir ületatud ei saaks. Igatahes suur oli mu üllatus, kui parkla oli peaaegu autosid täis ja villas oli mitu gruppi giidiga. Me olime enam kui veendunud, et sellisel kuumal suvepäeval on kõik rannas. Selgus, et meiesuguseid oli veel, kes olid otsustanud päeva teisti veeta. Ma olen millegipärast tutvustustest ja piltidest aru saanud, et seal on ainult mõned üksikud säilinud mosaiigid. Kohale jõudes selgus, et tegemist oli väga suure villaga ja ülihästi säilinud põrandamosaiikidega. Tõeliselt positiivne üllatus ja veel üks koht, mida kindlasti soovitame külastada, kui Sitsiiliasse tulla.
Mosaiike oli palju ja need kõik rääkisid mingit erinevat lugu. Eriti suur ja võimas oli pika koridori oma, mis oli külalistele mõeldud villas. Seal oli väga palju fragmente erinevatest lugudest. Peamiselt muidugi meresõidust ning sellest, kuidas kaupu ning loomi veeti. Paljudes tubades oli jahiteemalised mosaiigid. Meile meeldisid väga sisehoovi ümbritsenud loomapeade mosaiigid. Osadel on seintel peade topised, siis siin olid mosaiikidena, need olid väga lahedad!
Hea, et me selle reisi eelmine nädal ette võtsime, kuna sellest teisipäevast vähemalt nädalaks ajaks on Piazza Armenina “punases” tsoonis ja sinna piirkonda jääb ka Villa Romana del Casale. Villat saavad külastada ainult ette broneeritud giididega tuurid, teistele on koht suletud. Hakkab vaikselt see piirangute taaselustamine peale …
Seal piirkonnas olles käisime läbi ka Caltagironest. Plaanime juba ammu sinna keraamikat soetama minna, kuid pole nagu sinnakanti asja olnud. Nüüd saime kaks käiku omavahel mugavalt ühendada. Kõigepealt planeerisime sööma minna ja taaskord suutis suurepärane Google Maps meid saata lõpuks kõige kitsamasse tänavasse ja tänavast välja sõites jõudsime täpselt Caltagirone trepi ette … Ma isegi ei tea, kas seal üldse tohtis sõita 🙄 Õnneks olime Seatiga, mis on kordi väiksem, seega mahtusime tänavast läbi ning välja keeramisel üks onu näitas käega, kui kaugele tuleks sõita, et keerates külge vastu seina puruks ei sõidaks. Igatahes oli väga ärev hetk …
Mingi fotonäitus oli ka ja turistide grupp juhtus ka tulema.
Muidugi oli soovitatud ja minu välja valitud söögikoht kinni. Google järgi pidi avatud olema … Kolasime siis seal veidikene ringi ja otsisime, kuhu sööma saaks minna. Lõpuks leidsime Black Sheep resto – tundus viisakas koht olema. Hiljem sees istudes märkasime teisel aknal olnud silti – fast food. Nojahh, mis siis ikka. Söök oli maitsev ja portsjonid oi kui suured ning hind väga sõbralik. Noored poisid oli kokkama pandud ja peremees, vanem suure kõhuga härra, käis võttis tellimusi ja suhtles klientidega. Pärast arvet saades oli imelik, et nad lauda istumise tasu ei olnud võetud ning kohvi olid nad ka unustanud arvele panna. Kuna ma kohe seda tähele ei pannud, kui alles kodus, siis kahetsesin, et neile jootraha ei jätnud. Söök ja teenindus olid ju head ning kohviraha oleks ka siis ära makstud saanud. Kuid seekord läks siis niipidi.
Kuna sattusime lõuna ajal sinna, siis olid enamus keraamikapoode kinni. Need, mis lahti olid käisime läbi ja söögikoha vastas olev pood meeldis meile enim ning oli oma hindade poolest ka väga sõbralik. Küll kvaliteet jättis soovida – valge värv on sisekülgedel või vaagna all laiali valgunud, kuid see näitabki pigem, et on tehtud käsitööna. Jaagul oli kinnisidee, et ta tahab saada Sitsiilia ühte sümbolit – Trinacria´t, mis on kolme jalaga kujutis ning mis on tulnud kreeka keelest tõlgituna “kolme suunda näidatud” ehk see kujutab Sitsiilia saare kuju. Mina tahtsin vaagnat ning Jaak soovis lisaks ka käbi. Hetkel ostsime Rasmuse välja valitud väikese käbi, kuid plaanis on soetada natuke suurem versioon – Rasmus tahab üleni valget ja Jaak üleni rohelist. Eks siis näis, mis värvi lõpuks valitakse, sest praegu on üldse lillakas toonis 😀
Lisaks jäid tee peale veel paar toredat maja ja üks vahva koputi 🙂 Linnast välja sõitsime mõistliku teed mööda ja sattusime linna servale platvormile, kust sai mõned päris ilusad pildid teha.
Imelist suve jätku ja püsige terved!
